Puhkas maikuus jalga.
Et #Kogumispäeviku autovaba kuud kokku võtta, peab ikkagi nentima, et ülearu lihtne see tegelikult ei olnud. Ikka tuleb silme ette praegu päris mitu korda kui H mind tungivalt taksot tellima innustab (et ma ikkagi jõuaksin nt panna teise kleidi, meigi teha ja õigeks ajaks kohale) ja mina “ei, ma ei saaaa ju, mul on autovaba kuu!” vastu kraaksun ja poolpidusena uksest välja torman. 😀
Samas olen jällegi – nagu igas “säästukuus” – oma elustiili märkimisväärselt muutnud ja selleks, et mu käsi üldse tõuseks taksot tellima (mida seni pole juhtunud), oleks vaja mingit erilist kriisiolukorda või ma-ei-tea-mida. Esiteks sellepärast, et mul on Taxify’st kopp silmini ees ja teiseks sellepärast, et rongiga on säästlikum ja oooluliselt mugavam sõita. Kohe päris kindlasti ei oleks ma aprillis sama öelnud, nii et sunniviisiliselt mugavustsoonist välja astumine on ikka väga rikastav ja silmiavav.
H sõitis tööasjus siiski paar korda autoga, kuid valdava enamuse kuust (nagu tegelikult ka muidu igapäevaselt) liikus temagi Stigo ja rongiga. Et Kroonprintsessi (vanalinnas toimuvad) laulutunnid on nädala sees õhtuti sigahilja, on see kõige tülikam koht autovaba eluviisi viljelemiseks – autota jõuavad nad tavapärasest veel hiljem koju, sest kipuvad sageli napilt-napilt rongist maha jääma ja järgmist tuleb pool tundi oodata. Aga nagu H ütles: kui pole vaja midagi-kedagi vedada, on autoga sõitmine Tallinnas täiesti pointless. Kõik autosõidule kuluva raha saab hoopiski säästukontodele suunata. 🙂
Kui palju me siis säästsime?
Minu puhul on 27€ Elroni kuukaart igatahes märkimisväärselt väiksem summa kui igakuine 170-250€ taksole.
H puhul asendab 27€ kuukaart 60€ parkla kuukaardi ja vähemalt 100€ kütuseraha. Samuti säästab ta sedasi aega – rongiga sõites jõuab ta kodust kontorini poole tunniga. Autoga võtab seesama sõit 15-20 minutit rohkem aega, mis kahe sõidu peale teeb kokku pool kuni kolmveerand tundi päevas. Sääst seegi!
Muidugi on kõik ajasäästud tänu sellele, et meie peres on Stigod. Ma olin Stigoga enne maikuud ka sõitnud, pulli pärast külavahel ringi paarutanud, aga niisama iseseisvalt temaga päriselt kusagile minna julgenud ma samas ei olnud. Mulle tundus, et kokkupandava masina kinni-lahti voltimine on liiga keerukas ja üldse… kuni ma päriselt sunnitud proovima olin. Päris oligi raske! Ja minu oma on veel prototüüp, mis pooltki nii sujuvalt ei käi kui “pärismasinad” – ikkagi on imelihtne!
Et ma kõigis oma sotsiaalmeediakanalites muudkui Stigost kiren (I’m sorry, ma ei saa sinna midagi parata, nii tore on), on tema kohta ka päris palju küsimusi tekkinud. Küsimusi tekib tegelikult iga kord kui ma temaga kusagile sõidan – Stigo on maailma parim conversation starter ja ma olen tänu temale ülipaljude ägedate inimestega jutusoonele sattunud. No ja nii ma siis mõtlesin, et vastan neile Instagrami postkasti laekunud ja kõige sagedamini kõlanud küsimustele selles postituses!
(Kõige sagedasem küsimus) Misasi see on?!
Stigo on Eestis leiutatud kompaktne kaherattaline elektrijõul liikuv linnasõiduk. Stigo loodi igapäevaselt linnas liikuvatele, elavatele või töötavatele inimestele, kes jätaks hea meelega auto koju ning sõidaks ühistranspordiga või käiks üldse jalgsi, ent takistuseks saab see, et ühistranspordi peatusesse või järgmisesse sihtkohta jalutamisele kulub liiga palju aega. Kui mina alguses mõtlesin, et Eesti linnakestes temale rakendust ei ole ja pigem on tegemist masinaga, mis ühele Pariisi tillukeses stuudiokorteris elavale inimesele marjaks ära kulub, siis tegelikult ma ikkagi eksisin. Tallinna äärelinnas elades on Stigo ikka tõsiselt hea abimees.
