Eurovisioon oli mulle noorpõlves ikka väga-väga tähtis. Väiksena jälgisin seda täieliku andumusega, teipisin suurtest A3 lehtedest kokku hiigeltabelid, kuhu kandsin kõigi riikide antud punktid (ei saa täpselt aru, mis eesmärki see teenis, aga hasarti selline dokumenteerimine mulle igatahes pakkus). Mingil hetkel kui minu sõna kodus telekanali valikul enam midagi ei maksnud, jäid mul mitu aastat eurovaatemängu vahele ja niiviisi ma sellest kuidagi kaugeks jäin ka. Mäletan, et mu viimane suur-suur eurohasart jäi aastasse, kus toonase bestikaga ninad ekraani vastu lömmi surutud Läti poiste “The war is not over” peale õhkasime ja ahhetasime ja näpud villi hääletasime. Ja olgem ausad – laul on tänaseni päris ilus-armas ja poisid nummid võib-olla mitte nii nummid kui mulle toona tundus. Aga meenutagem siiski heldimusega:
Täna juhtus niiviisi, et H pani teleka täpselt kell 22 tööle ja kuna ma juhtumisi just diivanil tekipelmeenisin, oli see täpselt ideaalne võimalus oma vana sõprus Eurovisiooniga üles soojendada. Ma pean ausalt tunnistama, et olin end euromöllust tänavu veel ekstra distantseerinud, sest Veronast kohutavamat häbiplekki pole Eesti mitte kunagi Eurovisioonile saatnud (jah, ma arvestasin Leto Svetiga) ja ma olen šokeeritud, et nende täielik põrumine ja naljameemid inimestele üllatusena tulid. Ma võiks lõpmatuseni viriseda kui jõle see Lõhmuse koleräigus mu jaoks oli, aga kuna nad finaali ei saanud (sürpriis…), siis ei pea. Saan hoopis rääkida kui positiivselt üllatunud ma täna olen! Kuna televiisorist nähtu-kuuldu osutus oluliselt nauditavamaks, kui ma kartnud olin, panin telefoni märkmetesse kohe esimesed lugudega seoses pähe kerkinud mõtted kirja ja mõtlesin, et miks mitte neid blogis jagada. Need, mis ära mainitud ei saa, olid lihtsalt liiga meh.
Valgevene – Võluv vokaal, hästi siiras ja armas ja ülihea energia. Mulle nii meeldib kuulda inimesi laulmas oma puhtas ja ilusas emakeeles, see on nii palju ausam, siiram ja vingem kui see rõve puine inglise keel, mida suur osa artiste läbi suure valu (kuulajate oma, muidugi) ja vaeva pursivad.
Austria – Mmmma natuke sulasin… ülimõnus tämber, mis meenutab natuke mu lemmmikut Adam Levine’i ja on seega täpselt minu tassike mmmesimagusat teed. Dünaamiline meloodia, head sõnad. Euroka kohta ikka väga hea lugu!
Holland – Kui ma saaks anda eripreemia kõige efektsemate avataktide eest, ma annaks selle Hollandile. Ilus harmoonia, ilusad inimesed, ilusad ilusti valgustatud kostüümid. Edasi vajus muidugi kogu see ilu ära väljakannatamatuks igavuseks. Ma saan aru, et sõnum oli sügav ja tüdrukud lõpus nutsid väga liigutavalt, aga… meh.
Moldova – konkurentsitult kõige cringy‘m asi, mida ma oma elus kuulnud olen. Saksiriff, samas, oli päris äge. 😀
Ungari – minu esimestes märkmetes seisab (muutmata kujul): “mäu mäu mäu mäu mäu hädaorg”. Ma jään selle juurde. 😀
Itaalia – Esimene mõte oli “VAU kui mõnus tämber!” ja no nii hea on kuulata kihvti (lõpuks ometi mitte “world peace”-stiilis) sõnumiga lugu loo esitaja emakeeles. See mõjub nagu pärislaul, mitte dime a dozen moraalitsev euromäugumine! Hullult kaasahaarav ja lõbus ja pidune ja tüüne lugu. Olen rõõmus kui see tabeli esiotsas lõpetab. 🙂
Taani – haaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaigutan. Aga pean mainima, et esitaja on ebamaiselt ilus ja loomulikult naiselik naine!
