“Emps, ära pulli, kus piim on?!”
Ma ei vahetaks oma kolme imetamiskogemust mitte millegi vastu siin maailmas. Mõte Väikevenna rinnast võõrutamisest on nii võõras ja vale, et kui keegi käsiks mul seda täna teha, satuksin paanikasse, laseksin oma ürgse emalõvi valla ja möirgaksin kurjalt. Ma olen nii tänulik Eesti ämmaemandate ja arstide, sünnitoetajate ja imetamisnõustajate eest, tänu kelle väsimatule teavitustööle ja vankumatule toele on pikaajaline imetamine meie ühiskonnas nii normaalne ja elementaarne algus ühe tillukese inimese elule. Päriselt ka, ma olen selle üle nii uhke. Ma olen nii õnnelik oma imetamiskogemuste üle, sest need hetked on täpselt sellised… maailma serval jalgade kõlgutamise ja täieliku hingerahu tundmise hetked. Mõistate? Elu ise kogu oma hingematvas ilus. Ma soovin kõigile inimestele maailmas selliseid imetamiskogemusi nagu mul. Ja mõtlen hirmuga sellest, et peaksin öösiti või kodust väljas käies rinnapiimaasendajat segama ja soojendama.
Aga need kuradi imetamise dogmad – ma ei või.
Mulle ei sobi ja ma ei aktsepteeri, et vähimgi nurin imetamise teemal vallandab a-la-ti internetis täiesti ebaproportsionaalse pahameelelaviini. Ära ütle nii, ära tee naa, ära soovita lutti, ära iitsatagi rinnapiimaasendajast – muidu hakkavad kõik naised käega lööma ja kergema vastupanu teed minema. Kui sa korragi ütled, et imetamine on vahel põrgulikult valus, raske ja kurnav (või väidad lihtsalt, et imetamine üksi ei tee ühestki lapsest raudse tervisega geeniust), siis hakkavad kõik emad sinu süül kergekäeliselt rinnapiimaasendajat soojendama ja loobuvad imetamisest sootuks!
A võib-olla oleks kõigil naistel lihtsam kui me saaksime vahel imetamisega seotud tundeid ventileerida ja siis rõõmsalt edasi imetada? Mitte kõike seda õudset süüd ja häbi ja ängi (sest mis ema ma olen kui ma iga hetke oma võrratu beebiga ei naudi?) enda sisse koguda kuni kusagil enne aastat on närvid nii pingul, et lõpetamine tundub ainsa võimaliku lahendusena? See ei peaks nii olema!
Miks ma seda postitust kirjutan? Sest esiteks olen ma olnud Emmede Klubi ridades ja näinud, milliseid reaktsioone vallandavad artiklid, mis imetamisega seotud valetõdesid puudutavad. Öelda imetamise kohta mõni sõna, mis ei ole ülistav – seda Eesti internetimaastikul ei eksisteeri. Ma kirjutan seda postitust, sest pärast minu kahe aasta tagust imetamispostitust on kümned ja kümned naised mulle tänukirju kirjutanud, sest nad ei julge iseendalegi tunnistada, et nad iga hetke imetamisest täiel rinnal nautinud pole – let alone seda kusagil avalikult arutada – ja neile on abi olnud teadmisest, et kellelgi kusagil on veel natuke kopp ees olnud.
