Kui inimesed “issand – kolmas!” ahhetades käsi kokku löövad ja huvi tunnevad, kuidas ma julgen, tundub see kõige naeruväärsem küsimus maailmas. Olete te muidu… kohtunud mõne lapsega? Kas te teate kui palju normaalsemad inimesed on lapsed täiskasvanutega võrreldes?
Tõesti – meil ei ole lastega kunagi kuigi keeruline olnud. Võib-olla on asi minus ja H’s inimestena, meie suhtumises lastesse ja selles, et me magamata või lastetoa põrandal uinununa ikkagi üsna adekvaatsete inimestena funktsioneerida ja teises toas jonnida röökiva lapse dramaatilisuse üle kahekesi itsitada suudame (no vahel ikka väljume endast ka, aga see vist on normaalne). Samas olen ma ikkagi üsna kindel, et peamiselt on asi selles kui väärtuslik, lõbus ja avar on lapsevanema maailm. Ja mul on väga raske karta elu kolmega – kolmas tähendab ju kõigest veel ühte väga lõbusat ja kallist pereliiget?
Aga vahel ma ikka kõhklen ka. Palju-palju-palju vähem kui Virsikut oodates, aga kõhklen küll. Ma olen emana kindlasti enesekindlam ja tean, et laste kasvatamine ja nendega toime tulemine ei ole mingi eriline kunst, aga otseloomulikult tunnen ma ennast üsna tihti ebaadekvaatse emana ja kardan seega, et kui ma kahelegi ideaalne olla ei suuda… kuidas siis kolmele? Ja kas siis on okei üldse kolm last saada kui sa end isegi kahe lapse emana adekvaatsena ei tunne? Ma juba etteruttavalt vastan ise ära, et ilmselt ikka on ja tõenäoliselt tunneme me kõik aeg-ajalt end ebapiisavana? Mina tunnen näiteks, et võiksin (eriti raseduse ajal) olla tasakaalukam. Kuidagi jube tihti juhtub seda, et ma kärgin ja sõna otseses mõttes mölisen lastega nagu mingi poolearuline ja pean siis hiljem selgitama, et asi polnud neis, vaid minus, ja et ma tõesti siiralt vabandan, et neid kurvastasin. Aga kui ma pikemalt järgi mõtlen, ei ole see ainus, mille pärast ma seoses kolmanda lapse sünniga vahel öösiti enne uinumist pead vaevan.
“Sina küll kolme last saama ei peaks”
Nii ütles mulle üks lähedane inimene vahetult enne (või pärast, ma ei mäleta täpselt) Virsiku sündi. Ta väitis seda ühe oma tuttava pere näitel, kus kolm last kasvab, ja viitas sellele, et kolmelapselises peres on kulutused nii suured, et elu läheb majanduslikult raskeks. Sest tema tuttavas peres on nii. Ta pidas silmas, et mina, kes ma luksuslikku nänni ja külluslikku elu armastan, ei saaks siis endale sellist laia elu enam lubada. Olin juba toona hästi kohkunud ja nüüd, päriselt kolme lapse emaks saamise eel, tundub see eriti kentsakas ja võõras. See oli nii veider hinnang, sest võrreldes kellegaiganes (kasvõi hinnangu andja endaga) oma tutvusringkonnast näen ma kaubanduskeskusi seestpoolt haruharva, ainult äärmisel vajadusel. Ma lihtsalt ei osta peaaegu kunagi üldse mitte midagi. Ostan endale kord aastas suures taaras soodushinnaga Macadamia juuksehooldustooteid ja totsiku-kaks BareMineralsi ning kui kaks korda aastas Rootsis käies allahindluselt midagi ägedat leian, täiendan garderoobi – need ongi laias laastus minu kulutused iseendale. Sellepärast tuli see hinnang mulle nii ootamatult nagu kaigas lagipähe ning on hakanud mind nüüd raseduse ajal närima. Hinnangu sisust (mis tõesti on veidi absurdne) enam häiribki mind vist postulaat “sina ei peaks kolmandat last saama”. See lihtsalt kõmiseb mul peas ja ei taha sealt kuidagi ära minna. Kes üldse midagi sellist ütleb, mõtlen. Ja võib-olla oli sellel mingisugune muu alltekst, mingi teine tagamõte?
