Kes jaanuaris #Kogumispäevikuga ei liitu ja tühjaks söödud külmkapi ilu hindama ei õpi, see novembris investeerimisega algust ei tee. Võite mind vabalt tsiteerida!
#Kogumispäeviku Rahakooli teine tund on selja taga ja ma ütlen ausalt – tunne on, nagu oleks investeerimisest kaugemal kui kunagi varem. Kui ma märtsis sain hullult inspiratsiooni investeerimisega alustamiseks, sest käisin Kogumispäeviku loengutes ning lugesin meeletult sütitavaid edulugusid ja samas mitte ühtainsamatki vastuargumenti, aru ka midagi ei saanud (heh)… siis nüüd, kahe Rahakooli järel… mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean!
Ma ei hakka salgama, et tegelikult on muidugi omamoodi lahe ka niisugustes asjadest, mis mulle varemalt hästi kauged olid, juba niigi palju teada. Ehkki vahepeal läks seekord loengus tempo pisut liiga kiireks ja jutt mõnel keerulisemal teemal tšutt liiga ülevaatlikuks, oli siiski hea tunda, et ma päris pimeduses ei kompa, vaid siiski piisavalt tean, et teemas püsida, mitte reelt päris kolinal maha sadada. Lihtsalt nii enam-vähem kuidagi sabas lohiseda, hehe… Probleem on selles, et kui nüüd on mul vastuseid tervele hulgale erinevatele küsimustele, mida ma endale varem esitadagi ei osanud, kerkib sada uut küsimust, millele vastuse leidmine tundub enam-vähem tuumafüüsika olevat.
Mõtlesin siis, et võtan ette küsimused, mis Rahakoolis kõige olulisematena välja toodi, ja vastan neile nii hästi või halvasti kui oskan:
Millised on sinu kogemused ja teadmised?
Teadmised on tagasihoidlikud kuni mõõdukad, kogemusi pole, aga tahaks omandada. Mulle tundub, et kogemustest oleks kõvasti abi, et teadmisi omal nahal kogetu läbi omandada või nende puudumist kompenseerida. 😀
Kuhu investeerida?
Nagu ma vist juba maininud olen, tundsin märtsis investeerimisteemalistel loengutel käies ja raamatuid lugedes hästi suurt survet võimalikult ruttu alustada. Aeg on ju kõige olulisem eelis edukaks investeerimiseks! Aga kuna ma piisavalt süveneda ei suutnud, et väiksema riskiga varaklassidega tutvuda ja oma raha näiteks võlakirjadesse, fondidesse või aktsiatessegi paigutada, avasin Mintoses konto ja panin raha, millega ma arvestanud polnud, 10€ kaupa viiekümne tagasiostugarantiiga laenu alla. Täna olen ma üsna kindel, et ma sinna rohkem raha paigutada ei taha, kuid ei kahetse siiski, et seda tegin. Olen tänu sellele õppinud näiteks mitte iga päev passimas käima, kuidas investeeringutel läheb – investeeringute tootlus on protsentides küll kõrge, ent nii lühikese ajaga eurodes ikkagi väga tagasihoidlik ja iganädalaselt (kummatigi siis veel igapäevaselt) pole seal muhvigi vahtida. Las tiksub omaette! Samuti on mul kogemustepagasis üks pikalt üle tähtaja läinud ärilaen, mis on ühtlasi ka ainus, kuhu ma korraga 50€ sisse kütsin, sest see tundus (täiesti alusetult, muidugi) nagu ilgelt hea idee. Nende summade (ja tagasiostugarantiide, mis sellel vist ikkagi juhtuda ei luba) juures ei olekski hullu, kui see raha tõesti igaveseks ära kaoks, aga sealjuures on see siiski väga väärtuslik kooliraha. Hajutamisest ei räägita niisama suusoojaks – sel on tugev tõepõhi all! Oma nahal kogetu on ikkagi midagi muud kui haljas teooria.