Portugal – Okei. Ma olen päris kindel, et see võidab. Esiteks, sest see on nii šokeerivalt erinev kõigest, millega me eurokontekstis harjunud oleme ja seda märkab küll igaüks, kellel vähegi banaan kuulmekäikudes või elevant kõrva peale astunud pole. Teiseks, sest… oeh. Esiteks on portugali keeles laulmine juba kuus aastat (ühest võrratult intiimsest ja liigutavast ja hingelisest bossakontsertist saati) mu kõige suurem hinge hellaks tegev nõrkus. Mu teine nõrkus on klassikalised muusikaliballaadid, mida Portugali lugu mulle meenutas. Ma olen kirja pannud: “ma ei või lihtsalt välja kannatada kui võluv ja liigutav see laul oma klassikalises ilus ja ebaeurolikkuses on.” Ma tahan osta selle venna plaadi ja tema muusikat hommikust õhtuni kuulata! Take my money!
Aserbaidžaan – Mu esimene mõte oli, et wannabe Miley Cyrusel jäi haamer koju, mida lakkuda. Ei tea, mis alustel mu aju selle seose lõi, aga ju see oli lihtsalt täpselt sama põhjendamatult ja naeruväärselt diip. 😀
Austraalia – Võrratu tämber ja erakordselt hea häälekontroll, aga laul jälle surmavalt igav…
Kreeka – Vot justnimelt selliste laulude pärast on Euroka lõpuni vaatamine igal aastal üha enam raskendatud. Mul lihtsalt ei ole seda püsivust, et midagi nii kohutavalt sisutühja ja lamedat mitu minutit järjest vaadata.
Hispaania – Minu provotseerimiseks piisab sõnadest “püüab vastanduda popmuusikaga”, juba enne laulma hakkamist on mulle vastumeelne see Väga Eriline Poiss. Bob Dylanist ja Ed Sheeranist inspireeritud? Bissssssssshhhhhhh, please! 😀 Kui oleks teadnud (ja poleks rase…), oleks saanud esimse refrääni ajal juba võta-lonks-iga-kord-kui-keegi-ütleb-do-it-for-your-lover-joomismänguga oma piinad lõpetada…
Küpros – Eee… laenasite biidi, kas pärast ilusti tagasi ka viite?
Saksamaa – Kuulge… tõsiselt… teie ka? Sia “Titanium” on lege laul küll, aga päris nii ka ei saa ju. 😀 Meenub kohe lugu sellest, kuidas H mu käest ükskord viis aastat tagasi Eurovisiooni kohta uuris, et kas siis võib sama lauluga võistlema minna kui uued sõnad kirjutad. Kinnitasin, et varem ettekandele tulnud looga ei tohi, peab ikka täitsa uus lugu olema. H mõtles pikalt järgi ja küsis: “aga kui ma teen loole uued sõnad JA uue meloodia, kas siis võib?”
Rootsi – Päris seksikas ja cool, aga vokaal on täiesti jahmatavalt nõrk. Meloodia ka. Sõnad ka. Mis juhtus, Rootsi? Ainult seksiga ikka lööma ei lähe, kui rahvas kord juba Mums-Månsiga ära harjutatud on! Ja kas me võiksime palun üldsegi rääkida sellest tänasest Zelmerlöviga tehtud Eurovision boot camp vaheklipist? Ma konkreetselt sulasin ära ja voolasin põrandale. Ja ma isegi ei arvanud, et ta mulle NII väga meeldib. Iga kord üllatun. 😀
Kes teie lemmikud olid? Kellele võitu ennustate? Isegi imestan, et täna nõnda pühendunult eurovaibile lülitusin, aga elevus on täna õhtul tõesti suur! Tahan võitu Portugalile, Itaaliale või Austriale, aga olen juba niisamagi rahul – vähemalt ei pidanud täna korra veel Veronat kuulama ja nägu nende esituse ajal valusast piinlikkusest padja sisse peitma. 🙂
Nu kammon Miiu, Måns on selline eye-candy, et oehhh kohe. Ma juba Rootsi võidust alates tema instagrami stalker/imetleja.
Portugal.. pani mind konkreetselt nutma. Pole ammu midagi niii ilusat kuulnud.
