You know how I keep telling you how blessed I am and how I feel I’ve made all the right choices by having a child early on in life? I’m more and more convinced every single day. I have so many young people around me that silently resent the choices I make by saying they wanna live before they have a child. They want to travel around the globe, study, learn and enjoy life, all of which they cannot do once they ‘settle down’.
So, first of all: this is me asking why? Why the f*ck can’t you live when you have a family? Do people really imagine childbirth is like signing your own death certificate? I got to thinking tonight: why live a life to have cool stories to tell your child? Why wouldn’t you want to share that life with him (or her)?
What’s sad is people realizing (once they’ve finished doing all the intensive living) somewhere around their midlife crisis that they’re borderline infertile and in a hurry to ‘settle down’ as fast as possible. Never mind the ‘down’, I think people just start settling for less just because they’re in a hurry.
“I’m just not ready to have children yet.” Mark my words: you will never be 100% ready. In fact, you’re becoming less ready by the minute. First of all: becoming a parent is scary stuff – for everyone. Secondly, the female fertility reaches its peak around the age of 20 and older eggs have a larger risk of improper chromosome division. In addition to that, I personally can’t imagine having as much energy to manage the tireless Duracell bunny that is my child at the age of 40. What I’m saying? Don’t put off things that you’re better off doing sooner rather than later.
I know this is provocative and has so many different sides to it. Of course I don’t expect people to start reproducing mindlessly just because they have to. Of course it should be with someone you love and trust enough to share your life and dreams with.
I’m just tired of all the excuses and I expect people to take full responsibility for their own lives. Every single day I hear people complaining about their quality of life. 25-year old grown ups moving abroad, running off to the other side (where they hope the grass will be greener), shaking their heads in this infuriating patronizing manner and saying: “I don’t know how you do it, I just caaaaaan’t live like this anymore!” If you can’t manage (i.e. taking charge of your own life, working hard to reach your goals, taking on the responsibility of parenting), don’t, but admit it’s because you’re weak or scared. If you feel like you can’t travel with a kid, use the correct terminology. In stead of saying it isn’t possible, say you can’t be bothered to because it’s an inconvenience.
I personally think people just need a nice cup of man the hell up 🙂
ma ei saa öelda midagi poolt, sest ma pole ise noor ema, aga ma pooldan emadust noorena, st ei tasu emaduse kohta sõna võtta kui ise pole seda kogenud. aga ma ei saa ka vastu vaielda ja ühte võin kindlalt öelda: kõik inimesed keda mina tean kes on noorena lapse saanud (ja ma mõtlen siiski in a proper age, 20ndate alguses seega, loomulikult teismelisena lapse saamine on juba hoopis teine teema mida ei toiks planeerida aga milel eest peaks vastutuse võtma kui see juhtub jne), ka need kes on seda tienud juba paarkümmend aastat tagasi, kiidavad seda valikut taevani. samas kui ma ei ole otseselt kohanud (aga vb ma pole lissalt kohanud) inimesi kes oleks vanemas heas lapse saanud ja kiidaksid seda valikut taevani 😀 seega ma arvan, et need “pean enne oma elu elama” hirmud on tohutult ennatlikud, sest seda rääkijad teavad ainult elu ilma lapseta poolt – v see on hästi lahe ja õnnelik, aga nad ei saa kuidagi teada kas lapsega olemine on veel palju lahedam ja õnnelikum. ja sellepärast ma leian, et selle “ela ikka enne” moraali lugejad eksivad. nad ei saa teada, sest NAD EI TEA.
no ma mõtlengi sama, et kui sa ei julge või ei taha, siis jõua endas selgusele, aga loogilist seletust sellele, miks ilma PAREM ON, ei oska minu karupeake küll välja mõelda 🙂 rääkimata bioloogilisest poolest
mis puutub teen pregnancysse, siis olen ka pigem ettevaatlikul seisukohal, sest tegelikult on 15-aaastane siiski natukene laps (st väärtushinnangud ja reaalsustaju ei saa olla see, mis ta on viis aastat hiljem). samas kui see on üks vastutustundlik ja teotahteline inimene, kes seda tahab, ei saa ka sellest midagi halba tulla 🙂
no ma arvan et enne kui last planeerida peaks ikka majanduslikult kindlustatud olema nii palju, kui palju 15aastane ei ole. samas nagu öeldud, kui juhtub, siis on muidugi teine asi. seda ma ei usu, et elu ei saaks lapsega elada. aga seda ma usun küll, et lapsepõlve ei saa lapsega läbi elada nii nagu lapsepõlv olema peaks ja 15aastasel võiks ideaalis ikka lapsepõlv ära olla 🙂
ideaalses maailmas on 15-aastane laps ja elab lapsepõlve-elu, paraku reaalses maailmas joob ta viina ja suitsetab 😀
halba tulla – seda samas muidugi ei pruugi, lõppudelõpuks on ideaal mitte traditsiooniline elamisviis vaid ideaal on olla õnnelik ja seda saab teha e v ükskõik mida elu ette söödab vastu võttes.
