Meie pere autod on kõik majja tulnud kasutatud peast, sest oleme mõlemad veendumusel, et uue või peaaegu uue auto ost ei õigusta ennast. Esimeseks ja peamiseks argumendiks hind – uus auto on väga-väga kallis ning kasvamise asemel kukub masina väärtus juba salongist välja sõites kolinal. Juba uue auto liisingu sissemakse eest saab osta samaväärse kasutatud auto, mis viib omaniku sama edukalt punktist A punkti B, kuid igakuised liisingumaksed ning kallis kaskokindlustus jäävad ära. Kui autot tulebki vahepeal remontida, ei ületa remondikulud igaljuhul uue auto liisingu- ja kindlustusmakseid ning jooksvaid remondikulusid. Ka uue auto kuluosad kuluvad samamoodi nagu vanal – veermikudetaile ja pidureid peab hooldama ning vahetama ka tuttuue auto puhul. Kusjuures garantiiaja lõpuni peab autot hooldama esinduses, kus hoolduste hinnad on üüratud. Seega on vana kasutatud auto remondikulude argument uue auto soetamise puhul üsna alusetu. Ka ei võta vanad autod rohkem kütust – ka kümme aastat tagasi (mis tegelikult ei ole auto kohta sugugi “vana”) valmistati kütusesäästlikke autosid.
Kuidas siis valida kõigi kasutatud masinate seast just see üks ja õige sinu vajadustele vastav auto? Sellest täna minu kogemuste põhjal (#Kogumispäeviku transpordikuu raames) pikemalt juttu teemegi:
Meie esimene pereauto (BMW 325i Touring 2002) tuli majja siis kui 2012. aastal sündis väike Kroonprintsess ning oli vaja suuremat asendust meie eelmisele, mitte kuigi peresõbralikule BMW 330i kupeele (esimesel pildil). Kuna mulle just selle kerega 3-seeria BMW väga meeldis, otsustasime osta samasuguse, aga nelja ukse ja universaalkerega (teisel pildil). Kui huvi on, võime teha kõigist meie kasutatuna ostetud pereautodest kokkuvõtva postituse, siia lisades läheks postitus ilgelt pikaks!
Kui teil pole õrna aimugi, millist autot osta soovite, kuid on teada, et vajate näiteks kolme istmereaga pereautot, siis soovitan kõige esimese asjana enda jaoks kirja panna minimaalsed nõudmised, st omadused, mille puudumisel te autot ostma nõus ei ole. See teeb sobiliku masina otsimise oluliselt lihtsamaks. Näiteks panime meie viimati pereautot soetades paika ainult kaks kriteeriumit: vähemalt seitse täismõõdus ja kolme punkti turvavöödega istekohta ning bensiinimootor. Aga sellesse nimekirja võib panna ka kogu endale hädavajaliku lisavarustuse nimekirja, käigukasti tüübi ning auto vanuse.
Seejärel mine Auto24 lehele, vali otsingumenüü alt “täpsem otsing” , pane need minimaalsed nõudmised sisse ning vajuta “otsi”. Hinnapiiri ma esialgu ei soovita panna, sest alati võib juhtuda, et just täpselt valitud hinnapiirist 50€ kallimalt on see õige müügis ja jääb nii nägemata. Välja tuleb tõenäoliselt ka hunnik masinaid, mida sa eelnevalt kaalunud pole. Näiteks meie puhul tuli lisaks masinatele, mille olemasolust ja sobivusest olin teadlik (Volkswagen Sharan ja selle teisikud ning Grand Voyager), ka selliseid autosid, mille peale ma kunagi mõelnud ei olnud, näiteks Mazda MPV, Toyota Previa ja Renault Espace.
Siis tuleks valida nende seast välja kõik need mudelid, mis natukenegi sümpatiseerivad ning teha nendest nimekiri, mille alusel seejärel Googeldama asuda. Esimese asjana võiks vaadata Saksa TÜVi poolt igal aastal koostatavat autode usaldusväärsusreitingute (reliability ratings) nimekirja SIIN. See on nimekiri, kuhu pannakse igal aastal mudeli- ja vanusepõhiselt ritta autode vigade esinemise sagedus. Ehk siis saab selle järgi näha kui suur protsent konkreetsetest sõidukitest tehnoülevaatusel põrus. Eesti tehnoülevaatuste põhist statistikat ei ole (kui see info ka avalik on?) mõtet vaadata, sest meil saab ülevaatuselt läbi põhimõtteliselt iga auto, mis omal jõul kohale sõita suudab. Halvemal juhul tehakse kerge noomitus stiilis “ole hea ja vaheta need amordid ikka ära, mida me sul juba kahel järjestikusel aastal teha oleme soovitanud”. Saksamaal on testid ja nõudmised tunduvalt karmimad.