Rahamuret mul kolme lapsega seoses ei ole. Naersime just eile õhtusöögilaua ääres 1,5 kg keefiripaki pea tilgatumaks hävitamise järel, et hermel – me olemegi varsti suurpere, kes üheainsa toidukorra juurde poolteist kilo keefiri joob ja kus kümme kilo porgandeid pole varsti enam mingi “oih, juhtus”, vaid iganädalane lugu. Viis inimest tarbib muidugi kahtlemata rohkem kui kolm või neli. Ja ausalt, see on nii äge mu meelest – olla suur pere! Rasedaks jäädes tajusin ma rahamuret paralleelselt ruumipuuduse-murega palju tugevamalt, aga sestsaati on elus nii palju muutunud. Näiteks arvasin ma esiti, et pangalaenu lisandudes meie pere kuludele jääme me hoobilt märkimisväärsel määral vaesemaks. Selgus hoopis, et meie igakuised elamiskulud vähenesid siin elades sedavõrd, et vahe on elukvaliteedi hüppelist paranemist arvestades imeväike. Keskkütte, elektri ja kommunaalkulude peale kulus korteris elades lihtsalt nii meeletult raha! Rääkimata sellest, et H kohe pärast kolimist jälle uue tööpakkumise sai, millega kaasnenud palgakõrgendus üksi kõik meie igakuised kulud kannab. Muidugi mõtlen ma juba praegu ette väikese hirmuvärinaga, mismoodi me kogu oma lastekarjale helge tuleviku ja mingi “ellu astumise fondi” kindlustada suudame, aga sellega tuleb õnneks appi võrratu Eesti vabariik, kes peredele kangesti tasuta (olgu, sotsmaksust kinni makstud, aga siiski väga-väga heldet) raha jagada tahab. Tasuta emapalk, tasuta sünnitoetus, tasuta peretoetus, tasuta lastetoetus, tasuta kolmanda lapse toetus… ausalt, ma natukene ikka imestan iga laekumise peale ja mõtlen, et mille pagana eest, aga võtan muidugi suure tänuga vastu! Kroonprintsessil ja Virsikul on küll praegu pangas kummalgi oma kogumisfond, aga otsustasin, et lõpetan need ära ja investeerin edaspidi iga kuu kogu kolmanda põnni toetuse veidi teisiti. Kui ma sel alal juba pisut vilunum olen, jagan neid kogemusi teiega ka. Ma olen näinud, et internetis levib uue peretoetuse süsteemi teemal nurin, et esimene ja teine laps pole kolmandaga võrreldes (:D) midagi väärt, ärge siis meie kolmandale öelge, et tema isiklik raha õdedega jagamisele läheb. 😛
Ruumipuudus
Jah, me ostsime just endale kolm kuud tagasi kodu ja jah, ma muretsen juba, et me ei mahu siia ära. 😀 Kui ma ratsionaalselt mõtlen, ei ole see muidugi mingisugune pärismure. Meie kodus jagub igale viiest pereliikmest 20m2 põrandapinda ja kui inimene oma kodus 20m2 peale ära ei mahu, on see lausa veider, et mitte öelda tema oma probleem. Üks lastetubadest on nii suur (vist 16m2?), et sinna mahub kaks inimest vabalt koos elama ja tegelikult saaks sellest isegi äärmisel vajadusel kuidagiviisi kaks tuba eraldada. Muretseb ilmselt ainsa lapsena kasvanud individualist minus, kes ei kujuta elu õe-vennaga lihtsalt ette ja kardab, et võib-olla nad üldse ei meeldi teineteisele. Aga oluliselt tõenäolisem on ju, et meeldivad ja soovivad teineteisega koos aega veeta? Küll me neile teismeeas vajaliku privaatsuse ja omaette olemise võimaluse ka tagada suudame. Aga sinna on ju niii kaua aega! Seni peab välja mõtlema sellised väiksemad mured nagu näiteks kas meil õnnestub beebi seekord võrevoodisse magama õpetada (ja kuhu seljuhul asetada lapse häll) või langeme jälle mugavasse öösel imetamise kaisulõksu, millest kuni lapse teise eluaastani välja ei rabele. Kui nii läheb, pole ka hullu midagi – esimesed kaks kukkusid ju lõpuks ikkagi täiesti viisakad välja.
