A hot (blessed) mess

It’s been ridiculously long since I’ve taken the time out to press “add new post” on my browser’s favorites bar, pull myself together and put down a few words for you guys. Sorry! I’ve had my hands full doing… stuff and I’m so far behind on everything it’s crazy. There’s work, chores, little Peach, my guitar lessons, Ladybug starting kindergarten and, of course, my newest baby – my own little company. I’m trying to sort everything out, wrap my head around all the accounting details, find a print shop, calculate prices, design, plan for the website and get it all done before Sunday. Hence the crickets and the occasional tumbleweed rolling by here every once in a while. 🙂

I started writing this post at four a.m. (but couldn’t finish because Peach lured me into bed and then fell asleep on top of me – smart kid!) after a really intense and REALLY inspiring day. We started the day with two brief meetings to find the best possible printing service to fit our needs. Then I went shopping for some photo frames and headed back home to host one of the kindest people and most beautiful minds there are – Miramii! Because she is a huge inspiration and seemed to have has the same taste and eye for detail as I do, I asked for her help. She kindly agreed and so we spent a really fun and inspiring day together yesterday. There aren’t many people out there who’ll selflessly agree to help someone out the way she agreed to lend me a hand in what I’m doing (being annoyingly cryptical, I know :D) and I’m forever grateful that she did. 🙂

Before we were even finished, my wonderful Marilin and Maris came over for dinner and a chat. While me and Miramii wrapped our project up, my girls baked a yumble (a yummie crumble – just made that one up!) and cleaned my kitchen. You see what I mean when I say I’m blessed, right? Gosh. Anyway, we had dinner and a chat and laughed and I rrreally needed that. People often ask me “how I do it” meaning I always have a lot going on at once. I’ve never agreed or understood what they mean until now. I have really taken on a little too much to handle and set a deadline that really doesn’t leave me nearly enough time to get things done (and gets some sleep while I’m at it), but the weirdest thing has happened – I can’t remember the last time I felt this fulfilled and genuinely happy and excited about something. It just feels right. I really hope you guys will tag along on this journey of mine because I owe a lot of this motivation and inspiration to you. You inspire me – each and every single one of you! You’ve given me the most incredible peptalks, lifted me up when I’ve been down, told me I’m great and made me push harder… I don’t think anyone could ever realize the way I feel about you guys. Just know I’m sitting here writing this with tears in my eyes. You’ve made me a better person and I’m forever grateful. 🙂
// Hirmus palju aega on möödas hetkest, kui ma viimati oma brauseri järjehoidjaribal “add new post” vajutasin, ennast kokku võtsin ja teile paar rida kirja panin. Vabandust! Mul on käed tööd tuugalt täis olnud ja mu “vaja teha”-nimekiri on nii pikaks veninud, et see on hullumeelne. Küll töö, küll majapidamine, väike Virsik, kitarritunnid, kroonprintsessi esimesed lasteaiapäevad ja muidugi ka minu uusim beebi – OÜ Kukupesa. Ma üritan kõike joonde ajada, raamatupidamisest sotti saada, trükikoda leida, parimaid võimalikke hindu arvutada, tooteid kujundada, kodulehte kavandada ja kõik selle enne pühapäeva valmis saada. Sealt ka see haudvaikus ja ämblikuvõrgud blogis. 🙂

Alustasin selle postituse kirjutamist eile öösel (hommikul?) kell neli (aga ei saanud lõpetada, sest Virsik meelitas mu voodisse ja jäi seejärel minu otsas magama – tark laps!) pärast täiesti hullumeelselt intensiivset ja ÜLIMALT inspireerivat päeva. Kõigepealt käisime koos H ja Virsikuga kahel kärmel kohtumisel, et meie vajadustega sobiv ja parim võimalik trükiteenus leida. Siis käisime Ülemistes pildiraame ostmas ja kiirustasime koju tagasi, et ma saaksin vastu võtta väga oodatud külalise – maailma kõige armsama Miramii! Kuna ta on tohutult inspireeriv inimene ja kuna mulle tundus, et tal on detailide osas sama maitse ja sama terav silm, nagu mulgi, palusin ühe projekti osas tema abi. Ta oli lahkelt nõus ja valmis mulle nõu ja jõuga appi tõttama ning nii veetsimegi me eile koos tõeliselt lõbusa ja inspireeriva pärastlõuna. Maailmas ei ole just liiga palju inimesi, kes oleksid sedasi isetult nõus kedagi sedasi aitama, nagu Miramii mulle appi tõttas ja ma olen maailma lõpuni tänulik, et ta seda tegi. 🙂

Enne, kui me lõpetanud olime, jõudsid mulle külla kullast kallimad Maris ja Marilin, kes ei jõudnud minu järgi oodates mitte ainult ülimõnusat õuna-martsipani purukooki küpsetada vaid ka mu köögi ära koristada. Saate aru jah, milline hingeõnnistus selline sõprus on? Jestas. Igatahes sõime me koos õhtust ja naersime ja mul oli seda niii väga vaja, et korraks aeg maha võtta. Inimesed küsivad minult tihti “kuidas ma jaksan” pidades silmas, et mul on alati palju korraga teoksil. Ma ei ole kunagi sellega lõpuni nõustunud ega aru saanud, mida nad selle all mõtlevad – kuni praeguseni. Ma olen praegu pisut liiga suure tüki hammustanud ja endale seadnud deadline’i, mis kukub natukene liiga varsti, et ma jõuaksin kõik lõpuni valmis teha ja kõige selle vahepeal natukene ka välja magada. Samas on selle kõige keskel juhtunud midagi enneolematut – ma ei mäleta, millal ma viimati NII rahulolev ja südamepõhjani õnnelik ja elevil olin. See tundub lihtsalt nii õige. Ma loodan, et te jätkate sellel teekonnal koos minuga, sest suure osa sellest motivatsioonist ja inspiratsioonist võlgnen ma teile. Te inspireerite mind – iga viimane kui üks teist! Te olete mulle pikki ja südamlikke innustavaid kommentaare kirjutanud, minu kurbust leevendanud, mind kiitnud ja veel rohkem pingutama motiveerinud… Ma ei tea, kas üleüldse on võimalik ette kujutada, mida ma oma blogilugejate vastu tunnen. Teadke siis lihtsalt, et kirjutan neid ridu teile pisarsilmi. Te olete minust parema inimese teinud ja ma tahan, et te seda teaksite. 🙂