Kui kiiresti see sõidab?
Stigo on elektrooniliselt piiratud sõitma 25 km/h. Direktiivid nõuavad. 🙂
Näita korra veel, mismoodi sa selle kokku panid!
Stigo suur trump teiste kaherattaliste ees on võimalus teda kiiresti kohvrilaadseks pagasiks muuta. Kahe lihtsa ja loogilise liigutusega klapib Stigo ennast väikeseks kokku, mistõttu saab teda kergesti ühistransporti, lifti või väikesesse korterisse kaasa võtta. Või minu puhul näiteks kontserdisaali, ärilõunale, sõbranna või peikaga restorani… alguses ma kartsin, et on imelik või piinlik oma tranduletiga kohvikusse kolistada, aga üldse ei ole – ta on piisavalt väike! Samas ei ole ta mingisugune portfell, mida hops ja hops endaga igalepoole kaasa tassida – selleks on ta liiga raske. Stigol on kokkupanduna all tillukesed rattad, mille abil saab teda järel vedada nagu golfikäru!
See näeb nii väike välja! Kas Stigo seljas ebamugav ei ole?
Sõiduergonoomika on Stigol täpselt sama, mis linnajalgrattal. Tegelikult ongi Stigo disainimisel aluseks võetud linnajalgratta sõiduasend – rattad on lihtsalt väiksemad ja seetõttu istub juht madalamal, maapinnale lähemal ning näeb ehk pisut kentsakas või harjumatu välja. Stigoga sõitmine on lihtne ja jõukohane igaühele ja haigelt lõbus pealekauba. Täiega kisub naeratuse näole!
Kuidas selle laadimine käib?
Stigo laadimine käib tavalisest seinapistikust läpakalaadija moodi laadijaga. Mul on ühe korra juhtunud, et H unustas Stigo kodus laadima panna ja nii läksin ma kogemata linna peaaegu tühja akuga ratta seljas. Displei peal on suurelt akunäit peal küll, aga loll on loll olla. Väike hirm tuli sisse, et pean teda nüüd tükk maad koduni järel vedama, aga jõudsin jeeli-jeeli rongijaama ja õnneks oli mul seljakotis laadija, nii et sain rongi peal piisava vurtsu sisse laadida, et ilusti koju jõuda. 😀
Kui pikalt ühe laadimisega sõita saab?
Ühe laadmisega saab sõita 15-20 km, mida on minu jaoks rohkem kui küll. Kodus täis laetud Stigot mul ühe (kuitahes tiheda) päeva jooksul tühjaks sõita õnnestunud ei ole. Pealegi saab pikemaid maid sõita sooviv kasutaja endale pikema sõiduulatusega masina osta. Lihtsalt euroz, dollaz, yeniz!
Kas temaga sõitmiseks peab lubadel midagi kirjas olema? Kas temaga peab autoteel sõitma või võib rattateel ka?
Erinevalt teistest elektrilistest kaherattalistest (elektritõuksid, hoverboardid, Segway jm) on Stigo e-rolleril Euroopa tüübikinnitus, mis tähendab, et temaga on ametlikult lubatud tänavatel sõita. Eesti seaduste järgi on Stigo pisimopeed, millele kehtivad jalgrattaga samad reeglid. Sõita tohib nii sõiduteel kui ka jalgrattateel ning alates 14. eluaastast (14-15a sõitjal on tarvis jalgratturi juhiluba, 16a ja vanemal sõitjal pole luba vaja). Registreerimismärki ega kindlustust ei ole vaja. Kiiver on kohustuslik kuni 16-aastasele sõitjale, aga ilmselgelt on kiivri kandmine mõistlik igas vanuses. Mina, muide, sain lõpuks ometi oma kiivri kätte!
Kui sa tahad endale ka Stigo võita, siis veel ei ole hilja, sest #Kogumispäeviku Facebooki grupi sammulugemisvõistluse võitja loositakse välja alles esmaspäeval! Kui sul on nutitelefon, mis sinuga jalutuskäikudel kaasas käib, peaks kogu su möödunud kuu sammude arvud salvestunud olema. Sisesta need siia tabelisse (LINK) ja kui sinu kuu keskmine sammude arv ületab 10 000, osaled Stigo loosimises!
