Meie pere jaoks on unejutud kõige iseenesestmõistetavam osa meie argirutiinist ja lugemine toimub kaks korda päevas – lõuna- ja ööune eel. Olen kindlal veendumusel, et raamatute abil võib lapsepõlv kujuneda tavalisest sadu kordi huvitavamaks ja mängud seda põnevamaks, mida rohkem lugusid ühe väikese inimese pähe koguneb. Rääkimata sellest, kuidas lugemus inimese olemust defineerib ja mismoodi silmaringi avardab. Leian, et raamatutarkust alahinnatakse kahetsusväärselt tihti ja näen, kuidas internetis arvamusliidritena esinevatel inimestel kasvõi kõige klassikalisematest lasteraamatutest omandatavad tarkused selgelt vajaka on jäänud…
Kroonprintsess hakkas raamatute vastu suurt huvi tundma juba õige varakult ning pooleteise aasta vanuses olid tal selged kõik traktorid, kuumaõhupallid, kombainid, gerberad ja koolibrid, mis ta pildiraamatutest vastu vaatasid. Esimese unejutuna hakkasime talle ette lugema Ellen Niidu “Suurt maalritööd”, mis oli lahutamatu osa H lapsepõlvest ja mis paelus väikelast juba ainuüksi oma kaunite illustratsioonidega. “Suur maalritöö” on siiani meie vaieldamatu lemmik ja peale Virsiku ei ole selles peres küll ühtki inimest, kellel terve raamat sõna-sõnalt peas ei oleks. Võite kindlad olla, et jõuluvanalt kingipakke lunastades kulub see trikk marjaks ära. 🙂
Mõned meie pere lemmikraamatutest
Edasi tulid meie ellu Roosad Pirukad, Õunarüübid ja Videvikusärad – suur ponihullus ei toonud kaasa üksnes meie kodutare mattumist ühtlase ponikihi alla, vaid ka poniteemalised multifilmid ning raamatud. Kuigi olin ponitemaatika suhtes esiti (leebelt öeldes) skeptiline olnud, selgus peagi, et ponilood on üllatavalt kenasti kirjutatud, südamlikud, pisut humoorikad ja vägagi õpetlikud. Lugesime ja loeme neid lugusid tänaseni suure-suure rõõmu ning huviga! Mida ei saa öelda ühe kohutava Barbieraamatu kohta, mille Kroonprintsess kunagi jõulukingiks sai ja mis on nii rumal, halb ja pikk, et paha hakkab. Arvake, kas Kroonprintsess pidas seda tükk aega Maailma Parimaks Raamatuks, mida talle iga päev vähemalt korra ette lugeda tuli? Konkurentsitult raskeim aeg mu elus…
Nüüd on käes aeg, mil Kroonprintsess on raamatute lugemiseks sada protsenti küps* – seda muidugi juhul, kui loo sisu teda haarab. Sünge ja psühholoogiliselt raske sissejuhatusega “Võlur Oz” (mille ta raamaturiiulilt ise välja valis) oli tema jaoks igav ning olles esimesed paar peatükki kannatlikult ära kuulanud, palus ta lahkelt luba joonistama suunduda. See aga oli seni ainus raamat, millega me edu saavutanud pole. Nelja aasta vanuses on meie laps võimeline end raamatukangelastega samastama, pisut keerukamaid kirjanduslikke kujundeid enda jaoks lahti mõtestama, vihjeid haarama ja järgmiste lõikude sisu ette ennustama ning loetut (kuuldut) hiljem täiesti arusaadavalt ja detailselt edasi jutustama. Tänu sellele oleme talle muuhulgas ette lugenud “Klaabu”, H. C. Anderseni “Vankumatu tinasõduri”, Charles Perrault’ muinasjutukogumiku, “Naksitrallid”, Juhan Saare “Mängu”, “Bullerby lapsed”, “Pipi Pikksuka”, Roald Dahli “James ja Hiigelvirsiku” ning Carlo Collodi “Pinocchio”.
