Kuusealune kingikuhi aastal 2016
Aasta aega jutti olen mina ja olete loodetavasti ka teie #Kogumispäeviku algatuse ja erinevate teemakuude raames oma elustiilivalikuid ümber mõelnud ja tarbetuid kulutusi piiranud, et rohkem raha säästa ja endale majanduslik kindlus tagada. Õpetlik säästu-aasta on kohe lõppemas ja otseloomulikult tuleb sellele ka väärikas punkt panna. On ju jõulukuu kõigi jaoks paratamatult suuremate väljaminekute kuu (meil kulub jõulutraditsioonide elushoidmisele kindlasti rohkem raha kui kingitustele), mistõttu kulutuste planeerimine ka sellel perioodil hädavajalik on. SIIT saate laadida alla spetsiaalselt jõulueelarve tegemiseks ja jõulukulutuste planeerimiseks koostatud tabeli.
Kingituste tegemine on hullult põletav ja stressitekitav teema hästi paljude inimeste jaoks ja mul on sellest lihtsalt nii… kahju. Kui ma teaksin, et kellelgi on mulle kingituse tegemisest närvid niiviisi krussis ja meel jõuluajal kurb, eelistaksin iga kell kingituseta jäämist. Kas mitte igaüks ei mõtle nii? Ma usun küll, et mõtleb. Ka tahan ma protestida kingitustega seotud tabude vastu nagu “kingitud hobuse suhu ei vaadata”. Ma ei kirjuta sellele alla! In fact, ma kavatsen selle vastu suisa mässata. Kui sina teed mulle kingituse, mida mina ei vaja, küsimata, mida mina endale päriselt tahan – mis kohustab mind selle kingitusega rahul olema? Muidugi ei ole meie ühiskonnas okei kellelegi silma sisse vaadata ja öelda: “aitäh, see on sinust väga kena, aga ma ei vaja seda ning ma eelistaksin seda mitte vastu võtta.” See ei ole ju viisakas! Ükski hästi kasvatatud inimene ei tuleks millegi niisuguse pealegi, onju? Aga tegelikult ma tahan, et kõik minu ümber teaksid: kui te toote mulle asja, millega mul mitte midagi peale hakata pole, siis võib täiesti vabalt juhtuda, et ma suisa solvun. Sama kehtib näiteks koostööpakkumiste kohta. Ma ütlen nädalas ära väga mitmeid koostööpakkumisi, mis minu elu, eelistusi, tegelikke vajadusi ja blogi sisu mitte kuidagimoodi ei puuduta – kellad, ehted, mööbel, meigilambid, kosmeetika, riided… you name it. Ma ei vaja kõiki neid suvalisi asju. Ka mitte siis kui nad on tasuta ja nende eest veel pealegi makstakse.
Me ei pea olema nõus tänuga vastu võtma midaiganes ainuüksi sellepärast, et keegi meile midagi kinkida tahab.
Minu eelmise aasta kõige eredam jõulukingimälestus (lisaks alumisel pildil olevale) oli Madikeni kingitud Müüriääre pagari magus salaami. Meie iga-aastase sõpradega peetud jõulupeo traditsiooniks on, et igaüks toob loosipaki sisse midagi, mis maksab 5-10€ ja on tarbitav. Küünal, jook, maius… Maris valmistab alati ise midagi mõnusat, sageli näiteks imelist fudge’i. Pole olemas teist nii head kingitust! Eelmisel aastal küpsetas Barbara leiva ja tegi sellele peale miskise määrde, mis oli ilusas keraamilises toosis. Madiken sai selle paki. Madiken, kelle jaoks määrded ja saia-leivatooted on kõige paremad asjad maailmas. Saate aru kui tore? Mina võtsin oma pakist välja kõige ehtsama vorsti. Takunööriga seotud, pealt valkjas (nagu need uhked vorstid on, teate küll), miljonite lemmik ja… ÜLDSE MITTE minu masti kingitus. Pettumus. Ma ei armasta lihatooteid! Ja siis tuli välja, et see on lihtsalt salaamikujuline Kirju Koer. Kirju Koer on mu LEMMIKMAIUSTUS maailmas! Oh, see oli nii vahva… sihuke emotsioon ühest kingitusest. Iga kell tahan Kirjut Koera pigem kui misiganes suvalist asja!
Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?
Juba sellest ajast peale kui Kroonprintsess beebi oli, olen olnud veendunud, et lapsel peab olema pigem vähe kui palju. Olen algusest peale mänguasjade rotatsiooni korraldanud, sünnipäevakinkide kuhja aasta peale hajutanud, mitte kõike korraga kätte andnud ja uusi mänguasju on lapsed saanud jõuludeks ja sünnipäevaks. Isegi jõulukingipakke, mis välismaa-sugulastelt tulevad, olen enne kuuse alla seadmist avanud, et näha, mis seal sees on ja kas see mu lastele sobib. Ja olen neid kingitusi ka kinkimata jätnud, sest ei sobi. Meil ei ole “võid endale poest ühe asja valida” kommet ja ainsad asjad, mida ülejäänud aasta jooksul lisandub, on (värvi)raamatud ja LEGOd. Sellele vaatamata on neil minu meelest liiga palju asju, aga ma vähemalt püüan. 😀
Möödunud aastal läks mul aga lastele kingituste tegemine täiesti lappama. Me kinkisime neile liiga palju asju. Nad said kumbki kolm-neli-viis (ma ei mäleta, liiga mitu, noh) kingitust ja ehkki nad mõlemad said endale nukud, mida nad soovinud olid, panid nad nende soovidega täiesti puusse. Kroonprintsess tahtis mingisuguse superkangelaste sarja Poison Ivy nukku, millega ta MITTE ÜHTEGI KORDA (!!!) mänginud ei ole. Virsik soovis Monster High Treesat ning pettus selles tohutult. Ta oli niiii kindel, et ta tahab seda, aga ta vist tegelikult ei teadnud, mida ta tahab. Lisaks neile nukkudele tundsin millegipärast, et tahan neile enamat pakkuda, rohkem kingitusi teha. Vist mom guilt‘i, et nad kunagi endale midagi ei saa (nagu paljud teised lapsed meie ümber) ja arvasin, et kordki aastas võiks siis lastel tõesti “natukenegi rõõmu olla” (väljend “natukenegi rõõmu olla” oli osa põhilistest etteheidetest, kui ma Kroonprintsessile kuni kolmanda eluaastani kommi ei andnud, sest ta ei küsinud – seda natukestki rõõmu ei võimaldanud ma lapsele!)
Ma pole mitte midagi niiviisi kahetsenud nagu seda, et ma rumalal süütundel oma põhimõtetest võitu saada lasin, sest eelmise aasta jõulukingid olid täielik läbikukkumine. Nii on meil sellel aastal kokkulepe, et lapsed võivad jõuluvanalt soovida ÜHTE mänguasja ja see ÜKS soov tuleb väga hoolega läbi mõelda. Ma ei ole kunagi varem näinud ega taha mitte kunagi enam näha seda, kuidas mu lapsed uutesse asjadesse jahedalt suhtuvad, sest neid asju on liiga mitu…
Üleüldse tunnen ma, et kõige lihtsam oleks unustada ära igasugune üllatusmomendile keskendumine ja inimeselt lihtsalt otse küsida. Küsida, millest ta unistab. Küsida, mida tal vaja on. Küsida, mida ta endale ise osta ei raatsi, aga tegelikult saada tahaks. Mõni veidi luksuslikum käsitööküünal või korralik terav nuga või hea kašmiirkampsun või misiganes asi, mida tegelikult ka vaja oleks. Nii hea on aasta otsa igapäevaselt kasutada mingit päriselt vajalikku asja ja mõelda: kujutad ette kui tore, et just tema mulle just selle kinkis. Kui see pole ülim kinkimisrõõm, siis mina ei tea, mis on.
Kuidas teie lastele ja teistele lähedastele jõulukingituste tegemisse suhtute ja selle omavahel ära korraldanud olete?
Kuusealune kingikuhi 2017
Kogesin eelmisel aastal seda, et sain kingiks voodipesukomplekti (mis muidu oleks suurepärane kink), aga see ei vastanud meie tekkide ja patjade suurustega. Ma olin väga pettunud ja reageerisingi sellele küsimusega “miks küll?”.
Aga kinkidest üleüldiselt. Peresiseselt on nii, et iga lapsevanem kingib oma võsukestele max 2 kinki ja täiskasvanud loosipakke ei tee. Mehega omavahel jõululaupäeval kinke ei vaheta. Mehe jõulukink jõudis temani juba oktoobris, sest tal oli seda väga vaja. Minu kink on seotud maja remondiga ning sedagi ei saa kingikotti pista.
See kingihulluse tendents on nii hirrrrmus, sest detsembrikuus näen iga päev seda kinkide soetamise stressi ja arutut laristamist.
No kas on siis raske inimeselt küsida, kui suured tekid-padjad tal on?! Et ei teki inimesel muret, et kas kingitus üldse sobib?! Õh. Sellisele asjale peaks tõesti reageerima, et suvaliselt kinkijad ei ostaks ka järgmisel aastal soodukatega suva-mida kokku ja seda suva-mida siis suva-kellele kingipakki ei loobiks. Loll tarbimine…
Mul oli täpselt sama asi 🙁
Nii väga oli voodipesu vaja ja isegi sai mõõdud saadetud. Kingikotist vaatas vastu kaks komplekti, mis olid suurusega nii palju mööda, lisaks veel polüestrist 🙁 🙁
Ma pidin lausa nutma hakkama ja kirusin, et ma üldse julgesin midagi soovida.
Nüüd need komplektid lihtsalt seisavad riiulis…
Mul oli aastaid tagasi sama juhus. Mõõtu vist küll ei küsitud, aga no see oli vales mõõdus. Kui julgesin selle pärast pahameelt avaldada, sain vastuseks liialdamata: “Mis sa vingud!” 🙂 Vat jah, siis ei oskagi ei nutta ega naerda.