Itaalia samas üldse ei meeldi. Niiet eks maitsed ikka erinevad ja pole ime, et alati selline sõda selle võistluse ümber käib 😁
Mulle nii meeldis Itaalia, aga laval jäi neil kogu see asi nõrgaks. Muusikavideot vaatan ikka mõnuga. Portugal jälle jättis täiesti külmaks ja see hiigelpintsak häiris mul aju silmadest välja 😀
Rahvas oleks Verona edasi saatnud, aga žürii tõmbas Veronale kriipsu peale. Mina tahaksin just, et ainult rahvahääletus tagasi tuleks, sest mulle Verona kusjuures meeldis, kuigi nad finaalis panid kõigega üle võlli, aga rahva punktide järgi oleks me teises poolfinaalis kuuendaks jäänud ja kindlalt finaalis olnud, žürii pani meid eelviimaseks ja kokku tuligi see, et Eesti ei saanud edasi.
Kui nüüd Portugali juurde tulla, siis sorry or not sorry, nii jama lugu pole ma iial kuulnud. Pigem oleks võinud see Bulgaaria poiss ikka võita. Maitsed on ikka nii erinevad…
Mjaa, see Portugali lugu vist ei saagi meeldida kui Verona meeldib. Portugal meeldib mulle sellepärast, et ma kuulangi meelsasti sellist muusikat all day every day ja see on minu jaoks võrratult kaunis. Päris muusika. Veronast ma suudan ära kannatada kaks esimesed takti, mis on piisavad, et raadioni jõuda ja kähku jaama vahetada 😀
Minu jaoks oli just see aasta kõige igavamate laulude eurovisioon… Seda siis alates 1998-ndast aastast, sest just siis sai alguse mu tulihingeline euroka jälgimine. 10-15 aastat tagasi olid laulud ikka palju paremad ja meeldejäävamad.
Minu muusikamaitsele polnud seal midagi, aga raadiot poleks vahetanud Valgevene, Austria, Moldova, Itaalia, Austraalia ega Prantsusmaa loo puhul.
Telekanalit vahetasin see-eest Armeenia, Küprose, Kreeka, Ukraina ja Ungari ajal. Teisest kanalist tulev “The Voice” tundus paremana 😀
Portugali lugu jättis mind üsna külmaks, aga võidu üle on see-eest hea meel. Mu meelest tore, et võitis midagi, mis ei ole selline etteaimatav europopp. Lihtne ja mõjus.
haha, kohe, kui see küprose lugu algas, hakkasime me peikaga laulma ”i’m only human, i’m only-i’m only” 😀
mulle meeldis belgia (mis laivis oli maruigav, aga jutuubist hea) ja itaalia. itaaliale tahtsingi võitu, sest tegemist mu meelest väga korraliku eurolauluga, pani jala tatsuma ja kaasa laulma. lisaks sellele ma olen siiani nii pahane, et nad üle-eelmisel aastal grande amore lauluga ei võitnud 🙁
Nõustun 100%. Grande amore on olnud minu jaoks kõige ilusam eurolaul läbi aegade 😕
Ahhh, see nostalgialaks “War is not over” näol! Tänks Miiu, meenus silmarõõm, kelle pärast too aeg selle loo saatel pisardatud sai 😀
Samaaaaa 😀
Nii tore, et keegi veel Eurovisioni vaadata viitsib ja sellest kirjutada ka! 🙂
Mina ka üle mitme-mitme aasta jälle süvenesin
Mulle endale meeldis hullult UK lugu – harmooniliselt niii ilus lugu, aga kahjuks preili pingutas laivis ikka täiega üle nagu tegelikult paljud teisedki. On ikka vaja anda endast 500% ja näidata terve lugu, mida oma häälega teha oskavad ja kahjuks selle varju jäi nii mõnigi hea lugu (+kohutava kostüümi ja/või lavashow).
Ca nädal tagasi vaatasin ära kõik lood koos offical muusikavideotega ja siis poolfinaalid ja finaali. Nii põnev oli jälgida, kuidas mingid lood laivis töötasid ootamatult palju paremini (nt Island, millel oli kohutavalt kummaline video, kuidas tšikk punanses mullijopes ringi kakerdas, aga laivis oli vägaväga cool) või siis just kaotasid oma sära (Itaalia, kahjuks) või olid täpselt sama head ja veel paremadki (Portugal, absoluutselt) või siis, nagu eelpool mainitud, tappis artist selle oma hääle ja/või kostüümi ja/või lavashowga (mida see Poola tšikk küll endast mõtles, ei tea, sest lugu oli tegelikult päris hea).