Järgmises Rahakooli tunnis hakkame oma näidisportfelli koostama ja praegu on mul ausalt öeldes tunne, et tahaksin… kõike osta. Lihtsalt niisama, kogemuse saamiseks, oleks jube põnev proovida, mismoodi erinevatel investeeringutel ajapikku minema hakkab ja miks. On ju igal instrumendil oma plussid ja miinused, mis elevust tekitavad ning huvi äratavad. Samas – kuna ma tõenäoliselt suurema hasardi möödudes pigem ikka meelsamini kujundamisega tegelen ja poodi pean kui börsil hullan, pean endale aru andma, millised mulle kõige jõukohasemad instrumendid tegelikult on. Esiteks ei ole mul piisavalt teadmisi, huvi ega ajalisi ressursse, et üksikaktsiatega kaubelda osata nii, et see tsaarile mulle ka tulu tooks. Samuti ei kujuta ette, mismoodi peaksin suutma leida kõige parema tasakaalu oodatava tootluse ja haldus- ning tehingutasude vahel. Võib-olla pean selleks investeerimisega algust tegema, et see minu jaoks hoomatav oleks, aga praegu on see küll täielik Mordor. Tume maa, noh. Kõige tumedam, mis mul pähe tuli…
Teiseks ei ole mul mõtet suure tootluse näljas suuri riske võtta – minu tänane elukvaliteet on minu jaoks absoluutselt piisav, mul ei ole mitte mingisugust soovi rohkem ja kallimalt osta (pigem võiks osata tahta askeetlikumalt elada), ma olen noor ja tööjõuline ning suudan praegu töötada tehes seda, mida ma armastan ning seega on mul aega säästa ja neil säästudel turvaliselt kasvada lasta seni, kuni ma enam tööd teha ei taha või ei suuda.
Kuna ma olen nüüdseks aru saanud, et ka legendaarne härra Buffett lõbustab end fondijuhte proovile pannes, sest aktiivselt juhitud fondid passiivsetele ära panna ei suuda, tundub mulle, et ETF’idel (investeerimisfondid, mis investeerivad indeksite koostisosadesse ja mida saab börsilt reaalaja-hinnaga osta nagu aktsiaid) on kindel koht minusuguse algaja portfellis. Kulud on väikesed ja hajutatus hea ja, olgem ausad, süveneda alustuseks eriti vaja ei ole… Ma olen nii tugevalt tundnud, et kui ma kõike ei tea ja kõigesse süveneda ei suuda, siis ma ei tohi investeerimisega algust teha. Aga praegu ma tunnen küll, et see on mõttetu valehäbi. Ma usun, et kui ma oma esimesed investeeringud tehtud saan, tuleb ülejäänu kogemuste ja isikliku tunnetuse läbi kätte. Peaasi, et kõiki mune ühte korvi ei pane ja neist ühekorraga ilma ei jää. Siin tekib muidugi küsimus (mis ka eelmise Rahakooli postituse kommentaariumis esile toodi), kas ma tahan oma raha panna kõigisse näiteks S&P 500 indeksis olevate ettevõtete kukrutesse. Kas nad kõik seisavad samade asjade eest, mille eest seisan mina? Et tegu on sisuliselt USA 500 kõige edukama ettevõttega, võib vist üsna kindel olla, et mitte. Esitasin selle küsimuse ka Rahakooli eestvedajatele ja sain vastuseks, et on tegelikult ka niisuguseid fonde, mis justnimelt eetilisusele keskendunud on ja et neil ka seetõttu tegelikult väga hästi läheb. Sellesse poolde investeerimisest on kindlasti mõtet süveneda, sest see on väga efektiivne maailmaparandamise koht. Must investigate further!
Milliseid turge kasutada?
Hakkasingi nüüd mõtlema, et huvitav, millistelt turgudelt niisuguseid fonde saada võiks nagu eelmises lõigus mainitud. Skandinaaviast ilmselt kindlasti? Ma tegelikult täpselt ei tea, sest ma ei ole veel ühtegi tehingut teinud ega oska turgude kohta midagi arvata. Mis üksikaktsiatesse puutub, siis ma kindlasti tahaksin paari Tallinna börsil kaupleva ettevõttega kätt proovida. Lihtsalt sellepärast, et see on nii käegakatsutav ja arusaadav – ettevõtte maine kujunemist ja edukust on kuidagi lihtsam mõõta, info tuleb koju kätte ja see ilmselt on tunnetuse tekkimise mõttes väga kasulik. Ja muidugi jääb raha koju ka, mis pole üldse väheoluline tõik!
