Oeh, sa kohe oskad ägedaid pildiallkirju treida! Mulle nii meeldivad sinusugused inimesed, kes suudavad sellisest pealtnäha tillukesest ja tähtsusetust asjast nagu muru tärkamine vaimustuda. Kuigi noh, eks ole muidugi vaks vahet, kas need libled pistavad pea mullast välja SINU OMA AIAS või kusagil mujal, aga ikkagi on see vaimustumise võime sinu juures nii võluv. Ja targad inimesed räägivad, et eelmainitud oskus on nooruslikkuse säilitamisel väga oluline. Nii et kunagi kauges tulevikus (sest praegu ei saa sinu puhul juttu olla mingist vanaks olemisest, eks:D) oled sa raudselt selline krapsakas pensionär, kes elu rõõmsal meelel naudib ja igasuguseid uusi ja põnevaid asju katsetab:)
aitäh, su kommentaar tegi mu nii rõõmsaks… minu jaoks on see muidugi vaevuaimatav “murukirme” mu mullaplatsil tõesti enam-vähem maailma kõige suurem asi – nagu ütled, oma (esimene) koduaed ja… aga lapsikut rõõmu väikeste asjade pärast tunnen ma tõesti, eile just millegi peale naersin, et sul oli õigus – ma olen tõesõna väga nooruslik, täpsemalt enam-vähem kolmeaastane. 😀
Hei, Miiu! Olen su pere tegemiste kohta blogi kaudu juba mõnda aega lugenud – nii vahvad olete kõik! Teie kõigi siirad emotsioonid ka kõige pisemate imeliste hetkede/kogemuste üle teevad alati seest nii soojaks. 🙂
Peaaegu aasta tagasi sain kätte päris oma kodu võtmed siinsamas sinu naabruses. Mul on kuidagi nii kurb oma esimesi kuid uues kodus meenutada – mu elus oli vahetult enne toimunud nii palju muudatusi ja oma paari kastiga siia jõudes oli sees ainult suur tohuvabohu. Kõik rõõmustasid mu ümber minu päris esimese omaenda kodu üle, minul olid aga ainult “mhh-emotsioonid”. Aga siis, ühel õhtul suure tee pealt maha keerates ja kodu poole sõites ma tundsin, et enam õigemat kohta olla ei saagi. Kõik lihtsalt loksus mulle endalegi märkamatult paika. Oma kodu (ja iseenda!) kujunemist ja kasvamist on nii tore vaadata. Oleme ikka imelise kodukandi endale leidnud, eksole? 🙂
Nii hästi kuidagi tunnen ja tajun sinu emotsioone kui neid kirjeldad – seda segadust ja kuidagi kahe elu vahele kinni jäämist. Ja samuti seda, kui taipad, et ah sa säde – see ongi minu õige koht, minu kodu. Sa ei tea, kuidas ma kartsin, et hakkan end siin kuidagi halvasti ja imelikult tundma. Õnneks sai süda siin linnulaulu ja veesulina keskel kohe aru, kus tema õige koht on. Aga olin valmis tundma sama, mida sina. On tõesti võrratu kodukant. Ehk saame kunagi koos kohvitada ja neil teemadel pikemalt peatuda. 🙂
Mul on täna jõulud, sünnipäev, loteriivõit ja laste sünd ühekorraga!!!
Oeh, sa kohe oskad ägedaid pildiallkirju treida! Mulle nii meeldivad sinusugused inimesed, kes suudavad sellisest pealtnäha tillukesest ja tähtsusetust asjast nagu muru tärkamine vaimustuda. Kuigi noh, eks ole muidugi vaks vahet, kas need libled pistavad pea mullast välja SINU OMA AIAS või kusagil mujal, aga ikkagi on see vaimustumise võime sinu juures nii võluv. Ja targad inimesed räägivad, et eelmainitud oskus on nooruslikkuse säilitamisel väga oluline. Nii et kunagi kauges tulevikus (sest praegu ei saa sinu puhul juttu olla mingist vanaks olemisest, eks:D) oled sa raudselt selline krapsakas pensionär, kes elu rõõmsal meelel naudib ja igasuguseid uusi ja põnevaid asju katsetab:)
aitäh, su kommentaar tegi mu nii rõõmsaks… minu jaoks on see muidugi vaevuaimatav “murukirme” mu mullaplatsil tõesti enam-vähem maailma kõige suurem asi – nagu ütled, oma (esimene) koduaed ja… aga lapsikut rõõmu väikeste asjade pärast tunnen ma tõesti, eile just millegi peale naersin, et sul oli õigus – ma olen tõesõna väga nooruslik, täpsemalt enam-vähem kolmeaastane. 😀
Hei, Miiu! Olen su pere tegemiste kohta blogi kaudu juba mõnda aega lugenud – nii vahvad olete kõik! Teie kõigi siirad emotsioonid ka kõige pisemate imeliste hetkede/kogemuste üle teevad alati seest nii soojaks. 🙂
Peaaegu aasta tagasi sain kätte päris oma kodu võtmed siinsamas sinu naabruses. Mul on kuidagi nii kurb oma esimesi kuid uues kodus meenutada – mu elus oli vahetult enne toimunud nii palju muudatusi ja oma paari kastiga siia jõudes oli sees ainult suur tohuvabohu. Kõik rõõmustasid mu ümber minu päris esimese omaenda kodu üle, minul olid aga ainult “mhh-emotsioonid”. Aga siis, ühel õhtul suure tee pealt maha keerates ja kodu poole sõites ma tundsin, et enam õigemat kohta olla ei saagi. Kõik lihtsalt loksus mulle endalegi märkamatult paika. Oma kodu (ja iseenda!) kujunemist ja kasvamist on nii tore vaadata. Oleme ikka imelise kodukandi endale leidnud, eksole? 🙂
Nii hästi kuidagi tunnen ja tajun sinu emotsioone kui neid kirjeldad – seda segadust ja kuidagi kahe elu vahele kinni jäämist. Ja samuti seda, kui taipad, et ah sa säde – see ongi minu õige koht, minu kodu. Sa ei tea, kuidas ma kartsin, et hakkan end siin kuidagi halvasti ja imelikult tundma. Õnneks sai süda siin linnulaulu ja veesulina keskel kohe aru, kus tema õige koht on. Aga olin valmis tundma sama, mida sina. On tõesti võrratu kodukant. Ehk saame kunagi koos kohvitada ja neil teemadel pikemalt peatuda. 🙂
Südamlikud õnnesoovid ja palju jõudu edaspidiseks! Ilusat kasvamist! Soovib: Sandra perega.
Suur aitäh! Me oleme kogu perega väga õnnelikud ja nüüd vaikselt harjume teineteisega. <3 😀