Aga mis ma öelda tahtsin on see, et tegelikult oli tõesti üllatavalt palju häid ja okeisid lugusid sel aastal. Võibolla on eelmistel aastatel ka olnud. Süvenemise vaev võibolla ainult 🙂
Tean, et maitsed erinevad.. Aga lugedes täna siin kommentaare ja ka delfis/postimehes jne. Siis inimesed, kes ütlevad, et Portugali lugu oli kõige igavam/mõttetum/jamam lugu, mida nad kunagi kuulnud olen..Siis tekib küll küsimus, et kas inimesed tegelikult ka kuulavad laulu heli, sõnu, mõtet või lihtsalt oluline on, et oleks õnts-õnts ja pm sõnad, et “love you, love me”.
Mina igapäevaselt ei kuula selliseid lugusid, mida esitas eile Portugal, kuid sellest hoolimata on see üks ilusamaid lugusid, mida ma üle mitme aasta kuulnud olen. Ja mul on nii hea meel, et lõpuks võitis muusikavõistluse üle pika aja tõeliselt musikaalne lugu 🙂
Mulle üldiselt on Itaalia lood alati hästi peale läinud. See aasta oli Itaalia ka minu jaoks vaieldamatu number 1. Belgia oli samuti maru hea, neid kahte jään kuulama ka edaspidi. Kui Portugali lugu tuli, siis jäi silma küll teiste lugude seas ja võib öelda, et üsna võluv siiski. Minu top10-sse oleks ilmselt mahtunud küll. Samas ise kuulama ei kipu ning selle võit pettumus ikka, olin liiga kiindunud Itaaliasse ja Belgiasse juba.
Aga noh kõige suurem pettumus ja kahju on siiamaani Itaalia Grande Amore kaotusest 😀
Ma olen ausalt öeldes väga kõrvale jäänud Eurovisioonist. Mulle meeldis siis, kui veel enamik oma riigikeeles laulis, siis oli vähemalt huvitav. Ja need mitu poolfinaali… Ei viitsi.
Ega ma rohkem lugusid tea ka, kui Eesti ja Belgia omad. Belgia oma olin raadiost kuulnud ja mõtlesin, et äge lugu. Alles mõned päevad tagasi jagasin lahti, et see tänavune eurolaul 😀
Kahju, et esikolmikusse ei jõudnud.
Mis laulu Sa oleksid Eestit esindama saatnud Koidu ja Laura asemel?
Mulle nende laul ka ei istunud, ehk järgmine aasta esindab meid hea lugu 🙂
See aasta oli üks igavamaid Eurovisioone.
Ma ei mäletagi enam neid… ahjaa, mu lemmikud olid vist Ivo Linna ja nunnu Leemet, aga kumbki poleks suurem asi eurokas olnud. Ei olnudki vist kedagi. 😀
Meelde tuli! Whogaux ja kamba oleks saatnud kindlalt!!!
Minu lemmikud olid Belgia ja Portugal. Mõlemad olid hoopis midagi muud tavalisest tüüpilisest eurolaulust, millel nagu väga mingit sügavamat sisu tavaliselt pole, aga vot Belgia ja Portugal, ma ütlen.. 😀 Sõbranna läks mul täiesti endast välja kui ta Belgia poolt hääletada ei saanud (mingi kõneoperaatori viga oli, suhteliselt paljudel isegi..) Olen vägaa rahul, et Portugal võitis, see laul tõesti vääris seda. Ja Belgia lugu jään samuti veel ka edaspidi kuulama.
M ei tea miks, aga vahel mulle tundub sinu kiitvaid ja ülevoolavaid postitusi lugedes, et miski nii hirmsasti närib sind- kõik on nii üli või maapõhjani halb. Ma ei saa aru, mida küll Lõhmus või Laura ja Koit sulle teinud on? Alati ongi ju võimalus aastaid mitte vaadatat ja tegeleda meelepärasega…
Lihtsalt paistab sinus nii palju head ja ka kibedust. Sul ju on kõik hästi!
