38+0 ja kontor on kolitud!

Huuuh! Virsiku sünnist (37+0) on möödas täpselt nädal ja Kroonprintsessi sünnini (38+5) on jäänud viis päeva. Huvitav, kas peab paika, et pojakesed on laisemad üsaspesitsejad (tunnustatud keeleuuendaja Hunt siinpool, tervist!) ja saangi ühe rasedustest tähtajani kanda? Võib-olla ülegi?

Ühe asja üle on mul hea meel küll – et ma täna öösel sünnitama ei hakanud! Toimetasime uues pesas kella üheni öösel ja tegelikult poleks võib-olla pidanud riskima ja üle pingutama, sest koduteele asumise ajaks oli kogu mu alakeha üks suur valus toonus ja tõsine hirm hakkas, et rassisin ennast sünnitama. Samas ei oleks poolelijätmine ka kõne alla tulnud, sest saime absoluutselt kõik kastid lahti pakitud, korraliku süsteemi töö jätkumiseks paika pandud ja oma uue askeetliku pesakese täitsa mõnusaks ja hubaseks sätitud! Ja te ei tea kui hea tunne see on, et vaatamata üürileandjapoolsetele viivitustele ja muule saime siiski kõik kihku-kähku ära tehtud ja töö saab jätkuda. Ära peavad mahtuma veel ainult külmkapp ja mikro, mis meid veel eelmises kohas ootavad. Remondimehed veel toimetavad seal (pidin küll täna ruumid üle andma, aga üürileandja on väga mõistlik mees ja saab ilmselgelt aru, et kui see juhtub homme hommikul, aga ta saab tagasi värskelt remonditud üüripinna, ei ole protesteerimiseks põhjust) ja allesjäänud paar asja saab H täna ära tuua.

Üks kommentaator küsis ükspäev selgitust, miks meil üleüldse kontorit vaja läheb ja ma mõtlesin, et ma siis selgitan pisut pikemalt. Kuigi meie ettevõte on tilluke, on meil siiski aktiivselt toimiv e-pood http://www.kukupesa.ee, millesse laekuvate tellimuste täitmiseks on otseloomulikult vaja kaupa. Esiteks kaupa, mida me ise toodame, st. suurt hulka erinevaid õnnitluskaarte ja kutseid ning muidugi postreid, mida meil tänaseks juba rohkem kui miljon sada erinevat on. Lisaks neljas eri suuruses postritele müüme ju neile ümber ka raamid, siis on veel seinavõrgud… Ja kõige selle pakendamiseks hulgaliselt ümbrikke, kartongtorusid, kotte, kleebiseid, kaste, kontoritehnikat ja muud. Kaupa peab laos olema üksjagu, sest on nädalaid kui tellimusi laekub kümneid ja kümneid ja kümneid. Kujutlege nüüd hetkeks, et te peaksite selle kõik mahutama näiteks… oma elutuppa. :’)

Alguses toimetasimegi H’ga kahekesi meie kolmetoalisest korterist ja see kõik oli üsna fine. Esikukapist kolisid pere vajalikud asjad kusagile vasakule ära ja asemele ilmusid pakkematerjalid ja muu. Telekakapi sahtlitest haihtusid DVD’d ja telekamängupuldid ning asendusid postritega. Ja nii edasi. See oli väga vahva aeg, aga sestsaati on meie tellimuste maht ja tootevalik sedavõrd laienenud, et kodust ei peaks välja kolima üksnes jalanõud ja telekamängud, vaid ka: me ise. No olgu, ma liialdan, aga mängutoast peaksid lapsed igatahes loobuma. 😀

Kuna ma nüüdsest aga iga päev kontoris viibida ei plaani  ja vana kontor uue kodu suhtes niikuinii paha asukohaga on, kolisime kodule lähemale ja maksame nüüd mitusada eurot kuus vähem. Ja kuna iseenesest võiks ju esialgu ka vanaviisi jätkata, tundub jabur erinevate uute ideede teostamise asemel ettevõtte kontodele kogunenud vahenditel niisama kuludeks haihtuda lasta, mõtlen ma. Ja meile juba nii meeldib seal!

Lapsed tulid meiega muidugi kaasa asju tassima ja lahti pakkima ning taaskord pean eraldi lõigu kirjutama selle kohta kui ebamaiselt tublid ja armsad lapsed meil on. Vähe sellest, et neil hädasti aidata vaja on, pidasid nad ka õhtul poole kümneni vastu (kuni H üksi asju autost kolmandale tassis – meil on küll uues kohas lift, thank god, aga välisuksest selleni on ikkagi päris pikk maa ja asju oli metsikult) ega vingunud-inisenud-virisenud kordagi, et tahaksid juba koju või et igav on või üldse. Tänasin neid sada ja üks korda, et nad emmele nõnda ilusti abiks on ja Kroonprintsess teatas: mis mõttes, emme, me ei aita sind ju praegu üldse? Aga see ongi ju see kõige ilusam aitamine kui sa enam-vähem igavusse suremas oled, aga ikkagi endale tegevust otsid ja kannatlikult vastu pead, sest tead: emmel ja issil on vaja tööd teha. Panen siia eilse Insta story ka – ega nad terve aja igavlenud, tööd ja pulli sai (meile omaselt) ikka korralikult: 😀

