#Kogumispäevik: Autovaba kuu – on see üleüldse võimalik?!

Suvi 2017, kusagil Leedu tanklas. Siin pildil on Virsik just meie punase pereraketi poole tormates ja komistades oma suu ukseääre vastu veriseks kukkunud ja vajab enne sõidu jätkamist veidi turgutust. Virsik… :’)

 

#Kogumispäeviku maikuu teemaks on transport ja väljakutsena võtsime vastu otsuse end autovabalt proovile panna. Äärepealt oleks juhtunud, et pealkirjas püstitatud küsimuse “on see üleüldse võimalik” vastuseks oleks kurva kokkusattumuse tõttu saanud “mis meil üle jääb”. Nimelt otsustas meie auto ühel aprillikuu laupäeval Rimi parklasse sõites sinna jäädagi. H oli lastega pärast laulutundi poest läbi hüppamas kui autosse naastes selgus, et auto lihtsalt enam ei käi-vi-tu-gi. Sinna ta tookord nukralt mõneks ajaks treilerit ootama jäigi ning vahepeal jõudis selguda täbar ja lootusetuna näiv tõsiasi: tõenäoliselt on katki mootor.

Üsna ruttu pärast kurjakuulutava “diagnoosi” teada saamist selgus ka tekkinud probleemi lahendamise hind, mis omakorda tõstatas “kuidas?” kõrvale ka küsimuse “kas üldse?” – on meil mõtet seda autot üldse korda teha, kui pakutud remondihind sisuliselt auto enda väärtuse välja teeb? Valikuvariantide Forss ja Kuusakoski vahel hakkas viimane juba mõistlikumana näima… arvake siis, kas ajas nutuga pooleks itsitama, et just maikuu autovabaks kuuks planeeritud oli? 😀

Aga etteruttavalt võin öelda, et lõpp hea, kõik hea. H leidis interneti vahendusel mehe, kes just meie auto mootori laadseid (VR6) remondib ja tunneb ja teab ning nendega ringi käia oskab. Nippe, mida ta kasutas ja kanaleid, mispidi remondi soodsamalt kätte sai, jagab ta selle kuu jooksul blogi külalispostituses pikemalt ise, sest ta on mul suur autopede ja neis asjus osav sebija. Hoidsime selle auto remondilt kokku poolteist tuhat eurot ja lisaks katkisele mootorile sai veel üht-teist vahetatud ja korda. Samuti on ta lubanud kirjutada asjust, mida kasutatud autot ostes silmas pidama peab ja et ta on juhtumisi ka suur jalgrattaentusiast, palusin ma tal kirja panna viisid, kuidas oma jalgratta eest ise hoolt kanda ilma, et teda hooldusesse või – hoidku selle eest – lõpuks hooldamata ja katkisena remonti viima peaks. Nii et transpordikuu teemakuu on niisugune natukene – vabandage mu sootrollimist – isasem ja ma annan ses osas sõnajärje vahepeal talle üle! Kui teil on mingeid küsimusi või asju, siis võite julgelt küsida ka.

Aga ma tegelikult tahtsin hoopiski kirjutada, mismoodi meie perel autovaba kuu väljakutsega läheb!

Päris autovabalt pole me juba praegu hakkama saanud, sellest võib vist alustada. Kui mul hiljuti EMOs käia vaja oli, ei tekkinud küsimustki, kas ma peaksin rongiga kohale sõitma või viib pere mind sinna autoga  ära. Loogiline ka, eks. Ka eile sõitis H lastega koos õhtusesse laulutundi (kuhu nad muidu ikka tublisti rongiga läinud on) autoga, sest hiljem oli vaja Pirital H emme kassi jootmas käia ja nad polekski vist kell seitse lõppevast laulutunnist kunagi koju jõudnud kui nad selle retke ühistranspordiga ette võtnud oleks. Ühesõnaga ei ole see väljakutse teps mitte lihtsate killast!