Vaene väike keskmine
Kui Kroonprintsess oli kahene ja Virsik sündimas, kartsin ma täiesti paaniliselt, et vaese väikese esmasündinu lapsepõlv on seoses pesamuna sünniga igaveseks läbi. Tõesti, see hirm mattis mu hinge ja tekitas minus kohutavaid tundeid. Nüüd kui tean, et see oli jabur, olen selles osas muidugi märksa rahulikum, aga päris puhas ma neist mõtetest siiski pole. Virsiku sünnist alates – ja tõepoolest, ta magas mul paaripäevase vastsündinuna arvuti kõrval tugitoolil – olen ma pidevalt tööd teinud. Mul ei ole tema eluajal olnud mingisugust lapsehoolduspuhkust, mille ajal ma oleksin ainult talle pühenduda saanud. Ta on küll rikas tüdruk, sest lisaks väga tihti kodust töötavale emale on tal veel üks päris-päris oma inimene – tema võrratu hoidja. Ta on nii armastatud ja kõik tema päevad on täis tähelepanu, mõtestatud tegevust, seiklusi ja armastust. Aga kas mina olen piisavalt olnud ainult talle? Ma ausõna kardan, et ei ole. Ja kas see meie aeg saabki nüüd päriselt läbi nii, et temast saab vaene väike keskmine? See teeb ikka hirmu küll. Ja hästi kurvaks ka. Ma püüan end lohutada sellega, et igal pool mujal maailmas käibki nii, et pooleteiseaastane täispalgaga lapsehoolduspuhkus ongi tegelikult mõra suures plaanis ja karuteene naistele, nende konkurentsvõimele tööelus… aga konkurentsivõime ja tööelu üleüldse ei ole ju tegelikult minu prioriteedid. Ma võiks ja tahaks vabalt olla kodune ema… kui mulle mu töö nii väga ei meeldiks. Kas see on siis okei, et ma sisuliselt enda lõbuks oma lapse lapsepõlve maha magan?
Tugivõrgustik… või selle puudumine
Kõige kauem oleme me H’ga lastest nende eluaja (s.o. viie ja poole aasta jooksul) eemal olnud kaks ööd. See oli hiljuti kui Rakveres spaas käisime. Ehkki minu Maailma Parim Ämm on ühtlasi ka võrratu vanaema, kelle juurde lapsed alati väga igatsevad (ja kes lapsi heameelega hoiab), on tema ka kogu meie tugivõrgustik. See tähendab seda, et pikalt ette planeerides on meil vabalt võimalus minna ilma lasteta sõprade juurde OKR’ima või kahekesi kusagile ja seda täiesti rahuliku südamega – lastel on vanaemaga tõesti pööraselt tore ja hea. Aga ootamatult või niisama argiõhtul, spontaansemalt kui nädal-paar ette, on meil harva võimalik lapsi kellegagi jätta. Ja pealegi ei jõua ega pea ju üksainus inimene olema pere kogu tugivõrgustik, kummatigi siis kolme lapsega? Seni on selline elukorraldus meile suurepäraselt sobinud, aga kui elu kolme lapsega tõesti on palju keerulisem ja raskem kui kahega? Kui selgub, et me tulevikus ikkagi vajame abi ja puhkust viisil, mil see seni pole oluline olnud? Ma ei saa ju kolme last korraga kellegi kaela nihverdada? Taevale tänu – meid on õnnistatud meie päris oma lapsehoidjaga, kellega lastel on tõenäoliselt isegi toredam ja parem kui minuga (tean juba ette, kuidas tema teeb seda lugedes “nähhhhh” ja vaidleb :D). Lisapaar käsi kui “kolme lapse lained” juhtumisi pea kohal kokku peaks lööma. See on absoluutselt leevendav asjaolu ja õudselt suur kergendus – kui saatus suurt suguvõsa ja seda küla, mida väidetavalt laste üles kasvatamiseks vaja on, kaasa ei anna, saadab Universum appi hoopis ühe võrratu hoidjapreili. 🙂
Haa! Ja saigi üks selle blogi pikimaid postitusi, ehkki arvasin, et sel teemal midagi kirja panna ei oska. Ilmselt on neid mõtteid päris huvitav hiljem kolme lapse emana analüüsida. Kas mõni neist muredest ja mõtetest on sulle tuttav?