Edasi uuri ja Googelda igasugu tüüpvigu ja tehnilisi probleeme. Väga palju sellist infot on saadaval margipõhistes autofoorumites, nii eesti kui inglise keeles. Väga tihti on foorumites ka “kuidas osta”, “mida vältida” ja muud kasulikud teemad eraldi olemas. Kui sobivat informatsiooni olemasoleva seast leida ei õnnestu, saab alati ise autofoorumis kasutaja registreerida ning küsimusi esitada. Näiteks võid foorumisse teha oma teema ning uurida, kuidas osta 2001-2010 Ford Galaxyt, millised on selle auto tüüpvead ja murekohad ning millist mootorit selle mudeli puhul eelistada. Autofoorumitesse kogunevad konkreetsete markide asjatundjad ja -armastajad, kellel on kõik seesugune info teada ning küsija suu pihta teadupärast ei lööda.
Veel ühe olulise argumendina soovitan mõnest internetipoest uurida välja valitud masinate varuosade hindasid ja kättesaadavust, sest just need mõjutavad enim jooksvate kulude suurust. Jooksvad kulud on iga auto (nii uue kui vana) puhul paratamatus – küsimus on lihtsalt selles, mida ja kui sageli (tüüpvead) vahetama-remontima peab ning millised on detailide hinnad uuena või järelturul. Sagedamini vahetatavate kulumaterjalide alla loeksin piduriklotsid ja –kettad ning erinevad veermikudetailid, mille üldist hinnataset konkreetse mudeli puhul saad vaadata näiteks SIIT ja SIIT. Võrdluseks kaks Eestis väga levinud suuremat sõiduautot: 2010. aasta Ford Mondeo 2.0 diisel (2010 edasi) ja BMW 530d (E60/E61), mõlemat autot saab järelturult osta umbes 5000€ eest. Fordi esimene piduriketas maksab 32€, BMW oma 94€. Mondeo õõtshoob koos puksidega 74€, BMW oma aga 130€. Mina tavaliselt vaatangi neid kahte varuosa – neid kulub kõige rohkem ja need annavad hea ülevaate üldisest hinnatasemest. Lisaks hinnale tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et vähemlevinud (näiteks Ameerika turule mõeldud) autodel võib varuosade saadavus meie poodides olla nigel ning neid tuleb kaugemalt tellida, mis lisab remondikuludele lisaks ka pika ooteaja, mis raskemate probleemide korral võib tähendada ka pikka aega autota läbi ajamist.
Nüüd, kus eeltöö on tehtud ning on teada, et näiteks teie algselt välja valitud pereautol Renault Espace esineb meeletult elektrisüsteemi vigu ja üldse on ta üks õnnetu masin, aga varasemalt igava välimuse tõttu välistatud Volkswagen Sharan on tehniliselt võttes üks parimaid valikuid, tuleb jälle Auto24.ee lahti võtta. Seekord tasuks otsinguväljadesse sisestada ainult konkreetne automark ja -mudel, kütuse/mootori tüüp ja soovi korral ka käigukasti tüüp. Sellest veelgi täpsemaid kriteeriume (nagu näiteks ISOFIX, ksenoontuled jm) ma otsingulahtritesse sisestada ei soovita. Seda seetõttu, et sageli ei ole pereautode müüjad kuigi suured autohuvilised ning need asjad võivad olla kuulutuses märkimata, sest omanik kas a) ei tea nende olemasolust või b) ei ole pidanud vajalikuks seda infot kuulutusse lisada. Pealegi on enamuse lisavarustuse puhul võimalik järelpaigaldamine ning seda tihti ka küllaltki taskukohase hinnaga.