Võin tuua vist sarnase näite. Ämm soovis teada, mida me jõuludel hea meelega kuuse alt leiaks. Leidsin, et üks uus voodipesu komplekt oleks paslik küll ja seetõttu sai edastatud nii soov kui mõõdud. Jõuludel ootas meid kuuse all täiesti õiges mõõdus puuvillas voodipesukomplekt aga see oli pm neoon oranž ja hoigelsuurte lilledega. Ämm naeris ja selgitas, et saamegi särtsu oma üksluisesse halli koju (meie kodu on skandinaavialikult valge ja avar). Voodipesu on endiselt pakis ja mina suht nõutu, aga no ei taha seda ilu meie magamistuppa laiali laotada 😀
Hahaaa. Hea teada, et na ainus “vingats” pole. 😂
Ma olen loetuga väga nõus. Aga samas olen ma natuke ka seda meelt, et kõiki asju ei saa ja polegi vaja kontrollida. Näiteks kui on mu lapse sünnipäeva ja küsitakse, mida kinkida, siis kui lapsel just mingit kindlat soovi pole (või mul kindlat nägemust mis võiks olla), siis ma ei ütle ka mingit eelistust. Sest minu kogemus on, et kingitakse toredaid asju, mille peale ise ei tulekski. Meil käivad sünnipäevadel lähedased inimesed, mitte lihtsalt tuttavad. Ja korra paari aasta jooksul on ka mõni kingitus olnud, mis ei sobi minu põhimõtete järgi meie koju (nt mängu revolver, kaasas tossupadrunid), siis selle ma panin tõesti ära ja pole välja enam võtnud.
Olen ise saanud paaril aastal jõulukingiks midagi sellist, mida ma küsinud kunagi poleks. Ja alguses tundnud isegi veidi pettumust. Aga ma olen lihtsalt juba selline, kes “kingitud hobuse suhu ei vaata!” Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis mõlemad asjad on ajaga kujunenud nii vajalikuks ja rõõmutoovaks.
Meie oleme laste sünnipäevadel saanud (vaatamata sellele, et alati on kutsel nimekiri asjadest, mida peaks tooma) täiesti jubedat plastiksaasta. Ma ei taha seda oma koju ja ma annan endast kõik, et ei saaks, aga ikkagi see jõuab siia ja see õudselt ahistab mind. Laste lasteaiasõbrad on ju nende lähedased, aga see ei tähenda, et nende vanemate põhimõtted kattuvad meie omadega. Kahjuks enamasti ei kattu ka.
Ja ma ise olen niivõrd kindlate eelistustega inimene, et olen ükskord saanud kingituseks väga kaua igatsetud (tõesti, unistasin sellest aastaid) Michael Korsi käekoti ja palunud kinkijal see endale jätta. See oli kuldsete asemel hõbedaste lukkudega ja ma ei kanna hõbedetailidega asju. Pirtsakas? Tegelikult mitte. Tegelikult oli minu jaoks nii kurb, et nii kallis ja hea asi minu käes tänamatult seisaks ja mulle üldse nii ideaalne poleks nagu nii kallis asi olla võiks. Kinkija kannab seda nüüd iga päev ja minul oli nii hea meel, et see olukord hästi lahenes. 🙂
Mina ausaltöeldes (KUI ma oleks sinu sõber või perekonnaliige) ei teeks sulle kunagi enam ühtegi kingitust kui sa nii mõtetu asja pärast kingituse tagasi lükkad, nagu lukkude värv…wtf? Kui nende värv on nii oluline, siis tuleks seda ka toonitada, mitte kinki tagasi anda. See on kingi toojale kõige suurem pettumus ning alandus, kui kink tagasi lükatakse. Tundub, et sa elad lihtsalt liiga head elu ja ilmselt on raske saada hakkama sinuga, kes sa oma elu selliste reeglite ja põhimõtetega toidad.
Mingit liiga hea elu ja hõbelusika teemat pole mõtet tõugata – see on minu puhul tegelikkusest hästi kaugel. Ma tean liiga hästi, mida tähendab see, kui leibagi pole laual. Ja ma hoian ning austan oma lähedasi meeletult. Nad teavad ja tunnevad seda hästi ja – kujutad sa pilti – saavad hakkama küll. 🙂
Lihtsalt Aitäh!
Et minu mõtted kirja panid. Ma olen selle üle niii palju mõelnud. Nii palju viisakaks jäänud, et mitte pahameeletormi selga saada ja siis ikka ennast halvasti tundnud. Tõstnud neid ülearuseid asju, mis mulle tegelikult ei meeldi ühest kohast teise, neid ka mitte ära saades visata (uuskasutuskeskusesse viia või maha müüa) ja tundnud kahju sellest, et raha on raisatud, ruum on raisatud ja rõõm… rõõmu ei ole.
Rõõmu ei ole üldse, ainult pettumus, et nii palju väärtuslikke ressursse kulus millelegi, mis oma uues kodus ainult tuska teeb…
Selle pärast oleme me sel aastal kohe eriti halvad vanemad ja lapsed ei saa jõuluks meie käest MITTE ühtegi mänguasja. 🙂 Saavad vaid paar kontserdipiletit, mida nad on soovinud ja üliägeda keerutamiseseeliku.
Päkapikudki veavad sokke, aluskaid, sukapükse riidepuid jms, tarbeesemeid, mis servast otsa saavad ja väikseks jäävad. Ja mis selle juures kõige parem, laps tunnistas ise ühel päeval, et sel aastal on ikka väga head päkapikud ja ei too kommi vaid asju, mis neile meeldivad. Mulle ka meeldivad, sest niikuinii oleks neid asju pidanud soetama varem või hiljem. 😀
Jah, jah ja veelkord jah! Olen ka selle poolt, et midagi mittevajalikku pole vaja kinkida ja on hea küsida. Ma pole oma emale hea mitu aastat midagi väga kinkinud, sest ta pole midagi konkreetset öelnud ja ma ei ole tahtnud niisama (vä kommi, mida tean, et sööb) kinkida. See aasta tuli jutu sees välja, et ta sooviks ühte mantlit, aga ei raatsi osta, sest kallis on. Nii kui ta mu uksest välja astus kirjutasin ruttu vennale ja küsisin, et kas ta oleks ka nõus kinkekaarti panustama ja mul on NII hea meel talle midagi kinkida, mis tal vaja on ja mida ta tõesti soovib. Lastele mõtlen kingid tavaliselt hoolega läbi ja võin tõdeda, et kõik kingid, mis eelmine aasta valisin (vanavanematele jne vihjasin) olid tihedas kasutuses (ja need, mis nad umbropsu poeriiulilt valisid jäid pigem seisma). Mul on traditsiooniks, et lapsed saavad meilt ühe kingi omale, ühe jagavad (saavad mängukööki puu- ja juurvilju see aasta näiteks) ning mõlemad saavad omale uue raamatu.
See mantliasi on nii mõnus. Kui sa tead nii kindlalt, et see asi, mille sa kingid on JUST SEE ASI! Ja ta ei oska seda isegi mitte oodata! Hehehehehe. Head üllatused on NII rahuldustpakkuvad!
Me sellel aastal tegime rahalise piiri ehk siis lapse kink või kingid peavad kokku maksma maksimaalselt 30 eurot. See pani mind loovamalt mõtlema ning ka otsima sooduspakkumisi. Täiskasvanutega teeme loosipakid ning ka seal rahaline piir ees.
Palun jaa, kirjuta oma jõulunimekiri ja võib-olla ka mõni õnnestunud kink, mis sa kellelegi teisele (ema,ämm, vanavanemad) oled teinud, mis sa näed, et neil on meeldinud ja ära kulunud.
Ja veel, mis on sinu poliitika mis puudutab teiste inimeste kinke teie lastele – kas annad jubtnöörid, et kas, mida, palju vaja või lasedki kinkida igaühel mis pähe tuleb ja siis “tsensuurid”?
Laste kinkide kohta ise sain homesong blogist kus oli välja toodud 4 kategooriat kinke, mis üks laps võiks kingiks saada, olgu siis jõuluks või mõneks muuks tähtpäevaks – want, need, wear and read. Ehk siis midagi fantaasiarikka mänguelamuse jaoks, mingi tarbeese (uus voodipesu, vannivaht või astmetool jms) midagi selgapanemiseks (vajalikku! Kui palju neid “jõuluseid” sokke ühel lapsel vaja on? :D) ja eakohane ja laste huviarvesse võttev raamat.
See, ma mõtlen, oleks hea kuidagi kaunisse keelde seada ja eel-jõulukaardina vanaemadele-vanatädidele-onudele koos isiksustatud andmetega enne jõuluhooaega välja saata 😅
Minu jõulukingituste kogemus on selline, et veel mõned aastad tagasi üritasime õega peresisesel jõuluistumisel kingituste tegemise sisse tuua, aga.. reaalsus oli see, et kingitusteks oli enamasti pudi-padi, ebavajalik träni ja otsustasime, et las need kingitused jääda. Meie jaoks oli palju olulisem, et pühade ajal lihtsalt üks õhtugi koos olla, pühadetoite näost sisse ajada ja niisama mõnusalt olla. Ei ole vaja seda träni ja kõik olid sedameelt. Ainuke, kes kinki saab, on õe väike laps 🙂 Aga ka siis ei ole omavolilist lapse kuhjamist ebavajaliku ja mittesoovituga, vaid enne räägitakse õega siiski läbi, kas ja mida.
