Tapab ta jee

Ma ei tea, kes see vend oli, kes ütles, et rutiin tapab. Issand, kuidas ma armastan rutiini!

Nädalavahetused, puhkusepäevad, seiklused – kõik nad on hääästi toredad, aga vähemalt sama tore on pühapäevaõhtune tõdemus: jess, homme hakkab jälle nädal otsast pihta! No ja ma siis mõtlesin, et ma näitan teile, missugune on üks täiesti harilik argipäev selles va Käopesas.

Hommikud algavad mul umbes üheksa ja kümne vahel selle trollipoja kõrval (kelle napilt ninani ulatuva tuka ma nüüdseks pisut lühemaks lõikasin, vaesekese oht piiratud vaatevälja süül peaga vastu seina joosta oli juba märkimisväärne) ärgates, kes enamasti paneb mulle käed kaela ümber, nossutab oma padjanäo mulle kaela vahele ja ütleb oma kõige kaval-mesisema võimaliku häälega “emmmmeeeee…”. Et mina temast tunduvalt hiljem magama lähen ja hommikul luuke lahti kangutades oluliselt unisem olen, jõuab ta mu kallal pikalt saagida enne kui ma lõpuks kargu alla ajan, sest lapsel on suur janu või nälg või kutsub ta mind lihtsalt nii nõudlikult “tuppa!”, et mul mitte midagi muud üle ei jää kui voodist välja komberdada.

Virsik on väga suur pudrulemb ja samuti on ta hommikuti ääretult näljane. Kui (piisavalt jahtunud) pudrukauss (piisavalt kiiresti) tema nina ette ei jõua, võib tal sellest tõeline kassiahastus peale tulla. Niisiis pole ma enamasti veel silmigi lahti teinud kui mul sissekulunud pudrukeeduliigutused juba minutiga tehtud on. If I know what’s good for me…

Mina, muide, söön kaerahelbeputru ainult soolasena või ja hapukoorega. Kes on harjunud pudrusöömist marjade või moosiga harrastama, peab soolase pudru söömist kindlasti hästi kentsakaks kombeks, aga ma garanteerin, et soolaga maitsestatud puder hapukoore ning võiga on tõsiselt-tõsiselt hea ja hõrk maitsekombo. Virsik sööb ka moosiga putru hea isuga, kuid eelistab magusale pudrule kindlasti haljast ja eriti seda hapukooreversiooni. Kroonprintsessiga täpselt samuti – kui muidu läheb puder alla pigem pika hambaga, siis hapukoorega hommikueine tõmmatakse sisse nii kiiresti, et ma ei jõua märgatagi – veel vähem “söö nüüd oma putru, palun” kiunuda. 😀

Pärast hommikusööki on meil aega natuke raamatuid vaadata ja mängu teha. Virsik, muuseas, on maailma kõige positiivsem ja lahedam inimene. Tema jaoks on koguaeg kõik “lõbus”, “nallakas” või “aa! tole!”. Ta muudkui naerab, kavaldab, teeb pulli ja maskeerub salli või kleidisaba abil kummituseks ja hirmutab kõiki, ise samal ajal naerda kõkutades. No lihtsalt nii tore on temaga. Kella 11 ajal tuleb meie hoidjpreili “Aa-ete”, kes käib kõigepealt meie pere vanima ja karvaseima tütrega jalutuskäigul seni, kuni mina end kontorisse minekuks riidesse panen. Seejärel lehvitavad nad Virsikuga mulle aknast hüvastijätuks (kui mul veab, saadavad õhumusisid ka) ja minul on aeg teele asuda.

Tööle jõudmine võtab mul bussiga ca pool tundi (millest sõiduaega umbes 18 minutit) ja Uberiga umbes kümme minutit. Ehkki ma endale tõotanud olen, et normaalse inimese kombel bussiga sõidan (no et kuna mul on see roheline savideerimise kaart ja tasuta sõidu õigus ja nii), tundub 3-4€ Uberile tihti niiiiiii suur ajasääst olevat, et mul on seda piinlik isegi tunnistada. Ausalt ka, kui ma neid pagana lube varsti ära ei tee, olen sulaselge idioot.

Mõtlesin siin oma värske blogituhinaga esimest korda statiiviendlit teha proovida, et näidata, missugune ma ühel tööpäeval välja näen. Enamasti kannan oma kaamlikarva H&M’ist pärit mantlit, mis maksis oma korraliku villasisalduse kohta häbematult vähe raha ja teenib mind truult juba teist (või isegi kolmandat?) talve. Jalas on mul muidugi jõuluvana toodud Timberlandid ja üleriiete all paar tumesiniseid teksasid ja kõrge kaelusega pluus. Juukseid ei saanud pärast pesu kammida muudmoodi kui kätega, sest Kroonprintsess oli mõlemad meie pere juukseharjad lasteaeda kaasa võtnud. Taustalt paistab minu imetabane kuldne veejahutike, minu vana kirjutuslaud, millest marmormustriga kile abil täiesti uus esikulauake sai ja üks meie kahest töökohast. Mulle nii hirmsat moodi meeldib siin. Mulle meeldib, et siin on vaba ja mõnus olla, et ma saan end tunda täiesti vabalt, võtta soovi korral lapsed kaasa (või võtta vastu kedagi, kellel on lapsed kaasas) ja pakkuda neile tegevust näiteks joonistamisega, et ma ei pea kunagi siia tulles kartma, et pean arvestama kellegi paha tujuga jne jne jne.

