Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?

Kui ma viimati kirjutasin, et mul imetamisest kopp ees on, siis tegelikult oli asi peamiselt selles, et mul oli kõigest natuke kopp ees. Peamiselt iseendast. Ma ei oska selgitada, mis täpselt minu madalseisu põhjustas või miks ma mitu nädalat veekalkvel silmadega ringi käisin, kuid ma olen nüüd tagantjärele (olles end sellest seisundist pisut distantseerida suutnud) mõelnud, et ilmselt oli asi lihtsalt selles väga intensiivses jaanuaris, mille käigus nii mitmel korral mugavustsoonist välja astusin (näiteks SIIN), ennast ületasin ja kõikvõimalikke tundeid inimemotsioonide skaalal kogesin. Hirmu ja väge, eneseusku ja identiteedikriisi… ja kuigi ma end lõpuks tühjaks pigistatud sidrunina tundsin ja korraks kusagil sügaval ära käisin, olen selle kõige käigus nii palju kasvanud, et see on minu jaoks täiesti eufooriline kogemus. Sellest, mis pidi algselt olema üks harilik aastane koostööleping pangaga, on saanud üks minu elu suurimaid enesearengu teekondi.

Jaanuaris sain lisaks korralikule ellujäämiskursusele (loe: meedias ärevusse suremata esinemisele) põhjalikult analüüsida meie tarbimisharjumusi, korraldasin köögikapid ümber ja õppisin tühja külmkappi kõrgelt hindama.

Veebruaris tegime endale Google sheet’i, kuhu kanname kõik oma tulud ja kulud. Kummalgi meist on tabel telefonis hõlpsasti kättesaadav ja nii saab seda jooksvalt pärast ostude sooritamist täita. Oleme seda varemgi teha proovinud ja siiani on tabeli järjepidev täitmine meile ülejõukäiv, aga nagu kõigi muude #Kogumispäevikuga seotud asjadega – ma ei saa ju pooleli jätta, sest aasta lõpuni on vaja rahatargalt toimetada ja väljakutseid kaasa teha. Grupi küünarnukitunne ja see, et ma ju justkui katsejänese ja eeskujuna (vaadake, kuidas see, kes üldse rahaasjade korraldamisest midagi ei taipa, oma rahaasju korraldab!) puldis olen, sunnib mind järjepidevalt täitma ka neid eesmärke, mille ma muidu pärast suure õhina möödumist nurka visanud oleksin.

Märtsikuu on ülemaailmne rahatarkuse kuu ja nii võtsime ka meie Kogumispäevikus just selle käesoleva kuu teemaks. Kui me oleme kõige suuremalt kulugrupilt (toidukulud) nii palju säästnud, majapidamiskulud üle vaadanud ja eelarvet kaardistama hakanud, on tagumine aeg rahatarkust omandada, onju? Minu jaoks tundus see hirmutav, sest igasugune finantskirjaoskus ja selle omandamine investeerimisteemaliste raamatute kaudu tundus minu  (nagu loodetavasti paljude teistegi) jaoks OH kui kauge. No ja tegelikult on siiani üsna kauge, aga seoses selle kuu väljakutsega on mul miski, mida mul varem kindlasti polnud: veendumus, et kui teised saavad ja suudavad, siis saan ja suudan mina ka.

Ja see “saan ja suudan” tunne, mille ma olen nüüd jaanuarikuu kogemuste ja märtsikuu väljakutsete foonil saavutanud, on päris pagana võimas, sest ma pole seda vist kunagi varem sedasi kogenud. Et mina niisuguseid asju saan ja suudan.

Rahatarkuse kuu sissejuhatuseks võtsin kätte ja asusin lugema Finantsaabitsa nimelist e-raamatut, mida grupis lingiti ja milles on palju elementaarset, aga ka palju teemasid, mille kohta ma tegelikult piisavalt ei tea ja mida ilma sellise lihtsa ja loogilise aabitsata puudutada julgenud poleks. Siis ostsin ühelt grupiliikmelt Roosaare “Rikkaks saamise õpiku” ja asusin seda lugema. Avastasin, et kogu see maailm, millest ma olin ennast ise distantseerinud, sest mida minusugune “väike naine” ikka sellistest asjadest teab (no mitte päris nii, aga eks sootrollidel on kahtlemata siin oma osa), ei ole mulle teps mitte kättesaamatu. Raamatut lugedes käivitusid minu sees mingisugused mõtteprotsessid, mis hästi mitmel moel mu silmad avasid. Säästmise ja kogumise teemal, aga ka ettevõtluse tasandil. Uued teadmised ja hoiakud tekitasid veel suurema teadmistejanu ja nii tekkis näiteks väga tervitatav vastumeelsus sotsiaalmeedia tuima kalanäoga rullimise vastu. Ma vist ei ole sellest varem rääkinud, aga mul on vist teatud sorti tähelepanuhäire – kui mul mingisugune tööprotsess käsil on ja tempo viivuks raugeb (näiteks ootan, et mõni suuremahuline fail avaneks või alla laetud saaks), on ootamine minu jaoks väljakannatamatu (isegi kui jutt käib minutist) ja ma pean vahepeal liikuma millegi muu juurde. Nüüd olen õppinud ootama ja fookuse hajudes internetti eksimise asemel hoopis raamatut lugema, sest mul on tunne, et ma tahan igast hetkest maksimumi võtta. See enesearengu tee on nii põnev!