Ja siis olen mina, kes ma mõtlen, et kui keegi üldse palju lapsi võiks saada, oleks see sina.
Muidugi ma ei veeda teiega aega ja sa võid ju ilustada siin blogis, aga kui sa suudad juba nii ilusti ja minu silmis õigesti mõelda, siis ma leian, et sa oled suurepärane ema. Lapsed olevat elu õied või nii 🙂
seesama hinnanguandja, muide, räägib ka mulle koguaeg, kuidas ma olen emaks sündinud… aga ikkagi ütles nii 😀 ma arvan, et mõtlematult, aga ega hirmu ja ebakindluse istutamiseks kellegi pähe ju palju vaja pole…
mina ISE muide, vaatan emasid nagu nt Britt, kes tundub NII vaoshoitud ja normaalne ema, ja mõtlen, et mina KÜLL mingi adekvaatne ema pole. okei, ma ka vahel meisterdan ja nii, aga mitte SEDASI. ja ma karjun oma laste peale kui ma rase ja närviline olen! tundub, et ükski teine ema küll nii ei tee, eksju. eks ilmselt vaatavad teised oma emalikus ebaadekvaatsuses mind ja mõtlevad samu radu pidi. raske on mitte ilustada, st. 100% täit argitõde edasi anda, sest nõmedatest asjadest ongi raskem kirjutada ja selleks peaks vist 24/7 live kaamerad üleval olema. aga eks ma püüan omaenda ebaadekvaatsust, hirme ja nõmedust ka nii palju lahti kirjutada kui ma oskan, et mitte vale muljet jätta. 🙂
Igaühel oma. Ma võin meisterdada aga meie hommikusöögilaud pole kunagi nii külluslik nagu teil 😀 Ma lihtsalt ei ole suuteline nii vara veel funktsioneerima.
Ja ma võin olla vaoshoitud, aga ma kogun hästi palju endasse ja sa tead vast ise ka kuidas see tavaliselt lõpeb 🙂
Ühesõnaga ma tegelt arvan, et me oleme mõlemad täiesti adekvaatsed, et kolmest lapsest kah adekvaatsed ja mõistlikud inimesed kasvatada!
Need “issand-kolmas” või “sina küll kolme last saama ei peaks” tüüpi inimesed on harilikud energiavampiirid. Ära lase ennast tasakaalust välja viia. Teil on väga tore pere 🙂
Just sina peakski kolm last saama! Ja lapsed on teil niikuinii nii ilusad, et panevad võõra inimesegi heldima. 😉
Ma tahtsin seda “äkki õed-vennad” ei meeldigi üksteisele kommenteerida tegelikult. Ega minul ka mu õde ja vend alati ei meeldinud üks oli mingi tüütu tatikas (õde on 11 aastat noorem) ja teine oli lihtsalt tüütu ja ma ei saanud telekast vaadata, mis hing ihaldas jne. Aga see kõik oli mingi pealiskaudne susin, tegelikult oleksin ma emma-kumma eest välja astunud kõhklematult. Minu omasid ei puutu mitte keegi! Kindlasti mõtlevad nii Kroonprintsess (kes juba praegu üks äärmiselt empaatiline pisikene inimene on), Virsik ja kolmas kokkuvõttes sarnaselt. 🙂
Pai!