Viimased kolm osutusid eriti suurteks hittideks ja on, olgem ausad, ka ühed tõeliselt toredad ja lustakad lasteraamatud, mida kindlasti kõigile väikestele raamatusõpradele soovitame. “Pinocchio” on tempokas seiklus, mille käigus tuleb ette ebamaiselt palju erinevaid äpardusi ja mis on üsna konkreetne sõrmeviibutus kõigi laiskade ja lohakate suunas. Vaatamata üsna rangele moraalile on jutustuse toon siiski südamlik ja lapsesõbralik, mistõttu sobib see ka vaatamata mõningatele küllalt… värvikatele olukorrakirjeldustele ka väiksematele lastele. “James ja hiigelvirsik” on Roald Dahlile iseloomulikult humoorikas ja fantaasiarohke seiklus, mille pisike peategelane on kurjade täiskasvanute süül kannatanud karjuva ebaõigluse all, millest uute toredate sõprade (ja muidugi ka terakese maagia) abil pääseb. Miks me “Pipi Pikksukka” armastame, ei pea ma teile vist pikemalt selgitama…
Minu meelest ei ole ainutähtis, et raamat oleks sõnastatud lapsele eakohases keeles. Oluline on lapsele talle võõraid sõnu, väljendeid ja kõnekäände jooksvalt lahti mõtestada. Muidugi on oluliselt lihtsam sõnad lihtsalt ennetavalt asendada, et mitte diskussiooni langeda ja ülearu aega viita. Tegelikkuses on see aga kergema vastupanu tee – selmet lapsele lugedes sõna “karabinjeer” asemel “politseinik” öelda (mul ei tulnud paremat näidet pähe ja me loeme parasjagu Pinocchiot :D), on mõistlik võõras sõna siiski välja öelda ja põgusalt selgitada, mida see tähendab ja miks selline sõna üleüldse olemas on. Iga väiksemgi selgitus avardab lapse maailmapilti ja aitab tal teksti üha paremini haarata ja analüüsida. Olen õppinud, et väikelast ei ole kunagi mõtet alahinnata – nende õppimisvõime ja teadmisjanu on hämmastavad ning ei ole midagi, mis nende jaoks liiga raskestimõistetav oleks. Lisaks teen ma iga natukese aja tagant või enne lugemahakkamist pausi, et Kroonprintsessile küsimusi esitada ning paluda tal loetut mulle oma sõnadega ümber jutustada. Mis eelmises peatükis juhtus? Miks peategelane tundis hirmu või kurbust? Miks juhtus nii nagu juhtus, miks öeldi seda, mida öeldi, miks ühel või teisel teod olid nii- või naasugused tagajärjed? Nii aitame me teineteisel raamatu sisu paremini mõista ja muudame koosveedetud hetked mõtestatud kvaliteetajaks, mis on igasuguse ühistegevuse juures äärmiselt oluline moment – et kõik osapooled oleksid hinge ja südamega asja juures. Mina elan ette lugemisse 100% sisse, naudin igat hetke ja püüan alati kõigile värvikamatele karakteritele oma hääled anda, et neid teineteisest eristada. Kui ma viimati lugedes lombaka rebase häält tegin, kõlas see nii hirmsasti, et väike Virsik ärkas teises toas üles. 😀
Uued lasteraamatud meie kollektsioonis
Tänase rahvusvahelise lasteraamatupäeva puhul hüppasin läbi Järve Keskuse Apollost, kust lootsin leida oma lapsepõlvelemmikud Roald Dahli “Matilda” ja “Suure Sõbraliku Hiiglase”. Viimane oli müüja sõnul maailmast otsa saanud ja kui kirjastus seda juurde trükkida ei otsusta, ongi sellega kõik. Mida kuradit? Te võite umbes ette kujutada mu üllatunud tõllarattaid, kui ta mulle seda selgeks teha üritas. “Matilda” pühadust õnneks sel moel veel ei teotata ja lisaks leidsin veel kolmese komplekti Karlssoni-raamatuid, mis olid uskumatu 13€peale alla hinnatud. Et Kroonprintsess on varsti samanimelist muusikali vaatama minemas, on igati paslik materjali juba täna läbi töötama hakata. Pinocchio saabki kohe läbi! Mida teie lastega viimati lugesite? Kas loete iga päev?
* Ise lugemisega läheb veel aega – ta tunneb küll tähti ja kirjutab neid, veerib kokku ja saab kergemate sõnade lugemisega hakkama, ent raamatute lugemisest on veel vara rääkida.