Lõpu mõte on ehk see, et las kinkimisrõõmu olla, kui see soov ja tahe on siiras ja on tõesti midagi, millega teist rõõmustada. Niisama punnitada pole mõtet. Palju olulisem on minu jaoks pühade ajal oma kõige lähedastematega koos olemine. See on tänapäevases kiires elutempos juba omaette kingitus 🙂
Nii hea. 🙂
Mehega küsime teineteiselt, mis teine soovib ja selle asja kingimegi. Tal õnneks üks õndsuseasi oli meelel, nii et selle ta ka saab. Minul ei olnud ühtegi nö. materiaalset soovi nii, et palusin jõuluvanalt lennupileteid. Laps õnneks väga asjadeusku ei ole ja ma olen selle üle väga õnnelik. Jõuluvanalt soovis 4 asja, millest kaks ka kuuse alt leiab ning kaks saab detsembris sünnipäevaks. Õnneks väga mõistlikud soovid ja tean ka, et asjad leiavad kasutust. Suguvõsa kingilahendusega olen eriti rahul, sest varem tegid kõik kõigile (!) kinke nii, et kõik said palju väikseid ja üsna kasutuid asju, aga viimased aastad teeme loosipaki kindla summa ulatuses ning igaüks saab ühel veebilehel oma soovid kirja panna ning sealt siis kingitegija valib. Hoiab ülipalju aega, raha ja närve kokku ning kõik saavad kindlalt soovitud kingi. Enne seda oli alati peale jõule süümekate saatel üks sõit uuskasutuskeskusesse, sest ma ei soovi oma koju kujukesi, airwicki lõhnaküünlaid, ega tasse, mis ülejäänud nõudega kokku ei sobi. Lisaks õega traditsioon, et tema kingib meile kuuse, mina tema nimel annetuse kodututele kassidele. Ja sõbrannadega on ka loosipakid ja kuja tunneme teine-teist läbi ja lõhki, siis seal pole kunagi probleemi. Ja ongi kõik. Mitte ühtegi kinki rohkem.
Ma otseselt solvunud ei ole kui saan kingi, millega tean, et ei ole midagi peale hakata, aga mul on alati kingitegija ajast ja rahast hästi kahju.
Meeldib see kõik väga. Ja solvumise asi on ka võib-olla veidi ülepaisutatud ähvardus, et ma igaljuhul ei peaks kasutute asjadega rinda pistma. 😀 Aga pigem on kahju jah. Sellest peamiselt, et asjast saab minu kätte jõudmise hetkel prügi ja kõik sellele kulunud ressursid on paugust raisus.
Mis mõte on küsida teineteiselt, mis vaja on. Sama hästi võib ju siis ise selle asja endale osta 🙂
mul on ka tavaliselt ikka kurvem meel ebasobilikust ja -vajalikust kingist kui kingi mittesaamisest. ja samamoodi meeldib mulle kingitusi jubedalt teha, aga ainult siis, kui ma 100% tean, et just seda inimene tahtis.
me oleme perega teinud viimastel aastatel loosipakke, et igaüks teeb kellelegi ühe kingituse. aga sel aastal otsustasime kinke üldse mitte teha, sest kellelgi pole vaja midagi.
peika peres aga teevad kõik kõigile, aga olen ikkagi seal igal aastal toredaid kingitusi saanud – nt kinkekaarte, mille suhtes ma küll mingit valehäbi ei tunne, minu arvates hea kingitus, kui just pole tegemist mingi hästi kalli poe kinkekaardiga, kust ma elus midagi ei osta ja kus ma peaksin kinkekaardi summale veel omakorda palju raha otsa panema, et midagi saaksin. aga sellist pole ma saanud ka.
Nõus, et kinkekaart on väga hea kingitus. Ei pea kohe ära kulutama ka, vaid saab oodata, kuni vajadus tekib ja siis osta. Väga asjalik. 🙂
Mul üsna sama suhtumine. Miinus siis see kinkide aasta peale jaotamise värk.
Meil on selles osas ka hästi, et minu vanemad ja Bruno vanemad küll tahavad väga lastele kingitust teha, aga otsida pigem ei taha. Ütlevad meile lihtsalt eelarve ja ise valime-ostame. Meie jaoks suurepärane süsteem.
Enda osas olen ka seda meelt, et parem olen kingita, kui saan punnitatud kingituse.
Samas on mulle ka pigem kerge headmeelt teha – villased sokid, hea küünal, mõni erilisem teesegu, erilisem moos, hea šokolaadiassortii.
Ise lähtun kinke tehes ka täpselt samast põhimõttest – pakkuda midagi, mida saaja väga tahab, aga ei raatsi ise osta.
Bruno on juba üle aasta ühte asja muudkui piilunud. Aina teeb lingi lahti, paneb kinni, teeb lahti, paneb kinni. Mina utsitan, et jumala eest – ostku ükski kord midagi endale. Ütleb vastu, et ah pole nagunii aega ja mis ta ikka hakkab.
Nüüd ostsin talle ise ära. Ei ole üllatus, ta teab. Aga niiiii suur sära ja rõõm on silmis, sest vot ongi asi, mida ta päriselt tahab. Ei ole maailma kõige vajalikum asi. Üldse mitte. Aga teeb talle rõõmu – see on peamine.
Sünnipäevakingituste aasta peale jaotamine on see, kui sünnipäeval on kõik lasteaiasõbrad ja igaüks toob midaiganes. Osad toovad toredaid meisterdamiskomplekte (mega!), siis neid annan aasta jooksul tilgutades kätte. Muidu kistakse korraga lahti. 🙂
Uhh kui hea lugemine. Tundub, et jõulud=asjad. Aga pole ju nii? Millegipärast on juurdunud ka meie peres/suguvõsas, et peab miskit kinkima. Õnneks on asi lahenenud nii, et täiskasvanud teevad omavahel loosipakid (loos vôetakse juba novembris ja väikesed soovid pannakse perekonna emaili listi teele dets alguses). Lapsed saavad 1 kingi mõlemalt vanaisalt ( kingi osas suunan) ja ongi kõik.
Pigem hindan koosveedetud aega jõulude ajal, nt ühised lauamängud ja koos toidu valmistamine.
Mina olen üles kasvanud kingitustega, mis on siiski üllatused. Võib-olla, kui mina väike olin, siis mu perel ei olnud nii palju ressursse, et igapäevaselt mänguasju, värviraamatuid, meisterdamisasju jne lubada, mida tänapäeval – minu arvates – tõstetakse ostukorvi igal jumala selveriskäigul. Vanemad siiski teadsid ka (või olin päkapikule sussi sisse kirja kirjutanud), mida lapsed soovisid. Kas või laias laastus, et barbinukku või tõukekelku vms. Lapsepõlvest mäletan tõesti ainult ühte pettumust, kui me mõlemad õega saime barbied, aga tema oma oli valge kleidiga printsess ning minu oma miski tavaline kollase kleidiga piff. Et mismõttes õde sai kuninganna ja mina sain a la tuhkatriinu. Muud kingid oskasid vanemad ka üllatusega täppi panna.
Tegin sel aastal varakult nimekirja inimestest, kellele kingitust teha ning juhtus nii, et neid tuli kokku lausa 16. Seal on umbes pooled sellised, kellele “peab” tegema ja pooled, kellele ma tõesti ise südamest tahan teha. Oma osa on seal hulgas ka lapsi, st isegi kui tahan minna külla sõbrannale, aga tal on 3 last, siis ei sa ju minna ainult kingiga sõbrannale. Ja noh, isegi kui sellised sõbrannad on ühed mu kallimad keskkooliajast, siis suudavad mõned neist, olgu kui toredad inimesed nad ise on, siiski silmi pööritada kui sa nende lastele midagi ei too (või tood “vale” asja, nagu nt viimasel talvel juhtus). Vot siis mind ajab küll marru, et kuramus, anna siis kellelegi edasi, kui sulle endale ei sobi, oleks ma tühjade kätega tulnud, oleks jälle häda olnud.
Ei sobi silmi pööritada kui inimene kingitust ei too. No ei sobi.
Ja mulle ka hullult meeldib kinkida ja NII VÄGA meeldib kui õnnestub teha täiuslik üllatus. Üllatuste tegemine on võrratu! Aga üllatusmoment ei trumpa praktilist vajadust, ma mõtlen. Et kui õnnestub mõlemaga täkkesse saada, siis on super, aga kui see üllatuse tegemine ja vajaduse välja nuputamine ja kõik on liiga stressirohke, siis ei ole ju vajaaaaaaaa. 🙂
Mina armastan kingituste tegemist kohutavalt (olen siis see tüütu inimene, kes ootab, et teised tänulikud oleks:D). Aga ma olen mõttetute asjade vastane. Tavaliselt on minu kingituseks mõni äge pidu/matk/üllatus või tõesti äge elamus Kingitus.ee-st (https://www.kingitus.ee/).
Õe laste puhul tean, et kõik kingivad neile väga palju asju ja seetõttu viin tavaliselt hoopis terve nende pere teatrisse. Beebiasjade puhul küsin alati oma õe käest, mida tal täpselt vaja on, sest muidu ei mahu mu õde varsti oma koju ära kõikide kasutute asjade sisse. Ma ise tahan, et kõik asjad mu kodus oleksid sellised nagu ma olen need välja valinud ja tahan, et ka teistel selline võimalus oleks.
Mulle väga meeldib saada ka selliseid kingitusi, mille puhul ma küll olen ära öelnud, et tahan just seda asja, aga milles on teatav valikuvõimalus. Nt. elukaaslaselt tahan sel aastal saada uut pusa. Millist täpselt, see jääb juba tema enda otsustada, nii on mul ühelt poolt rõõm asjast, mida soovisin ja teisalt väike üllatusmoment ka.
“Mina armastan kingituste tegemist kohutavalt (olen siis see tüütu inimene, kes ootab, et teised tänulikud oleks:D). Aga ma olen mõttetute asjade vastane.”
Sa oled pmst mina 😀
Tahaks, Miiu, seda sinu kommentaari siin like’ida. Nii tabav!
Ma olen juba aastaid kasutanud seda varianti, et teen ise nö kingid. Küpsetan 3-4 sorti küpsiseid, teen jõuluseid mandleid, pakin ära ja kingime enda pere poolt nendele inimestele, keda tahaks meeles pidada. See aasta teen 8 sellist pakki. Mingi nänni kinkimine mulle ei meeldi, et iga hinna eest on kellelegi midagi vaja, vot ei ole!
Ja samas ma ei oota nendelt inimestelt vastu mingit kingitust, ma teen seda sellepärast, et mulle meeldib seda teha.
Meeldib! Väga meeldib! Ma olen iga aasta seepe teinud nüüd ja alguses põdesin, et äkki on ikka lamp, aga tegelt näen kõigi kingisaajate kodudes neid seepe igapäevaselt kasutuses ja teeb ikka rõõmsaks küll 🙂
MA NÕUSTUN SINUGA 200%.
Õnneks meie peres on see kingihullus suhteliselt hästi korraldatud. Ehk seda polegi.