Ei, mulle ka ülemäära mõned laulud ei meeldi, aga nii tülgastavat sõnakasutust kellegi loomingu kohta…ma ei tea
Minu meelest on Laura väga võimekas (jazz)laulja, aga sellised vigases ja koledas inglise keeles kirjutatud sisutühjad laulud on minu meelest lihtsalt piinlikud ja endast lugu pidav inimene võiks minu meelest natuke valida, kas ja mida ta esitab. Piinlik on minna koledas katkises inglise keeles minna terve Euroopa ette oma “reckless type of love” võrdlema kirjandusajaloo suurima romantilise tragöödiaga. Et nagu… nagu Romeo ja Julia, me ei pingutanud piisavalt? Ja siis tulla tagasi ja rääkida, et vähemalt me saime sõnumi Euroopale edasi anda? Mis looming see on? Selles, et Lõhmus rumalaid laule kirjutab ja Laura neid kohutavas nasaalses inglise keeles iniseb (mis on maneer, mida tema jazzkontserdil küll kuskilt otsast ei paista), ei ole seotud minu hingega. Ma ei tea, kelle blogisse sa enda meelest sattusid, aga kui miski on minu meelest ülevoolavalt ilus, siis ma kirjutan sellest nii ja vastupidi. Kuidas minu hea elukvaliteet ja suur õnn minu arvamusega muusikast seotud peaks olema? Ära ole jabur.
Sa muidugi õigustad kõike ja muudad musta valgeks, aga ma ei saa aru miks sind nii häirib miski, mis ei ole sinuga seotud ja kaugel sinust ja sa nii pahasti suhtud. Miks peab olema piinlik mingit laulu esitada kui sa oled artist ja võidki esitada kõike kui tahad. Sina tead.
Mulle ikkagi tundub su psühhoanalüüs mitte-kuigi-vettpidav. Kui sa tahad isiklikul tasandil rääkida Koidust või Laurast – nad mõlemad on kadestusväärselt musikaalsed inimesed ja ma imetlen nende mõlema vokaalset võimekust siiralt. Verona, sarnaselt enamusele teistest Lõhmuse lauludest, on sellele vaatamata piinlikult rumal ja sisutühi. Täpselt niisamuti nagu vändatakse rumalaid ja sisutühje filme (mida ma ei vaata) ja kirjutatakse rumalaid ning sisutühje raamatuid (mida ma ei loe). Nagu sa ratsionaalselt mõtleva täiskasvanuna aru saad, ei ole Veronast viimase poole aasta jooksul nii kergelt pääsu olnud, ehkki nagu sinagi soovitad, olen ikka raadiojaama vahetanud ja ka poolfinaali, milles nemad osalesid, jätsin samuti sellesama vastumeelsuse tõttu vaatamata. Seda ka siinses Eurovisiooniteemalises (!) postituses kirjutan. Mul on kahju, et minu arvamus sinu suurest lemmikust sind riivas ja sulle haiget tegi, aga kunst ja kultuur ongi subjektiivne. Minu arvamus ei pretendeeri tõe monopolile, aga domeenis, mille eest ise raha maksan, oled sina külaline ja tulid siia tõenäoliselt ikka huvist minu kirjutiste vastu. Kui lubad, ma siin oma arvamust ja mõtteid tsenseerima ei hakkaks. 🙂
Sul on jaksu. Edu.
Muidugi. 🙂
Laura inglise keel on VÄGA HEA! Ta on õppinud Miina Härma gümnaasiumis ja inglise keel on tal suurepärane. Sulle ei pruugi meeldida Lõhmuse lood, aga väita, et Laura laulis vigases inglise keeles – see on ilmselge liialdus….
