(Kliki siin, et eestikeelse teksti juurde hüpata!)
Ever since I first experienced the worst moments of my whole entire life, I have been thinking about sharing the experience with you guys. If I had known what was going on then, it would have spared me the vivid fear of losing my child. That’s why I think all moms should be informed of the possibility of something like this happening. You see, when Ladybug was at one and a half years of age, she had her first febrile seizure. What that means is that when her body temperature rose to a high fever (which in her case was only 39°C), her little body became stiff, her limbs started twitching, her eyes were at the back of her head and her little lips turned blue because she couldn’t breathe properly.
It first happened when we were on our paradise island, in the middle of nowhere. At around 6 a.m. in the morning, she was ill but in a good mood (the happy little monkey baby she always is), I was changing her diaper and then it happened. I think I lost 15 years of my life in those 30 seconds. I had no idea what was happening, I didn’t know whether or not it would pass or if she would be going without oxygen until she died. Now that I know that it’s just a tiny harmless neurological reaction that causes the fit, I realize that all of the above sounds overly dramatic, but I really felt like I had been to hell and back.
Apparently, very few (only 2-5% of all) children have this “condition” and grow out of it by the age of 5. Ever since that first fit, Ladybug has had seizures pretty much every time she’s had a fever higher than 38°C. Lucky for us, she seems to have grown out of it by now – the last couple of times she has been ill, the seizures haven’t appeared.
When the fit strikes, all you can do is lower the body temperature as soon as possible. After the seizure passes, your kid will go into a deep state of relaxation and then fall asleep. This is all very normal. This is when you realize how scared you have been and all the emotions you have been blocking out will emerge and you’ll probably cry your heart out while your kid is asleep. Again – very normal.
Here are our tactics for lowering fever, avoiding and counteracting seizures. Attention! The first time a seizure strikes, you need to also call an ambulance!
– Undress your kid and remove her diaper. If you see she’s cold or shivering, you can cover her with a thin sheet, but (especially with babies) you need to make sure your child doesn’t overheat so keep her little bum in the nude whenever possible.
– Buy an infrared thermometer. It’s expensive, but it’ll save you so much trouble, every cent will be worth it. When your baby is ill, taking her temperature can be mission impossible – especially while she’s asleep. You don’t exactly want to wake a baby who has just fallen asleep after having cried for hours. An infrared thermometer will allow you to take your child’s temp as often as you want to to check whether or not it’s on the rise without disturbing your kid. That way you’ll always be on top of things and ready to counteract an oncoming seizure.
– Fevers per se are good – they’re a sign of your child’s body fighting the illness. No fevers below 38°C should be lowered by using paracetamol (suppositories). However, when the fever has risen fast and we’ve known for certain there’s a chance of a seizure, we’ve taken a more proactive approach and used paracetamol from 37,5°C just to avoid a seizure.
– Dampen a cloth with a 1:1 solution of vodka and lukewarm water and rub it all over your child’s skin – especially where it’s the hottest. Then use something to fan the body with or blow on it to create a current of air that will help the water and alcohol evaporate and cool the little body down. I have read recently that medics no longer suggest the use of vodka and advise parents to only use water. The doctors who came with the ambulance the first time a seizure struck advised us to use alcohol and that’s what I’m sticking with in the future if we should ever be forced to face a seizure again. So don’t just take my word for it – consult a doctor and ask for their opinion.
Why I thought of writing about this now is because poor Peach had a fever yesterday and the day before. I then realized I really am scarred for life – I was constantly a 100% alert and on edge during those 48 hours, even though Peach showed zero signs of having a fit. I’m still scared to death of fevers and afraid that they’ll lead to my worst nightmare – seizures. I’m a fever pro and have had a lot of training with lowering fevers so I’m not afraid I won’t manage if a seizure hits. It’s just the heartache I’m afraid of.