Millise summaga on mõistlik alustada?
Õige vastus on vist, et niisugusega, mida sa ei karda kaotada? Ehkki mõistliku riskitasemega instrumentidesse investeerides ja piisavalt hajutades ei pea ilmselt ikkagi nii konservatiivne olema, et vaba raha üldse mitte investeeringutesse paigutada ja pigem sukasääres hoida. Ka kõige tagasihoidlikum tootlus ja madalam risk lööb igaljuhul inflatsiooni. Võib-olla mitte kõrge inflatsiooniga perioodidel, aga pikema ajahorisondi puhul ilmselt lõppkokkuvõttes ikkagi. Sellele vaatamata kõnetab mind suhtumine, mida illustreerib võrdlus seemnekartuliga. Kartulit, mille sa seemneks maha paned, ei kavatse sa ju kunagi enam süüa. Küll aga uusi kartuleid, mis sellest ajapikku kasvavad. Nii mõtlen ka mina rahast, mida investeerida tahan. Nagu öeldud, ei oska ma tehingutasude osas ka midagi arvata, aga taipan, et päris kümne euro kaupa pole börsil mõtet tilgutamas käia – pigem siis suurem summa eurohaaval kokku koguda ja korraga investeerida. Minu esimeseks investeeringuks saab, loodetavasti juba pärast kolmapäevast Rahakooli, kui me oma kujuteldavad portfellid kokku pannud oleme, umbes 1000€ meie säästudest, mis piisavalt puhvriks jätavad, aga samas ka juba vaikselt kasvama hakata saavad. Kes juba investeerib, võib kommenteerida, kas see tema meelest börsile sisenemisel alustuseks piisav on. Tunnistan ausalt: ei tea…
Milliste kuludega tuleb arvestada?
Alustuseks muidugi tulumaks, aga see ei ole suurem asi üllatusmoment. Tulumaksu tuleb ju tasuda igasuguse tulu pealt. Edasi tehingutasud, mida igasuguste tehingute eest pangale maksma peab, amiright? Ning kui tegu on aktiivselt juhitud fondide või nt kolmanda sambaga, tuleb sinu raha haldamise ja fondijuhtide know-how eest samuti raha välja käia. See on see koht, kus ma kulude ja tulude suhet absoluutselt hinnata ei oska, aga kogemuse läbi ära proovida tahaks. Investeerimismaailm on nii kirju ja eemalt tundub, et nii palju kui on investoreid, on erinevaid arvamusi. Tahaks teadmistele lisaks ka kogemuste põhjal enda isikliku kujundada!
Millise konto kaudu investeerida?
Praegu tegin endale kodupanga (Swedbank) netipangas lihtsalt ühe lisakonto, panin sellele Rahakooli-kaaslase antud soovituse peale nimeks “Investeerimiskonto” (et seda kontode nimekirjas lihtsam leida oleks) ja lisasin ta rubriigi “Investeerimine, säästmine” alt enda väärtpaberikontoks. Et ma olen aru saanud, et juriidilise isikuna on investeerimine mäekõrguselt kasumlikum, tekib mul küsimus, kas seda ikkagi on paslik teha ettevõtte alt, mille põhitegevus on hoopis miski muu? Sest seljuhul peaks võib-olla hoopis sealtpoolt pihta hakkama… kas nii võib? Kes niiviisi investeerib – olen nõuannete eest südamest tänulik. 🙂
Selle nädala kodutööna paluti meil mõelda enda riskitaluvuse peale ning hinnata, milline on tootluse ootus ja ajahorisont. Samuti peame vastama küsimusele, kuhu tahame jõuda kümne aastaga. Kui ma praegu kristalselt aus olen, eeldan hetkel kokkuvõttes lihtsalt tootlust, mis inflatsiooni lüüa suudaks – see oleks alustuseks juba jupp maad parem kui minu kontol seisva raha väljavaated hetkeseisuga on. Kuid kui ma mõtlen, et minu vanem tütar kümne aasta pärast juba keskkoolis käib, võiks mul selleks ajaks olla piisav kapital, et talle vajadusel ülikooli minekuks korter soetada. Eeldusel, et ta end tulevikus ise ülal pidama suuteline on, oleks ju sisuliselt tegemist reinvesteeringuga kinnisvarasse ning kui ma praegusel kursil jätkan ning ka kõik lisasissetulekud investeeringutesse suunan, tundub mulle, et saaksin selle tõepoolest saavutada kui sihikindlalt eesmärgi poole pürgin. Seda juhul kui minu investeeringute tootlus on selle perioodi jooksul vähemalt 7%. Tehtav ju, ei?