bottom line on see, et sa ei saa endast anda midagi ära kui sa ise veel päris täpselt ei tea, kes sa oled ja mida sa anda saad. seda viieteistaastane ei tea ja see peab last saades selge olema – mida sa tahad ja ei taha oma lapsele endast ellu kaasa anda.
I totally agree – man the hell up people!
brilliant!
mäletan mingi varasema postituse kommentaaridest, et te olete H-ga üsna ühevanused? kas vara lapse saamine oli teie ühine otsus? kui nii, siis noore isa ees müts maha! kui ei, siis seda enam müts maha! (sinu ees ka, aga juba bioloogiliselt on naisel lihtsam emadusega kohaneda, kui mehel isadusega, onju:))
jah, me oleme ühevanused (aastakene ja mõni päev on H minust vanem) 🙂
lapsesaamine oli kõike muud, aga mitte üks ühine otsus. see tähendab, mina teadsin triipe nähes kohe (sest ematunded hakkasid endast tugevalt tundma anda juba hilises teismeeas), et ma tahan seda last, kuigi hämming oli suur (sest bioloogiliselt ei pidavat see võimalik olema, väitsid arstid). H seevastu oli lihtsalt paanikas ja oli veendunud, et lapsed on ühe noore inimese ots ja et sellest head nahka ei tule. tema suureks üllatuseks tuli küll ja mulle tundub, et ta on oma isarollis tõesti siiralt rahul ja väga uhke! tõesti on tubli poiss 🙂
No oli see alles üks vägev rant sul. 🙂 Ja “man the hell up” – priceless! Ma vist julgen selle randi juures ikka kapist välja tulla ja tunnistada, et mina olengi see kolmekümnendates daame, kes alati lapsesaamist edasi lükanud. (palun kergemat karistust!) Aga mis ma oskan öelda. Esiteks minu enda puhul on lapse mitte saamine alati olnud 100% teadlik valik ja kindlasti ei ole olnud põhjuseks see, et pole olnud võimalust/võimalik või et olen tahtnud midagi pöörast korda saata enne kui emaks hakkan. Võimalusi teha see otsus, on mul alati olnud, kuid ma olen valinud midagi muud, sest ma lihtsalt ei ole tahtnud emaks saada. Ei taha siiani kusjuures. Nüüd ei taha juba selle pärast, et ma ei taha 40selt hulluda duracelli lapse seltsis ega joosta 50selt ühe hullu teismelise järel. Ja ma arvan, et inimesed peaksid saama lapsi just selle pärast, et nad tahavd lapsi saada, nad tahavad perekonda ja nad tahavad olla emaks/isaks kellelegi, mitte selle pärast, et “bioloogiline kell tiksub” või “ühiskondlik surve” või jumal teab mis väline põhjus veel. Kuid see selleks. Teiseks, ma arvan, et misiganes valikud sa teed oma elus, siis 100% ei saa sa neiks iialgi valmis olla, sest me ei tea, mis see valik endaga kaasa toob. Me ainult arvame, et me teame, mis ta toob ja me arvame, et me seda tahame. Siia hulka kuulub nii välisriiki kolimine, lapse saamine, abiellumine ja näiteks ka doktorantuur 😉 Ma olen juba sellises vanuses, kus kõik minu sõbrad ja sõbrannad minu ümber on pereinimesed, kellel praeguseks vähemalt üks laps kui mitte rohkem. Ja mis sa siis arvad, et nemad minu elu valikuid ei arvusta? Ja kuidas veel. 🙂 Piisab mul vaid oma suur kartulinina kodumaale pista, kui kohe hakkab tulema “ja millal siis sina….?????” Ja kolmandaks, see, et inimesed ütlevad et nad ei saa last kuna see takistab neil elada, siis täpsem oleks ilmselt öelda “teatud viisil elada”. Kuigi mul endal last ei ole, ei usu ma, et lapse saamine võrduks surmaotsusele allakirjutamisega. Aga ma usun, et ka sina pead tunnistama, et lapse saamine muudab siiski väga palju sinu elu(s). Sa pead ikka oma tegemisi ja käimisi rohkem sättima ja arvestama lapse vajadustega. Sa ei ole enam ainult iseenda hooleks. Ja ma arvan, et paljud just seda kardavadki. Saan su blogi põhjal aru, et Sul on oma tütrega tõesti väga vedanud, sest ta on rõõmsameelne ja rahulik ja terve laps, aga kõigil vist nii hästi ei lähe ja eks siis kaasneb veelgi rohkem muutusi sellega seoses.