So, dear mommies, I’m here to tell you something that won’t help you a bit – don’t panic. It will pass really soon, even though every second during the fit feels like an eternity to you. It won’t cause your little one any permanent damage and she won’t remember a thing. If you want to ask me anything about it, go ahead. I made my peace with it and decided that I’d try my best not to allow it to scare me any more than it already had. I suggest you try the same. 🙂
___________________________________________________________
Sellest ajast peale, kui ma oma elu kõige kohutavamad minutid läbi elasin, olen mõelnud, et pean seda kogemust teiega jagama. Kui ma oleksin siis teadnud, mis minu lapsega toimub, oleksin pääsenud sellest õõvastavast hirmust, et minu laps sureb. Sellepärast leian, et kõik emad peaksid sellest võimalusest teadlikud olema ka juhul, kui seda nende lastega iialgi ei juhtu. Millest ma räägin? Kui kroonprintsess pooleteiseaastane oli, tekkisid tal elu esimesed palavikukrambid. See tähendab seda, et kui tema kehatemperatuur tõusis kõrgeks (tema puhul piisas vaid 39 kraadist), muutus tema tillukene keha jäigaks, ta silmad olid pahupidi, käed-jalad tõmblesid ja huuled tõmbusid siniseks, sest ta ei saanud korralikult hingata.
Kui see esimest korda juhtus olime oma Hiiumaa-suvekodus, kaugel haiglatest ja arstiabist. Printsess oli tõbine, aga heas tujus (rõõmus väike päikesekiir, nagu ta meil alati on) ja kui ma kella kuue ajal hommikul ta mähet vahetasin, leidis aset kõige jõledam asi, mida ma kunagi näinud olin. Ma jäin nende 30 sekundi jooksul paugust 15 aastat vanemaks. Mul polnud õrna aimugi, mis temaga toimub, ma ei teadnud, kas see läheb üle või kas ta jääb hapnikuta nii kauaks, kuni surebki ära. Täna tean, et krampe põhjustab süütu neuroloogiline reaktsioon kehas ja mõistan, et mu tookordne reaktsioon oli asjatult dramaatiline, kuid sellele vaatamata oli mul tunne, et käisin läbi millestki hullemast, kui põrgutulest.
Selgus, et seda seisundit esineb väga vähestel (vaid 2-5%) lastel ja et nad kasvavad sellest harilikult viiendaks eluaastaks välja. Sellest esimesest hoost peale tekkisid printsessil palavikukrambid iga kord, kui ta haigeks jäi ja kui ta kehatemperatuur üle 38 kraadi tõusis. Meie õnneks näib ta sellest tänaseks välja kasvanud olevat – viimased paar korda, kui ta haige on olnud, pole palavikukrambid meile enam oma jõledaid hambaid näidanud.
Kui krambihoog tekib, on ainus, mida sa teha saad, kehatemperatuuri võimalikult kiiresti alandada. Pärast krambihoo möödumist vajub laps sügavalt lõõgastunud olekusse ja jääb seejärel magama. See kõik on väga normaalne. See on hetk, kui saad aru, kui koledasti sa oma lapse elu pärast kartnud oled ja kõik tunded, mida sa seni last aidates blokeerinud oled, vallanduvad ja sa puhked tõenäoliselt ahastavalt nutma. Ka see on igati normaalne ja ausalt öeldes ka äärmiselt vajalik.
Siin on meie taktikad palaviku alandamisel, palavikukrampide vältimisel ja nende vastu võitlemisel. NB! Esimesel korral, kui palavikukrambid tekivad, tuleb kindlasti kutsuda ka kiirabi!
– Riieta laps lahti ja eemalda mähe. Kui näed, et lapsel on külm ja ta väriseb, võid ta õhukese linaga katta, aga väga oluline on (eriti beebide puhul) veenduda, et laps ei kuumeneks üle, mistõttu on kõige parem laps paljaks koorida ja tal palja pepuga pikutada lasta.
– Osta infrapunatermomeeter. See on kallis, aga säästab sind suurest vaevast ja südamevalust ning teenib end seeläbi kuhjaga tasa. Kui laps on haige, võib tema kehatemperatuuri mõõtmine jube peavalu olla – eriti juhul, kui ta on pärast tundidepikkust nuttu ja kaeblemist viimaks magama jäänud. Infrapunatermomeeter laseb sul kiiresti ja last segamata palavikku mõõta ja nii saad olukorral pidevalt silma peal hoida – ka öösel, kui laps magab. Kui tead, kas ja kui kiiresti temperatuur tõuseb, on sul väga lihtne krampide tulekuks valmistada ja nende teket takistada.
– Palavik on hea ja kasulik – see on märk sellest, et sinu (lapse) keha võitleb haigusega. Alla 38-kraadiseid palavikke ei alandata paratsetamooli(küünalde) abil. Kui aga on olnud kindel oht krampide tekkeks, oleme palaviku alandamisele lähenenud proaktiivselt ja paratsetamooli varem appi võtnud, kui oleme näinud, et palavik tõuseb järsult ja kiiresti.