Küll aga on valdav enamus sõite tehtud rongiga ja ma olen selle üle täiesti pööraselt rõõmus! H sõidab igal hommikul Stigo ja Elroniga tööle ja ka mina käin kõik oma käigud samamoodi. Kui on vaja panka koosolekule, sõbrannaga kontserdile, kontorisse tööle või sõidutundi sõita (no see viimane nüüd ei ole kõige autovabam aktiviteet, aga jõle täbar oleks see katki jätta), ei lähe ma enam kordagi taksoga nagu varem, vaid valin alati ühistranspordi.

Mida see elustiilimuutus minu jaoks tähendab?

Ma kirjutasin majapidamiskuu raames pika postituse oma pillavatest harjumustest kodumajapidamises, kuid oma kõige pillavamat harjumust – taksosõitu – ei ole ma blogis kordagi puudutanud. Tõele au andes ei ole ma isegi julgenud neile summadele päriselt otsa vaadata, sest ma aimasin, mis tulemuseks on. Tulemus on nukker. Ainuüksi aprillikuu jooksul kulus mul taksosõitudele 125,2€. Sada kakskümmend viis eurot ja kakskümmend senti! Õuuuuuudne. Ja mitte üks kord ma ei kavatse enam taksoga sõita, sest mul on nüüd minu rong ja minu Stigo. Ja mõelge, mida tähendab igakuine sadakakskümmend viis lisa-eurot säästukontol… vinge, ma ütleks!

Stigo on mul nüüd ju muidugi sellepärast, et härra H on osa kodumaise Stigo (väga lahedast, muide) tiimist, aga niiviisi võttes – kui ma iga kuu sedasi taksoga sõidaksin, oleks mul aastaga isegi Stigo tasa teenitud! Üks kurioosum veel: tänu Stigole ja rongiga sõitmisele ei jää ma enam kusagile hiljaks, mis minuga varem koooguaeg juhtus. Ma ei sõltu taksojuhtidest, nende imelikest ümberpõikamistest, sõitude tühistamistest, ummikutest või teenuse kättesaadavusest. Ma jõuan igalepoole täpselt siis kui plaanitud! Oh, ma olen oma uue mõnusa ja keskkonnasõbraliku liikumisvabadusega nii-nii rahul. Kuna Instagramis on minult palju selle kohta uuritud, kirjutan Stigost kindlasti selles kuus ka eraldi postituse. Seda ma H’l teha ei lase, sest oma kogemust tahan ikka ise jagada. Faktid kordan ainult temaga üle. 😀

(Vahe)kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et autoVABA elu on kohati päris keeruline, aga tegelikult teostatav. Laupäeva hommikul rongiga laulu- ja tantsutundidesse sõitmine, koos rahulikult läbi päikesepaistelise vanalinna Musamarisse jalutamine ja hiljem bussiga tagasi sõitmine oli tegelikult mõnus kvaliteetaeg perega. Virsik kukkus küll tagasiteel ringi kepseldes vahepeal purskkaevu, aga siis läksime ostsime Lastemaailmast uued sukad, Babuljast paar pirukat ja asusime bussi ootama. Oligi seda lõbusam. Rääkisime juttu, vaatasime bussiaknast välja ja nimetasime sealt paistvaid kollaseid asju… alati ei peagi nii pagana kiire olema, ma mõtlen. Me küll oleme sedasorti perekond, kellel koguaeg kuus rauda korraga tules ja koguaeg vaja kangesti midagi ruttu ära teha, aga meile mõjuvad sellised aja maha võtmised pigem isegi vabastavalt. Ja et auto igaveseks maha müümine polegi ju kunagi olnud eesmärk, on need uued kogemused vägagi rikastavad. Rahasääst ju pealegi ka! Pool kuud on veel ees, nii et jätkame ikka vapralt.

Kas keegi teist ka transpordikuud kaasa teeb ja autot võimalikult tihti koju jätab? Kuidas läheb? Tuletan meelde, et #Kogumispäevikus on käimas ka sammulugemisvõistlus, mille võitja ka endale Swedbankilt kingiks päris oma Stigo saab. Ma ei pea teile nüüd sajandat korda ütlema, kui väga ma sellisest võistlusest osa võtta soovitan, onju? 10,000 sammu päevas on tegelikult täielik köki-möki ka, enamusel tuleb see täiesti niisamagi kokku. Väljakutsega liituda saab SIIN.