Nii hea postitus!
Meil on samuti unejutu lugemine iseenesestmõistetav 🙂
Lasen oma nelja aastasel ise valida, mida me loeme ning hetkel on lemmik Marta varbad, mulle ka meeldib 🙂
Veel on lemmikud Sipsik, erinevad legendaarsed muinasjutud raamatutest Maailma muinasjuttude kuldraamat ja Eesti muinasjuttude kuldraamat. Loomulikult meeldivad printsessile ka igasugused erinevad Muinasjutud/Printsessilood tüdrukutele jne (need ei meeldi mulle üldse 😀 ). Aga su postitus tuletas mulle meelde, et pean Pipi raamatut ostma minema, sest Pipi multikate vastu on huvi suur ja kahe kuu pärast on Junibackenisse minek ning võiks veidi nii last kui ennast ette valmistada :)))
aitäh! praegu tuli meelde, et E sai Sipsiku raamatu oma esimeseks sünnipäevaks ja tema esimene neljasõnaline lause oli “Sipsik istub kuu peal”. Lugege Muumitrolli ka, see läks meie neiule täiega peale ja Junibackenil on Muumi-väljapanek ka!
Väga hea postitus! Olen lugemisest ja ettelugemisest enda juures ka kirjutanud, kunagi panin kirja ka portsu raamatuid, mida lastele lugenud olen. Ainult et meil on poisid – roosat värvi, ponised või muidu tüdrukutele suunatud raamatud on täitsa tundmatud. 🙂 Praegu on noormehed 11, 9 ja 7 aastat vanad, aga ette loen endiselt. Kohe lähebki järgmine peatükk “Nils Holgerssonist”, ootan veel, kuni kõigil on hambad pestud. Roald Dahli “George’i imeline arstirohi” oli meie vanima lemmikraamat, kui ta nii umbes seitsmene oli, aga ma kardan, et see on Sinu tütrele veel liiga julm nali.
Aga ligi neli aastat tagasi kirjutasin enda juures raamatute kohta järgmised sissekanded:
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com.ee/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com.ee/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda-teine-osa.html
aitäh sisuka kommentaari eest ja aitäh linkimast, väga nautisin neid sinu postitusi ja mõtlen, et peaksin ka kirja panema kuskile ikkagi kõik raamatud, mida lugenud oleme! ja väga samastusin selle osaga, kus kirjutasid, et vaene emme peab hääli mitu õhtut meeles pidama – väga keeruline värk 😀
Soovitan veel lugeda Vahtramäe Emilit ja Vanaema ja kaheksa last metsas. Peale Bullerby mu vaieldamatud lemmikud lapsepõlvest:)
Aitäh! Ja oi, mulle tuli praegu “Vanaema õunapuu otsas” ka meelde, aga ma ei tea, kas ma saan seda ilma nutma hakkamata lugeda… :’)
Tundub, et olen salaja kommenteerimas käinud või on mul lasteraamatu-hingesugulane. 😀 Bullerby ja vanaema + kaheksa last olid mu TOTAALSED lemmikud umbes E. praeguses vanuses. Mu vaene vanaema pidi neid vist oma kümme korda mulle ette lugema.
Rohelise päikese maa on imearmas ja õpetab mutukatest lugu pidama.
oo, aitäh soovituse eest! ma ei ole seda lugenud. ja ma armastan väga “Charlotte koob võrku” just sellepärast, et see õpetas mulle lugupidamist ja austust ämblike vastu. see on nii armas raamat! ootan täiega, et E natukene suuremaks saaks ja et me seda juba lugeda võiksime. 🙂
Kui vanale/noorele lapsele tasub lugema hakkata? Olen kuskilt lugenud, et võib täitsa pisikestele ka, aga kas ta mäletab sellest siis midagi? Või on talle oluline mida loen, peaasi et loen?