Niisiis: mul on kopp ees. Mitte tahan-imetamisest-loobuda-ees, aga kui-see-minu-sisse-koguneb-siis-ma-plahvatan-ees. Ma arvan, et see on vist sellepärast, et mehemürakas just viimasel ajal nii meeletult kasvanud ja arenenud on ja minult ilmselt tavalisest veelgi enam energiat nõuab. Võib-olla sellepärast, et ta magab mujal kui minu rinna vastas/otsas mitte kauem kui üheksa minutit korraga. Vahel harva ka pool tundi, aga karta on, et see muutub lõpuks pisut kurnavaks. Ka selles võib asi olla, et ma pool aastat järjest sisuliselt ainult imetanud olen. Kõik muu – töö, kodu, hobid – käib imetamise järgi. Meil on Britiga selline vahva nali, et iga kord kui me chatima satume, saadan talle hetkeolukorrast pildi, ja kõik pildid meie Messengeri vestluse parempoolses pildivoos peale ühe uskumatu üheksa-minuti-uinaku-erandi on viimseni imetamispildid. Ja mulle on see siiani väga hästi sobinud – samamoodi (mitte aega võttes ja vahede üle arvestust pidades, vaid beebi järgi) olen toiminud ka kahe esimese lapsega ja just beebiaeg on see, mille ajal ma end emarollis kõige kindlama, rahuliku ja tasakaalukamana tunnen.
Aga ma ka väsin. Ja see, et tekib tunne, et jaks on otsas – see tulebki, ma arvan, sellest, et mul lihtsalt on toss väljas. Unekvaliteet on kehv – magan küll öö läbi, aga ikkagi katkendlikult, ebamugavas asendis. Imetamisele kulub palju energiat – Väikevend on väga pikk mürakas ja füüsiliselt aktiivne – ta sööb palju ja minu kere ei jõua sammu pidada, ilmselt ei joo ega söö ma ka piisavalt. Ja üheksaminutiste uinakute tõttu jääb väga palju asju tegemata – ka see on stressirohke. Ja seda kõike tunnistada – see on okei. Mulle tundub, et kui ma julgen ja te julgete endale ja teistele tunnistada, et see maailma kõige lemmikum tegevus on vahel väsitav või näiteks piinavalt valus (sest mõnel on nüüd suus kaks peenikest žiletti, mida kogu oma ebamaise beebijõuga ema nibude ümber kokku surutakse), siis just nii ongi võimalik iseend oma olukorras aidata. Leida lahendusi, süüa tihedamini, võtta vitamiine, juua rohkem vett, püüda võimalusel puhata ja muid kohustusi vähendada või paremini planeerida. Sest imetamine on enam-vähem maailma kõige toredam asi ja see peab jätkuma võimalikult kaua – aga mitte ema heaolu hinnaga.
Mis teie arvate? Kas on okei kui vahel on lihtsalt natuke kopp ees?
Alustasime lisatoiduga, sest Virsikuga oli see lisatoiduteekond (võite lugeda sellest postitusest, mida alguses linkisin) keerulisevõitu ja nüüd mõtlesin, et väike head start kuluks ära. Väikevend on seni söönud kõrvitsat ja porgandit ja iga ampsu väga nautinud ning isukalt söönud. Ma usun, et regulaarsest lisatoitumisest saab ka meie edasisel imetamisteekonnal suur abimees. 🙂
Minul on maailma armsam ja kalleim laps,aga tõstan käed püsti ja ütlen:”Mulle aitab” ta on 2a ja ma ei suuda lõpetada imetamist,sest see lõpetamine on kohutav.
Ta röögib nutta hingetuks,kui ma ei anna talle(tahab 2x päevas,siis kui magama läheb).
Oli kolmpäeva magamata sellepärast,ärkas hommikul ja läks öösel magama.
Ma ei tea mis ime läbi ma selle ära jätan aga ma enam ei suuda.Niiet jah on okei tunda neid tundeid ka varem ja inimesed võiksid ka rohkem julgemad olla ja rääkida sellest.
Mul vanaema andis soovituse – pane enne imetamist nibu peale natukene sinepit ja varsti laps ise ei taha 🙂 Mul onutütrega see toimis (laps oli 3, kui selle võtte abil tissivabaks said).
Ma ei ole kindel, et lapsele nii armsa asja füüsilise ebamugavustundega asendamine kõige kenam viis on…
Ma võõrutasin eelmisel nädalal oma 1a9k tütre nii, et kleepisin plastrid nibudele ja ütlesin, et katki on ja emmel on aiai. Paar äeva vaatas ja itsitas nende plaastrite üle, magama läks ja läheb siiani suure kisaga, uinub süles. Muidu uinus tissi otsas ja nõudis öö läbi tissi.