Kas me kuulasime sama esitust ja hääldust?
st. veidraid sõnu ei mõtle küll Laura Lõhmuse lauludele ise kohapeal välja, selles mõttes ei olnud see “vigases inglise keeles” üleüldse talle suunatud, aga minu meelest laulis ta laval pooled korrad näiteks “we are lost our Verona” ja väänas sõnu äärmiselt kentsakalt, mis võib-olla on mingi kihvt stilistiline lüke, mida ma ei mõista, aga kõlab pigem ikka nagu kummaline ida-eurooplase hääldus… ja see postitus ei olnud Veronast, vaid väga mitmest teisest hoopis huvitavamast ja toredamast loost, võime vabalt ka nende üle arutleda 🙂
Hääldus häälduseks, aga miks on vaja mõnitada Eesti lauluautorit ja lauljaid, kelle ME ISE oleme valinud Eestiti esitama? Kas päriselt hääletasid inimesed kõige koledama laulu poolt ja siis kõik lootsidki, et me jumala eest finaali ei pääseks? Nii Sven, Laura kui ka Koit kindlasti andsidki enda poolt parima, aga eestlased muidugi on õnnelikud kui midagi välja ei tule ja irvitavad ja tänavad Jumalat, et enam seda esitust nägema ei pea. Väga eestlaslik, aga jube kurb. Kõik teised riigid uskusid meisse rohkem kui meie ise. Rahva hääletusel oleksime kindlasti olnud ka finaalis, aga eestlased rõõmustasid. Kõik kirjutasid kui piinlik neil seda vaadata oli, aga minul on hoopis piinlik lugeda selliseid kommentaare. Päriselt arvab keegi, et Koit ja Laura meelega laulsid sitasti? Selle peale võib keegi tulla, et võibolla tekkis lavanärv või ei kuulnud nad mingi rikke tõttu heli vms? Oh ei, palju lahedam on ju veel mitu kuud igal pool tänitada kui rõve kugu ikka “Verona” on ja kui jube Laura välja näeb ja kui halvasti nad ikka laulsid. Mul on jube kurb, et sa selle postituse kirjutasid, sest muidu ma tõesti arvasin, et sa oled kõige sõbralikum ja toredam inimene maailmas…..
Just. See on üks Veronavihkamisest nõrguv postitus ja õnneks nüüd sa siis tead tõde 🙂
Kelle poolt sa ise Eesti Laulu ajal hääletasid, Miiu? Tundub võibolla lugejatele veidi nagu nende sõnavõtt,kes valimistel ei hääleta aga Riigikogu kirivad esimesel võimalusel 😀
sorry, et risustan aga Liisi kommentaari lugedes tekkis selline mõte 🙂
Whogaux, Karl-Kristjani ja Maiani poolt. See oli täiega hea laul! Ka naaatuke plagiaadine, aga ilusad noored inimesed, hästi kenasti ja puhtalt laulsid, sõnad olid päris mitmes fraasis hästi kihvtilt ritta seatud ja catchy oli ka. Ei mingit tarbetut litterpintsakupalagani. 🙂
P.S. Jobusid on igast rahvusest, “väga eestlaslik” on hästi veider analüüs, millesarnaseid iga kommentaarium alati täis on. Inimeste käitumine, arvamus ja suhtumine ei ole seotud nende rahvusega, inimesed on lihtsalt inimesed.
Tegelikult ei ole ju see mingi vastus ega normaalne põhjendus (jaaa, sa ei peagi neid andma), sa oled kuidagi kibe, ei saa aru sinu vaenulikkusest…
Sa ju ei kannataks kui sinu “loomingu” kohta öeldaks ajast ja arust plakatid või piinlik pole pinterestist copytud asja ajada? Ei, ma ei ütleks kellelegi nii(isegi kui mõtleks) ja mitte ka sulle.
Ma ei mõelnud midagi pahaga, aga soovin sulle natuke sallivust ja rahu 😉
Ometi sa ju ütlesid seda ja ma ei tunne mitte mingisugust vajadust sinuga sinu arvamuse üle vaielda ega anda sulle hinnangut, et sul endal hinges sellepärast käärib, et sulle minu tehtu ei meeldi. 😀
No kuule kui see oleks Laura jaoks esimene kord Lõhmusega koostööd teha siis ma saaksin sellest lausest (“…ja endast lugu pidav inimene võiks minu meelest natuke valida, kas ja mida ta esitab”) veel aru aga vaadates nii tema kui ka Koit Toome varasemat loomingut siis…imestame Verona üle? Tõsiselt?! 😀
Imestan ikka Verona üle, imestan kõigi teiste tema popmuusikaalaste “saavutuste” üle ka, imestangi selle taustal, et ta nii kihvt laulja on ja ju normaalset muusikat põhimotteliselt ka teha oskab 😀 Raha ei haise, I guess?