Kui nüüd otsingutulemuste põhjal on silma jäänud kaks-kolm või koguni viis erinevat masinat, siis võtke kindlasti kohe ühendust kõigi omanikega ning käige kõiki autosid vaatamas. Nii tüütu kui see ka ei tunduks: mida rohkemaid erinevaid autosid te vaatamas käite, seda tõenäolisem on, et leiate õiglase hinna ja seisukorra suhtega auto. Olles ostnud nii mõnedki kasutatud autod ning sellest veelgi rohkemaid vaatamas käinud, olen aru saanud, et sama hinnaga autode seisukord võib olla täiesti seinast-seina ning omanikud ei saa ise tihti arugi kui halvas korras on nende sõiduvahend. Või siis teavad, aga üritavad seda heauskse ostja eest varjata. Seetõttu on alati hea, kui on olemas korralik võrdlusmoment.
Kui sobilik auto on leitud, siis soovitan leida aeg, et auto ostueelsesse kontrolli viia. Niisama pelgalt peale vaadates või paarikilomeetrisel proovisõidul käies on isegi autosid hästi tundval mehaanikul võimatu kindlaks teha, mis olukorras auto tegelikult on. Valige meelepärane koht välja ning leppige aeg kokku. Ostueelset kontrolli teostavad nii margiesindused kui ka peaaegu kõik muud autoremonditöökojad. Enamasti maksab see ca 30-100€ ja see hind on igat senti väärt. Kui omanik pole ostueelsesse kontrolli minekuga nõus, siis on tal tõenäoliselt midagi varjata ning sellisel juhul soovitan pikemalt kõhklemata järgmise auto valida. Mina näiteks avastasin umbes seitse aastat tagasi ühte (tol ajal küllaltki uut) BMW’d ostma asudes tänu ostueelsele kontrollile, et auto esimene ja tagumine ots ei tulnud tehasest välja üheaegselt. Ehk siis antud auto oli avariiline ja tagant kõva löögi saanud, mistõttu oli pool kerest teisega asendatud. Töö oli tehtud nii ebakvaliteetselt, et tagasillal oli ühel pool suur sportautole kohane ketaspidur ja teisel pool trummelpidur. Ka veovõllid olid vasakul ja paremal erinevad ning nii mõnigi detail oli üleüldse puudu. Omanik, kusjuures, oli kõigist räigetest puudustest teadlik, kuid üritas neid varjata.
Enamasti saate ostueelse kontrolli tulemusel teada, et autol on nii mõnigi viga, näiteks väsinud šarniirid, lõtkuga roolilatt ja mõni leke. See on täiesti normaalne ning sellest ei tasu ehmuda, vaid hoopis kasutada võimalust lasta samal töökojal koostada hinnapakkumine auto remondiks. Selle hinnapakkumise abil saate tõenäoselt auto hinda alla tingida ning oskate ka oma tulevikus tehtavaid kulutusi paremini ette planeerida.
Viimase asjana enne ostmist soovitan portaali iizi.net läbi teha kiire päringu, et vältida ebameeldivaid üllatusi konkreetse auto kindlustamisel. Kuna pereautodega tehakse statistiliselt palju avariisid, on ka liikluskindlustuse hinnad paljude populaarsemate pereautomudelite puhul jahmatavalt kõrged.
Millised on teie kogemused kasutatud autodega? Kas teie peres on kasutatud masinad või olete veendunud, et uus auto on igaljuhul etem?
Mina kontrollin alati ka toimunud liiklusõnnetusi, lkf.ee lehelt sõiduki liikluskahjude kontroll. Kuna seal on ka kirjas hüvitise summa, saab aimu õnnetuse suurusest. Ja selle abil saab tihti just seda vältida, et auto kahest erinevast kokku on keevitatud ja võimalikele kahjudele paremini tähelepanu pöörata.
Jah, see on õige küll, et LKFi lehelt saab Eesti liikluskindlustuse statistikat vaadata. Mul läks seda meelest ära kirjutada, aga ma ise seal kunagi ei käi ja seda kahel põhjusel – esiteks on seal näha AINULT need juhtumid mis on toimunud Eestis ning kus on kahju välja maksja olnud Eesti kindlustusselts. Ehk kui auto on sõitnud vastu puud või on seda teinud n-ö eelmises elus (teises riigis), siis ei ole sellest seal ühtegi jälge. Mitte et seda ei tasuks uurida, aga seda ei saa ka päris tõe pähe võtta mis seal kirjas on.