– Kõrge palaviku korral niisuta puhas lapp 1:1 lahusega viinast ja veest ning hõõru lapse nahk sellega kokku – eriti kohtadest, kus see on kõige kuumem. Siis kasuta midagi lehvikuna või puhu nahale, et tekitada õhuvool, mis alkoholil ja veel kiiremini aurustuda aitab ja lapse naha maha jahutab. Tegutse kiiresti – hõõru ruttu ja puhu niisutatud nahale kohemaid peale. Viimasel ajal on mulle silma jäänud, et meedikud ei soovita enam palaviku alandamisel alkoholi kasutamist. Kiirabiarstid, kes meid esimesel korral Hiiumaal aitasid, soovitasid jahutada justnimelt viinaga ja edaspidi jään mina igatahes selle juurde. Teil soovitan aga enne omaenda arstiga konsulteerida, et veenduda, et toimite õigesti. Minu sõna ei tasu puhta kullana võtta – mul nimelt ei ole meditsiinialast haridust. 🙂
Miks ma selle kirjutamise peale praegu tulin? Väike Virsik oli viimased kaks päeva palavikus ja ma mõistsin täna, et olin terve selle aja justkui nugadel. Kroonprintsessi krambihood on mulle igaveseks selle hirmu mällu söövitanud ja ma kardan palavikke siiani nagu tuld – ma kardan, et need viivad minu suurima õudusunenäo, palavikukrampideni. Ma olen küll suur palavikuekspert ja olen palavike alandamises kõva kooli saanud ning ei karda, et ma ei saa krambihooga hakkama. Kaasnevad surmahirm ja südamevalu on need, mida ma enim pelgan.
Niisiis, armsad emad, olen ma siin selleks, et teile öelda midagi, millest teil absoluutselt mingit kasu ei ole – ärge sattuge paanikasse. See läheb väga kiiresti mööda, mis siis, et need üksikud sekundid tunduvad nagu terve igavik. Krambihoog ei põhjusta lapsekesele jäädavaid kahjustusi ja tema ise ei mäleta asjast mitte midagi.
Kui te tahate minu käest selle kohta midagi küsida, olge lahked. Mina tegin selle asjaga ammu rahu ja otsustasin, et ma ei luba sellel ennast rohkem hirmutada, kui see mind juba hirmutanud on. Ma soovitan teil sama teha. 🙂
Aitäh selle postituse eest!
Meil on õnneks vedanud – poiss ei ole olnud palavikus ega haige ( v.a väike nohu ja sealjuures ka ptuiptuiptui, süõ) kuid väga kasulik informatsioon.. Muidugi isegi teadmine, mida teha, ei võta kindlasti ära esimest ehmatust, kui antud olukord peaks tekkima, kuid suured tänud Sulle, et ise selle kirja panid! Loodan, et Virsik pääseb sellest:)
ma usun, et teadmine, et see on täiesti süütu ja ohutu ja normaalne asi, hoiab ära hirmu, et nüüd ongi lõpp. ja sellest teadmisest oleks mulle tookord väga palju abi olnud. õnneks on selle esinemise tõenäosus protsentuaalselt nii väike, et enamik lapsi pääseb sellest – ilmselt ka meie Virsik ja sinu tibulind. 🙂
Hirmus lugedagi, mis siis selle läbielamisest rääkida :S
no just – täna loen ma seda ise ka nii, et hing sees väriseb ja ei saa aru, kuidas ma need muremõtted üldse üle elasin…
Väga kasulik postitus! Mul on lapsed sellest õudusest pääsenud. Või siis pigem mina. Ma ei tea, kui õudne selline asi lapse enda jaoks on. Mul taluvad lapsed hästi palavikke ja olen kasutanud palavikualandajat ainult siis, kui temperatuur on lähenenud 40 kraadi lähedale või lapsel on ilmselgelt halb olla olnud. Mõlemat on väga harva juhtunud. Kuid larüngiit on küll hirmutanud, ükskord ei saanud ma ise mitte kuidagi tema hingamist kontrolli alla ning hommikul kell 6 viis kiirabi lapse minema, sest ka nende ravimitele hoog ei allunud. Õnneks sain mõne tunni pärast lapse tagasi ja järgmisel ööl asi enam nii hulluks ei läinud. Kuid seda on üsna palju juhtunud, et olen keset ööd koos lapsega teki sisse mähituna õues istunud, et laps saaks hingata. Sellest peaks ka välja kasvama, on rohkem alla 5-aastaste haigus ja meil sinnani jäänud vaid poolteist aastat veel.