Kuna meil alguses oli renditud espressomasin, mis a) ei olnud minu meelest ideaalne b) mille kuutasu oli testperioodi järel röögatult kallis, tegin siin tükk aega presskannuga kohvi. Mul oli plaanis uus rendivariant otsida või eventually päris omaJ masin osta, aga esimese variandini ma kuidagi ei jõudnud ja teise jaoks olin liiga koi. Ei hakka ju siin ainult enda peale laristama… aga kuna mul oli siin jõuluperioodil (ja on ilmselt edaspidigi) kaks paari ülitragisid abikäsi, mis lisaks märkimisväärsele töökusele ka kohvitassi käes hoida armastavad, tundus mulle, et masina ost on õigustatud. Nii mõnus on astuda kontorisse, kus on alati värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja niisiis leidsime me Euronicist sisuliselt kõige odavama Philipsi espressomasina, mis vastas minu kriteeriumitele välimuse osas, ei olnud röögatult kallis ja teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Olen temaga väga rahul. 🙂

Triibulised tassid on pärit Ikeast ja sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Mitte juhuslikult, muidugi. Ma olen täiega seda meelt, et kui tahta saavutada vahvat sisekujunduslikku tervikut, on oluline ka kõige pisemad ja esmapilgul vähetähtsad detailid. Näiteks kohvitassid, aga Kukupesa puhul ka märkmikud ja pastakad. 😀 Ainus asi, mis meil siin veel no ikka TÄIESTI mööda on, on Osta.ee’st 15€ eest ostetud diivan, millele on küll hästi ilus laia must-valge triibuga kangas ostetud, aga millele pole praegu mitte kuskilt sadulseppa võtta, sest meie oma mees ei tegele praegu põhitöö kõrvalt selliste projektidega. Mis on a dang shame, sest ma nii tahaks juba, et kõik oleks valmis!

Kui ma õhtul seitsme ajal koju jõuan (ja täna ei jõua, sest palju on veel teha – õnneks saavad nad ette valmis tehtud lõhesuppi süüa), teen enamasti süüa, et saaksime koos einestada, siis pisut mängida või pabernukke-nukuriideid meisterdada (viimase aja suur hitt) ja siis lapsed üheksa ajal magama suunata.

Kuna me viimasel ajal (mainisin seda vist ka aastat kokku võtvas postituses) poes ei käi, vaid tellime kogu toidukraami internetist, tuleb vaadata, et kõike vähemalt terveks nädalaks jaguks. Olin nädala lihakraami sekka ostnud muuhulgas kaks pakki hakkliha ja ehkki meile sobiva portsu lihapallide tegemiseks (et teiseks päevaks ka jätkuks) kulunuks kaks, tundus see nagu suur raiskamine – kuna ma niikuinii pean köögivilju normaalse inimese toidulaua põhiosaks, ei ole selline üksluine “liha ja kartul” tüüpi roog minu meelest üüüldse okei. Tavaliselt on kõigis meie kotlettides ja lihapallides riivitud aurutatud peet (+ sibul, küüslauk ja kapparid), aga peeti mulle toidupoest kahel viimasel korral ei saadetud, nii et riivisin (ja praadisin pannil eraldi kergelt läbi) kotletitaignasse ülejäänud liha asemele hoopis kaks porgandit, pool suvikõrvitsat, pisut jõululaualt üle jäänud Västerbotteni juustu ning hakkisin sekka paar küüslauguküünt ja ühe sibula. No püha issanda ristivägi kui head need olid! Tegelikult käib igasugune lihasöömine meie peres igal toidukorral suure koguse köögiviljadega käsikäes – mitte üheski roas, mille ma oma perele ette söödan, pole vähem kui kuus erinevat köögivilja. Sest üks tervislik roog on maitse- ja värviküllane. Võimalikult looduslikult. 🙂

Kui tited magama on surutud, algab minul ja H’l pidu. Haarame Xboxi puldid, teeme endale kannutäie (meie kodune espressomasin on jälllle haigestunud ja vajab remondimehe tähelepanu) kohvi ja asume orke tapma. Nimelt ostsin meile hiljuti Osta.ee’st uued (kasutatud) mängud ja esimesena kahest (teine on Lego Harry Potteri mäng) võtsime ette Lord of the Ringsi, mis on MEGAlahe ja kohati hüsteeriliselt naljakas mäng.

Pildil mu lemmikstseen kõigist LoTR’i filmidest. Kogu mäng ongi täpipealt filmi süžeele üles ehitatud ja tegelaste jutt ongi tegelikult filmi fono. Lõbusaks teeb mängu see, et tihti teevad Lego mehikesed eriti dramaatilistes kohtades eriti kentsakaid asju. Näiteks: kui parasjagu on käimas lahing Helm’s Deepi pärast ja Uruk-haid on kindluse müüridest läbi tunginud ja lahing on esmapilgul põhimõtteliselt kaotatud, peavad Theodeni mehed kuninga käsul kindluse ust seespoolt võimalikult kaua barrikadeerima. Nii nihutavad mehikesed mängus kohale nt Legodest tehtud klaveri (!?) ja Legonotsu (!!??). No see on lihtsalt nii lõbus ja põnev mäng, ma ütlen. Soovitame täiega. 😀

Kuidas teie argirutiini suhtute? Ja lapsevanemad: mida teie õhtuti teete, kui lapsed magama läinud on?