Olen sinuga nõus. Minu tütar loobus rinnast 2,5a (õudne!!XD) aga rinnal pikutamine on siiani tema jaoks maailma kõige lohutavam asi. Oleks kahju, kui see rõõm temalt sinepi/sidruni vmt ära vetakse.
Oeh, jumal tänatud, et ma ei ole üksi. Mul ei ole asi isegi selles, et imetamisest kopp ees, pigem on asi selles, et kui esimesed 5 kuud magas beebi lõuna ajal super hästi, siis paar päeva enne viie kuuseks saamist hakkas jant….pikad lõunauned muutusid 20 min uinakuteks – 20 min uinakut, max tund üleval, 20 min uinakut, max tund üleval ja nii kestis nädalaid. Kuskile minna ei saanud, midagi teha ei saanud. See kõik väsitas ja nüristas. Laps kogu aeg väsinud ja jorises, lisaks ei tulnud kõne alla autosõit. Muidu sättisime pikemad sõidud lapse uneajale, aga nüüd oli uinak lühike ja kui laps ärkas, järgnes meeletu nutt. Lapse hüsteeria oli lõpuks selline, et peatad auto kinni ja lohutad nutustust kõkutavad last. Kui siiani sain teha pikki käruringe, siis ka need kadusid – nii kui silmad lahti tegi, järgnes suur nutt. Kõigest sellest tulenevalt olen alates jaanuari keskelt põhimõtteliselt nelja seina vahel veetnud. Nüüd on laps 6,5 kuune ja ega sellist stabiilsust ei ole. Ma ei tea ükski päev, kaua ta magab. Mõnel päeval magab 2 tundi, mõnel 40 min.
Jah, üheks suureks põhjuseks on hambad. Need näitavad juba mitu kuud, et tulevad, aga hetkel ei ole mitte ühtegi nähtaval.
Mis mind hetkel isegi natuke aitab, on päike….õues olev valge aeg muudab mind energilisemaks. Kui ikka selja taga raske öö, siis valgus muudab asja paremaks.
Meil ka see uinakute aeg praegu… nad ju pea ühevanused meil ka. Enam ei maga üldse pikki unesid ja mul seesama nelja seina vahel olemise cabin fever. Aga see on periood! 🙂
Sul on kolmas laps ja seetõttu sa tead, et see periood. Mul esimene ja ma ei tea ju, mida ooadata. Seetõttu oli sinu tänane kirjatükk mulle nagu taevakingitus. 🙂 Lihtsalt hea tunne, et ma pole üksi.
PS! Aitäh, et sa oled julge ja kirjutad asjadest, millest kõik emad küll mõtlevad, aga välja keegi ei ütle.