Ma alles alustasin selle blogi lugemist, nii mõned kuud tagasi.. ja ausalt TÄPSELT selliseks emaks tahaks ma saada ja nüüd ma tean, et see on võimalik 🙂
laste kohta ei oska kommenteerida (v.a, et sinu omad on tõesti väga meeldivad), aga selle peale, et “kas siis on okei üldse kolm last saada kui sa end isegi kahe lapse emana adekvaatsena ei tunne?” – hell yes. ma arvan, et me oleme kõik mõnikord kahelnud, kas oleme õiged inimesed nt koolis lapsi õpetama või it-d õppima või firmat juhtima, aga… õpime ja kasvame koos sellega. nii see elu ju käibki, ei?
Minu jaoks on praegu aktuaalsed just needsamad hirmud, mis sinul enne Virsiku sündi olid. Ootan teist last ja beebi sünnihetkeks on esilaps saanud napilt kaheseks. Mõtlen tihti, kas rikun tema jaoks nüüd midagi ära; kas kedagi teist on üldse võimalik maailmas veel sama palju armastada jne jne.
Neid postitusi, kus sa tagantjärgi oled tõdenud, kui jaburad need mured olid, olen käinud lausa korduvalt lugemas ja samuti olen ma see haige inimene, kes aegajalt teie vanu vloge vaatab (just neid, kus te kahe lapsega toimetate) – sest need mõjuvad praegu hästi rahustavalt! 🙂 Seega sa oled oma mõtiskluste ja tegemistega minu jaoks nagu teraapiakoer! 🙂 Aitäh selle eest.
Ahhhh, neil saab nii hea vanusevahe olema kooskasvamiseks! Ja see on parim mille sa oma lastele anda saad. Usu, ma tõesti tean seda täna. Ja olla sinu teraapiakoer on suur au. Ole vapper! 🙂
Soovin avaramat pilku ka lisaks sellele avarale maailmale.
Sa soovid sellele maailmale… avaramat pilku? Sa soovid, et minu pilk avarale maailmale oleks avaram? Ma ei saanud aru. 🙂
Teistpidi mõtted… Mu teine põnn on alles 6k ja juba sugulased/tuttavad uurivad kolmanda lapse kohta. Jah ma ilmselt soovin kunagi 3 põnni meie perre kui selleks on õige aeg ja tean, et suudan talle anda kõike mis vaja olgu see siis aeg või raha. Aga ma ei mõista mis see laste saamine või mitte saamine teiste asi on. Las ikka iga pere otsustab ise selle üle. Natuke teemasse ka, eks need hirmud ja mõtte vaevavad igat rasedat olgu see siis esimene või viies rasedus aga kui laps rinnal siis tundub, et ta on koguaeg teiega olnud või just tema oligi veel puudu ja kõik loksub paika. Sina võiksid saada kasvõi 10 last, hakkama saate igaljuhul. 😉Ma aegajalt vaatan teie vloge ja mõtlen, et teie olete küll üks maru vahva punt!☺
Ma polnud oma esimesega sünnitusmajast kojugi saanud, kui sugulased hakkasid teisest lapsest jahuma. Johhaidii noh. Laste saamine või mittesaamine on ikka sügavalt iga pere siseasi ja kellelgi ei tohiks pähegi tulla mingeid selleteemalisi kommentaare, nalju, vihjeid või küsimusi esitada!
Aamen, Laura!
varsti on esiklaps nii suur ja asjalik, et on ise su lapsehoidja 🙂
Ma usun, et see kolme lapse kommentaar oligi siiralt mõeldud raha/luksuse mõttes. Kuigi sa tihti poodi ei jõua, siis ei saa siiski salata, et oled luksuslike asjade armastaja ja need oma tee su koju leiavad muudmoodi. 😀 Kasvõi näitena kodusisustus, kus kõik peab olema kõige parem-kõige meeldivam. Aga ma usun ka, et see inimene ütles selle siira kogemata kommentaari sel ajal, kui Kukupesa oli veel lapsekingades ja ta ei osanud ette näha, et teil hakkab nii hästi minema… Ja ilmselt polnud siis ka 3. lapse toetust olemas. Mingeid muid takistusi 3. lapse saamiseks sinu puhul ei suudaks küll mitte keegi ette näha! Kui et see raha… Ilmselt oled seda tüüpi inimene, kes muutuks õnnetuks ja rahulolematuks, kui sa oleksid sunnitud tegema allahindlust oma kodule, laste riietele, laste hobidele jne. Ja kes tegelt ei muutuks… Tänu sellele omadusele oletegi vb nii kaugele jõudnud, et majanduslikult kõik väga heas korras on.