Ma näitan siis teile natukene Kukupesa telgitaguseid ja uue pesakese pilte ka. Tegelikult on meil ühte täpselt samasugust kaubariiulit olemasoleva kõrvale veel vaja (vt. allpool olevad pildid), sest alates järgmisest kuust tahame kõik senised plastikraamid alumiiniumi vastu välja vahetada ja peame hästi palju uut kaupa ära mahutama. Ja kui ma seda räsitud kollaste papist seintega tuba lõpuks meie mööbli ja ilusate postritega täitsin, taipasin, et tahan uusi kontoripostreid luua. Ma jumaldan, kuidas nii väheste vahenditega (raami ja postriga) on võimalik rääbakast toast välja võluda meeletu potentsiaal sellesse ülearu investeerimata või, nagu meie puhul eile, aukegi seina puurimata. Ja kui ära tüdineda, saab kahe liigutusega postri raamis välja vahetada ja üüritoale hoopis uue näo anda. 🙂

Tühi tuba võtmete kättesaamise hetkel e. teisipäeva õhtul

Kontrollime hoolikalt, kas kõik elas transpordi üle ja loome uut süsteemi. Siit tuleb hästi välja toakese teatav rääbakus (mul on latt kõrgel, sest vanas kohas tegin ju ise enne sisse kolimist remondikese, aga uues lihtsalt ei jaksa ega jõua hakata seinu värvima), mis lõpuks kõik 100% mööbli varju jäi ja enam absoluutselt silma ei hakka!

Lauake võtmete, väljaminevate pakkide ja kohvimasina ning -kruuside toetamiseks. Ilmselt ei jää see päris nii, aga selline ta eile õhtul sai. Ma, muide, ei hakka salgama, et ARMASTAN neid kuldses raamis mardikaid! 🙂

Teine töölauast, ekraanist-klaviatuurist-hiirest, kontoritoolist ja muust koosnev komplekt jääb ootama meie kolimist järgmisele pinnale. Kuna mina olen endale tõotanud, et võtan beebiga võimalikult palju aega maha ja olen kodune, ei ole meil kahe jaoks otstarvet niikuinii. Aga selline meie töökohake sai. Isegi kella jaoks oli kruvi seinas juba olemas!

Asjad edukalt lahti pakitud ja töö juba käib!

Täitsa kummaline, aga millegipärast tundub selline tööelu-telgitaguste jagamine hoopis hirmsam ja intiimsem kui misiganes detail eraelust. Teen seda siiski, sest tean, et minu jaoks on teiste väikeettevõtjate tegemistest nii huvitav ja inspireeriv lugeda. Ja see on ju nii suur osa minu elust. Vahel natuke uskumatu, vahel keeruline, enamasti hullult lõbus ja päris tihti natuke hirmutav ka. Hirm eksimise, läbikukkumise või “valesti tegemise” ees on ju tegelikult jätkuvalt suur. Mäletan, kuidas nutsin ettevõtet asutades silmad peast, sest ma ju ei oska ega tea midagi ega ole üldse kellekski õppinud ja… keda see kõik üldse huvitab? Kes mu asju üldse näha, veel enam osta tahab? Oi jumal, kuidas ma kartsin ja nutsin ja paanitsesin… ja kohe-kohe on Kukupesa teine sünnipäev. 🙂 Ma olen vist iga päev nende kahe aasta jooksul neidsamu mõtteid mõelnud, aga samal ajal tööd tehes ei ole niiviisi aega neisse kaevuda. Ja pea ees tundmatus kohas vette hüpates avasin ma ukse nii paljudele lahedatele võimalustele ning kohtumistele. Ma ei tea, kas te aimate, KUI suur argpüks ja enesekriitik ma olen, aga ka ise kordagi ühtegi ust paotada julgemata on minu teele tulnud väga ägedad võimalused ja inimesed. Tulnud läbi pimeda ja lompide mu (üsna hästi peidetud asukohaga) kontorisse, näidanud näpuga kõigele, mida oma maailma ägedaimasse kauplusesse sisse osta soovivad ja kiitnud mu töid nii, et ma pärast suurest õnnest nuttes põrandal jalgade ja kätega siputasin, sest see suur õnn ja elevus lihtsalt pidi kuidagi minu seest välja pääsema. Ma nii väga loodan, et kui keegi teist istub mingisuguse eneseteostuse-unistuse otsas, et te teete selle vaatamata kõigile hirmudele ära. Sest kui minusugune jänespüks sai, saate teie ka!