Ja teine asi on see, et avariilist autot pole minu arvates vaja karta. Kui masin on normaalselt taastatud (ehk mehaanik peale vaadates kummalisi asju ei märka, nagu laineline pagasiluugi põhi, mitmest tükist kokku keevitatud poolraamid vm), siis ei ole paaris plekimõlkimises osalenud autos mitte midagi halba. Isegi korra n-ö maha kantud autod on väga tihti tegelikult osalenud küllaltki tühises avariis, lihtsalt kuna mõned auto detailid on väga kallid (esituled, eriseeria masinate stanged, valuveljed) ning lisaks ka remonditöökojad tahavad oma raha saada, siis satuvad vanemad masinad tihti ilmaasjata romu.ee, weby.ee või analoogsetele oksjonitele. Need oksjonilehed on kõigile avalikud ja seal saab avariiliseid masinaid vaadata ja osta. Olen isegi mitu korda leidnud sealt huvitavaid autosid väga odavalt ning korra kaalusin isegi tõsiselt ühe Volvo sealt osta ning ise korda teha.
Olen omanud kahte kasutatud autot ja praeguse auto ostsin uuena. Esimene kasutatud auto oli enam-vähem vinks vonks ja suuri probleeme ei olnud. Sai seda jooksvalt parandatud ja nagu ei mäletagi, et see väga pikalt remondis oleks kunagi olnud või et sellega üldse suuri probleeme oleks olnud. Küll aga lõpuks lagunes kõik korraga ja teadsin, et on aeg vaadata midagi muud.
Järgmise kasutatud autoga astusin totaalsesse ämbrisse. Ostsin margiesindusest kasutatud auto, mis hiljem tuli välja, et on olnud turvafirmaauto. Sellega hakkasid probleemid nädal peale ostu. Kuna auto oli oluliselt uuem (ainult 2 aastat vana) kui mu esimene, siis oli seal ka oluliselt rohkem andureid ehk siis rohkem asju, mis pekki saavad minna. Juba nädal-kaks peale auto ostu andis miski andur otsad. Ja siis paar nädalat peale selle vahetust uuesti. Ja siis uuesti. Ja kuna auto oli diiselmootoriga, siis mootoritule põlema hakates (konkreetse anduri vead kuulusid sinna alla) ei töötanud auto turbo. Mis tegi liiklemise kiirusel üle 40kmh võimatuks. Ja kiirendamise. Ja autoga sõitmise üleüldse. Lõpuks saadi esinduses aru, et vbl on tegu auto aju veaga. Aga kuna nad olid cheap-assid ja uut aju kohe sisse osta ei tahtnud, siis ootasid nad, et keegi sobiva autoga hooldusesse tuleks, et nad saaksid seda autole proovida ja veas veenduda. Mu auto oli ca 2 kuud margiesinduses remondis (sest selle nalja eest muljal remondis ma maksta küll ei kavatsenud). Lõpuks ei vastanud margiesindus enam mu kõnedele ja kui vastas, siis suhtles minuga kui viimase imbetsilliga. Sain lõpuks oma auto sealt kätte ja mõneks ajaks tundus, et kõik ok. Siis läks andur siit, andur sealt, lambist lekkis kütust jnejne. Iga aasta oli vaja piduri kettad/klotse/mõlemaid vahetada, sest need lihtsalt sulasid (ja tänasega võrreldes ei sõitnud ma toona palju. Ehk originaalvaruosad olid päriselt kehva kvaliteediga). Lõpuks aga jäin Liivalaia ristil autoga keset teed seisma, sest mootoririhm läks ca 20000km enne esimest korralist vahetust katki. Ja muidugi ei piirdunud kahju ainult sellega, vaid kõik läks ikka maksimaalselt hullusti. Peale seda esimest 2 kuust ooteaega ma enam margiesinduses enda nägu ei näidanud ja mu ihuautoparandaja oli sisuliselt kiirvalikute all. Peale seda viimast ca 3000€ paranduse arvet sain aru, et võimalusel pean sellest autost asap vabanema ja midagi töökindlamat vaatama. Panin siis auto müüki ja ei saaks öelda, et sellega hästi oleks läinud. Õnneks vahetasin töökohta ja avanes võimalus uus auto liisingusse võtta. Käisin esindustes proovisõidul ka kasutatud autodega (sest ka nii oli võimalus