no näiteks on teadusuuringuid, mis on üheselt tõestanud, et enneaegsed beebid arenevad, paranevad ja saavad intensiivist välja kiiremini, kui vanemad ja õed neile raamatuid ette loevad 🙂 nii et mida varem, seda parem! aga muidu niiviisi unejutu lugemisega alustasime meie siis, kui ta oli valmis juba rohkem kuulama, aga see kasvas kuidagi orgaaniliselt välja sellest, et me vaatasime koos raamatuid, jutustasime piltide juurde jne… nii et mina soovitaksin proovida alustada nii vara, kui võimalik. meelde ei jää paljud asjad ka juba kahe-kolmesele, aga see ei ole primaarne. oluline on, et laps saab ainuüksi sinu hääle kõlast ja koosveedetud ajast positiivse laengu, ta sõnavara areneb, ta õpib kuuldut ette kujutama, seda oma mängudesse integreerima… ühesõnaga: peaasi, et loed. 🙂
Kindlasti tasub netis veel veidike lapata aga usun, et teiselt ringilt õnnestub sul kindlasti ka “Suur sõbralik hiiglane” endale soetada. Tasub kiigata erinevatesse raamatumüügigruppidesse facebookis. 🙂
seda soovitas poemüüja ka, aga ikkagi, wtf?! 😀
Mis teha, paljusid häid raamatuid ei ole rohkem trükki lastud 🙁
maru kurb, eriti selle barbie-jõleduse kõrval 🙁
Kurb tõesti aga õnneks on piisavalt inimesi, kes on vanu raamatuid hästi hoidnud ning neid üsna hea hinnaga uuele ringile lubavad. 🙂 Ma alles mõned kuud tagasi soetasin emale tema nooruspõlve lemmiku, mida ainult 2 trükki tehtigi ja mida enamus inimesi ei teagi. Nägi välja nagu tutikas ja maksin 7 eurot. 🙂
aga mina sain teada, et SSH trükitakse mais juurdehttp://www.draakonkuu.com/ilmumas/ jee! 🙂
Novot kui head uudised! 🙂 Ma pean ka varsti hakkama vanu häid lasteraamatuid koju soetama. Praegu mu 2 aastane veel lugusid kuulata ei taha aga ma ei anna alla. Endalgi tore lugeda 🙂
endal just ongi, ei tea, kas muidu viitsiksi 😛
Ma viitsin küll, vahel ikka olen Bullerby lapsi näiteks lugenud, mis on mul üks lemmikuid. Ja Pipi vastu ei saa küll ükski raamat 😀
ise omaette lugeda ikka viitsid, aga ma just nt sellele Barbieräigusele mõeldes… et ega ikka ei tahaks ette lugeda küll mitu korda päevas, kui raamatud nii toredad poleks. 🙁
Selles on sul küll tuline õigus 🙂
Minu ületamatu lemmik oli Rannapi “Maari suvi” http://www.apollo.ee/maari-suvi.html
Ja kuigi kunksmoori multikas oli üsna õudne, siis raamatut lugesin allest täiskasvanuna ja tuhat korda helgem
Veel, Heljo Mänd “Rohupäike”, tema imelised luuletused, mis sai kapsaks loetud, siiamaani meeles kuidas … emal on üks väike uba, aina veereb mööda tuba …:D seda saab vist küll vaid kasutatuna, aga sisu on väääärt https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?58552
oi, häid lasteraamatuid on palju-palju, hiiljuti lugesin ise Viplala ja Väikese Printsi üle
Me loeme iga päev. Hetkel loeme Petronella lugusid ja mulle need väga meeldivad. Seerias on kaks raamatut ja peategelaseks on väike uudishimulik tüdruk, kes loodust avastab. Küll püüab kaane, küll kasvatab linnupoega ja metskitsetalle. Tõesti meeldiv avastus 🙂
panen kõrva taha ja toon koju, kui praegune tagavara läbi loetud ja taas oma raha raamatupoodi viima lähen 🙂
Nad on praegu Apollos -65% alega – http://www.apollo.ee/petronella-onneseen-loodusuurija-lood.html ja http://www.apollo.ee/petronella-onneseen.html
Ma avastasin nad Rahva Raamatust kui seal olid allahindlused aga nüüd vaatasin, et seal jälle täishinnaga.
Hetkel on Apollos Alemus, tsiteerin kodulehte: “Apollos algas Alemus – aasta suurim allahindlus rohkem kui 2000 pöörase pakkumisega! Paljude raamatute, filmide, mängude ja plaatide hinnad on kuni 80% soodsamad!”