Peikaga õhtusöögile!
Ahhh, ma olin sellest väljakutsest täiega leilis! Ma kõnnin niikuinii igapäevaselt päris palju, nüüd siis tekkis hasart kella seatud eesmärk täita ja siis omad andmed ka tabelisse panna.
Ühel päeval sai lausa üle 25000 sammu tehtud ja ma olin nii rahul! Kui tuli siis aeg kell telefoniäpiga sünkroniseerida, ei saanud nad omavahel hakkama ja mu kell ei saadagi kahe ja poole nädala infot telefoni… Pärid kurb…
Aga Stigo tundub nii lahe. One day…
Kogu säästujutu juures on Stigo hind ära unustatud! Selle raha eest saaks päris mitu asja 😉
See antasse ju tasuta ära. 😀
Eip, ei pidanud Teite loositavat silmas, ikka üldine plaan. Stigo hinna eest saab juba üsnagi sõitva auto, Stigo saab uue. Oleksid valmis Stigo soetamiseks auto maha müüma? Mis talvel saab? Töine friik stigob ilmselt talvel ka 😉
Töine friik Stigob jah. Mul ju lube pole, nii et minu jaoks on auto vs Stigo täielik no-brainer. Oma lastekarja ma temaga ära ei sõiduta, aga arvestades minu individuaalseid taksosõiduharjumusi, oleks mul ju aastaga Stigo raha ladnalt tasa. Selles mõttes nali naljaks – kui mul oleks praeguse kogemuse põhjal päriselt valida, kas naasta oma varasemate taksoste elukommete juurde või osta Stigo – ma päriselt ei kõhkleks. 🙂
Nojah, ilmad on ilusad olnud. Aga mis siis saab, kui sajab vihma/rahet/lörtsi/lund, puhub kõva tuul või on lihtsalt ropprõve ilm, nagu Eestis tavapärane? Mis see reaalne stigotamise-aeg on, paar suvekuud? Ma kujutan ette, kui mittetore on linna stigotada ja siis pärast läbimärja ja külmununa koju jõuda. Ehk et mu küsimus sulle – paljukest sa ennast alates külmadest kuudest stigotamas näed?
Stigol on porilauad ja vihmaga sõitmine on ok. Minu kogemus on, et vihmaga on Stigotada ikka märkimisväärselt mõnusam kui jalutada. Kiiremini jõuab kohale – sõit rongile kestab 3 min, ma ei jõuagi selle ajaga korralikult märjaks saada. H sõitis temaga talvel ka, aga ta on veits ekstremist ka. 😛
Ma tahtsin samuti uurida, kui palju külma-vihma stigo talub? Elektriautod kipuvad pakasega streikima, kuidas elektrirolleriga lood? Ma ise pakun, et mitte kõige paremad. Teine veidi kõhklemapanevam teema on stigo ja Eesti talvised teed, mis teatavasti pole kõige puhastatumad – kas ta suudab ka läbi lumekuhjade murda või on ta kasutusaeg sama mis jalgratastel ehk vaid lumevaba aeg?
Seda peab H ütlema, mina pole lumes Stigotada püüdnud ega püüagi ilmselt.
Ma arvan, et läbi lörtsi ja paksu lume ta selle rehviga ei lähe, aga äkki oelks võimalik talverehvid panna? Jalgratastele ju saab. Kamandan H vastama!
Selles mõttes on tegemist tõesti pigem jalgratta analoogia, et mõeldud on Stigo kõva kattega teele ning libedaga igasuguse kaherattalisega sõitmine nõuab palju kogemusi. Lisaks jääb väike ratas lumme lihtsalt kinni, nii et päris lumehunnikute otsas ronimiseks soovitan pigem vaadata naastrehvidega (elektri-)fatbike poole.
Samas jällegi pool talve on meil nii kui nii 3 kraadi sooja ja väike vihm, sellega saab Stigo ideaalselt hakkama. Naastrehve nii väikesele rattale ei tehta, nii et jää peal on pidamine pigem kehv, aga nagu ma ise möödunud talvel teada sain, siis sõita saab ka lörtsi ja lumega.
Aitäh vastuse eest! Aga kui juhuslikult tuleb 20 miinuskraadi – kuidas Stigo vastu peab? Just akut pean silmas.
