Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: Birgit Varblane)
Väikevend, nagu ka väike Virsik selles vanuses, on suur rinnasõltlane. Uinub meeleldi rinna otsas, ärkab öösel, et rinda otsida, veedab seal niisama aega ja otsib sellest lohutust. Praeguseks on ta juba piisavalt suur, et ise paika ronida, ähkides visklema kukkuda ja nõudlikult “aaaaaaaaaaatehhhhh!” skandeerida. Virsik tegi samamoodi ja see ajas mu tema aasta ja kahe kuu vanuseks saamise ajaks täiesti hulluks. Kirjutasin neist tunnetest ja otsusest võõrutada pikemalt SIIN. Side note: Lugesin just sellesama vana postituse kommentaare uuesti ja te olete nii pagana kihvtid naised siin mul koos. Aitäh!
Igatahes! Väikevennaga, mulle tundub, sujub see asi kuidagi hõlpsamini. Erinevalt Virsikust on tema väga hea isuga (ega kehva isuga niisuguseks pikaks poisijurakaks ei kasva kah!) ja sõi väga ilusti nii soolaga maitsestamata beebitoitu kui nüüd ka sedasama kodutoitu, mida meiegi. Niisiis ei muretse ma ka tema pärast nõnda nagu kolm aastat taga Virsiku pärast südant valutasin. Samuti on mul Väikevennaga hoopis teistsorti vabadus lisaks emaks olemisele ka minu enda asju teha. Beebi-Virsiku (ja Kroonprintsessi) kõrvalt vedasin nii Kukupesa kui tegin tööd Emmede Klubis ja tegin seda täiesti ihuüksi – mul ei olnud niisugust tuge lapsehoidja näol nagu täna, mul ei olnud kindlaid tööaegu ja ma olin ilmselt lõplikult aru kaotamas. Ma ei saa täna sellele tagasi vaadates isegi täpselt aru, kuidas ma sellega hakkama sain, aga karta on, et minu otsuse taga ta imetamisest aasta ja kahe kuu vanuselt võõrutada oli kodust töötamise ja ööpäevaringselt piimaautoks olemise klaustrofoobia. Nüüd on mul pea algusest peale olnud võimalus tööd beebi kõrvalt jõudumööda (ja koormust tema kasvades üha enam kasvatades) edasi teha, end lahedate projektidega siduda, koosolekutel käia ja end inimesena tunda. Tänu sellele, et Väikevennal on algusest peale olnud niisugune turvaline inimene minule lisaks, on ka tema ise sellesse kõigesse väga hästi suhtunud.
Et ta – nagu meie teisedki beebid – meie kaisus magab, segab imetamine muidugi meie ööund. Nii minu kui tema oma. Seepärast on H tema magamapaneku enda peale võtnud (“pane oma tissid ära, ma panen ta ise magama!”), et tema sõltuvust imetamisest pisut vähendada. Mis minu silmis on nii tubli initsiatiiv H poolt ja nii hea nendevaheline koostöö – laps uinub issiga väga kenasti ja mina ei tunne, et kogu maailm sõltub minu rindadest. Selle kõige taga on muidugi tõsiasi, et me oleme seda mängu juba kolm korda mänginud ja oleme oma individuaalsetes rollides enesekindlamad. H isana teab, milliseid nõkse kasutada, et beebit magama kussutada (ta kasutab nüüdseks juba kolmandat ringi Anna Wahlgreni pepule põksutamise nippi – töötab!) ja et ta juba on kaks issi väikest kullakest üles kasvatanud, on ta kõvasti enesekindlam kui kuus aastat tagasi esimese lapsega. Raske on ju tegelikult isal end beebit kasvatades emaga võrdväärsena tunda ja enesekindlust leida, et beebile lohutust pakkuda. Mina aga suudan nüüd rohkem vabaks lasta ja tean südames kindlalt, et kui ma ka astun kõrvale ja luban kellelgi teisel pojakesega lähedaseks saada, ei tähenda see, et tal millestki puudu oleks – vastupidi. Ma tean, et kui ma päeval ära olen ja tööd teen, aga talle neil päevadel hommikul ja õhtul (ja tegelikult ka öösel kui ta mu kaisus on) täpselt nii palju lähedust pakun kui tal vaja on, on tal turvaline ja hea. Seda on tegelikult ka tema enda pealt näha – ta ei ole närviline või klammerduv, vaid teab, et kui ma olemas olen, siis ma olen olemas.