Oma pisikeses peres kingime lastele ühe mänguasja. või noh tüdruk saab kleidi (sest et eelmisesse tuli pea igapäevase kandmisega suur auk sisse + jäi vääga väikseks) ja pojale kingime nö tüdrukuga kahepeale rongiraja.
Mehega omavahel kinke ei tee (sest et konkreetselt pole midagi vaja hetkel)kuid kirjutame luuletused üksteisele. Eks me pigem ole ka seda tüüpi, et kui midagi on meil tõesti vaja siis lähme ja ostame, mitte ei oota mingisugust tähtpäeva… seega tihtipeale polegi sünnipäeva kinke või jõulukinke meil olnud. Teeme head süüa ja naudime üksteise seltskonda. (vahel oleme käinud koos massaazis vms).
Vendadele-õdedele, emale-isale kinke ei tee ja nemad ei tee ka meile… v.a. vanemad kes siis mõtlevad mingi teema välja, arutavad selle meiega läbi ja siis jõuluvana toob meile midagi väga vajalikku. See aasta olid riided (sportlandist)- ehk saime valida endale kas jalanõusid, talveriided (mis on niii üüratuma kallid et ise väga tõesti ei raatsi neid osta) või spordiriideid. Anti kindel eelarve kõigile ja saime ise välja valida mida meil tõesti vaja oli.
Üleüldiselt veedame jõululaupäeva kõik koos süüa tehes ja jõuluvanale (jah meil käib päris jõuluvana juba üle 20 aasta, kes on alati see sama jõulutaat) luuletusi lugedes.
Kogu minu kingistress piirdub kahe hea (mängu)asja väljavalimisega lastele. Tõeliselt naudin, et see püha ei ole meie peres tarbimisele suunatud.
Siia tahaks tuua, et ka sünnipäeva kingid on meil nö teemasse: eelmine aasta palusin spa kinkekaarte- kuhu siis sain vahepeal akusid laadima minna.
Järgmine aasta vist tuleb nõud ette võtta… 😉
Nii on. Meil lapsele tuleb üks kink ja see on sünnipäevaks saadud Lego lisa. Aga kuna jõule peame veel kahes kohas + lasteaias, siis kokku tuleb asju kahjuks ikkagi rohkem. Minu meelest võikski olla mänguasjad Lego, kineetiline liiv, pusled ja raamatud. Okei, mõned kaisukad ka.
Minu enda jaoks kõige jubedam kink on potitaim, sest ma ei hooli neist, ma unustan kasta või kastan üle ja iga viimnegi kui üks lõpuks sureb. Tooge lõikelilli, need on juba hukule määratud nagunii.
Ühe korra olen palunud kingi välja vahetada, kui sain ühe enda lemmiku disaineri käevõru, mida ma olin pikalt tahtnud, aga värvikombo valikul oli pika puuga mööda pandud ja see oli minu jaoks lausa eemaletõukav. See, mille asemele sain, oli lihtsalt kõige lahedam üldse.
Sulle peab lihtsalt kinkima toataimi, mis on pommikindlad. Mul üks lahe sukulent elas poolteist aastat kastmata ja still going strong 😀
Mulle pakkus palju nalja, kui lapse sünni puhul potililli toodi – excuse me, I’m busy keeping a human alive, dis plant gonna be doomed.
Hahahahahahahahahahaha. :’D
Kuulasin just ööülikooli… lõikelille võrreldi mahalõigatud suguelundiga. Ja ma tean paljusid, kes surnud lilli ei taha. Mina proovin näha häid soove ja seeläbi ei solvu kinkide peale. Ju ma pole siis ise end piisavalt väljendanud. Prügi tootmist ei poolda… aga igale asjale võib leida pärast soovija, kellegi kes just seda asja vajab. Tänapäeval on tasuta äraandmise grupid ja kohad jne.
Jaaa, meil ka kineetilineliiv, pusle ja raamatud valikus. Kineetilise liiva saab vanaemalt ja tädilt ja raamatu ja pusle vastavalt siis lasteaiapeolt ja beebigrupi jõulupeolt. Ning meie käest saab retroka pealeistutava auto..:) Ongi mure lahendatud! Pole hullu tarbimist! 😉
Mina püüan ka iga aasta aina vähem materialistlik olla. Hakkab looma lõpuks.
Lapsed saavad kodus 1 paki, lisaks siis paarist kohast tuleb veel pakke aga ka kokkulepe, et üle 1 ei tehta.
Täiskasvanutega loosipakid ehk siis ka söödava kraamiga asi kuuse alla.
Sõpradega omavahel kinke ei tee vaid istume lihtsalt koos mõnusalt. Õnneks moepärast pakitamist pole aastaid olnud. Ajuvaba, et igale ema-lehma-lellepojale peaks tegema paki sest lihtsalt PEAB. Ei pea!
Paar vanemat sugulast, kellel soov kinki teha iga aasta (ei hakka ju vanainimesele selgeks tegema, et pole vaja), on õnneks kombeks konkreetseid soove küsida ja mingit träni sealt ei tule.
Minu jaoks hämming kui ühte blogi lugesin, kus kirjeldati summasid (tonn-paar) kinkidele. Eks mõnele on shoppamine elustiil ja selle nimel minnakse isegi reisile. Ma ei viitsi toidupoeski käia 😀 Prioriteedid on erinevad, kuhu keegi raha paneb.
Jõulude ajal kõige mõnusam see kui saab rahulikult koos istuda ja head-paremat nosida!
Sama 😀 Ei käi toidupoeski! Kõigega 100% nõus.
Ühtepidi olen ma hästi nõus Sinuga ja tõesti leian, et esmalt tasuks küsida kingisoovi ning kinkida vajalikku. Prismast viimasel hetkel kaasa haaratud küünlad, sokid või kätekreem on kõige kohutavam kink üldse.
Teistpidi töötasin ma ise kunagi ühes poes, kus käidi hästi tihti ostmas kingitust nii sünnipäevadeks, jõuludeks, naistepäevaks jms pühadeks. Ja mulle hästi meeldisid sellised kliendid, kes just otsisidki midgi kingiks- nad sisenesid kurva näoga, et oh ma ei oska mitte midagi osta ja need, kes ostsid ja kellega me saime otsida midagi kingisaajale, lahkusid ALATI sära silmis. Sest nad enda arust olid leidnud midagi nii nii head ja perfektset. Mul on nüüd hästi kahju mõelda, et peale kinkimist saaja hakkas solvuma, et see on nõme ja mõttetu kink. Ma ise olen ka saanud asju, mida ma esmapilgul ei kasutaks, aga kui ma näen, et inimene on seda otsinud ja proovinud leida midagi MINULE sobivat, siis minu asi ei ole seal solvuda 😀 see näitab ainult täielikku lapsikust mu arust.
Sul on endal ka pood ja ma usun, et tihti käiakse ostmas kinke. Sa leti taga üritad aru saada, millisele inimesele kink läheb ja soovitad enda arust nii toredaid ja niii õigeid asju. Klient lahkub tänutundega, Sina oled mega rõõmus, et said aidata ja kingisaaja solvub, sest talle absoluutselt ei meeldinud? Kuidas Sa end pärast tunneksid? Sinu soovitus, Sinu valik ja siis kinkija saab solvumise osaliseks.. nt kasvõi need uued glögitassid on väga lahedad minu arust, aga kas ma tahaks endale kingiks? Otseselt mitte, sest kogu mu nõudekogu on täpselt ühesugusest komplektist.
See solvumine käib selle konkreetse olukorra kohta, kui keegi LIHTSALT kingib sulle midagi ja see on näiteks vales mõõdus voodipesu. No kurat küll, kas sa ei võiks mult vähemalt NII PALJU uurida, et teada, kas see mulle üleüldsegi sobib? Natukenegi mõelda, kas mul seda vaja on?
Kui inimene läheb poodi, mis tema meelest müüb asju, mis kingisaajale sobivad ja tõesti nuputab, mis see kõige parem asi on – see ongi juba läbi mõtlemine. See ongi juba oma armsale inimesele ideaalse kingituse valimine.
Mina endale ka koju glögikruuse KINDLASTI ei ostaks, aga tööl joon sellest igapäev ja tüdrukud iga päev lõõbivad, kas täna on alkoholivaba või võib-olla. Väga lõbus on. 😀
Olen igati K.-ga nõus. Ka mina olen seisnud leti ees, mõelnud läbi kogu kingi saaja korteri sisustuse, riided, eelistused jms. Et leida miski mis sobiks ja meeldiks. Kui nüüd ostangi talle kasvõi selle kruusi, mis näitena toodi. Hiljem kinki avades öeldakse, et palun võta see endaga kaasa, ma ei armasta sellist nalja/ kirjadega kruusi või ei tea mida muud. See on solvav hoopis minule, ma valisin nägin vaeva ja siis ma saan vastuseks solvumise.
Kas ei võiks olla õnnelik, et keegi mõtles su peale ning valis nii hoolega kinki?
Solvumine vales mõõdus voodipesu üle või solvumine vale kruusi kujunduse osas on minu arvamusel üks ja sama. Miks sa ei võinud mõõte küsida? Või miks sa ei võinud küsida, kas ma tahan kirjadega kruusi?
ja viimaks küsimus, kust sina, kui kingi saaja tead, kas valisin seda kruusi poes 30minutit või ostsin möödaminnes? Kas ma analüüsisin ja mõtlesin kingituse peale või haarasin midagi odavat? Seda ei tea, seega palun olgem viisakad ja ärgem solvuge, kui miskit ei sobi.
See ei ole päris nii must-valge, aga ma näen, et vales mõõdus voodipesu kinkides ei olda üldse vaeva nähtud. Kui sa seisad voodipesupoes ja valid hoolikalt voodipesu, kas sa ei uuri sõbrannalt või sõbranna emalt või mehelt, mis mõõdus tekk tal on? Nii palju ei jaksa süveneda inimeste vajadusse? Siis on tal õigus olla pahane, et sa tema kodu ebavajalike asjadega koormad… Kruusi kinkides peaks ka ikkagi hindama, kas inimesel on niisugune huumorimeel ja kas see oleks miski mida ta jõuluajal rõõmuga kodus või tööl kapist välja võtaks ja iga kord itsitaks või mitte. Kui mitte, ei ole see talle õige kingitus. Aga seda sa ju oskad hinnata kui sa ei ole huupi ostja. 🙂
Me elame välismaal ja Eestis peame jôule üle kahe aasta. Nendel aastatel, kui me Eestis ei ole, siis me sealt ka kingitusi ei saa. Üldiselt on pakis mõni raamat.