Jah, muidugi oli mõeldud selles mõttes, aga see tegelikult ikkagi ei pea väga paika. Näitena kodusisustus: kõik vajalik peab tõesti olema kõige meeldivam või olema olemata – ma ei näe, kuidas näiteks ajutiselt millegi sobimatu ostmine ja selle hiljem asendamine säästliku eluviisiga haakub. Aga ei ole meil ju Arensi köök ja Tanki garderoobid – ikka ise odavaid pakkumisi otsime, kasutatud liuguksed ostame ja mööbli ise ehitame. Raha säästmiseks Leetu sõidame, vanu asju uute ostmiseks maha müüme. Ma arvan, et just seetõttu väga hästi majandatud saame. Ma olen nt selline, et kui kuu lõpus raha otsakorral, tekitab see minus hasarti, kuidas võimalikult vähesega võimalikult hästi hakkama saada. Ma tõesti ei taha, et mu lapsed mängiksid Lego asemel kergelt purunevate odavate Hiina plastmassjubinatega või et meie beebi kannaks odavaid Hiina kaltse oma kolmanda ringi PoPi asemel… aga see ei eelda suuremat tarbimist ja laristamist. Vastupidi. 🙂 Ja Kukupesa küll maksab ilusti ühe inimese palga, aga ega väikeettevõtjana palka makstes ju suisa rikkaks saa, et endale ja kalleid ja luksuslikke asju osta. Seda ma siiski teha ei saa ega ihkagi.
Enne uue kodu soetamist elasime ju ainult kasutatud mööblit täis kodus, kus kokkasin viis aastat järjest iga päev 20 a vanal kahe malmrauaga pliidil ja vaevu ruutmeetrisel tööpinnal. Rahulolematu inimese elu luksuses? 🙂
Ega minu ees pole vaja õigustada, sest mulle meeldivad ka Legod, PoP, Ikea, lapsehoidjad ja kõik muu elus ilus ja hea. 😀 Aga kui viisakalt seda upper middle class elu nimetada tagasihoidlikuks, siis sa vist mõtled teistes raamides ja ei saanudki selle tuttava kommentaarist aru saada… Ma üritasin selgitada seda teist vaatepunkti ka, mille kohaselt sul on vinge elu ja saad oma lastele kõike lubada, mida üks laps võiks vajada või tahta. Ju see on ikka toodud võrdlusena tavalisemate 3-lapse peredega, kes elavad isegi (gasp!) ilma Ikeasse sõitmata ja 3. ringi PoP-ita jne…. Noh saad aru, need päris vaesed või nii, kellega võrreldes oled täitsa “made it”. 😀
No selleks, et meid mõne Kodutunde perega võrrelda, peaks suisa sõge olema 😀 Miks ma muidu räägin, et olen meie elu eest tänulik. Pigem ma üritan selgitada, et miks mind see riivas oli see, et asjad, mingisugune “luksus”, ei ole minu jaoks oluline, st. seda polegi. Kas kodus on diivan ja köök ei ole ju luksus ja pillav eluviis, mille pärast ee… lapsed ülal pidamata peaks jääma, sest tahaks rohkem kalleid ehteid (ei), riideid (ei), iluprotseduure (ei), pillavalt elada (ei) jne 😀 Seda enam on ju kummaline väita, et heal järjel pere, kus pillamist ei ole, ei peaks saama kolmandat last? Ma ei oska selgitada, mida ma silmas pean!