Ma tahtsin seda postitust varahommikul (no nii 4:30) kommenteerida, aga suutsin magama jääda enne trükkima hakkamist. Mis ma öelnud oleksin:
“Aamen! Olen siin praegu kägarasse surutud, küljed valutavad, käsi on kange, aga liigutada ka ei saa. Võtan rinna Liisult ära, siis ärkab üles. Seda jama ka vaja pole. Nii et olen siin selline meeldiv inimorigami. Ja ärkvel olles olen ühekäeline, sest teine hoiab pidevalt beebit, kes on ka noh…rinnal. Erinevus Väikevennaga on see, et Liisu keeldub igasugusest lisatoidust ka. Nii et jah, mul on ka vahepeal selline tunne, et püühaaaa issanda ristivägi – ma ei jaksa enam. Õnneks läheb see tunne enamasti üsna ruttu üle, kui see sama mitteanonüümne piimahoolik end mulle jälle külge haagib, käed kaitsvalt rinnale asetab ja oma suurte silmadega mulle otsa vaatab”
Inimorigami, I dieeee, see olen ju mina! Voodist välja hiilides, kui ongi õnnestunud poiss endast magama jätta, teevad mu luud-liigesed sirutades sellist kõrvulukustavat klõbinat ja raginat, et laps ärkab üles. 😀 😀 😀
Minu poja, 1a3k, on erinevalt oma suurtest õdedest, kes lõpetasid iseseisvalt u 10-11kuu paiku, täielik tissisõltlane! Kuigi ma ise olin arvamusel, et kui ta aastaseks saab, et siis võõrutan ära – ei meeldi mulle see, kui laps juba “taipab küsida” ja käib kättpidi kallal aga … Kuna ta arvatavasti on viimane, siis ei suuda 😊 Kuigi vahetevahel on tõesti kopp ees, eriti öösiti, kui ta endiselt ärkab kuni 5 korda mõnikord! Väiksena magas 24/7 45 minutit ja oli 1,5h üleval. Jube väsitav!!! Alustasin sügisel taas õpinguid ülikoolis aga hetkel olen poolelijätmise äärel – mõistus ei ole lihtsalt valmis, olen liiga väsinud! Aga ehk kunagi, kui ta suurem, leian jälle aega ennast edasi arendada! Ta on ju vaid korra väike ja naudin seda, vaevalt ta kooli läheb tiss suus! 😂
Ja mina vaatan teie pere tegemisi ning mulle tundub et teil ei jää beebi tõttu midagi tegemata, kusagil käimata ja et tegemist on ideaalse ja rahuliku beebiga. Mul sellist polnud 🙂
Nojah. Sellisega, kes koguaeg oma tahtmist mööda rinnal olla saab – kodus või väljaspool – ja seda nõnda kalliks peab, ongi väga lihtne endist elu edasi elada. Mul juba kolmas selline. See lihtsalt tähendab vahel iga 20 min tagant vabalt valitud või valimata ajal ja kohas imetamist. 🙂
Kas Väikevend õues ei magaks paremini? Mu oma magab toas ainult minu kaisus ja sedasi ka max 30min. Õues võib aga 2-4 tundi magada. Jaanuaris jalutasin näiteks 250km. Hea aeg mil ei pea midagi tegema ja mõtlema, vaid saab lihtsalt jalutada:)
Sama, toas polnud pikast unest juttugi, niisiis tegin iga päev pooleteise aasta vältel mitu korda päevas pikki jalutuskäike. Iga ilmaga. Mulle nii meeldis see aeg, täpselt samad põhjused, et sai mõelda omi mõtteid ja lihtsalt olla. Erinevalt lapsega diivanil istumisest ei rõhunud kodust eemal jalutades ka need küsimused, et mida kõike ma selle ajaga tegelikult teha saaks. Ja lapsele ka kindlasti parem see värske õhk.
See postitus tegi kohe hingele pai, sest ma tean, et pole üksi. Minu beebi keeldub samuti magamast ilma rinnata ja ära voodist mind ei lase…nüüd on õnneks puusad juba pisut harjunud säärase olukorraga ja enam nii meeletult ei valuta:D. Aitäh, et sellise postituse tegid ja kogemust jagasid, sest see pakub tõesti toetust samas leeris olijatele! 🙂
9,5 kuune sööb päevas u 200-300g lisatoitu (kodused püreed ja pudrud) ja 10x ikka umbes rinda, mõnel päeval elab tissi otsas. Kuu ajaga tuld neli hammast, praegu üks lõikumise poole peal, kohe järgmine lõikumas ka. Ma ühest küljest naudin seda, et mina saan talle anda midagi, mida ta mujalt ei saa – tiss on talle suurim lohutus ja abivahend – aga ma olen korraga üle 4h magand tema sünnist saati max 5-6 öõl. Ta magab kaisus nüüdseks viimased viis kuud, sest ma enam ei jaksand teda ära panna ja tagasi võtta iga tund. Mul on hetkel nibud veidi toored, sest iga uue hambaga harjumine võtab aega (hetkel 6). Ma plaanisin imetada aasta ja siis anda kehale puhkust, et taastuda enne pere laiendamist, aga nüüd ma enam ei tea. Ühest küljest tahan talle just seda lohutust nii pakkuda… teisest küljest – issand, ma tahan ju magada ka kunagi… Praegu olen ausalt otsustand ainult seda, et vaatame, mis aeg toob. Minu beebi, minu keha, minu otsus (ja tema oma).