Saksas on komme soovid avaldada. Konkreetselt ütledki igale inimesele, et mida tahad ja hea oleks kui lingi juurde saadad. Kui midagi ei ütle või ei ole vaja, siis ei saagi midagi. Aga olles üles kasvanud lapsena, kes sai jôuludeks ja sünnipäevaks ainult tarbeesemeid (pidzaama, laualamp, kalkulaator jne), siis on minu jaoks oluline, et lapsed saavad ka midagi, mida nad väga saada tahavad. Ja isegi kui see on mingi nõme plärisev robotkoer või jumal teab mis. Mehe vanemad on lahtutatud ja lapsed saavad lisaks meile ühe kingituse siis vanaemalt ja teise vanaisalt (Eestist ei saa midagi, kui me seal just pole). Ja seekord veedame me jôululaupäeva äia juures. Kuna äial on uus noor naine ja kolm last, siis arvas too naine, et mis oleks, kui nemad meie lastele kingitusi ei tee ja meie neile ei tee. Mitte, et me oleks kunagi neile teinud, sest terve naise suguvõsa on seal kohal ja neist igaüks teeb nendele kingituse. Ja siis olekski olnud olukord, et tuleb jôuluvana ja kuna inimesi nii palju, siis erinevad “väikesed” perekonnad seal omavahel kingitusi ei jaga (saavad eelnevalt kodus), siis meie lapsed poleks saanud mitte ühtegi pakki. Ja ma ei leia, et ka selline käitumine on õige. Igast sitta pole vaja kokku osta ja inimesed, kes nt mulle küünlaid kingivad, ei peaks üldsegi mulle kingitusi tegema.
Teine asi, mida olen täheldanud, et isegi kui avaldada soovi, et tahan seda kindlat asja ja saadan lingi (ütleme nt mingi villeroy&bochi kauss) ja siis tuleb mingi jobu ja kingib sulle küll kausi, aga mingi täiesti suvaka. Vot siis olen ma ikka 150% pettunud, sest mul ei ole vaja lihtsalt kaussi, ma tahtsin ühte kindlat kaussi ja see ajab täiega närvi. Siis oleks parem üldse mitte midagi kinkida. Selle aastase jôulukingituse sain juba kuu aega tagasi kätte niiet kuuse all on ainult kolm pakki see aasta 🙂
No ma olen sinuga 100% nõus. Miks ma pean olema tänulik suvalise kausi eest, mida ma endale ise eluski ei ostaks, sest just see suvaline kauss oli V&B soodukas või midagi. Jäta parem kinkimata… 🙁
Oleks siis olnud V&B, mingi täiesti suvaline turukraam. Siiani vahin seda ja mõtlen, et mida kuradit 😀 noh ja Victorinoxi koorimisnoa asemel sain ka mingi suva ja peale seda on mul jôuludeks ainult raamatusoovid, sest peaks ikka täitsa sõge olema, et mingi suvakas raamat osta.
Uuh, kui metsikult palju kommentaare siin on! Nii äge, et kõiki see teema sütitab, vähemalt mingilgi määral 🙂
Meie peres on mitu asja nüüd aastatega muutunud, kuna kõik on “suureks” saanud ja ühtegi last peres ei ole.
1) Kuna kõik on mööda Eestit laiali, siis meil ei ole loosipaki tegemise võimalust. Seega tegime sel aastal nii, et selle aasta paki teemaks on tee ning summaks max 5€. Seega, see peaks kõigile sobima, on tarvitatav ning loodan, et summa ajendab veidi põnevamaid maitseid otsima kui liptoni must tee 🙂
2) Pakkide jagamine on ka veidi teisiti. Eelmisel aastal tegin erinevad ülesanded, panin korvikesse ning iga üks pidi ühe sildi võtma, selle ülesande tegema ja siis sai paki kätte. Rakendasin seda meetodit just seetõttu, et üheskoos oleks lõbusam. Nendest luuletustest oleme ju kõik väsinud 😀
Mõned tegevused, mida pidi lahendama: Tantsi tibutantsu, 20 sekundiga peab mandariini koorima, mõistatuste lahendamised, ristsõna lahendamine (ise tegin) jne jne.
Sel aastal on plaan teha jälle mingi ülesanne VÕI panna pakid pulga otsa rippuma, kingisaajal silmad kinni ja peab kääridega lõikama ühe nööri läbi ja selle paki saab.
🙂
Oi kui ägedad ideed 😀 Ma tahan ka nii teha!
Suurim soov jõuludeks on mitte saada kingitusi mida ma ei soovi!
Ma olen üldiselt väga halb inimene kelle kingitust teha, sest ma ei taha tavaliselt midagi ja kui taha siis TÄPSRLT seda mida tahan ( ei taha suvalist veeklaasi vaid just on 1 kindel mis meeldib) või muumi tassid, jah need meeldivad aga kuna neid on juba üsna mitu siis “jõuluvana” ole mees palun helista ja küsi millist mul pole!
Kui laps olin siis kinkisin igal aastal emale mingi savist kujukese, ta oli alati nii õnnelik ja kui suureks sain ja kuulsin et talle tegelt ei meeldinud need ( mulle omale ka ilmselt enam ei meeldiks mõttetu tolmu koguv kuju) siis oli küll pisut möhh tunne aga selle mõte oli et ei tasu viisakalt rõõmustada kui päriselt rahul pole.
See aasta ei oska oma 2a midagi kinkida, kõik mis talle huvi pakub on kodus juba olemas, klotsid, rongirada, köök jne. Ei taha ka neid hunnikuid liiga suureks ajada ehk klotsitorn ei pea ulatuma laeni ja rong sõitma läbi tervet korterit. Tundub et poiss jääb kingitusest ilma meie poolt ja isegi ei ole kahju.
Raske on tarbimist vähendada vanaemadel ( vanaema, ämm, mehe vanaema) nemad kõik tahavad ju lastele ja ka suurtele midagi kinkida aga neil/meil pole midagi vaja ja siis ostavad kokku suavalist nodi.😑 Õnneks minu vanaema hakkab juba vaiselt arusaama et ma ei taha igast jama oma koju ja räägime läbi mis lapsdd saavad ( see aasta saavad mõlemad uue teki ja tudukad)
Ema elukaaslasel on omamoodi loogika kingi tegemisel, minu ema on alati teinud väga praktilisi kingitusi aga ta mees ei arva et nt kingiks soovitud ja vaja olevad talvesaapad on kellegi kingitus ehk saapab ostavad niikuinii kuna neid on ju vaja ja siis kingitus on midagi muud seal juures.
Oma emaga käime kas koos poes või saadame lingi mida kingiks tahame aga sellega on 1 kindel reegel, pakki avades peab olema väga üllatunud! Lastega tihti ostan ja pakin kingi ise ära ja tema teeb siis ük 😄
Jõulude ajal on meid palju ja käib ka jõuluvana ja siis on see et kellel kinki teha, kellele mitte kas loosipakid või mitte. See aasta igaüks vaatab ise kellel teeb, et kelle kingitud poes otsa vaatab aga hulluks stressiks minna ei tohi.
Mis on kõige halvem saada kingitust mida sa ei taha juures on see kui sa näed kes selle tegi on ise nii õnnelik ja tõesti arvas et just see on see õige kingitus, see on nii vastik…
Mida teie teete kraamiga mida te ise ei taha? Laps sai kingiks 2 sama asja? Jne
Tuli nüüd 100 segast mõtet seoses kingitralliga 🙃
Kõik väga asjalikud mõted! Aitäh sulle. 🙂
Meil on tegelt nii vähe kinkijaid, et me ei saagi sisuliselt kunagi asju, mida me tõesti üldse ei taha. Kes kingivad, on õnnelikud, kui nad saavad kinkida seda, mida me kõige rohkem tahame ja seepärast on ammu juba läbi räägitud, mis variandid laual on. Ja me oleme ise ka hästi avatud, et kui küsitakse kasvõi mingil muul puhul, et à la mida külakostiks tuua võib, siis me ütleme, et tooge pähkleid või juustu – need on meie lemmikkingitused. Ja siis tuuakse jõuludel ka neid ja me oleme ilgelt rahul. 🙂
Kui tekib asju, mida ma ei vaja, siis ma käin oma peas ruttu läbi kõik sõbrad-sugulased ja mõtlen välja, kellel on vaja ja küsin otse, kas tal on vaja. Ei hoia alles, et kapiservale tõsta, kui kinkija külla tuleb. 🙂
Ma jäin praegu mõtlema, et ma tookord ei küsinudki sult üldse, kas tohib midagi külla tuues kaasa võtta ja ostsin enda äranägemise järgi, mis teile meeldida võiks – õnneks ei saanud panniga vastu pead.. 😀
Sa tõid täpselt seda mida vaja oli 🙂 Minu meelest tegid sa vist isegi kuskiltkaudu eeltööd? Ma ju ei kirjuta, et meile ei või kirjandusklassikat ja muid imelisi kingitusi tuua… 🙂
Ma saatsin väikese luurepäkapiku teie raamaturiiuleid mööda kolistama jep… 😀
Navat. Ideaalne kingitus. 🙂
Meil on mehega nii, et kuna mina olen Hiiumaalt ja tema Lõuna-Eestist, siis tema vanematele ja õe perele läheb mõlemale kotitäis nooblimat Hiiumaist kraami (marineeritud kalad, kadakamarja naps jne) ja minu vanematele ja täiskasvanud vendadele naistega kotitäied spets Lõuna-Eesti tarbitavat ja konsumeeritavat kraami (Nopri juustud, Peipsi sibulamoos jne jne). Sugulaste lastega teeme nii, et kooskõlastame enne nende vanematega, mida lapsele oleks vaja kinkida. Tunnistan ausalt, et kingiks on läinud ka asju, mis minu enda vaadetaga üldse ei sobi (endal pole lapsi veel), nt viieaastasele tüdrukule laste meigikomplekt. Vahel õnnestub läbi rääkida, et äkki on vaja riideid vms aga kui on kindel palve, siis oleme pererahu huvides seda kinkinud, mida paluti.