No 20 miinuskraadi on juba väga ekstreemne, -20ga 25km/h sõites on arvutuslik tuulekülm ca -32C.
Akudega on nagu kõigi teiste liitium-ioon akudega. Külmas kasutamine on OK, aga tuleb arvestada sellega, et väljundvõimsus ning mahtuvus vähenevad tuntavalt alla 0C. Iseenesest sõita saab -20ga, olen ise proovinud, aga midagi konkreetset lubada on keeruline. Iseensest Stigo akud on kvaliteetsed, kasutusel on samad Panasonicu akuelemendid mida kasutati esimese põlvkonna Teslades. (Täna on Teslal oma akutehas, sest Panasonic ei suutnud piisavat kogust neile toota).
NB! Mitte ühtegi liitiumakut ei tohi miinuskraadidel laadida. Laadimiseks tuleb aku alati tuppa viia ning oodata kuni ta on üles soojenenud. Külma akut laadides on aku kahjustamine garanteeritud. See kehtib ka sülearvuti, telefoni, multikopteri jm akude puhul.
Aa ja veel samal teemal, miinuskraadidega pikaajaliselt hoiustada ei tohi. Ehk külmad garaažid, keldrid jms ei sobi hästi elektriratta talviseks hoiustamiseks. (Jällegi, kehtib kõigi elektrirataste puhul, mitte ainult Stigo). Kui pole tõesti võimalust talveks rattale toas seda kohta leida, siis tuleb eelnevalt aku täis laadida ning seejärel aku välja võtta ja tuppa riiulisse panna. Külmas toimub aku isetühjenemine kordades kiiremini ning on suur oht, et aku läheb liiga tühjaks ja kevadel enam ratas ei ärkagi ilma teeninduse abita.
See Stigo tundub ikka nii lahe! 🙂
ma nüüd taaselustan ühte maruvana postitust, sest ma olen blogide lugemisega täpselt nii maas 🙂 aga. ma tahaks öelda, et stigo on fun küll, kui sa sõidad ilusal tasasel teel. kõik kõrged äärekivid ja raudteed (mida meil siin Telliskivi on omajagu) tekitavad ikka väikse hirmu küll südamesse ja hoo peab päris korralikult kinni pidurdama.
ja siis veel küsimus sulle – kui sa ei elaks kohas, kus on lebo rongiliiklus, mis sa siis stigo-auto-ühistransport valikus teeksid?
ütleme, et ühistransport on vanamammisid täis ja väljub tipptunnil viru terminalist nii, et hingata ka ei saa. versus siis autoga sõit, kus saad merevaadet nautida ja oma mussi karjuma panna?
Ma arvan, et see on veits harjumise asi ka – ääred ja raudteed. Ma alguses megalt kartsin, aga nüüd tunnetan paremini, kust mahun läbi lipsama ja millise kiirusega üle liiprite sõitma peab, et vahele kinni ei jääks ega hambaid lahti põrutaks. 😀
Aga mis su kommentaari teise poolde puutub, siis tegelikult olin ma koguaeg raudsel veendumusel, et Eestis polegi Stigoga midagi teha. Ja ega nad teda ju tegelikult Eesti turule väga turundagi – ta on tillukeses stuudiokorteris elava suurlinnainimese masin. Metroosse ja metroost kontorisse, sest auto parkimiseks pole ruumi ja jalgratas ei mahu koju ära ja vändates lähed pealegi higiseks. Nüüd olen oma kogemuse läbi nentinud, et kõik miskised Sakud, Keilad, Saued jm (e. lebo rongiühendus, aga liiga pikad vahemaad) on Stigotamiseks ideaalsed – käisin hiljuti ühes Tallinna lähedal asuvas asulas külas ja rongipeatus oli ta kodust ikka VÄGA kaugel. Ilma Stigota või jalgrattata ma ei kujuta ette seda, et ma olen lähimast transpordist iga päev nii kaugel. Aga niisama Tallinnas linnaliini bussipeatusesse (mis tegelikult on ju kõigisse elamurajoonidesse väga tihedalt paigutatud) sõitmisel poleks ilmselgelt mõtet. Samas võiks ju Stigoga juba tööle sõita ka – linnas ei ole vahemaad liiga pikad. H käib nt üldse viimasel ajal kodust maanteerattaga tööl. Et tegelikult ju on alternatiive igasuguseid kui mammidega koos higistada ei taha. 🙂