Ok. Lugesin serviti ja nägin lauset sellest, et lapsel hambad nagu zhiletid suus ja siis jõudsin pildini, kus suuümbrus kõik punane… Veits creepy😁😁😁. Kui see taotluslikult, siis päris naljakas ja väga must huumor.
Missssa räääääääägid, preili?! Sul on ekraanil värvid paigast, täitsa harilik oranž porgandipüree 😀
Ei ole küll imetamisega seotud, aga kuidas võõrutada laps lutist. Kui ei anna on selline hüsteeriline kisa, et ei suuda ise seda kuulata ja lõpuks ikka anna selle talle 🙁 Muidu ikka püüan leida tegevusi temaga, et ta seda kohe ei saaks. Aga alati ei aita see. Laps 2,6a.
Äkki keegi teine siin oskab hüva nõu anda, mul lutilapsi pole. Ma arvaks, et luttidest päriselt vabanemine (nii et sul ka pole võimalik kokkuleppest taganeda) võiks olla kõige tõhusam. Aga ma ausalt öeldes olen ses osas täiesti võhik. 🙈
Aitäh, nii lohutav on selliseid postitusi lugeda. Kuigi ma olen hakanud imetamist järjest rohkem nautima, siis vahel on ikkagi jube väsitav endaga vaielda, kuidas ja kui tihti see toitmine meil peaks toimuma. Minul teeb kogu selle tee raskemaks veel asjaolu, et elan välismaal ja siinne ühiskond küll soosib imetamist, kuid oluliselt lühemat aega, mis minu jaoks pole okei. Näiteks tegi viimane lastearsti visiit hingele haiget, sest arst väitis, et minu 4-kuune beebi ei tohiks öösel iga tunni/kahe järel rinnale tahta/saada. Tean, et peaksin lähtuma sellest, mis meile sobib, aga ikkagi tundsin kohati isegi häbi, mis on niiiii vale. Ma olen muidugi väga pehmo ka ja võtan sellised asjad südamesse. Asi pole muidugi alati selles, et tal kõht tühi on, vaid ta otsib pigem lähedust ja kui paari sõõmu järel veendub, et tegemist ikka emmega, siis magab sügavalt edasi. No ja muidugi need lühikesed uinakud ja tissiga magamapanek. Kuidas teie selle lahendate, kui sind õhtul näiteks ööunne panekuks kodus pole? Mulle tundub, et ei saagi praegu väljaskäimist planeerida, sest ise olen selle harjumuse tekitanud ja kuidas siis mees peaks ta magama saama? Ja muidugi see väike pisiasi, et paljud naised lähevad siin sama vana beebi kõrvalt tööle, samal ajal teen mina temaga uinakuid kaasa, sest muud moodi ei oska ja ei taha teda magama panna.
Ma ei mäleta, kas sa kunagi siin sel teemal rääkinud oled, aga kas sa linatamist või kandekotte oled proovinud? Mul laps magas ka beebina max 30 min mujal kui süles (rinna otsas vms), liikuvas kärus magas ka muidugi. Aga kui kandelina proovisime, magas kohe 3-4 tundi jutti ja ma sain kõik toimetused tehtud ja ise niisama lebotada ka veel vahepeal. Muidugi sobivad ka Tula, Lennylamb, Lilliputi vms ergonoomilised kotid, sest algul võib sidumine keeruline tunduda. Kuigi YouTubes on tegelikult väga head õpetused olemas ja Lapsekandmise grupp fb-s on ka väga suureks abiks.