Minule läheks need tarbitavad kingid täpselt õigesse kohta, nii et minu meelest hästi kihvtid traditsioonid!
Meie teeme mehega üksteisele kingitusi(Sest lapsi pole) ning mina alati ootan kingituse üleandmist, et näha mehe reaktsiooni.
See aasta olen ma sügise algusest saadik peaaegu iga pühapäev kuulnud oeht, et “Niiiiiiiiväga tahaks minna Mürka Viimast lahingut vaatama, aga üldse ei raatsi”.
Otsustasin, et kingingi piletid selleks. Usun, et see on väga äge kogemus, mida ilmselt rohkem kogeda ei saa.
Asjade kinkimine eriti ei meeldi, kui just pole samamoodi, et teine väga tahab, kuid ei raatsi. Terve aasta jooksul üritan meelde jätta, mis on need “tahaks” asjad, et siis jõuludel meest üllatada😊
Meil on peres juba aastaid loosipakid ja soovimatute kingituste vältimiseks tehtud kingivihjete nimekiri, kuhu kõik juurde pääsevad. Super variant mu arust 🙂
100% nõus! Mul vanaema on aastaid teinud selliseid kingitusi, et osad saavad läbimõeldud kingitused ja siis osad saavad selliseid asju, mis on kas odavalt saadud lambikas asi või üldse tasuta kaasa saadud mingi kataloogitellimusega. Meie pere on see, kes saavad suvakad asjad. Õnneks täiskasvanutele enam ei tee, nüüd saavad lapsed jama. Eelmine aasta sai kahekuune tütar suurus 104 mingi õudse roosa komplekti, 1a7k poeg aga taskuga pudipõlle… Tol hetkel poeg enam põlle ei kasutanud ja ilmselgelt meil oli korralik põll juba olemas ka.
Mulle meeldiks rohkem, kui kingitusi ei tehta, kui et ma saan mingit jama, mida ma siis pean ära viskama või ära andma hakkama ja veel saades head nägu tegema.
Mehega me üksteisele kinke ei tee, aasta jooksul ostame asju, mida vaja ja mingit kingituse välja mõtlemise stressi pole. Mõne inimese jaoks vbla väga ebaromantiline, aga inimene on ju aasta läbi tähtis, mitte ainult pulma-aastapäeval, sünnipäeval ja jõulude ajal jne.
Aitäh selle postituse eest!
Mulle tundub, et lähedased inimesed, kellele üleüldse tahaks ja võiks kingitust teha, nende kohta tead ka juba üht-teist, et mitte täiesti mööda panna. Muidugi üle küsimine on alati abiks, kui on kahtlus!
Aga nende kohta, kelle puhul ei tea üldse eelistusi- ilmselt ei olegi vaja seda kingitusi teha. Mõtle kõigepealt, miks sa seda üldse teed?
Süvendatakse iga reklaami ja poeskäiguga, et justkui KÕIGILE PEAB midagi viima pühadeks. Ja see midagi ei või olla lihtsalt rõõm, soojus ja enda hea seltskond, vaid peab mahtuma kingipakki- kilesse veel, kui saab, suurte lehvidega.
Ma kulutan iga aasta enda aega, et kodust asju vähemaks saada, tarbetuid asju uuskasutuskeskustesse viia ja mitte midagi juurde osta, siis mind teeb kurvaks, kui tuuakse midagi täiesti ebavajalikku ja sobimatut. Olen nõus, et see on kurb ja isegi veidi solvav. Sest olgem ausad, kohe on aru saada, kas inimene nägi vaeva, mõtles sinule või lihtsalt tõi “midagi”. Kurb on ka see, et need “midagi kõigile” kingitused teevad eelarvetesse sellise augu, mida põetakse veel mitu kuud järgi. Ja milleks, õnnelik ju keegi pole?
Ja siis ma peaksin istuma selle lasuva koormuse kuhja all, mis mulle kokku tassiti, omaenda pühapaigas, omaenda kodus ja veel olema tänulik, naeratama. Ei, aitäh! Igakell eelistan, et sõber tuleks lihtsalt külla või kutsuks mind jalutama/teatrisse/ kontserdile.
Ühel aastal sain kursusekaaslastega kokkulepitud loosipakist näiteks korvitäie kartulit, porgandit, peeti, kaalikat ja ühe hea veini, kuna inimene tundis mind hästi. Ma ei tea kas ma toona üldse ühegi teise kingituse üle nii head meelt tundsin!
Kingitustena saavad meie pere poolt lähedased perepiltidega kalendrid (igale perele personaalne), kotitäie sarapuupähkleid koos purustajaga, kodust müslit, isetehtud küpsiseid, hoidiseid (mis suvel tehtud). Ei midagi uhket, ei midagi kallist, ei mingeid järjekordades seismisi ja poodides kolamisi, kõik on lihtne, loogiline ja kuidagi.. ilus.
Elukaaslasega teeme ÜHE kingipaki kindla väiksema summa väärtuses ning nn jõulueelarve (mis paljudel on) saadab meid hoopis jaanuris perega Küprosele, veebruaris kahekesi Londonisse ja veebruari lõpus veel sõpradele külla Rootsi. Kõik reisid saavad olema imelised, mitte üldse kallid ja tohutult seikluste- ja mälestusterohked. Nii ilus on neid järgmistel jõuludel albumist vaadata. Eriti reisi, kuhu lähme kogu perega ning vanematele on see esimene lennureis- mis saaks olla toredam, kui nendega seda kogemust jagada!
Kingituseks soovin ja kingin ka ise muidugi ainult lähedastele pühendatud aega koosviibimise näol. Kus ei ole vaja telefone, ei ole kuskile kiire, telekas ei mängi “taustaks” ning ei pea koju tagasi kiirustama või jõudma samal õhtul külla veel mitmele teisele peole. Kus laual on maitsvad isetehtud söögid, toas põlevad küünlad, mängitakse lauamänge, vaadatakse fotoalbumeid ja jagatakse kogemusi/mälestusi, naerdakse südamest ja inimestel on üksteise jaoks aega.
Seda tahan mina jõuludeks, kui jõuluvana seda postitust lugema juhtub.. ja mul on tunne, et ta loeb!
❤️🙏 Imeline!
Mina otsustasin sel aastal kõigi osapoolte stressi vähendada ja teha kingi-ideede nimekirja sellisel lehel nagu http://www.giftster.com. Kindlasti on sellele tuhat alternatiivi, aga mulle jäi esimesena see silma.
Olen sinna aasta jooksul lisanud erinevaid endale meelepäraseid ja/või vajalikke asju, konkreetselt lingid ja hinnad juures. Kusjuures mul seal on väga seinast-seina väärtuses asjad, et mitte kedagi palju kulutama kohustada, aga need on tõesti sellised asjad kõik, et ka kõige odavam neist teeb päriselt rõõmu 🙂
Niimoodi säästab kingi tegija aega ja raha, olemata jääb ka igasugune “aga äkki talle ei meeldi/ei lähe vaja…” stress. Hoopis on garanteeritud 0 võimalust mööda panna – winwinwin.
Samasuguse nimekirja tegin Kauri jaoks, et vanavanematel lihtsam oleks. Ja ongi – kink mõne minutiga olemas, null stressi ja mööda poode traavimist. Jõulud on rahu aeg, nii et kui sellisest väikesest nimekirjast tuleb rahu juurde igale osapoolele, siis ma ei näe ühtki põhjust seda võimalust mitte kasutada.
Minu meelest on üllatusmoment natuke ülehinnatud. Näiteks kui tehakse kinki mu lapsele, siis ei ole vaja minu eest kiivalt varjata oma ideid ja mõtteid. Pigem tasub teha koostööd, sest esiteks ei tea mitte keegi paremini, milliseid mänguasju mu laps eelistab ja teiseks, seni kuni ta minu kodus elab, võiks tema asjad ka minu eelistuste/tõekspidamistega enam-vähem sobituda.
Ma vist peaaegu esimest korda ei ole sinuga nõus 😀
Esiteks solvumine, see on nüüd küll selline asi, millega ma kunagi oma pead ei vaeva. Ma ei kujuta isegi ette, et ma solvuksin millegi peale, see on liiga ajuvaba emotsioon, et selle peale hetkegi oma elust raisata. Samamoodi siis kui keegi teine solvub, solvumine on minu jaoks alati solvuja probleem.
Ja kingitused…kui kingi taga on kinkija hea tahe, siis olgu see kink kui tahes mööda, ma väljendan oma tänulikkust ja olengi siiralt tänulik.
Selline kinginimekirjade vahetamine, et kes mida tahab on mugav küll, aga ma nimetan seda naljatamisi sotsiaalabiks 😀
Aga ei no…eks ikka on vahetatud neid nimekirju ka…
Tihti ma ei tahagi kinke, kingite, on hästi, ei kingi, ka hästi, mistõttu ma ei oska häiritud olla kui kink mulle ei sobi 🙂
Ma ei ole ka solvuja ja mul ei olegi kedagi, kelle peale solvuda – mulle teevad kingitusi enamvähem kaks inimest ja nad tunnevad mind + küsivad 😛
Aga see sõnakasutus peaks illustreerima seda, et minu meelest on tagumine aeg aru saada, et on inimesi, kes päriselt tunnevad suvaliste asjade vastu suurt vastumeelsust. Et need tekitavad kapiserval ärevust ja ängi. Miks on kinkija “siiras soov kinkida” olulisem kui hiljem teise inimese võitlus selle saastaga? See on isekas.
Nõus eelkommenteerijaga, ta tegelikult ütles kõik ära, mida ma tunnen, ei oska lisadagi rohkem.
Kooskõlastatud kinkidel ei näe ka mõtet, kui ma sama raha eest teen teistele vastu kinke, siis ma oleks sama hästi võinud enda soovid ise täita.