oma vana auto sissemaksuks jätta) ja üsna kurb oli, kui 4st proovitud autost olid kõik kas õppesõiduautod, tuvafirmaauto, lõpp-astme koolituse jääraja auto. Ega muidu ükski esindus sulle ise reklaamima ei tule, et see sõiduk on eelnevalt selleks või selleks otstarbeks kasutatud. Ikka leiad ise autost väikesed modifikatsioonid, mis sellele viitavad ning juba konkreetse küsimuse peale ei saa automüüja sulle valetada (loodetavasti). Enam sellist riski ma võtta ei julgenud, rohkem raha kasutatud autosse nõus ei olnud panema, eraisiku käest osta ei saanud (sest vana auto ei müünud ja oli vaja kindlasti sissemaksuks jätta, sest krdi ront ma ütlen). Seega valisin uue auto kasuks. Saan aru, et väärtus kukub kolinal ja uue auto ostmine on megamõttetu. Aga 5a garantii, NORMAALNE margiesindus ja auto, mis läheb hommikul käima ja päriselt töötabki juba üle kahe aasta nii, et midagi katki ei ole ja ei ole peale korralise hoolduse muud vajanud. Tead, päris hea on. Ja minu jaoks seda raha väärt. Mu töö on väga liikuv ja ühistranspordiga läheksin hulluks. Vahel pean ka suuremaid/rohkem asju endaga kaasa tassima (ala lambid, toolid, kõik mis autosse mahub) ja mulle on auto töökindlus väga oluline. Eelmise rondi remondikulud ja uue auto liisingumakse (kindlustusi siinkohal ei arvesta) tulid muideks lõpuks per kuu samasse hinnaklassi. Aga noh kõigile selline jube ront ei satu ka, selles suhtes ei saa seda päris nii võrrelda. Tean, et kõik, mis uuena ostetud autol kasutusest katki läheb (näiteks veidi liiga vara vahetust vajanud piduriklosid :D), on minu ja minu sõidustiili süü ja ma ei pea arvestama sellega, et auto puhul võivad tulla välja vead, mis on tingitud eelmisest omanikust (ja tema pahatahtlikkusest näiteks oma tööauto suhtes).
Patsutan tihti oma Subarikut ja ütlen talle paar head sõna, sest päriselt, töökindel auto on parim auto!
Tõeliselt mõnus ja asjalik ülevaade!
Väga hästi kirjutatud ülevaade!
Oma esimese auto ostsin küll uuena 2006a. Lihtsalt kuna vahetasin töökohta ja palk oli mitme tuhande krooni võrra suurem ja sain ka kodulähedase töökoha ning seetõttu jäi transpordilt üle igakuiselt 1000 krooni. Lapsi sel hetkel veel polnud ja tundus, et elumõte on osta endale uus Mazda 3 🙂 Ma ilmselt väikestviisi autopede, aga mulle tõesti meeldis temaga sõita. Igaaastased hoolduskulud olid väikesed ja praegu 12a hiljem pole ta ka eriti remonti tahtnud.
Kuna esimese ühise auto valisin mina, siis Mazda liisingu lõppedes soovis abikaasa ise valida, mis järgmiseks. Sel hetkel oli ka juba 1 laps olemas ja no sinna Mazda3 ikka andis ronida turvahälli paigaldama ja tekkiski mõte mingi suurem maastur võtta, soovitatavalt 7kohaline. Kuna uuest peast ostes oleks too olnud nö luksusmaastur, siis vaatasime kasutatud variante, aga siiski Saksamaalt hoopis. Mäletan, et abikaasa ikka otsis pea 6kuud sobivat isendit, sest kui juba kallima otsa masin võtta, mis siis et kasutatult, siis olgu sel kõik need lisad mida soovid. Sobiv masin leitud, siis ostsime vahendusfirma kaudu, et nood ka turvaliselt ta Saksamaalt ära tooks ja liisinguga paberid korda ajaks. Auto oli tol hetkel 2,5a vanune.
Nüüd kui auto on 7a meie käsutuses olnud ja liising on ka ammu läbi, siis ma olen juba teist meelt – kuna mulle see auto nii meeldib, siis ma ei leia ühtki põhjust, miks peaks ta maha müüma ja siis jälle mingit kallist liisingut tasuma. Jah, eks pea 10a vanuse auto juures on nii mõndagi remontida, aga ikkagi on see odavamkui liisingut ja kaskot maksta.