Seetõttu ei tundu mulle praegu, et teda oleks vaja rinnast võõrutada. Ta saab rinnapiima pigem ikkagi sageli, kuid see ei koorma ega väsita mind. Meil on mõnus toimiv vabakava ja sel korral sujub kõik täpselt nii nagu peab.
Mis on “Anna Wahlgreni pepule põksutamise nipp”? Google’dasin, ei leia 😀
Kirjutan eraldi postitusse ümber. Wahlgren on väga vastuoluline mutt, natukene nagu rootslaste oma Spock, aga see põksutamise nipp (ehkki ta seda vist jõulisemalt teha soovitab kui meie teeme) on meie (jt meie tuttavate) jaoks kuldne olnud. 🙂
Mitu korda öösel imetad? Mul on 1a ja 1k vanune tütar ja vahest imetan isegi paari tunni tagant ja see hakkab väsitavaks muutuma. Mõnikord jääb tissutades magama, aga vahest tuleb ka kõhukoti abil uinutada ja tean, et see on väga vale. Seega seda Anna Wahlgreni nippi tahaks isegi proovida.
See sõltub ööst. Praegu kui ma haige olen või kui näiteks hiljuti sõpradega hommikuni tantsu lõin ja juttu puhusin, ei imetanud ma öö jooksul kordagi – H saab temaga väga hästi hakkama. Kõigil teistel päevadel meie elus, kui ta minu kaisus magab, imetan ma ikka ka pigem paari tunni tagant. Anna Wahlgrehni nipist kirjutan eraldi postituse, sest ma olen seda juba kümneid kordi kuue aasta jooksul kommentaaridesse/e-mailidesse ümber kirjutanud ja ma ei leia seda kunagi üles, kui vaja on. 😀
Shau Miiu!
See on imetabaselt tore, et Sul viimasel ajal igasugust sorti postitusi nagu Vändrast saelaudu, tuleb.. Aga tahtsin küsida, kas oled mõelnud ka kodupostitustega jätkata? Mul on kangesti selline tunne, et eelmine aasta tegid sa kodupostitusi justkui kuskile maale, aga ma ei suuda meenutada, et sa oleksid kunagi näidanud nt tüdrukute magamistuba? Oled küll näidanud voodi ees olevat kapp-redelit, aga rohkem vist mitte? Ja mingeid muid koduga seotud detaile jms? 🙂 Exkjuuus mii mu uudishimulikkus toppida oma nina teile tuppa, aga koduga seotud postitused on igas blogis mu forever and ever lemparid 😛 Muidugi Sinu blogis on meeldiv lugeda mistahes teemakategooriast postitusi, sest su.. Sulg jookseb lihtsalt nii ladusalt, et sa võiksid vist USA aktsiaturust ka kaasahaaravalt kirjutada 😀 Aga jah.. Kodupositutsi oootan mina igaljuhul sellllegi poolest pikisilmi! 🙂
Tulevad! ❤️ Aitäh! Eks see blogipidamine käib kuidagi eluetappide järgi eks, et mis parajasti aktuaalne on, seda torust ka tuleb. Aga kodust kindlasti kirjutan!
Ma olen siiani vb vales elanud, aga kas AB-ga saab imetada? 🙄
Sellega võivad (minu teada) kaasneda soor ja/või kõhulahtisus, aga jah, AB võtmine (kui seda on vaja nii nagu mul seda nüüd tõesti vaja oli) ei ole põhjus rinnast võõrutamiseks. Küsisin kirurgilt ekstra üle, kas see ikka on okei, ja tema ütles, et ema tervis on piisav põhjus ning ei ohusta last. Ja Väikevennal pole õnneks mingisuguseid kõrvalnähte seoses sellega olnud ka. 🙂
Imetamise ajal antakse natuke teised AB-d lihtsalt. Tõhusad aga mitte nii kanged.
Hei! Nii vahva, et taaskord kirjutad😍 kuna endal natuke sarnane etapp käsil, et nagu natuke prooviks vähemaks seda rinnatamist jätta, siia küsiks hoopis sellise küsimuse: kuidas olete lahendanud selle olukorra, kui Väikevennal tuleb uneaeg ja ta on hoidjapreiliga? Kas ta saab pudelist piima ja uinub siis? Vòi uinub ta siis vankris?
Ette tânades🙂
Alguses kui ta pisi oli, sai ta pudelist RPA. Siin kirjutasin sellest: https://www.meiekaopesa.ee/vaikevend/vastus-lugeja-kusimusele-rinnapiimaasendajast/
Praegu on ta juba nii suur, et sööb suurte poiste toidust kõhu täis ja uinub kas vankris või lihtsalt kaisus. 🙂