Igaüks, kes nii pikalt järjest nii suure ärevuse sees elanud on, oskab hästi hinnata pisikeste võitude ja rõõmude väge. Kuna meil on veel pisut alla kuu jäänud võtmete kättesaamiseni, tundus väga olulise verstapostina eile Tartu Maakohtu kinnistusosakonnalt saadud e-mail, milles seisis, et meid on kinnistu omanikena registrisse kantud. Juhhuuuu, me oleme ametlikult majaomanikud!
Ja see ei ole minu jaoks teps mitte väike asi.
Mina ei kasvanud täisväärtuslikus perekonnas, kus mõlemad vanemad osalesid lapse elus, kus laud oli alati heast ja paremast lookas ja kodus alati hea ning turvaline. Rääkimata siis uhke aiaga eramajast. Ja ma olen enda ja H üle hästi uhke, et meie saame seda oma lastele võimaldada. See kõlab nagu kiitlemine, eneseupitus ja õlalepatsutus (mis ei oleks ka siin üleni kohatu, näiteks H’le tahaks küll kõvasti õlale patsutada, kui vinge tee ta on karjääririndel viimase kümne aastaga maha käinud, olles samal mulle ettevõtjana igati toeks ja lastele maailma parim isa), aga kõigest kõige enam on see ikkagi lihtsalt reality check, kui pikk tee on elu jooksul tuldud ja kuidas see on elu suurim õnnistus, et niisugune asi minu jaoks lõpuks üldse võimalik olla sai. See on väga suur tunne ja seda tänu on korraga raske pähe ja südamesse võtta (ei mahu), nii et ma vaikselt jupphaaval seedin. Sellepärast on veel natukene sürr mõelda, et me majaomanikud oleme, aga kui juba Tartu Maakohus ütleb, onju…
No ja headest uudistest rääkides kirjutas mulle eile üks müüjatest ja teatas, et esimene (see murettekitavam) pool kolib juba järgmisel nädalal välja ning seejärel tema, mis tähendab, et *nagu I väga kavalalt ja dramaatiliselt sõnu venitades mulle Väga Põnevale Uudisele sissejuhatuseks ütleb: “emme, kui seda kuuled, hakkad sa KINDLASTI kiljuma!* me saame teise korruse remondiga võib-olla juba kahe nädala pärast pihta hakata! Mida pekki!!!
Tore väike samm edasi on ka see, et eile toodi meile kivist tööpindade näidised, et saaksime materjale näppida ja päriselus üle vaadata. Mind väga üllatas, et graniit, mida mina tahan, on tehiskivist (kvartsist) odavam, ja teie siinsete õpetussõnade peale olen pigem kaldumas mitte päris-täitsa-musta, vaid väikese sädeleva säbruga kivi poole. H’le (tuntud ka kui lapipoiss, teate küll) meeldib jällegi täitsa-must, ja tema on veendunud, et selle läikivana hoidmine pole mingi probleem. Nagu ma kivimehelegi eile selgitasin, näen ma enamasti hommikul ärgates esimese asjana peremeest, lapp käes, nii et ma ei kahtle tema võimes läikivmusta pinda puhtana hoida üldse. Ma pigem kahtlen oma vaimses heaolus, kui ta mul lapiga järel käib ja “VEEPLEKID!!!” pahandab iga kord kui ma köögis askeldan. 😀
Kui me kivimehe näidiseid vaadates-katsudes arutlesime, kas neerud müüvad paremini pigem okidokis või Soov.ee’s, siis tänane hinnapakkumine üllatas positiivselt. Noh, nii positiivselt nagu päriskivi hind üllatada saab, aga mulle tundub, et mõlema neeru müümise asemel saan ühe ikkagi alles jätta. Ja see on vahva! Ma olen kümme aastat endale niiiii väga kivist tööpinda igatsenud ja ma ei kavatse sellest unistusest seekord loobuda. Kui ma neeru maha müüa ei saa, müün kõik muu mulle kuuluva!