Ja kui ikka Fiskarsit endale ei saa siis on jube probleem eks 😉
Hää! Ei oleks muidugi probleem kui ei saaks. Aga kui ostma peab ja on valida, kas viie euroga osta komplekt omavahel (varre otsa) sobivaid tooteid, mis on kvaliteetsed ja ergonoomilised, siis muidugi ma teen valiku nende kasuks ja rõõmustan, et saan 🙂
Kui ma üldse midagi kardan laste saamise osas siis seda, et tugivòrgustik on ka pea olematu. Elan Hollandis ja siin on meil “vaid” mehe vanemad kes muidugi nooremaks ei saa. Hetkel meil veel lapsi pole aga kui oma plaanidest kinni peame siis palju selle hetkeni pole kuni see esimene tuleb. Lisaks saab siin kokku vaid paar kuud raseduspuhkust ja kodus olla, et siis on see tugivòrgustik siiski väga tähtis. Loodan, et mul tekib siiski vôimalus kauem töölt koju jääda, olgu siis palgata ja vähemalt mòneks ajaks hobiga juurde teenida. Isegi veel lastetuna ma ei taha môeldagi, et pean imiku hoidja juurde viima..
Aga tegelikult ma tahtsin palju ònne soovida!:)
Oh kui hea lugemine. Esimene kommentaar Sinu blogis, aga jah ka mina olen aina enam mõttega kolmanda lapse juures.
Lapsed 3,5 ja 1,6 ning alles ma mõtlesin, et 2 ju piisab (samad hirmud peas). Ise olen suurest perest ja tean selle võlusid.
Üks päev tunnen, et tahaks natukene puhata ja mängida ka ise, aga järgmine päev jällegi mõtlen, et küll oleks tore ka kolmega. Teie aga olete imelised 🙂
Huvitav, kuidas iga lapsega need hirmud ja mõtted ikka muutuvad. Enne esimest ma poleks eluski osanud karta tugivõrgustiku pärast 😀 siis ikka kuklavolt ja sugu ja enda kaal ja kuidas õppida orienteeruma lasteasjade põhjatus maailmas. Me hakkame kunagi teist planeerima ja nüüd hetkel tundub hirmutav näiteks see, et kuidas aega jagada ja kas saab enam-vähem ikka magada.
Aga see mõte, mitu last keegi kellegi teise arvates peaks saama, on nõme ja tundub, et natukene öeldudki selleks, et haiget teha, seega mitte põhjendatud.
Minu arust – kui üldse keegi peaks lapsi saama, siis just sellised emad nagu Sina ja Britt. Kahjuks on ju tõesti ka selliseid, kes, rääkimata kolmanda lapse saamisest, üldse lapsi ei tohiks saada. Lõpuks elab aga iga inimene ja pere oma elu, omamoodi ja omal viisil.
Kui veel raha teemadel arutleda, siis minu arust ei ole mitte lapsed kulukad, vaid teismelised. Teismeliste hobid, nutitelefonid, kooliga seotud kulutused (just kooliaasta lõpus!), riided, paljudel tüdrukutel ka ilutooted… ja nüüd korruta see kolmega 😀 Eks plikad muidugi jagavad ka paljut. Mina sooviks ka kunagi kolme last, aga just see teismeiga, mis niigi võib keeruline olla, paneb mõtlema, et krt… raha? Soojamaareis kolme lapsega? Aga eks see kõik on tulevikumuusika, lihtsalt arutlen…
Kas sina peaksid kolmanda lapse saama, siin pole küsimustki. Kes siis veel? Ma vahel loen su blogi varasemaid aastaid ja see imetlusväärne kui palju te olete saavutanud. Olen saanud tänu sinule palju nippe kõrva taha panna, mida tulevikus laste kasvatamisel järgida… Nii et saage kohe veel neid lapsi! Oled eeskuju.
Kõigepealt suured õnnesoovid! Nii tore, et lapsed sünnivad headesse peredesse 🙂
Lisan, et peatselt hakkab ju 3 ja enama lapsega peredele laekuma suurem lastetoetus, nii et raha pärast ära küll muretse. Mu meelest 300€ lisaraha igakuiselt on ikka suur asi, kokku siis 500€ riigilt.
Oi, suur-suur aitäh! Jaa, tean, et tuleb uhke toetus. Ma seda mõtlengi, et hakkan seda raha neile tulevikuks investeerima. 🙂
See on hea mõte!