Kui kellelegi teeb siirast rõõmu (a la kallis vanaema) mulle kinke teha, siis teeb mulle veelgi rohkem rõõmu nende vastu võtmine ja no ma üldiselt olen kõigele otstarbe leidnud. Aga mul pole ka erilisi soove.
Kõlab pigem nagu su ümber on targad ja nutikad kinkijad ja seljuhul on sul lihtsalt vedanud 🙂
Kui sa kunagi aega saad, oleksin väga tänulik, kui teeksid postituse sellest, mis Kitchen Aid’i mikseri funktsioone sa igapäevaselt kasutad ja mida sellega eriti teha meeldib. Olen nii kahevahel, kas osta või mitte.
Ma võin ise vastata 😂. Ostsin endale vist 6a tagasi sünnipäevaks ja kasutan väga palju. Enamasti kõik taignad ja vahustamised teen sellega. Kuna mul oli hakkliha otsik kaasas, siis teen aegajalt ka hakkliha või nt pasteeti. Riivimisasjadega teen salati jaoks või nt kui suurem kogus juustu riivida. Ülimalt rahul olen!
Mina kasutan ka riivikomplekti koooguuuaeeeg ja nüüd viitsin ise saia küpsetada sest pärmitainas tuleb seda parem mida kauem teda sõtkuda. Isegi pannkoogitainast teen temaga. Armastan oma masinat! Temata oleks nii kurb ja raske…
Mul isa ( kellega koos pole elanud) kingib iga aasta shokolaadi ja alkoholi. T teab, et mul laktoositalumatus ja alkoholi ei tarbi. Eelmine a sai villand. Kuidagi kurb oli, et sina kingid alati midagi,mis talle meeldib ja tema kingib neid mida harjunud kinkima vms. Ahh ei teagi. Kurb, et enda isa ei vaevu küsuma, uurima jne.
Me ei tee mehega omavahel kingitust vaid ostame midagi vajaöikki koju, eelmine aasta nt panni. Peresiseselt võtame loosi. Lapsed samas saavad mitu kinki. Vanavanematele teen nimekirja mis võiks lapsi rõõmustada.
Ma sain eelmine aasta ämmalt justnimelt voodipesukomplekti..ja loomulikult vales suuruses. Isegi kui venitaks selle kuidagi tekile ümber, siis see on polüestrist. Ma ei ostaks never sellist asja omale. Mingi x mõõdus tekk lapsele ja no issand kui pettunud ma eelmistel jõuludel olin. Ilmselt oli mu näost näha, aga ma ei väljendanud oma pettumust. Ja kuigi mina kuulan ja otsin vihejeid aasta otsa ja üritan siis ideaalse kingi teha, siis meilt isegi ei küsita mida me soovime.
Mulle tundub, et tehakse mingi suvaline kink, et ahh on olemas ja vb ka hea hinnaga. Nii pettunud.
Sünnipäevadega on teine teema. Minu tutvusringkonnas soovivad kõik kingiks raha. Samas see pettumus saada mingi tarbetu kink on nii suur, et olen ka ise raha küsinud kui mult kingisoovide kohta uuritakse. Aga viimased aastad ongi kujunenud nii, et saan kingiks raha ja kingin selle mõne kuu pärast edasi, ja nii see on lihtsalt ringluses.
Ka nagu mõttetu.
Mis sina raha/kinkekaartide kinkimisest arvad?
Ma ise kingin heameelega raha ja saan kingiks ka, kui on mingi reaalne asi, mille jaoks vaja on. Mitte niisama laiaks löömiseks, aga kui tõesti on miski, mille realiseerimiseks kingisaaja abi vajab. Sünnaks kinkisime Andrale rahasumma, millele pisut ise otsa pannes sai ta endale kvaliteetsed saapad, mida ta endale muidu elusees osta raatsinud poleks, aga mille üle samas nüüd nii õnnelik on. Kingituse juures oli klausel, et PEAB kasutama saabaste ostuks ja olema valmis tšekid ette näitama. 😀
Küll oleks äge, kui keegi kingiks AEGA.
“Tulen järgmisel suvel sulle appi peenraid rohima”
“Tulen ja aitan sul keldri korda teha”
“Tulen ja hoian su lapsi/lõhun puid/värvin lage/…”
“Sõidutan su seenemetsa ja toon tagasi ka”
Jah! Jah! Jaaah!
Meie pere kinkis oma sugulaste tütardele, kes pärit väga jõukast perest, päeva koos meie perega ühes Eesti spaas. Usun, et meil tuleb väga äge päev, kokku 5 väga toredat last, kes saavad üheskoos kvaliteetaega veeta.
Aga jõuludeks:
mehe suguvõsas, kus oleme 24, tuleb jõuluvana, ja iga vanem paneb ise oma lapsele kotti paki, sest vanaema on liiga vana ja lapsi palju. Lisaks saab vanaema igalt perelt paki. Mina teen juba aastaid talle lastelaste piltidega kalendri. Igal aastal on see üks õhtu oodatuim hetk, kui uus kalender lahti lüüakse, kõik laua ümber kogunevad ja uusi pilte, uusi kasvamisi vaatavad. Kellel mis nägu, kes kelle nägu… Ja tavaliselt tuuakse välja ka varasemate aastate kalendrid, kust on näha, kuidas lapsed on kasvanud, kuidas neid on juurde tulnud… See on tõeliselt ilus suguvõsa traditsioon ja pärimus. Nüüd juba 14. aasta (alates 1. lapse sünnist).
Oma emale ehk teisele vanaemale teen samasuguse kalendri ja vahel midagi juurde. Temaga on viimasel ajal kokkulepe, et tema kingib meile ühe päeva kuskil veekeskuses.
Abikaasaga omavahel kinke ei tee, aga lapsed saavad kodus ka veel kinke. Suuremad ka üsna kalleid, sest nad on suured ja soovid väga spetsiifilised (nt tütrel kindel pusa, mis maksis…. u 55 eur! Päris hirmus, aga see oli ta suurima soov mingit Vansi jalanõude kõrval, mis muidugi veel rohkem maksavad). Poiss tahab tehnikavärki ja väike tegi pika nimekirja, kust valisin mõned keskmises, mõitslikud asjad. Lisaks tuleb tavaliselt perele kuuse alla mõni õhine kink, a la uus lauamäng.
Nii ilusad jõulutraditsioonid. 🙂
Pean ütlema, et ma armastan üllatusi ja ma armastan neid ka teha. Ainult, et teen neid vaid inimestele, kelle kohta ma tean 100%, millest nad unistavad. Aga olen seda lihtsalt jätnud meelde ja kui on õige hetk, saan neile selle üle anda. See emotsioon on alati nii kümnesse, saan sellest tõelise naudingu 😀
Tavaliselt siis on see minu enda mees (meil on see vastastikune, tema teab minu hobisid ja mu maitset), ka vanavanemaid on lihtne üllatada, me teeme neile alati midagi enda tehtut ja see on alati ka väga meeldinud. Kuna ma pildistan ja palju, siis kalender seinale laste ja lastelaste piltidega on alati neile südamesse läinud 🙂
Sel aastal aga kingime mehega üksteisele midagi, mida ka päriselt vaja. Lapsed saavad selle ainsa kingi, millest nad on ise kaua unistanud. Kuigi preiliga on keerulisem, ta tahab Waldorf-beebinukku aga kahjuks pole seda kellelgi müügis. Samas on ta alati õnnelik ka väikese käevõru või muusikatoosi üle ja kuna meil on väga vähe mänguasju, siis ta mängib tõesti iga oma asjaga.
Sugulastelt oleme aga tõesti saanud asju, mida pole vaja läinud, õnneks nad nüüd ka alati enne küsivad, mida võiks kinkida. Kõige lihtsam on öelda jooonistustarbeid, savi, liimi jms sest neid meil kulub kilode viisi 🙂
Kui nad suuremad on ja enam mänguasjadega ei mängi, proovin minna seda teed, et kingimegi tervele perele elamusi, kas varem soodsalt ostetud lennupiletid, mõni kontserdikülastus vms, mida saaks koos perega teha.
Käisime just kinos “Eia jõulud Tondikakul” vaatamas ja seal oli nii armsalt seda teemat ka käsitletud, soovitan kindlasti vaatama minna 🙂
Rahulikku jõuluootust teile sinna pealinna, suurtele ja väikestele! 🙂
Läks vist lappama kohas, et sel aastal kingime seda, mida päriselt vaja. Seda siiski oleme alati teinud 😀 sel aastal lihtsalt pole enam üllatusmomenti 🙂
Mina olen igal aastal kinkinud oma lähematele sugulastele ühe ilusa koosviibimise meie kodus. Siis sööme head-paremat, mida oleme ise mehega koos valmistanud. Traditsioon on tema tehtud jõulupasteet, see ei tohi laualt puududa. Eelmisel aastal oli populaarne marineeritud sealiha. Mina teen alati jõulukõrvitsaid (meeldib neid just värskelt jõuludeks teha, mitte varem purki valmis) ja -kapsaid. Magusalaual on üsna sageli piimakreemiga Napoleoni kook. Kingitused on üldjuhul sümboolsed. Näiteks eelmisel aastal olid igaühel kohaküünlad koos jõuluehtega, küünaldele nimed peale kirjutatud. Peo ajal kaunistasid need kenasti lauda ja pärast võttis igaüks selle kaasa oma kodu kaunistama. Tänavu hakkasin juba varakult pisikeseks jõulusöömaaja “nänniks” valmistuma ja keetsin kõigile väikestesse purgikestesse oma aia ploomidest ploomimoosi. Selleks ostsin poest ka spetsiaalsed purgikesed ja natuke edevamad kaaned. Ka moose kasutan algul kohakaartidena. Kingituste pärast ei peaks väga iseendale stressi tekitama, sest tähtsam on ikkagi koosoldud aeg.