Ma ei tea, kuidas sellest närivast “äkki see kõik ikkagi pole päris” tundest lahti saada, ebakindlusest, et äkki ei peaks kõva häälega rääkima, muidu kõik võetakse mult ära. Aga ma raiun sellest igaljuhul mööda, sest a) kirjutamine on teraapiline b) tore pärast tagasi vaadata, kui kõik juba *ptui-ptui-ptui* valmis on. 🙂
Te olete väga tubli pere!Mõlemad näevad vaeva kodu nimel ja mitte ei räägi ainult vaid reaalselt hangite ka perele sobilikuma kodu.
Minu unistus on ka see, et kunagi kui lapsed suured siis koju tulles on nende tuba samamoodi alles nagu praegu, lapsena. Ilmselt me siinses kodus ei ela nii kaua aga ka uues kodus saab olema nii palju tubasid, et igal lapsel oma.
Suur aitäh! Mulle ka praegu nii meeldib mõte, et see on meie “forever home”, kuhu lapsed kunagi oma peredega külla mahuvad ja kus on koht pikale söögilauale… 🙂
Mul oli ka oma praegust kodu välja mõeldes (saime selle ise ehitada ja projekti välja mõelda), kindel mõte, et see kodu oleks selline, kuhu ka lapsed tulevikus peredega külla saavad tulla. Ilmselt see ongi see üks “check” et see on see “forever home”! See on nii põnev aeg teil praegu ees, seda kõike kujundada ja unistada, enne kui kõik käes ja argielu ja igapäevane korrashoid peale tuleb.
Jaa, ma siiani mõtlen heldimusega sellest praegusesse (maha müüdud) koju kolimisest… see, kui toad on veel tühjad ja teed süüa ajutisel pliidil, kõik lõhnab nagu värske puit ja… selles on mingi täiesti kordumatu maagia. Alati kui keegi uude koju kolib, ma kamandan seda kolimise algusaega täiel rinnal nautima ja sisse ahmima. 😀 Ootan seda enda jaoks ka väga, aga see tundub ULME! Mis mõttes me hakkame kolima? KUHU? Täiesti hoomamatu!
Nii-nii tore on selliseid poste lugeda! Ma nii igatsesin blogipostitusi. Tubli perekond, kes liigub oma unistuste poole- inspireeriv!
Minu unistuseks on suur, helge ja hele köök. Ega teie köök liiga tume jää puidu ja musta tasapinnaga 🙂 ?
Ma ka veits muretsen sellepärast, et äkki liiga tume, aga see tundub nibin-nabin ainus köögilahendus, mida ma päriselt tahaks. 😀 Ma ei taha valget, kindlasti ei taha sellist valget/halli taluköögiuste ja subway tile’iga mooduvärki… värvilist ei julge, sest see läheb moest välja ja 10a pärast lapsed vaatavad samamoodi nagu meie praegu 2000ndate remonte, et “vanemad, kurat” 😀 Mulle konkreetselt need EKESTAD uksed raskelt meeldivad ja ma ei mõtle välja, milline muu tööpind oleks nendega äge. Suureks plussiks on see, et mu emal on 15 a olnud tamme ja musta graniidi kombinatsioon ja ma sellepärast julgen seda teed minna, et ta on tume küll, aga nagu hubane ka. Ja ei ole moest välja läinud! Kuna köögis on suur aken ja saab panna tööpinna kohale valgusteid, siis äkki ei jää pime.
Laulsin kogu oma sisemonoloogi sulle ette nüüd, millega ennast julgustan, kui seda kombinatsiooni endale “maha müüa” üritan. Aga jah, ma olen vist päris kindel, et niisugust tahan. 😀
Aitäh, et postitusi hindad, kohe vahvam siia kirjutama tulla.
Jaa… Selles suhtes ma mõistan, et see on tõesti aegumatu kombinatsioon. Ma usun, et lõpptulemus jääb ilus. Palun näita lõpuks pilte ka, missugune tulemus jäi. Siis on, millest ise ka unistada 🙂 .