krambitamine last ennast minu hinnangul kuidagi negatiivselt ei mõjuta. ta ei ole krampide ajal teadvusel ja pärast on kõik jälle nagu polekski midagi olnud. selles suhtes kõlab larüngiit palju hullemini – tean astmaatikuna hästi, mida tähendab see, kui hingata ei saa ja mäletan oma ema pealt, kui kohutav see veel tema jaoks oli. olge vaprad!
Väga hea postitus, aitäh! Tahaksin küsida lisaks, et kui lapsel krambihoog peal on, siis kas see kestab tõesti vaid mõned sekundid ja sel ajal tasuks tal lasta lihtsalt rahulikult sellest üle saada? End tundes tean, et krabaksin suurest hirmust oma lapse kohe sülle..
ei tohi sülle krabada, kinni hoida ega liigutada! krambihoos inimest (last) kinni hoides võib suisa luid murda! peab veenduma, et hingamine on vaba ja et ta ei tee tõmmeldes endale kuidagimoodi liiga. see kestab ainult 20-30 sekundit, mitte kauem 🙂
Tänan, et jagasid! Mu 5-kuune beebi pole õnneks veel haige olnud, aga see teadmine palavikukrampidest on kasulik.
Ise ma kahtlustaks kohe epilepsiat, kuna olen ise epileptik olnud. Krampide kohta võin öelda, et see on tõesti hirmsam kõrvalvaatajale, sest krambitaja ise reeglina on teadvusetu ja valu ei tunne.
Ja veel, mitte mingil juhul ei tohi midagi hammaste vahele panna. Nii murtakse hambaid.
aitäh sulle kommenteerimast! minu meelest on see väga oluline teave, et krampides inimest ei tohi kuidagi kinni hoida või, nagu sa ütled, talle midagi hammaste vahele panna. ja ma ikkagi imestan, et palavikukrampidest ei räägita – võib-olla on see sellepärast, et neid esineb nii harva?
Suured tänud sulle selle postituse eest. Ise ei ole seda ühegi lapse peal läbi kogenud, aga olen kuulnud palavikukrampidest ja kui poiss talvel oli mul siis 2 päeva 39-40 kraadise palavikus, siis väike hirm oli siiski sees, sest ta oli ikka tõsiselt loid ja koguaeg magas. Lõpuks ei aidanud ka muu, kui võtsin ta täiesti paljaks, määrisin vee ja viinaseguga kokku ja hakkasin tuulutama, mis aitas väga hästi.
Oled väga tugev ja super ema oma printsessidele.
pole tänu väärt! kui teada, kuidas tegutseda (nagu sina määrides ja tuulutades), on hirm lapse pärast kohe poole väiksem. ja suur aitäh komplimendi eest.
Minul on isiklikult pubeka eas (~14-15a?) palavikuga olnud taoline seik:
ühel pühapäeva õhtul, kui rahulikult diivanil lebotades telerit vaatasin, hakkasin ma järsku värisema. Ja värisema mitte nii, et oleks nagu “vaprusevärinad”, vaid ikka kohe korralikult ja mäletan, et samal ajal oli mul tohutult külm. Ju olid need ka krambilaadsed asjad, tont seda teab. Kellelegi ma midagi ei öelnud, vaid läksin ära duši alla, sest arvasin, et soe vesi teeb head ja hakkab parem. Ühel hetkel märkas mu vennanaine, et ma olen jube kaua pesus olnud ja tuli asja uurima (talle tundus see kahtlane, sest meie peres pole kunagi olnud kommet pikalt dušitada ja kraanist vesi jooksma jätta). Hiljem on ta rääkinud, et kui ta duširuumi sisse astus, siis kõik oli paksult veeauru täis (märk sellest, et jooksis väga kuum vesi). Edasist ma ise enam ei mäleta, aga ta olevat küsinud, kas kõik on korras ja ma polnud vastanud. Suurest hirmust oli ta siis dušikardina vahelt piilunud, et mis toimub ja avastanud, et ma olin nõjatunud vastu seina ja ligunenud tulikuuma vee all (nii kuum, kui el.boilerist maksimaalselt tulla saab) ja pole kontaktne. Silmad olevat mul küll lahti olnud, aga küsimustele ma ei vastanud. Minu mälupildid on taastunud sellest hetkest, kui ärkasin voodis ja sain teada, et mul oli 39,9 palavik tõusnud. Kusjuures ma polnud enne isegi mitte tõbine. Järgmiseks hommikuks oli kõik jälle korras, tuju rõõmus ja olek igati viisakas. Ei tea tänaseni, mis sellise hoo põhjustas, sest kiirabi mulle ei kutsutud. Rohkem pole seda ka juhtunud ja loodetavasti ei juhtugi.