Viimase aasta jooksul mul üldse mõtted muutunud – pigem tahaks endale soetada silmailuks ja sõidurõõmuks ja miks mitte ka pensionisambaks mõne ägeda klassikalise auto – no kas BMW E28 M5 või 1967 a Chevy Chevelle 🙂
Minu kogemus on täiesti vastupidine. Ma pole ühegi teise autoga nii valusalt vastu pükse saand, kui see, millel sai margiesinduses ostueelne kontroll lastud teha. Selline pisike detail, et auto tõenäoliselt on avariiline ja elektrisüsteem oli totaalselt sassis ja mäda, jäi neil igaljuhul kahe silma vahele. Selle avastamiseks läks ka töökodadel, kes remontisid ja hooldasid, tubli 2 aastat, sinnani maksin remonte, mille vead ajju jooksid mäda elektrisüsteemi tõttu. Kuigi sõbranna mees sellele esimesel hooldusel tähelepanu juhtis, et elekter ei vasta skeemile.
Paremini on läind autodega, mille olen välja vaadand, elukaaslase ja tema luksepaõpetajast sõbraga üle vaadand ja diili ära teinud.
H. originaalpostituse eelduseks on usk, et enamik antud valdkonnas toimetajaid (va mõned pahatahtlikud müüjad) on ausad ja kliendi huve silmas pidavad. Aga nagu näitavad inimeste kogemused, võib ostueelne kontroll kas siis kogemata või meelega (müüja huve eelistades) jätta vead tähele panemata. Minu kogemuse põhjal on laias laastus tegemist valdkonnaga, kus suur osa tegutsejaid on oma äri üles ehitanud sellele, et teha võimalikult vähe/halba tööd ja selle eest võimalikult suur summa sisse kasseerida. Patust pole puhtad ka margiesindused. Kui mõni autoremondikoht suudaks normaalse hinnataseme juures olla ja ka näida usaldusväärne, siis see nišš on täna täitsa vaba.
Igaühel on ju ometigi tuttava tuttava tuttav automehaanik, kes auto üles tõsta ja üle vaadata saab. Ei pea pimesi usaldama esimest ettejuhtuvat – eeltööd tehes saab ikka usaldusväärse inimese leida. 🙂
Minul on ka sarnane kogemus olnud ühe Kadaka teel asuva tuntud töökojaga. Mina olin too hetk müüja rollis ja tagasiside mis sealt teenindusest tuli oli oi-oi.. Tegemist oli autoga mis oli uuest peale peres olnud ning tõesti heas korras, sealt tuli aga 3lk pikk nimekiri “katkistest” asjadest. Ostja oli muidugi rõõmuga nõus auto ära ostma umbes poole hinnaga.. Ilmselgelt oli eelnevalt kokkuleppeid sõlmitud.
Aga jah, nagu Miiu kirjutas, meie väikeses Eestis on igaühel mõni tuttava tuttav kes vähemalt oskab soovitada kohta kuhu minna.
Naljakas eeldus, et igaühel selline usaldusväärne spetsialist tuttavate hulgast võtta on.
Mina ei tea, see ei pea ju mingi südamesõber olema. Sotsiaalmeedia on leiutatud, tuttava tuttava tuttava kaudu leiad soovituse ja asi vask. Minu meelest ei ole pilkava ääremärkuse koh. Hea sõna levib ja nii saime näiteks meie oma pereauto katkise mootori kuu aega tagasi soodsalt ja ülikorralikult remonditud. Ei olnud sõber ega isegi tuttava tuttav – otsisime ja leidsime. 🙂
No selle liikluskindlustusega on nii, et enne ostmist näed hindu ainult numbrimärgi sisestamisel ikka praeguse passis oleva omaniku (vastutava kasutaja) järgi. Ja nii võibki juhtuda, et kui auto juba sinu nimel, siis on hinnad hoopis teised, sest nüüd need arvutatakse sinu järgi! Seda nii – ja naapidi. Hind võib tunduvalt kõrgem olla või hoopiski palju madalam. 🙂 Liikluse hinnad arvutatakse sõiduki margi, mudeli, aasta, võimsuse ja omaniku (vastutava) järgi. Kui ma ei eksi, siis lkf (ja ilmselt kuskil veel) saab liikluse hindu arvutada ka nii, kui sisestad enda ja sõiduki andmed (mitte numbrimärki) ja nii saad need enam-vähem hinnad, mis peaksid olema, kui sina oled omanik. 🙂