No loodame, et jääb. 😀 Kindlasti näitan!
nii lahe, elan teie koduostule ja -arengutele täiega kaasa!
küsin, et kust tööpinna soetada plaanite ning miks just sealt? olen ka ise otsingul 🙂
Kui huvi on, siis saan soovitada ka enda kihlatut, kes on kiviga tegelenud 10+ aastat. Väljaõppe sai kunagi ammu Rootsis ning nüüd toimetab juba aastaid väikeettevõttes Pärnus. Julgen teda soovitada, sest ma ei tea pedantsemat ega täpsemat inimest (loe: vahel väga tüütu ora tagumikus), kelle eesmärk on kliendile ainult parimat pakkuda. Meie kodus on mõnusalt kivipindu ning olen aastatega täiesti kiviusku pööratud – ainuõige valik nii kööki, vannitubadesse, diivanilauale kui ka aknalaudadeks. Mind huvitab ka täitsa, kust teie pakkumise võtsite, Mirjam. Edastan teie mõnusale kambale soojad õnnesoovid oma maja-kodu soetamise puhul!
Tsau! Praegune pakkumine on ka ühe jälgija abikaasalt. 😀 Aga kirjuta mulle instasse!
Nii tore on lugeda teie pere tegemistest! Loodan, et edaspidi sujub kõik kenasti ja saate need vahepealsed negatiivsed vahejuhtumid unustada.
Mul on niiii(!!!!) hea meel teie üle ja ma saan sellest enda üle uhke olemine tundest nii hästi aru. 🙂 Me oleme abikaasaga mõlemad pärit otseselt vaestest perekondadest, mina lisaks ka vägivaldsest ja muidu ebatervest, kasvanud terve elu alkohoolikust kasuisaga ja noh, üldse selline värk…. Ja me oleme sellest välja murdnud ja kõigest olenemata edu saavutanud elus ja lihtsalt nii hea tunne on, et ma mõtlen peaaegu iga päev, kui õnnelik ma olen, et me just sellised inimesed oleme nagu oleme ja oma elu niimoodi kenasti oleme otsustanud veeta 🙂
Mul on nii hea meel teie üle ja nii põnev on lugeda teie kodu ostu-müügi lugu! Oleme elukaaslasega varsti pea aasta aega otsinud enda õiget kodu ja loodan väga, et leiame ta varsti. Kui teada saad, kus neerud kõige paremini kaubaks lähevad, anna teada, sest kinnisvarahinnad tekitavad ka minus seda küsimust päris tihti! 😀
Appi-appi-apppppppi kuiiiii tore! Mul on nii-nii hea meel! Tõsiselt! Ja ma usun, et kui “tänu” varasematele üleelamistele on sellised rõõmud veelgi magusama maitsega!
Suuur aitäh, et kaasa elad sedasi!
Nii hea on nii häid uudiseid lugeda. Te olete tublid ja olete igati õlalepatsutuse auga välja teeninud. Ma ei oska muud kui lihtsalt imetleda.
Ma loen siin su postitust, samal ajal paremas nurgas sinu nimi koos vanusega paistmas. Ja nii veider on mõelda, et sa oled ehk vaid aastake vanem minust, aga teed läbi juba teist majaostu! Ja mina siin alles sain elu esimese tähtajatu töölepingu ja üürikorteri. 😀 Majaost tundub nagu igaviku kaugusel. Veider see inimelu ikka, haha. Õnne-õnne!
Ootan’d, oota. 😀 Ma pole oma vanust siin mitu aastat uuendanud. Ma saan talvel juba uhke ümmarguse kolmkümmend ja hakkan neljakümnendaid käima. Aga aitäh Sulle! <3
(Majaost tundubki natuke hirmus. Aga saab maruruttu tehtud ja siis mõtled, et oli nagu lumme pissida. Noh, kui oma maja lõpuks kätte ka saad... :D)
Mul ei ole muud öelda, kui et AWESOOMEEEE😍😍😍
Kui laheeeeee 🙂
Uuh ma nii elevil, et nii palju toredat on ehk piltide, blogi ja vlogide kaudu meieni tulemas (loodetavasti ikka viitsid meid ka kursis hoida selle suuuuure planeerimise vahepeal).