mul tulid õudusejudinad peale seda lugedes! see värisemine kõlab nagu korralik vappekülm – mina pakuks, et sul hakkas järsult palavik tõusma ja kui duši all veel kuuma vett ka lisaks kaela said, tõusis su kehatemperatuur nii kõrgeks, et kaotasid teadvuse. aga ma saan aru, et sellel ei olnud sinu jaoks mingisuguseid jäädavaid tagajärgi ja kena ju, et ise ei mäleta ka. mis nii viga horrorit läbi teha… 🙂
Minu jaoks on kõrge palavik ka hirmus haigus. Ja ei, ei ole nii, et meil vähe neid haiguseid olnud. Talve jooksul oli kutt 3 korda ka astmaatilises bronhiidis, kui ka hingamisraskused jm tekkis. Oleme ühe bronhiidi kaugusel astma püsiravist. Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) pole nüüd veebruarist bronhiit kiusama tulnud.
Aga, palavikust – meil kutt olnud ühe korra selles kuulsas kolmepäevapalavikus ja korra noroviiruse kõrvalnähuna (või oli korraga kaks viirust?) 3-4päeva 39-40 palavikus. Ja need päevad olid juuube väsitavad. Üks asi oli lapse oksendamine, aga teine see kõrgekõrge palavik, mis lapse täiesti sossuks muutis ja parakale alluda ei tahtnud. Lugesin ka siis juba kõikvõimalikud materjalid läbi ja kuna tegu oli meie esimese sellise kõrge palavikukeissiga (laps oli siis 10kuune), siis valmistasin end ka krampideks ette. Õnneks krampe ei tulnud, kuid palavikuga pidime sellegi poolest palju võitlema, et see naaatukenegi alla läheks, kuniks uue rohu sai anda. Palju aitas tol korral 1599 lastearsti infoliin, kuhu helistasin mitmeid kordi ja kust palju väärt nõu sain.
see on tõesti hirmus kurnav, sest kui laps on nii kehvas olukorras, oled ju ise koguaeg 100% ärevil, valmis tegutsema, mures… ja siis pead suutma veel õnnetu ja haige lapse tuju ka üleval hoida. kas bronhiit, nagu paljud teisedki haigused, on asi, mida lapsepõlves palju põetakse ja millest laps suuremaks saades välja kasvab? kalli-kalli teile!
Jaa, astmaatilise bronhiidiga võib nii olla küll. Tavalist bronhiiti esineb tihti täiskasvanutelgi ja see selline tavaline alumise hingamistee haigus. Aga see astmaatilisuse aspekt võib taanduda jah. See on väikelastel esinev tihti nende kitsaste hingamisteede tõttu ning esineb miskipärast rohkem poistel. Arstid annavad lootust, et hiljemalt koolieaks saab sellest kiuslikust külalisest lahti, harva kestab kuni puberteedini. Meie kasuks räägib ka see, et lapsel allergiaid ei ole ja peres meil astmat väga ei esine. Ja kui ka püsiravi määratakse (1-2 närimistabletti päevas, mis aitab vältida seda, et iga nohu kohe bronhidesse ei lööks), siis selle vajalikkus hinnatakse iga poolaastaku-aasta tagant taas üle. Näis. Seni oleme positiivsed ja hetkel naudime ilusaid ilmasid ja ootame sooja suve. 🙂
VIrsikule kiiret paranemist!
Ise olen kartnud kõige rohkem larüngiiti. Õe lapsel oli paar aastat tagasi olukord, kus oli vajalik kiirabi kutsuda ja siis kui oma laps haigeks jäi ning köha oli, istusin nii mõnegi öö üleval, et kui äkki peaks tekkima ka hoog. Nüüd on kohati naljakas isegi mõelda, aga hirm oli selle haiguse ees nii suur. Tänan Sind selle postituse eest, sest teadmatus on kõige hullem ja tõesti tekib pähe kohe igasuguseid mõtteid, mis nüüd võib juhtuda. Pole ise palavikukrampidega kokku kunagi puutunud, kuid kursis on alati hea asjaga olla.
ja mina jällegi ei tea larüngiidist ööd ega mütsi! pean hakkama uurima, et valmis olla. ja pole tänu väärt!
