Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?
Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas väike viilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.
Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.
“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.
Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!
“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”
“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”
“Enne ja pärast” panoraampilt Kukupesa kauplusest. “Enne” on muidugi tehtud tükk maad pärast seda kui me töödega alustasime, aga üldpilt on kardinaalselt muutunud. Põhjalik “enne ja pärast” postitus detailsete piltidega algseisust lõpptulemuseni tuleb varsti. Panoraamfoto: Kätlin Tursk.
See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂
Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”
Väga ilus,puhas ja korrektne töö!Peldikust on asi küll väga kaugel.Supper tublid ikka olete!!!
Suuur aitäh, seda on nii hea kuulda!
Elan poest 5 sammu kaugusel ehk kõrval majas. Iga päev autoga mööda sõites või lapsega jalutades, piilun poe akendest sisse. Nii lahe on vaadata, kuidas see päev päevalt muutub 😊See on mega, et puhusite antud hoonele elu sisse. Ootan juba väga avamist 😊
Aitäh, Kertu, see on sinust nii kena! Kui juhtub, et oleme mõnikord samal ajal seal, tule ütle tere 🙂
Minu sõbrad kolisid äsja Saku kanti ja põlise tartlasena märkasin ainult üht, enda jaoks olulist – oh, Laagri on lähedal! Ja juba leppisime kokku, et peame kindlasti poes ära käima kui see avatud saab!!!
Sa oled armas! <3 Ja tere tulemast sõpradele naabervalda!
Minu jaoks on Kukupesa tulevane pood nagu üks suur üllatusmuna. Kogu aeg on huvitav ja iial ei tea, mis muna seest välja tuleb. Olen algusest peale seda teekonda jälginud ja ma ei jõua avamist ära oodata!
Hoian endiselt pöialt, et kõik õnnestuks ja need negatiivsed üllatused kadusid selle “ilusa” kraanikausiga. 🙂
Aitäh, Sirle! Tagumisel toal on veel üllatuspotentsiaali, aga kui laed sisse ei saja või midagi *ptuiptuiptui*, peaks saalis kõik viimase peal korras olema 🙂
Seda juttu lugedes tundsin nagu ise mässaks selle poekesega. Kuidagi elasin sisse sinna. Kindlasti on see poeke etem ja omanäolisem, kui ”juba valmis ja koli sisse üüratu hinna eest” pind kusagil kaubanduskeskuses. Nagu Sa ka ütlesid.
Ja kusjuures, nii naljakas, kui see ka praegu ei ole, eile uinumise hetkel, tuli mulle see poe renoveerimine ja raske töö meelde, mis te seal teete ja mõtlesin, et vähemalt ei ole teil prussakaid. 😀 Ma pole tähele pannud igatahes, et seda kusagil mainitud oleks, seega kõik on ju hästi 🙂 Jõudu! Ja ehk õnnestub mul siit kaugemalt ka poodi külastama tulla. Oleks tore, ma kohe tuleks ja teeks kalli teile nende pingutuste eest. Liiga sentimentaalne, aga ajagem hormoonide kaela 😉
Olge tublid!
Meil tõesti ei ole prussakaid, jumal tänatud! Või ei ole me nendega veel kohtunud… 😛 Suur aitäh heade soovide eest! Mulle sentimentaalne sobib, olen ise samasugune… 🙂
Kindlasti ei mõelnud ma küsimust solvanguna.
Olen ise oma töökäigus ka paar korda pidanud ruume otsima ning oleme mõnes kohas pidanud ka pisiremonti tegema.
Teie poeruumid oleks mind kohe ära ehmatanud ja oleksin kiiresti enda järelt ukse sulgenud.
Seega suur respekt, et sellisest kohast olete tõesti viisakad ruumid valmis meisterdanud!
Aitäh, Anu! Me ei võtnud seda üldse solvanguna, vastupidi, nii hea oli selle foonil pikemalt lahti rääkida, miks see koht meile hinge läinud on. 🙂
Oot see polegi uldse sinu pood? Ma arvasin et sina oled see perenaine? Ise raagid nii uhkelt et saad poe, einoh, igauks saaks veerand poodi omale 😀
Kinnisvara ei kuulu mulle – enamus poode ju toimetavad rendipinnal – aga ettevõte, kaubad, inventar on minu oma. Kätlin hakkab poe perenaiseks ja mina talle selle eest palka maksma. Einoh!
See, et kõik juriidiliselt mulle kuulub, ei vähenda nende olulisust selle poe loomisel. Imelik oleks, kui ma siin edvistaks ja rusikaga rinnale taoks, et ma olen tohutu boss ja omanik ja teised on alluvad. Ei?