Nagu Kirke enda teises Rahakooli-blogipostituses kirjutas, on blogipidamine ja uute teadmiste (või veel arusaamatuks jäänud küsimuste) lahti kirjutamine väga kasulik harjutus, et viimased kinnistuksid ja pilt klaarimaks saaks. Minu jaoks on kõige vabastavam tunne, et ma ei pea kõike teadma ja oskama või tähtsat finantsanalüütikut mängima, kui ma seda pole, et siiski investeerimisega algust teha. Investeerimine, ma. ei. karda. sind! Eriti…
Tere jälle!
Tooksin kohe välja ühe sinu lause, mis postitusest silma hakkas: “Esiteks ei ole mul piisavalt teadmisi, huvi ega ajalisi ressursse, et üksikaktsiatega kaubelda osata…”. Kui sa pikaajalise suunitlusega plaanid investeerida, siis kauplemine ei olegi üldse sinu jaoks oluline. Sa ei peagi oskama kõiki neid graafikuid lugeda, ostu-müügikohti tabama jne. Sinu jaoks on oluline see, et:
a) 10-15-aastane (või isegi rohkem) tootlus on positiivne
b) ettevõte maksab dividende
Paraku nii see on, et mida rohkem loed ja uurid, seda enam saad ka aru, kui vähe sa tegelikult tead. Olen selle ise kõik läbi teinud ja õnneks ei lubanud endal liiga pikalt mõtlema jääda. Muidu on oht, et tabab “analysis paralysis” ja ei jõuagi tegudele.
Edu sulle! Oled niivõrd taibukas naisterahavs, et suudad kindlasti enda ja oma pere jaoks õigetele otsustele tulla.
Ühelt poolt on see positiivne, kui kõik rahakoolid jms kutsuvad inimesi säästma, aga samas on hirmutav, kui kõik hakkavad enda arust investoriteks, sest siiski on suur oht põruda.
Vaatasin täna huvi pärast enda investeeringute seisu. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on mul hetkel miinus 12% odavam kui ostes ehk siis kahjumis. Üks Skandinaavia aktsia on -33% kahjumis.
Mul on ka LHV kasvukonto, kuhu läheb iga kuu kindel summa ja fondihaldurid ostavad selle raha eest aktsiafonde. Hajutatud on 4 fondi vahel aga kokkuvõttes need ka -2%. Reaalne kahjum mul hetkel 3500 eur kõige peale kokku. Ma ei usu, et olen teinud valesid valikuid. Lihtsalt hetkel on maailmamajandus sellises seisus, et hinnad langevad aktsiatel. See ei ole mu viimane raha ja masendust ei tekita, vaatan suuremat pilti, nii 10 aasta lõikes. Aga just sellise näitega soovin osutada sellele, et investeerimine ei tee kõiki rikkaks ja ei peaks võibolla nii massidesse levima kui praegu propageeritakse.