Need plagiaadi võrdlused – kuld! 😀
Minu lemmarid olid Belgia, Portugal – mõlemad nii teistmoodi ja hingega lood. Ja samuti ka Moldova, nii mõnus omamoodi diskens igava eurolälina vahele minu meelest 😀
Eesti euroloo osas tunnen aga 100% sama mis sina, aasta pettumus.
Mulle Verona ei meeldinud üldse ja ma arvasin, et noh, laul on sitt, aga kuna Koit ja Laura on nii musikaalsed ja võimekad lauljad, siis ehk suudavad nad oma professionaalsusega midagi päästa. Suure üllatusena tuli mulle aga see, KUI halb nende esitus poolfinaalis oli. Koit ei suutnud falsetist tavalisse registrisse hüpata ja Laura tegi ka mingeid kummalisi hääli sel ajal, kui oleks võinud laulda kõrgeid noote. Ja nad ise nimetasid seda oma parimaks esituseks? No palun. Mu kõrvad hakkasid verd jooksma, kui ma seda kuulasin.
Finaalis meeldis mulle Itaalia, sest tõsine sõnum oli peidetud rõõmsa laulu sisse ning laulja oli niiiii tüüpiline italiano, et kohe pidi meeldima. Itaalia keel on ka mu meelest kõige ilusam laulukeel üldse. Portugal nii suurt muljet ei jätnud, aga võrreldes muu palaganiga oli laulja hästi armas ja siiras. Lihtsalt laul pole eriti minu maitse. Ega seal minu maitsele väga midagi olnudki, Belgia laul, mida kõik ülistavad, oli minu meelest täielik plagiaat ja kestis ka vähemalt 20 minutit … nii vähemalt tundus. Igav.
Kuulge! Mis kibestumusest me räägime? Postituses oli ju niivõrd palju head ka. Miks hakata kinni ühest asjast? See, et tegu oli Eestit esindava lauluga ei tähenda ju, et igale eestlasele automaatselt meeldima peaks. Minus nii negatiivseid emotsioone ei tekitanud, aga poole vaatamise/kuulamise ajal pidin küll padja näo ette tõstma. Ei, ma ei oskaks/suudaks ise paremini. Ausalt kohe. Isegi mitte poole paremini ei saaks hakkama. Ent teades, et nende mõlemi näol on tegu ju tegelikult kahe üsna võimeka artistiga, siis tekib minul ka küsimus: miks? Nad oleksid ju võimelised palju enamaks. Samamoodi Miiuga nõus, et kas tasub ikka kõike vastu võtta…
Ometigi ei tähenda see absoluutselt nagu ma oleks kibestunud. Lihtsalt ei sobitu mu maitsega kokku. Ja ma usun, et see on okei 😛
Läks kuidagi kummaliselt ja asjatult teravaks siin jah. Aga tühja, erinevus rikastab. 🙂
Ma just lugemise ajal mõtlesin, et jube lahedalt kirjutad. Mina nii julgelt ei julge, selle pärast olen nii lõbustatud sellest!
Ma Eurovisiooni seekord ei vaadanud ning minu jaoks jäi samuti Eesti lugu lahjaks. Mul on Lõhmuse, Laura ja Koidu suhtes sarnased mõtted. Mu meelest ei ole Lõhmuse kirjutatud eestikeelsed laulud ka üldse head. Nii kummaline sõnade kasutus ja järjekord ja. Ebaloogiline ja hakitud, üldse ei kõla hästi kokku. Laura ja Koit on end väga andekate ja võimekate lauljatena tõestanud aga nende lood ja valikud on minu jaoks jäänud arusaamatuks.
Vaatasin veidi neid videosid ka ja olen üleni hämmeldunud, et Saksamaa lugu täiesti sama selle “Titanium” looga on. Kuidas… see võimalik on?
Portugali artisti albumi paneks enda päevigi saatma ja see Miley wannabe 😀 hahah, appi! No ei. Itsitama ajas, väga raske tõsiselt võtta.
Ma fully toetan su mõtteavaldusi, mulle need väga meeldivad! Ilmselt seetõttu, et saan su värvikate kirjeldustega samastuda. Ja kui ei saa, siis respectida ikka saan, eksole!