Tegelikult on nende autodega ikka puhas õnneasi, kas saad hea isendi või mitte, olgu kasutatud või uus. Näiteid on mõlemast ja esinduste käitumine ka vigase uue auto puhul jätab vahel soovida. Meie puhul sai esimest korda otsustatud uue auto kasuks siis, kui mõlemad vanad autod vajasid juba nii palju remonti, et see oli sama kui maksta liisingut, lisaks murevaba elu. Jah, muidugi, uus auto tähendab ka kaskot, aga ka seda, et muret pole. Tänapäeva autod on üldjuhul nii hästi ehitatud, et pärast liisinguperioodi lõppu sõidavad nad päris ilusasti ikka teine 5 aastat veel, tavapärane hooldus ja kuluvad osad nagunii vajavad tegemist. Sel juhul aga oled olnud algusest peale ise selle auto omanik ja tead täpselt, mis on toimunud. Nii et kui nüüd ikkagi lähtuda sellest, et auto on optimistlikult kasutuses ostmisest alates nii 10 aastat ja kui jagada liisingu- ja kaskokulud selle perioodi peale ning siis kõrvutada kasutatud auto ostu-müügi-remondikuludega (selle perioodi jooksul vaja ehk 1-2 korda järgmist kasutatud autot), siis vist hinnavahe enam nii röögatu polegi. Juhul muidugi, kui uus auto ei ole eriline luksusklassi sõiduk. Kuna enne esimest päris uut oli minul 4 kasutatud autot (1 sattus eriline elektriveaga õnnetusehunnik olema), siis nende kogemuste põhjal eelistan võimalusel uut.
Mina ei usu et ükski tänapäeva auto sõidab 10a pärast sama hästi kui täna 10-15a vana auto. Miks? Selle pärast, et tänapäeva autod ei ole loodud niimoodi kestma. Enamus autodel tekivad 100-150 000km läbisõidul juba väga keerulised ja kulukad mootoriprobleemid. Paljudel mootoritel purunevad ketid, klapiajastussüsteemid (valvetronic, vtec) kuluvad ära, robotkäigukastid surevad jne. Seda kõike osati tänu kergetele, aga vähem vastupidavatele, materjalidele, mida “vanasti” mootorites ei kasutatud, teisalt aga tänu üli pikkadele hooldusvälpadele (õlivahetuse välp on tihti 25-30 000km), mis on autole äärmiselt kahjulik, aga meelitavad potensiaalset ostjat ligi.
Väga nõus sinuga. Kuna mul automaatkäigukastiga auto, siis olen ka seda teemat uurinud, et paljudel AUTOtootjatel on soovitus nt käigukasti peaaegu hooldamatuks pidada, aga ometi käigukastitootja soovitab midagi muud. Ise sain siin eelmine suvi suhteliselt kuluka turbiiniremondi ja käigukastihoolduse, sest keegi unustas käigukastiõli vahetada.
Ja jällegi, ise vahetame oma LR Discoveryl mootoriõli 10 000km järel, sest kui lasta hooldusvahemik pikemaks, nii nagu esindused soovitavad, siis on enam kui tõenäoline mootori kokkujooksmine, kuna nendel on teatud mootoritüübil üks veider disainiviga mootoris.
Mul abikaasa ostis endale ühe 1990a Chevy kastika, mis on sõitnud üle 300 000km ja tal pole mitte midagi muud viga sisuliselt kui ainult vedrustust ja raami kõpitseda. Ülimalt lihtne ja mehaaniline kõik. Tänapäeva ülielektroonilisi masinaid sa ise juba nii väga ei paranda. Ma ise ostaks endale veelgi vanema rariteetse auto ja ilusa kasutamise korral kestab too veel paarkümmend aastat kindlasti.
Täiesti nõus. Igal autol tuleks mootoriõli vahetada 10 000km tagant, need 30 000km välbad on ulmelised. Isegi kui tänapäeva õlid lubaksid pikemalt sõita, siis selle läbisõidu peale on õlifilter ammu-ammu oma eluea ära elanud ning filtrikopsikust tuleb välja ainult üks märg nuustik..
Mina olen oma turbolaaduriga varustatud autodel (Turbo Impreza ja 9-5 Aero) vahetanud õli isegi 5000km tagant või 2x aastas, kumb enne täis saab. See on ju nii odav võrreldes mootoriremondiga..