Kestab 1.aprillist- 24.aprillini. Seal on tõesti vahvaid raamatuid nii suurtele kui väikestele. Leidsin endalegi paar raamatut. Tasub kiigata sinna 🙂
Mhmh, sealt ma uued raamatud soetasingi 🙂
Meie peres on lugemine samuti väga loomulik päeva osa. Keeruline on see, et neli kuulajat on vanuses 1a9k – 7a, seega tuleb leida lood, mis kõiki huvitavad. Hetkel oleme jõudnud Lotteni, mis kõigile meeldib. Bullerby lapsed on samuti läbi aegade lemmikud olnud.
Üks hiljuti loetud tore raamat sai kokku võetud siin: http://midaheliluges.blogspot.com.ee/2016/02/m-pilt-unemati-ja-lumematu-kadunud.html
Me loeme hetkel Oskar ja asjad. Kui tükk aega pole olnud sellist raamatut mida mõlemad(6 tüdruk ja 10 poiss) kuulata viitisvad, siis seda kuulavad mõlemad hea meelega.
Mina elan jällegist ka täiskasvanuna ja ilma lasteta lasteraamatute maailmas :).
Mu ema on lasteraamatute illustraator ja nii näen ma pidevalt uute raamatute valmimist pealt ja üldse, mis toimub Eesti raamatumaailmas. Ja minu puhul on veel peale hea teksti oluline ka toredad pildid.
Ei saa muidugi üle ega ümber Lindgreni klassikutest aga sama hea on mu meelest meie oma Leelo Tungal nt.
Praegu toimub Bolognas Itaalias igaaastane lasteraamatute mess, mul ema seal, kindlasti tuleb sealt suure kohvritäie uute põnevate raamatutega tagasi 🙂
Muide, pole tähelepannud, et su blogist oleks läbi jooksnud see, kus oleksid külastand Lastekirjandus Keskust Pikal tänaval. See on täitsa avatud kõigile ja seal on raamatukogu ja väga mõnus lastetuba ja üldse üks ütlemata tore koht. Teie perele peaks see küll meeldima 🙂
Täiega mõtlen ammu juba et tahaks hakata Kroonprintsessiga raamatukogus kvaliteetaegs veetma ja su vihje on TÄPSELT see, mida mul vaja oli. Aitäh, ma ei teadnud sellest midagi!!!
Aaahh, ma ARMASTAN (laste)raamatuid! Väiksena olin täielik raamatusõltlane ja lugemishull, 10 raamatut nädalas oli tavaline taks.
Kaks raamatut, mida siin veel mainitud pole, mida ma väiksena armastasin ja mis just uuesti välja anti:
http://www.rahvaraamat.ee/p/une-mati-p%C3%A4ris-mati-ja-tups/766377/et?isbn=9789949561629
ja selle järg
http://www.rahvaraamat.ee/p/une-mati-rannak%C3%BClas/766376/et?isbn=9789949561643
Ma arvan, et peaksid E-le praegu vägagi peale minema.
(Hakkasin juba koostama oma lemmiklasteraamatute nimekirja, kui sain aru, et mission impossible, ma istuks siin õhtuni ja nimekiri oleks ca 87564508 nimetust pikk.)
Mulle nii väga meeldis see post :). Mina hakkasin oma pisipiigale ette lugema juba esimesel elukuul. Esimeseks raamatuks juhtus Vahtramäe Emil. Loen ka alati hästi ilmekalt, nii on endal ka põnevam :). Seoses lapse sünni ja paljude kingitustega tekkis ka mõte, et edaspidi kui keegi küsib, mida lapsele kinkida, tellin klassikalist lastekirjandust. Kordades etem kui igasugune plastmassist tilulilu. Meil on küll minu vanematekodus üüratu ampluaa lastekirjandust olemas, kuid leian, et pisikesel võiks oma uhke raamaturiiul olla ju küll :). Ma muide ei jõua ära tänada oma ema, kes meile meeletult palju ette luges ja ka alati äärmise ilmekusega, kuna oli teine juhtumisi näitlemist õppinud. Ps vanaema oli lapsele ostnud terve hunniku vahvaid lasteraamatuid juba enne pisikese enda sündi :). Me mehega oleme mõlemad muidugi suured raamatukoid ja peame oluliseks ka last selle pisikuga juba varakult nakatada!