Haha see lapipoiss ja “veeplekid” kõlas nagu minu kaasast räägiksid 😀
Tead Miiu! Teie pere on niiii äge ja ma elan teile kogu täiega kaasa. Alati, kui kodus vloge vaatan, siis mees hõikab teisest toast, et rosinaid vaatad v? Ja väike nali ka, tegin mehele naljapärast ristsõna enda erinevate lemmikute kohta ja üks küsimus oli, et “Perekond Rosinatega” poisslapse nimi ja näed, mees kohe teadis 😁. Ok, see välja kirjutades enam nii naljakas polnud, aga mis seal ikka😃.
Soovin teile täiega edu ja hoian pöidlaid ja ootan postitusi ja vloge!
Super, palju palju õnne Teile. Olete selle täiega väljateeninud. ☺️☺️
Suur aitäh, et nii ilusti ütled!
Aaappikeeee, ma veits ei pisarda praegu takso tagaistmel, mkm…
Mul on Teie üle niiiiiii hea meel! 😍
Te olete seda täiega väärt!
Vaatasin just Teie vanu vloge ajaviideks uuesti mōni päev tagasi ja tead.. praeguses* (kas nüüd võib vanas öelda?) kodus kui vōtmed kätte saite, küsisid sa I käest: “Kas see võiks olla sinu uus kodu?” ja ta vastas: “Pigem mitte.” 😅 Ma nii naersin. Tegite põrandal veel pikniku :’) ja nüüüüd- on see kōik jälle kohe uuesti. Hoian Teile täiega pöidlaid, et kõik ōnnestuks nii nagu unistate!
Oeh, ma ka mäletan seda “pigem mitte” :’) Vaatasime kohe I koos üle, ta ise oli nii lõbustatud väikesest endast. 😀
Ligimesearmastus on mu täielik soft spot ja see, kuidas sa kirjutad… oehhh! Aitäh, et meid hoiad, see on nii ilus!
Issand kui äge! Täiega hea meel te pärast😊
Nii hea on siit kommentaariumist enda jaoks ka tarkust koguda. Mulle meeldivad nii säbruline must kui ka süsimust ja süsimusta kaitseks võin öelda, et minu ärevusele mõjuks hästi kõik nähtavad plekid. Siis on teada, kui päriselt ka on puhas.
Kas sul pole kunagi tunnet olnud, et läheks vaja kahte ahju? Ma olen alati arvanud, et teine kuluks ära, kuna meeldib ka külalisi võõrustada ja praegune (väga vana) ei kannata kahte plaati korraga sisse panna, kuumus kohe langeb ja ei tule hea. Või uued ahjud on nii palju paremad, et pole probleemi 🤔
Kui enne pole sellist kööki olnud ja te olete seda kaua olnud, siis on TÄIESTI õigusttaud, et IGA söögitegemise kord on pidulik sündmus!
Palju, palju õnne uue kodu puhul! See on suur samm, sest maja ei ole lihtsalt elamise koht, vaid elustiil. Kui vähegi uus köök mahutab, siis kaaluge SBS ehk kahepoolset külmikut. Minu meelest asendamatu. Meil on päris mustast kivist köögilaud, seda ikka annab puhtana hoida, aga on stiilne ja ajatu. Kivitasapindade näidistükid piltidel on kõik täisnurkse ehk terava servaga (või lihvimata servaga, piltidelt ei saa täpselt aru). Küsige näha ka ümara lihviga serva, minu meelest jääb see ilusam, sest toob kivi läike välja (kuigi on vist kallim).
Hei! Suur aitäh heade soovide ja asjalike soovituste eest! Piltidel olevad tükid on tegelikult ka ikkagi faasitud servaga, aga meil tulebki ümar ja ei, ei ole kallim. 🙂