Kui inimesel on blogiarhiiv, on tal harukordne võimalus rännata ajas tagasi kõigi sündmuste ja emotsioonide juurde, mis ühes või teises eluetapis aset leidnud on. Et ma olen siin kolme kodu kujunemist kajastanud, on hea tagantjärele näha, mida olen teinud ja tundnud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et olen alati tundnud täpselt sama. Eelmisest kodust välja kolimise südamevalust kõva häälega nutnud, uut kööki planeerides hädaldanud, et väga tavalist ja “ära tehtud” kööki ei taha, aga samas ka kõvasti pabistanud, kas see ikka on õige valik… üllatavalt äratuntavad on kõik need tolleaegsed emotsioonid ka täna. Iga kord on jälle nagu päris esimene. Isegi kord, kui me Viimsis maja ostma hakkasime, on blogiarhiivis detailselt tallel – olin juba unustanud, kui väga ma seda toona tahtsin ja kui kõvasti pettusin, kui meist vaatamatult põhjalikele ettevalmistustele ja positiivsetele laenuotsustelegi (kusjuures mina ka siis laenu kaastaotlejaks kõlbasin) majast ilma jäeti…
Praegust eristab eelnevatest kogemustest muidugi see, et remonti pole me muidugi praegusel määral kunagi teinud ja ausalt öeldes tundub mulle täiesti hull sürr jabur MEELETU, et me selle ette võtsime. Päriselt ka – kõndida sisse ilmselgelt remonti vajavasse majja ja mõelda, et ei ole hullu, teeme kõik ümber – see ei ole meie moodi! Kust võeti see enesekindlus sellist maja üldse vaatama minna, kui ise ilmselgelt maja kapitaalremondiks võimelised ei olda, ja kust tuli pime usk, et me endale üldse ehitaja leiame? Ma tean, et ma olen niisuguseid kapitaalselt ümberehitajaid (nt sotsiaalmeedia vahendusel) alati kadedusega vaadanud ja mõelnud, et mina küll niisugust asja ei jaksaks ega oskaks ega julgeks. Et nagu… kust üldse pihta hakata ja kui palju selline asi üldse maksma minna võib? Raudselt on see ainult kuldsete kätega või pururikaste inimeste maailmas võimalik…
Paradoksaalsel kombel ei ole mul protsessi käigus ühtegi neist küsimustest ega muredest tekkinud – kui olime maja vaatamas käinud ja omavahel kokku leppinud, et me sellest majast päriselt huvitatud oleme, tegin oma jälgijatele Instagramis üleskutse ehitajaid soovitada, siis käidi juba maja üle vaatamas, anti hinnang, et maja on täitsa heas korras, ja kui olime remondile enam-vähem hinnapakkumise saanud, sai selgeks, et meie sissemaksest ja laenusummast saab vajaliku raha nii majaostuks kui remondiks kokku küll. Viimase peal ilusat ja värske remondiga maja selles piirkonnas meie ülemise hinnapiiri (s.o. kolmesaja tuhande) klassis niikuinii ei pakuta, nii et ise majja mõnikümmend tuhat juurde investeerides saame maja tõenäoliselt märkimisväärselt kallimalt müüdud ka, olen kindel. Mitte, et me plaaniks, aga hea ikka teada, et see teoorias võimalik oleks.
Eks see piirkonnavärk saigi majaostul määravaks – ei oleks me ju teda leidnudki, kui ma ühel täiesti suvalisel esmaspäevahommikul voodis aeledes ja tühja pilguga sotsiaalmeediat rullides lambist vaatama poleks hakanud, missugust ja mis hinnaga kinnisvara meie kodukandis pakutakse. Ja ega väga peale selle maja pakutudki. Oli sarnaseid, kuid palju kallimaid, aga remonti ja “meie järgi” ümber tegemist oleksid needki vajanud. Mulle meeldis ja meeldib eriti, et tegu on nö “sisse elatud” linnaosaga, kus on ilus haljastus, ilusad suurte hoovidega eramajad, kõrghaljastus (määännniiid!) ja metsatukad siin-seal tänavate ääres. Selline idülliline ja hubane suburbiavärk.
Pragmaatik minus on selle otsuse ja ostuga väga-väga rahul. Ainult et… mul kui emotsionaalsel olendil on seda kuidagi raske seedida? Tõe pähe võtta? Minu maja what? Ah?
Ma ei tea, kas keegi teist on kinnisvara ostnud ja tundnud, et ei kujuta end ette seal elamas, aga mina tunnen täiega nii. Mul on tasemel kujutlusvõime ja oskan endale kõiki võimalikke ja võimatuid stsenaariume väga värvikalt ette kujutada, kuid sellesse majja kolimine ja uus argipäev seal tundub kuidagi… hoomamatu. Sürrealistlik. Kuitahes väga ma öösiti enne uinumist ei ürita sellest fantaseerida, ei tule mul mitte mingisugust pilti silme ette ega tunnet südamesse. Ja seda on nii imelik tunda (veel imelikum välja öelda), sest normaalne inimene tunneb ju maja ostes ja uueks remontides kindlasti suurt elevust ja ootusärevust? Aga ma nagu olen… tühi ja äraootav. Justkui mu ratsionaalne aju teaks täpselt, mis ja miks hakkab uues kodus olema parem-mugavam-praktilisem-ägedam, aga süda ja hing ei jõua järele ja kuidagi tühi tunne on. Sealjuures on veel märkimisväärsem, et mul ei ole mitte mingisugust igatsust vana kodu järele. Nägin juba unes, et läksime päev pärast võtmete üleandmist mingeid viimaseid asju ära tooma ja neil olid selleks ajaks kõik põrandad, siseuksed ja köögimööbelgi täielikult välja vahetatud. Sellest unenäost saati ei suuda ma end ka seal elamas ette kujutada. Igas mõttes kodutu!
Aga rõõmu on ju muidugi ka palju. Tunnen iga päevaga suuremat tänu ja uhkust, et me selle kõik ette võtsime ning sellega hakkama saime ja olen nüüd 100% valmis käised üles käärima, trelli haarama ja mööblit kokku panema hakkama. Küllap siis, kui enam tühja passima ja ootama ei pea, tuleb see Tunne ka. 🙂
Rääkige nüüd: kas ma olen ainus hull või olete teie ka koduvahetuse perioodil selliseid imelikke vastakaid tundeid tundnud?
Nagu sa ütlesid, siis oled iga kolimise eel tundnud selliseid tundeid. Aga olen kindel, et kui sisse kolite ja asjad kõik korras ja lahti pakitud on, siis on ikka väga hea tunne. Olen hoidnud silma peal sellel protsessil ja olen head mõttes kade 🙂 Palju edu ja jõudu selles kõiges teile!