Ma hirmsasti olen püüdnud iga aasta seda kinkide üleküllust väheke taltsutada aga kus ma siis ämmale vastu saan. Meil on traditsioon olnud seni, et täiskasvanute vahel teeme loosipakid ja lastele siis tehakse meeletult igasuguseid pakke veel. Kodust kuuse alt leiab 1 aga see, mis ämma juures toimub on õudne. Just selles mõttes, et ta võib-olla ei saagi seda, mida ta kõige rohkem soovis, sest näiteks see maksab 100€ aga kui see hunnik kokku arvutada siis ongi ju see 100€ koos. Ma olen üritanud selgitada ja näiteid tuues neile nö aru pähe panna aga ei võeta kuulda.
Ma hea meelega tahaks nö üle lasta kogu selle kingijama ja teha tõesti lihtsalt selle järgi, et ma TAHAN teha konkreetsele inimesele või mis iganes. Aga teades, et ämma juures kuusealune on kuhjas kinkidest siis kuidas me jõuluõhtul läheme 2 kätt taskus. Või ei läheks üldse ja sellest tuleks maailma suurim solvumine, et pere koos ei ole.. otsused otsused :/
Lapsele ostsime kingituse mustal reedel ja omavahel leppisime kokku, et ei tee sel aastal kinke, sest kuidagi sai ajastatud nii, et on vaja teha suured väljaminekud köögis seoses uue mööbli saabumisega vaja osta pliit ja ahi uus.
Meie peres on nii, et kõik jagavad omavahel infot, mida vaja on. Ema näiteks uuris juba septembris, mida oleks vaja ja kirjutas kõik üles. Elukaaslasega on meil alati räägitud, mida vaja. Mitte keegi ei kingi mõttetuid asju! 🙂
Kogu selle draama asemel oleks lihtsam oma lähedastega kokku leppida, et te ei tee vastastikku kinke. Saaksid alati kõik täpselt õiged asjad osta oma koju ja iseendale ja peaks olema ideaalseim lahendus.
Kahjuks aga muudab kogu selle postituse täiesti ebausutavaks pood, mida sa pead. Alles lõppes isadepäevamöll, kus sealt poest soovitati osta massiliselt tarbetuid esemeid. Nüüd on sama vankri ette rakendatud jõulud. Varsti on sõbrapäev. Ma olen oma tarbimises minimalist ja kõik sellised spetsiaalsele päevale suunatud esemed, mida selliste pühade aegu müüa üritatakse, on mu jaoks vastumeelsed. Jutu järgi peaks nagu sulle ka olema.
Nii suured käärid on lihtsalt siinse postituse ja suhtumise ja selle vahel, mida su pood esindab. Ütleks, et kaks täiesti erinevat maailma.
Milleiganes tootmine, müümine ja selle pealt teenida tahtmine, et palgad ja maksud makstud saaks, on tarbimisele õhutamine. Olen sinuga nõus. 🙂
Kõige hullemad kingitused on olnud asjad, mis toodud jäätmelaust. Nimelt minu mehe isale meeldib käia sealt endale igast träni toomas ja toob siis ka meie lastele sealt mänguasju. Ja ma nii VIHKAN seda. Näiteks ükskord tõi kotitäie barbisid,kellel olid jäed jajalad ää näritud, mõndadel osad juuksed puudu jne. Nagu päriselt, kas sa mõtled ka veidi kui oma ladtelastele teiste prügi vead!? Kui on rahast kahju, et osta neile miskit vajalikku siis pole ju mõttet üldse midagi kinkida. Veel oleme saanud kingiks pitse, mis sest, et me tarbime alkoholi minimaalselt ja sellist jooki ei tarbi üldse, mis pitsi sisse valaks.
Veel on meil vanavanaema, kes kogub siis poolaastat raha, et lastele meeter*meeter kingikotte teha, mis on täis igast nodi. Ise ikka üritame uurida, mis teistel vaja läheks, et ei oleks sellist mõttetuid kinke, millest keegi rõõmu ei tunne..
Ma saan vist aru, mida mõtled “solvumise” all. Ma olen ka elus saanud kingitusi, mille puhul on tunda, et on kingitud midagi, sest peab kinkima. Pigem sünnipäevaks kui jõuludeks, aga siiski. Ma vist olen veidi imelik, aga selle asemel, et healt ja armsalt inimeselt saada kingituseks suvalist kätekreemi ja küünalt, mis kõrvalt küla poest ostetud, ma pigem saaks heade soovidega kaardi ja ühise söömaaja. Kätekreemi ja küünla kasutan küll ära, seega ei jää vähemalt riiulile tolmu koguma, aga samas mingit sooja tunnet see küll ei tekita. Just jääb mulje, et oih, on ju vaja midagi kinkida, käin ruttu poest läbi ja haaran midagi. Ja see teeb natukene haiget…
Üsna üksiku inimesena on minu jaoks parim kink aeg teistega. Kui keegi kingib mulle aega, et koos õhtust süüa või teed juua. Minu jaoks on see parem kui üks kõik milline materiaalne kink.
Mhmh, sa oled täpselt aru saanud 🙂 Iseenesestmõistetavalt ei hakka ma jalgu trampima, passiivagressiivselt vihjama ja suhteid katkestama kui keegi peakski mulle vale kingi tegema. Aga ma lihtsalt üldse ei hinda sellist suvalist kätekreemi nagu sa kirjeldad – vastupidi, ma olen kurb ja pahane, et ma selle sain… Mu jaoks ka õhtu köögilaua ääres on elude elu 🙂
Ma olen vist imelik, aga mulle meeldivad üllatused rohkem. Kuigi üldjuhul teatakse, mida vaja või mis mulle meeldiks. Aga mulle ei meeldi öelda, mida ma tahan kui just ei olegi mõte, et läheks koos teatrisse või kontserdile ja siis üks osapool kingib teisele ka pileti. Või kui just koos poes olles sõber/pereliige ütleb, et ta maksab, see on kingitus :D. Aga kuuse alla tahan ikka vähemalt ühte pakki, mis oleks üllatus 😀 isegi kui see on paberisse pakitud mandariin :D. Ja kui saan midagi, mis ei meeldi ei näita ma seda välja, sest inimene on ikkagi parimat tahtnud (mu ema on lihtsalt selline, kellega mul 100% erinev maitse ja ma võin talle 365 päeva aastast öelda, et palun ära osta mulle midagi, ta ikka ostab). Ja kui mul vaja pole/ei meeldi pakun kellelegi kellel vaja. Ja seebid/kreemid jms kulub alati ära. Sama on söögiga, söök on alati hea kink. Kui ise ei söö, kustun sõbrad külla ja ongi midagi lauale panna :D. Kuid ise meeldib kinke teha vaid siis kui olen kindel, et see on see miski, mida kingisaaja tahab. Ja kuna ma olen kehv inimeste jälgija, siis küsin alati otse, mida keegi tahab. Seega ise üllatusi ei tee, aga ise tahan saada 😀
Ma vastupidi ise ei taha üllatust, aga tahan ise väga üllatust teha 😀 No tegelt isegi kui sa väga midagi tahtnud oled, on ju viimase hetkeni üllatus, kas sa selle ikka said. Eriti hea on, kui kinkija veidi hämab ka. 😀
Mina olen sel aastal juba jõudnud kingiteema pärast solvuda. Aga hoopis sel põhjusel, et minult taheti see kingitegemise rõõm ära võtta. Mulle VÄGA meeldib kinke teha ja pakkida ja täistuuridel “jõulu panna”. Mul ei ole mingit probleemi teha kinki, mida inimene oodata oskab. Arutame kingid alati läbi ja mingit träni keegi kunagi ei saa. Sel aastal aga pakkus mu vend välja, et ma võiksin talle teha lihtsalt ülekande, mis kataks siis umbes 10% tema tulevasest ühepäevasest reisist. Mitte mingist olen-sellest-reisist-aastaid-unistanud-ja-seda-planeerinud-reisist, vaid üsna suvalisest minekust. Ja siis ma olin küll nukker ja nõutu, sest see polnud minu hinnangul enam kink, vaid lihtsalt mingi tehing. Eriti kuna asi polnud selles, et tal oleks seda raha vaja (meie sissetulekute vahe on üüratu ja kahjuks mitte minu kasuks), ta lihtsalt mõtles, et teeb minu elu kergemaks. Mina aga solvusin, et ta on selline materialistlik tropp 😀 Õnneks ütlesin talle, et ma seda kinki teha ei taha ja ta mõtles väga kiirelt välja mõned asjad, mille saamine talle rõõmu teeks. Ja mille hankimine ja pakkimine mulle vähemalt sama palju rõõmu teeb.
Aga vaata kui normaalne, et sa ütlesid otse, mis sa tunned ja arvad ja tema sai kohe sulle edastada muud soovid. Minu meelest võiks niisugust normaalset kingiteemalist arutelu rohkem olla inimeste vahel. Ja ma, muide, oleks samamoodi reageerinud nagu sina. 😀
Mul ema ja ämm kingivad selleks, et midagi kinkida. Nad teavad, et mulle meeldib köögis toimetada- kingivad suvalisi nõusid, nuge, vaagnaid jm mis ei sobi mu adjadega ja seisavad panipaigas. Ostku siis maitseaineid, õlisid vm põnevat parem.
Raharaiskamine on osta kingiks loteriipileteid- oi kui palju head oliiviõli oleks selle sünnipäevaks saadud 50 euro eest saanud.
Kreemid, sampoonid jm- oleks midagi erilist, aga suvaline odav jama.
Mehega me üldiselt kinke ei tee. Tihti lepime kokku et nt reis on meie jõulukink, üksaasta oli uus voodi madrats. Sünnipäevaks sain ka reisi, mis siis, et ise maksin 😀
Minule on raske kinke teha. Kui ma midagi tahan, ostan ise. Kui ei osta, järelikult ei ole ost seda väärt, ja ei taha ka, et teised selle peale raha kulutaks. Teadupärast pole meil kellelgi raha üleliia ja kahju hakkab 😀
Meil on jõulukingitustega nii, et kodus saavad lapsed midagi mida on soovinud. Mees on mul suhteliselt grinch, eriti mis kingitusi puudutab. Vanaema ise asju osta ei viitsi ja annab minule eelarve ja siis mina käin ja valin. Ja minu õed teevad minu lastele kingid, küsivad minu käest mida lapsed tahta võiksid. Enamasti lauamänge vms.
Ise saan ühe kingituse – ema ja õdedega teeme loosipakke.