Kui laps oli veidi suurem, siis oli muidugi hea temaga matkamas, linna peal vms käia. Isegi pulmas sai 3-kuuselt käidud, magas terve ürituse linas maha, vahepeal sõi ja magas edasi. 😊
Jaa, mul on rõngaslina ja kalli sobranna kingitud tavaline (?!) lina, aga ma ei saa väga hästi hakkama. Sülle kahmamine on kuidagi lihtsam, mul ei tule see linandus üldse välja. :'(
Kui sul huvi oleks, siis Kadri Viirand näitab-nõustab-juhendab Tallinnas Telliskivis, poiss kaenlasse ja linad kaasa ja ta kindlasti suudaks sind kiirelt siduma saada 🙂
Ammu juba mõtlen, et peaks, aga ei jõua selleni. Praegu selline raske ja kurb järsult masendusele kalduv periood ka, ei suuda endal pöialt tagumikust välja võtta ja tegudele asuda. Aga aitäh, et innustad, ehk tõesti varsti. 🙂
Mul on ka neid perioode, tean-tean… aga meil reisil just hiljuti oleks kotita päris hapu old, lapsel suur lähedusvajadus ja ei suutnud uinuda kärus kuidagi, olgu kui väsinud tahes… mitu korda läks mehele kotti ja tudus kiirelt. Minul endal selg kahjuks ei kannata 20+ min, tegelen selle raviga ja ehk kunagi saab minust ka suurem kandja.
Miiu,proovi ruutlina. Seda on kergem siduda,sest selg on kohe kaetud. Mina kasutan seda just siis,kui õue lähen. Hetkel küll vähe,sest on talv ja mul pole spetsjopet,aga kevadel loodan rohkem kasutada.
Ma mõtlen jah, et kevadel on üldse vist parem harjutada. Ma saan ta linasse küll, eriti aega ei lähe, lina on seljalt kenasti sirge… aga tal ja mul on kuidagi harjumatu ja ebamugav, mul ronib alati pluus lina all kusagile kurgu alla ja… suvel kindlasti proovin, siis on aktiivset õues ringi jalutamist ja seiklemist rohkem. Ruutlina hakkan kohe juutuubima, kolab põnevalt!
Kui soovid proovida,anna märku. Võin sulle laenutada,et saad kodus proovida.
Hästi kena. Aitäh sulle minu peale mõtlemast. 🙂
Ma soovitan nii suure beebiga Ergobaby vmt trakse lina asemel. Saab kiiremini selga ja seljast ära, talvel ka mantli peale panna. Aga kuna Sul nagunii ka 3-aastane kaaslane, siis arusaadav, et käruga lihtsam. Linad-traksid jätavad küll käed vabaks, aga mugav on see tõesti senikaua kui beebi on pisike ja suhteliselt liikumatu, muidu on kandjal olek ikkagi ebamugav, olgem ausad.
Imetamisest see ka, et mulle ei istu vastandumine: rind või pudel. Mu esimene sai rinda, nii palju kui oli ja pudelist lisa mingid grammid alati. Imetasin 1,4 aastat, lõpus muidugi polnud pudelit enam vaja, sest pudrud-püreed. Nüüd, viis aastat ja 15 lisakilo hiljem, on piima rinnas rohkem, pudelist loobusime kui 4-kuuselt võis hakata putru lisaks andma. Pojad on meil sama vanad hetkel. Loen Su blogi, elan kaasa ❤️ Kõike head!
Tead, Marju, aitäh. Ma esimest korda elus kaalun natuke lisa andmist, et saaksin endale olulised käigud käidud. Tundub nii imelik, sest seda mõtet pole varem tulnud, aga tean ju, et RPA on lapsele hea toit ja paarikordse lahendusena… miks mitte? Miks ma seda nii väga põen?