Rikkaks saamise õpik osutus ilgelt kaasahaaravaks lugemiseks ja andis kinnitust ka paljudele mõtetele, mis mul ettevõtjana koguaeg kuklas olnud on, aga mille nimel töötamiseks ma ühtki sammu seni astunud polnud. Ega ma täna ka täpselt ei oska ega tea, mida ma teen, aga seegi tõdemus osutus väga kasulikuks, sest tänu sellele otsisin välja portsu erinevaid koolitusi, mida oma eesmärkide saavutamiseks läbi teha kavatsen. Kui see mõte sündis, oli esimene enam-vähem teemakohane koolitus juba nädala pärast toimumas ja nii võtsin kohe Andra ühes ja käisimegi Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni korraldatud inspiratsioonikoolitusel “Kõik on võimalik!“. Ja seda see tõepoolest oli – inspireeriv. Ma ei oodanud koolituselt mingeid tohutuid praktilisi teadmisi, mille abil oma ettevõtet kasvatada ja arendada, aga väga paljud ideealged, mille ma kusagile ajukurdude sügavikku peitu pannud olin, said sealt uuesti esile kerkida, sest tekkis tunne, et tõepoolest – miks mitte mina? Nii et igasugune selline omasugustega networkimine ja inspireerivate lugude kuulmine ei jookse kellelgi mööda külgi alla. Neid alustavale ettevõtjale (või sellest unistajatele) mõeldud koolitusi tuleb veel, nii et minge ka, tore on. Meil on aprilliks juba järgmine koolitus plaanis, kirjutan sellest siis, kui meenutada suudan, milline see täpselt oli. 😀 #brainfart

Lisaks inspiratsioonikoolitusele käisin märtsis ka kahel Kogumispäeviku seminaril, mis tegelikult grupist ka järelvaadatavad on. Esimeseks neist oli “Kuidas õpetada lapsele rahatarkust?”, tänu millele sain hästi mitu väga head ideed, mida oma laste peal ära proovida. Mu lemmikmõte kõlanutest oli see, kuidas lastega perre “märkamise päeva” tava tekitada. See tähendab seda, et iga teatud aja tagant on märkamise päev, mille käigus on lastel võimalik mingitelt kindlatelt neile jõukohastelt kodutöödelt (mitte elementaarsetelt, mis niigi nende igapäevaste ülesannete hulka kuuluvad) raha teenida. Näiteks muru niitmine, küttepuude toomine, sokisahtli korrastamine vm. Laps peab ise märkama, mis tegemist vajab, töö ära tegema ning saab sel viisil võimaluse tasu teenida. Samuti kõlas idee tasu eest perele hommikusöögi serveerimisest – nagu kohvikumäng, aga praktiline! Hakkan kohe Kroonprintsessile hommikusöökide valmistamist õpetama, teeme kohe varakult algust, saab laupäeviti kauem magada. 😀

Ka soetasin ma kuu alguses Riin Tuttelbergi (kellelt seminaril need head ideed sain) “Tom õpib rahamängu”, millest kindlasti lähemalt kirjutan kui selle läbi töötanud oleme. Ma lähtun oma lapsi kasvatades väga palju sellest, milliseid assotsiatsioone ja harjumusi me neile tulevikuks loome ja ma väga soovin, et ma oskaksin neile rahatarkust edasi anda nii, et raha tulevikus neid ei kontrolliks, vaid vastupidi.

Teine Kogumispäeviku seminar oli “Investeerimise ABC”, mis oli inspireeriv, lõbus ja mille ülekande heli kahjuks totaalselt pekki läks, aga mille kirjalikku kokkuvõtet SIIT lugeda saad.

Teadmistes tõepoolest peitub kogu maailma potentsiaal. Kui ma aasta alguses selle kõigega algust tegin, oli kogu see rahamaailm minu jaoks nii hirmus ja võõras – ma ei teadnud sedagi, palju meil millelegi raha kulub, investeerimisele mõtlemisest rääkimata. Kui rahablogidesse või investeerimisteemalistesse portaalidesse sattusin, tulin otsejoones sama teed tulema, sest see oli lihtsalt nii võõras, kauge ja hirmutav. Hirmutavad ja segadusttekitavad on need muidugi siiani, aga mida rohkem ma loen, seda julgemaks ja enesekindlamaks ma muutun. Julgesin isegi investeerimisega algust teha ja ühisrahastust varbaotsaga puutuda ning oma esimese sendi intressitulu teenida! Woop! Aga sellest räägin – kui julgen – kuu kokkuvõttes. 🙂

Muidugi oli väga oluliseks sütitajaks ka Kuldmunal konkureerimine ja ägedate ja inspireerivate inimestega koos suure auhinna võitmine. Kui mulle oleks eelmise aasta lõpus öeldud, et tule, meil on siin sulle üks lahe projekt, mis muudab su elu ja kingib sulle veel tagatipuks once in a lifetime Kuldmuna võitmise kogemuse, aga me ei maksa sulle selle eest sentigi raha – ma oleksin silmagi pilgutamata nõus olnud. Õnneks nii ei läinud, nii et midagi ikkagi jääb investeerimiseks ka. 😀

Auhind ei kuulu muidugi ainult grupi eestvedajatele, vaid kõigile liikmetele, sest kogukonnatunne ja toetav õhkkond ongi põhjus, miks see algatus on nii populaarne ja väärtuslik. Nii et aitäh ja palju õnne meile!

Minu Youtube’i kanalil on sellest õhtust videoblogi ka. Samuti on üleval vlog ülemöödunud nädalavahetuse seiklusest Tartus ja video meie mängutoast ja sellest, mismoodi me oma LEGO kollektsiooni hoiustame ja sorteerime. KOLM uut videot! Nii et kes veel pole – hopp-hopp kanalit tellima ja vaatamata jäänud videoid üle kaema!