Ma tõesti loodan, et ei pea iial sellise asjaga kokku puutuma, tubli oled! 🙂
Mina ka! Aitäh!
See võib kõlada väga kohatult nüüd, kuid mul on hea meel vahetada kogemusi emaga ehk Sinuga, kes sama asja on läbi põdenud. Minu lapsel on ka palavikukrambid. Igakord, kui laps haige on või imelikult liigutab, siis käib minul südamest nö külm jutt läbi sest see esimene kogemus, mil sa tõesti kardad, et oled oma lapsest ilma, kangastub kohe silmade ette. Kahjuks on mu laps alles pisike (saab kohe 2) ning pea 3 aastat on oodata seda maagilist numbrit “5”, mil neuroloogi sõnade kohaselt nad sellest välja kasvama pidid. Juba alates 37.6-st tuleb neuroloogi sõnade kohaselt tal palavik alla võtta ning krambiravim peab igaks juhuks 24/7 kaasas olema igal pool. Lisaks on külmikus alati adrenaliin, sest tal on olnud äge larüngiit, kus tal oli tõsiseid raskusi hingamisega. Ema süda muretseb niikuinii koguaeg. Nüüd lihtsalt muretseb ekstra rohkem 😉
mure jagamise üle rõõmustamises ei ole küll midagi kohatut. seda külma jutti, mida kirjeldad, kui laps imelikult liigutab, tunnen ma hästi. meie neiu ei ole veel viiene ja temal (ptuiptuiptui) ei näi neid õudukaid enam esinevat, seega on tõenäosus, et ka teie vabanete sellest peagi. suured-suured kallistused teile!
Mina käisin ühe kiirabiarsti koolitusel kus räägiti lastehaigustest ja tema rääkis, et palavikukrambi ajal hävinevad lapse ajus tuhanded ajurakud. Ajus on krambi hetkel hapnikupuudus. Kui krambid on juba üks kord olnud, saab perearst kirjutada krambivastased küünlad ja kindlasti tuleb siis iga kord palavikku koheselt alandada kui läheb üle 38kraadi. Ja lisaks sellele on olemas ka raskekujulise palavikukrambi vorm. Sellest räägitakse siis, kui krambihooga laps on alla 6-kuune või üle 5-aastane, kui krambid kestavad üle 15 minuti või kui lapsel ilmnevad pärast krambihoo lõppu halvatuse tunnused.
just! muidugi on krambid ohtlikud ja nagu ma ka postituses kirjutasin, hakkavad lapse huuled lillaks tõmbuma, sest ta ei saa korralikult hapnikku. sellepärast peabki tegutsema kiiresti ja (infrapunatermomeetriga) iga natukese aja tagant last kraadima, et palavikku viivitamatult alandama hakata kui see tõusma hakkab. krambihoogu saab väga edukalt ära hoida, kui olukord on kontrolli all. esmalt hakkavad tõmblema sõrmekesed või jalad ja alles siis tekib see nö. “šokk”. aga “süütuks” nimetasin neid sellepärast, et neil ei ole seost epilepsia diagnoosiga ja nendest kasvatakse välja. 🙂
Eile lõuna paiku viidi minu laps kiirabiga palavikukrampide tõttu haiglasse. Mind sel ajal juures ei olnud, aga lapsehoidja tegutses väga kiiresti ja oskuslikult – tuhat tänu talle! Temperatuur oli olnud vaid 38,2C. Täna pääsesime õnneks koju, kuigi palavik veel hommikul oli.
Olen küll arst, aga tänu sellele, et olin Sinu kirjutatut varem lugenud, oskasin asja rahulikumalt võtta (nii palju, kui sellises olukorras see võimalik on). Käisin täna apteegis ja varustasin ennast infrapunatermomeetri ja uue portsu paratsetamooliga.
Suured kallistused teile! Tubli, et rahulikuks jäid ja tõesti tubli lapsehoidja. Mul on hea meel, et minust kasu oli. Suur pai põnnile ka. 🙂