Kõike head sulle ka! ❤️
Tean väga häst, miks Sa põed. Mina oma skeemiga olen saanud topeltkaristust tunda, sest kui seltskonnas pakun rinda, on alati keegi, kellele see ei meeldi. Aga kui võtan kotist pudeli, saan samuti kommentaare, et miks rinda ei anna. Ükskõik mida teed, ikka keegi leiab midagi arvata. Aga kombot rind+pudel võiks rohkem propageerida küll, sest tihti tundub nagu olekski valik vaid üks või teine ja kui rinnapiima pole piisavalt, on väga lihtne üldse loobuda ja minna üle ainult RPA-le. Tegelikult on ju väga ok anda mõlemat 🙂
Väga tõsi. Mulle on pumpamine veits ebameeldiv ja see ajaliste ja emotsionaalsete ressursside raiskamine kui beebi ikkagi siis seda pumbatud piima eriti ei söö ja uuesti soojendada ei tohi ja tuleb ära visata ja… RPA oleks neil (ometi niiii üksikutel) puhkudel nii palju arukam lahendus ju? Ja vaevalt see rinnasõltlane nüüd selle kord pärast poolt aastat joodud pudeli pärast rinnast loobub, onju? Huh. Aitäh. Sa oled nii hea mu jaoks. 🙂
Ma andsin ka ikka rpa-d juurde, kui oli näha, et laps ei saa kõhtu täis. Algul ta ei tahtnud üldse eriti juurde ka võtta ja siis oli lausa kohustuslik. Aga hiljem andsin ka ja laps oli rahulikum ja seega mina ka 🙂
Kui karta nt rinnast võõrdumist, siis võib ju nt Medela calma pudelit proovida (oli vist selline nimi).
Meile sünnitusmajas medela calma pudelit ainult soovitati,sest see on kõige ligilähedasem rinnale ja laps ei võõrdu rinnast. Pudelist tuleb piim raskemalt välja ehk samamoodi peab laps tööd tegema kui rinnast sööks.
Jah,pudel on kallis,aga väärt.
Mina andsin lapsele alguses mõlemat ja asi toimis.
Meil õnneks olemas ka Medela Calma, uut selleks mõneks üksikuks korraks ei ostaks. 🙂
Mis jutt see on, et Eestis sellest ei räägita ja see tabuteema on? FB gruppides räägitakse pidevalt, teistes blogides on varem räägitud, selleteemalisi artikleid on ilmunud.
Siis on ju hästi kui sina seda nõnda koged. Järelikult on teema ikkagi laiem ja kusagil ringkondades valitseb ikkagi 100% toetav “fed is best” mentaliteet. Mina seda kohanud ei ole, alati liitub aruteludega ports sõrmeviibutajaid, kes ütlevad, et peaks ikka paremini pingutama nagu tõelised kangelasemad. 🙂
Mõistan, mul on ka suur väsimus peal. Mul on kolm last, pisipoja saab kohe 7 kuuseks. Annaksin hea meelega RPA juurde, kui vaja suuremate lastega kuskil käia, aga ta keeldub kategooriliselt. Ise on kleenukene, aga keeldub ka lisatoidust kategooriliselt. Lisaks tulevad hambad. Kõht teeb pidevalt vaeva, uni on katkendlik. Öösiti magab kaisus ja ärkab tihti. Oeh. Aga ta on nii armas ja aktiivne. Hakkasin imetava ema vitamiine uuesti võtma, lisaks kaltsiumi. Jaksu sulle!
Jaksu sulle ka! Väikevend võttis eile esimest korda RPA kui ma seminaril käisin ja ausalt öeldes olen see nagu uue eluetapi algus. Et ehkki ma ei käi tihti ega vaja temast eemal olemist, on mul ikkagi see vabadus.
Mul oli Virsikuga täpselt sama värk, mis sinul pesamunaga. Kleenuke, keeldus lisatoidust, keeldus pudelist… ma ise mõtlen, et ma oleksin pidanud varem hakkama rohkem sellele tähelepanu pöörama, rinda vähendama (et tal koguaeg kõht natuke piimast täis poleks) ja toitu aktiivsemalt pakkuma.