Aga ma nõustun Sinuga selles osas, et väga tihti ei taheta just vastutust võtta, ja see, et Sina ja Su kaaslane seda tegite on minu silmis küll ainult imetlust väärt. Ja teil tundub tõesti väga tore ja armas perekond olevat. 🙂
Ahjaa, ja siis siin ülal kirjutajale, et ma tean küll neid inimesi ka, kes lükanud lapse saamise hilisesse aega ja ikka on väga õnnelikud oma valikute üle, nii et eks see ole kõik üks individuaalne värk. Peaasi aga, et inimesed on rõõmsad ja õnnelikud oma tehtud valikute üle ja naudivad elu, ükskõik siis milline see elu ka on.
Päikest Sulle ja jõudu tütre kasvatamisel! 🙂
p.s. ma olen elanud 3 välisriigis. Rohi on täpselt sama roheline kui Eestis ehk siis igal pool on omad head ja vead, mis selguvad tihtipeale alles siis, kui kusagil pikemalt resideeruda. 😉
Having a baby in your early twenties is a massive massive privilege simply because most people don’t even have MONEY for that. Or helpful parents who sort out where to live etc and thats just not right. Or a reliable partner. In a hurry now but will try to comment more later! Interesting post.
I’ll give you a short answer now so we can continue discussing this later: babies (and toddlers) don’t require money to make and maintain. During my pregnancy I was sure I was gonna be all on my own with the kid and I wasn’t too concerned.
A baby desperately needs a stroller, car seat (but you don’t have to drive a car if it’s a question of money) and diapers every month. You have people around you that have had children, they have a lot of stuff lying around that’s barely used. Baby clothes never ‘wear out’.
Personally, if i I put aside the money I spent on booze and cigarettes (not much in quantities, but it’s expensive stuff) before I got pregnant, I’d be able to buy a LOT of diapers. If you’re not living in the street and have a decent income (enough to feed yourself and put a roof over your head, all of which you also need if you’re not a parent), having a kid isn’t impossible.
Hope to talk to you later! Hugs 🙂
@ akadeemik:
See mida sa räägid on NII õige ja aus! See on sinu valik, sest sa ei taha, sest sa tunned ennast iseendana niigi hästi. Sa ei käi silmi pööritamas, et izzandjumaaaal, ma ei tea kuidas te NIIMOODI elada suudate, mina küll ei tahaks. Mina ei arvusta sinu valikuid, sest need ON sinu valikud, mille sa oled teadlikult teinud ja mille eest sa vastutad. Ma kuulen iga päev kuidas inimesed ei saa teha seda ja teist, sest Eesti valitsus on halb ja raha on vähe ja seda ja teist ja kolmandat. Tahaks küll, aga näed – ei saa.