Üksikaktsiad ongi väga riskantne varaklass, kindlasti ei julgeks ma nii suuri summasid Tallinna börsil nende alla panna (ma nimelt pole “enda arust investor”, lihtsalt inflatsioonilt ei taha vastu pükse saada), aga üksikaktsiate ja sukasääre vahele jääb ikka terve lai valik alternatiive 🙂
Oojaa, ma olen küll 300 euroga miinuses, aga paras šokk seegi 🙂 Kuigi plaanin ise ka pikema aja peale aktsiaid hoida, miinusega pole mõtet müüa – pigem osta.
Hetkel olen kahevahel, kas osta oma selle kuu puhvri eest võlakiri või aktsiat, mõlemad on ahvatlevad.
Kui päris ausalt rääkida, siis on väike hasart tekkinud kõrvalepandava raha osas, samas on vajadus maksta mingil ajal auto jääkväärtus – aga ehk müüa hoopis? Saaksin lisa 15000 investeerimiseks ja igakuise 200 eurot veel lisaks 🙂 Uuh, sedasi ei tohi fantaasial lennata lasta…
Miks Mintosesse enam investeerida edasi ei taha? 🙂
Sest see ühisrahastus on mitmes mõttes väga kahtlane loom. Esiteks ei kujuta ma ette, mis saab nendest laenudest siis kui tuleb kriis. Teiseks ei tea ma täpselt, kuhu need laenud lähevad ja isegi kui ma üritan valikuid tehes ärilaene tarbimislaenudele eelistada jne, siis ilmselgelt on laenude intressid laenuvõtjale ikkagi marukõrged ja liigkasuvõtjad lähevad teadupoolest põrgusse 😀 Ma ideaalis pigem investeeriks nii, et ma tean, et minu rahast oli kasu millegi loomisel ja edasi arendamisel, kasvõi nt võlakirjade alla raha pannes, mis on ka hulga turvalisem valik. 🙂
Samastun. Jõudsime mehega enam-vähem sarnasele järeldusele, et nii algajad ja rumalad kui me ka oleme, tuleb esimene samm astuda ning esimesed 1000€ lähevad ETF-idesse. Ja samamoodi otsisime sotsiaalselt vastutustundlikke ETF-e. Kahjuks aga polnud enamikke neist võimalik SEB-i kaudu osta (proovisime 10+ n-ö eetilist ETF-i) ja lõpuks läksime ikkagi S&P 500 teed. Nii et ootan väga näpunäiteid sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise osas (st nii roheline energia, sotsiaalne mõju, jätkusuutlikud lahendused ning nt relvaäri jmt välistamine).
“Teiseks ei ole mul mõtet suure tootluse näljas suuri riske võtta”
Ei, sinu vanuses on igati mõtet suuri riske võtta… väikse osaga portfellist. Need on need investeeringud, millel on potentsiaal sisse pandud raha kümne- või sajakordistada. Ja isegi kui nad nulli lähevad (ja mõned tõenäoliselt lähevad) on summa nii väike ja sinu investeerimise ajahorisont nii pikk, et sellest pole midagi.
“soovin osutada sellele, et investeerimine ei tee kõiki rikkaks ja ei peaks võibolla nii massidesse levima kui praegu propageeritakse.”
Ikka peaks, ainult et koos arusaamaga, et raha võib kaotada. Sinu näites on praegu portfell miinuses, aga 5 või 10 aasta pärast? Eriti kui vahepeal juurde ostad, ja ajaga järjest paremaid otsuseid teed.
Kõige suurem viga, mida alustades teha on see, et osta tipust ja siis kriisis kapituleerida ja loobuda. Tegelikult tuleks siis just osta, sest peale kriisi tuleb uus tõus.
Mhmh, ma olen iseloomult hästi riskialdis ja pean endale aru andma, et see on probleem. Aga samas tahan seetõttu ikkagi veidi katsetada ka… põhiosaga lihtsalt huupi gamble’ima ei hakkaks kui tegelt aru ei saa, mida ma teen. 😀
Kus kohas on see tunda,et nüüd ostes on just see tipp käes ? Kui on kallis siis tuleks tasapisi koguaeg ikksgi juurde osta, ehk keskmistad ostu aktsia suhtes.Olen nii aru saanud või eksin,,?
..