Kasvatuslikest tõekspidamistest lühidalt: kujuta ette, et sa oled kõrbes nomaadilaagris, et nende igapäevaelu ja traditsioonidega tutvuda. Selleks on sulle antud üksainus kontaktisik, kes sinu saabumise päeval tõmbab telgilluku kinni, istub sinuga laagrist eemale liiva peale maha ja -pühendub- sulle. Alguses on tore küll, aga mis siis edasi? Kas sa ei tulnud siia selleks, et õppida ja näha, mis nende elu ‘telgitagustes’ toimub? Ema ja isa on lapse kontaktisikud ja peavad neile elu õpetama, mitte hirmsasti ‘pühenduma’. Ühest küljest ma saan öelda, et mind on õnnistatud, teisest küljest olen ma ise oma tütart kasvatanud nii, et tema sobiks MINU ellu, mitte vastupidi. Ma ei arva, et vanemad peaksid ettevaatlikult kikivarvutades üritama lapse vajadustele kohaneda ja ma arvan, et see tunnetus kaobki vanusega. Laps käib igal pool kaasas ja on osa sellest elust, mida mina elan. Alati ei ole graafikuid ja range täpsusega söögi- ja magamaminekuaegu (mis on küll turvatunde kujunemisel tihti olulised), aga on ühine elu, ühised seiklused ja kooskasvamine (mis meie näitel töötab ideaalselt turvatunde loojana). Inimesed minu elus on inimesed lapse elus ja nii me teineteiselt õpime.
Ma ei saa sulle seda tunnistada, sest ma ei ela seda läbi ja ei pane tähelegi. Me teeme asju teistmoodi kindlasti, aga mingit tohutut sättimist ja planeerimist ei toimu just eelmainitud põhjustel: kõik käib koos ja samamoodi nagu enne.
Võib-olla ma olen lihtsalt väga hea kohaneja?
Ma tunnen ka neid, kes on saanud lapsed just keskealiselt ja muidugi ei mõista ma ka neid hukka (neil on oma lastele anda palju, mida meil ei ole ja vastupidi). Lapsed on ilusad, terved ja hästikasvatatud, aga tõele au andes on neil vanematel ikka kõvasti raskem ka, kui noortel.
Aitäh, et sa viitsid lugeda ja osa võtta, it means the world! Kalli!
P.S. Ma elasin pool elu seal heaoluriigis, Tõotuste Maal nimega Rootsi. Tulin ummisjalu ära, heaoluühiskond my ass. Nii palju asju on siin paremini!
Ma kasvatuslike tõekspidamiste kohta ei oska tõesti suurt midagi kommenteerida ja eks minu jutt olekski rohkem teoretiseerimine kui praktilistel kogemustel põhinev ega omaks seega piisavalt krediiti 😉 Aga ma olen nii mõneski blogis lugenud ja eks arutanud ka oma sõbrannadega või vaadanud lihtsalt kõrvalt, et siin jagunetakse kaheks: ühed on n-ö Sinuga ühes paadis ja arvavad, et lapse olemus sõltub rohkem sellest, mismoodi vanemad teda kasvatavad ja temaga käituvad ja kuidas elu kujundavad; teised arvavad, et rohkem sõltub lapse kaasasündinud iseloomust. Mõni laps on rahutum (või näiteks rohkem haigustele vastuvõtlik) ja seal ei anna kasvatusega palju ära teha.
Nagu öeldud, ma ei oska kommenteerida, sest endal ju vastav kogemus puudub. Näen ainult kõrvalt väga erineva mustriga peresid enda ümber: on neid, kes lendavad lapsega ringi ega hädalda ning laps on, nagu sa ütlesid tabavalt, “nende ellu sobitatud”ja siis on neid ka, kes on kas enda valikust või olude sunnil on enda tegemisi ja käimisi tunduvalt rohkem piiranud ja on siis analoogiat kasutades “ennast sobitanud lapse ellu”.
Eks sealgi ole, et igaühele oma…ja kasvatus on üldse keeruline teema.
Ja mis puudutab seda juttu “et issand issand kuidas te küll siin elada saate niimoodi ja õudne-õudne ikka küll” siis need enamjaolt ei tea ise ka, mida nad räägivad. Sinul ja minul on võrdlusmoment. Oleme elanud (mina küll siiani) mujal ja seega teame, mismoodi see on ja tundub. Neil tihtipeale vaid illusioonid, kuidas igal pool mujal on parem kui siin.
Ja see kui palju laps raha võtab, sellest on ka kirjutatud palju ja arutletud palju ja taaskord olen kuulnud/lugenud seinast-seina arvutusi ja selgitusi.
Ahjah tahtsin veel öelda, et see arvustuse teema oli mul rohkem mõeldud selle kohta, et ükskõik mis valikuid me oma elus teeme, keegi ikka arvustab kusagil. Nagu ma harilikult ütlen: “i can only please one person a day. Today is not your day and tomorrow is not looking too good either” 😉