Blogiteemad muutuvad kevade saabumise ja EBA lähenemisega aina aktuaalsemaks ja paratamatult tekib nende jutuajamiste sees kange kihk blogida. Olen end blogijana nagu kuidagi ära kaotanud… Mõtteid on koguaeg nii palju – mingisuguseid elusündmusi ja dilemmasid ja suuri segadusi, mida lahti kirjutada vaja oleks – aga paradoksaalsel kombel tekib siis blogima asudes tunne, et ei oskagi kusagilt alustada, ja tühja pilguga ekraani vahtimise järel läheb blogiaken sama targalt kinni tagasi.
No ei oska, noh. Mul nagu peaks postitusega olema mingi eesmärk, tervik, õiged pildid postituse juurde – see on kuidagi alati nii olnud. Samas kui võiks ju tegelikult lihtsalt otsast harutama hakata ja vaadata, kuhu postitus välja jõuab. Nagu praegu. Ja nagu paljude mu kõige paremini välja kukkunud postitustega enne seda. Panen nüüd oma suure tüdruku püksid jalga ja püüan selle lolli harjumuse maha raputada. Et saaks ikka kirjutatud ka vahelduseks… mis blogi see muidu selline on?
Ühesõnaga maaaaaaaaaaaaaaaaeitea, koguaeg valitseb mingisugune tohuvabohu. Kõik nagu töötab ja kulgeb ja on, aga minu enda sees on emotsionaalne virrvarr ja rahutus. Ma olen liiga sageli mingite otsuste ees, mis on suured ja rasked mugavustsoonist pilkasesse pimedusse astumise otsused. Erutavad ja hirmutavad ühekorraga. Ja siis tekib peitupugemise tunne. Tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja loota, et maailm läheb edasi ega pane tähele, et ma praegu seda pisut peadpööritavat sõitu kaasa ei tee. Et saaks nagu edasi lükata või nii…
No ja siis on see ratsionaalne pool minust, kes saab aru, et kui sa ei ela oma elu praegu, ei võta neid otsuseid vastu ega astu neid samme praegu, siis millal, kurat, veel? Kust ma tean, kas need võimalused jäävad lauale seniks kui ma oma turvalises diivaninurgas kükitan ja hoogu kogun? Kust ma tean, kas ma üldse nii kaua elan, et kõik ära teha jõuda? Ja eneseareng on pealegi mu lemmikosa elamisest – kuidas ma ei lähe enesearengu teed? Rahutus tuleb ju sedasi hinge ja üleüldse…
Rahutus on muidugi mu keskmine nimi. Koguaeg tahaks rohkem ja paremini ja uut ja põnevat! Aga kõike ju ei jõua ja siis ma võtan enda peale sageli rohkem kui peaks ja jään oma asjadega jänni. Muutun närviliseks ja lähen iseendaga tülli. Ma ei luba endale kehvemaid sooritusi, tähtaegade ületamisi, inimestele pettumuste valmistamisi – enesehinnang kukub ja ebaadekvaatsuse tunne võtab mõistuse peast. Peaksin kuidagi mingi tasakaalu leidma, aga ei oska. Näiteks mõtlesin välja, mis see on, mida ma õppida tahaksin. Midagi, mis ei oleks õppimine õppimise või paberi pärast, vaid miski, mis mulle tõesti mingisuguseid uksi avaks, mulle ettevõtjana midagi annaks, mulle rahateenimiseks vajalikud oskused annaks. Polütehnikumi tahaks minna. Ei, mitte inseneriks. 😀 Aga mis ajast ometi? Meil on nüüd Kukupesas rahvast nagu murdu, aga sellele vaatamata pean ma olema igapäevaselt hands-on ja kui ma ei oleks, oleks tal raske pinnale jääda. See on minu (ja igaühe, tegelikult) suurim väljakutse ettevõtjana – panna süsteem tööle nii, et ma ise ei peaks kättpidi küljes olema. Ilmselt see nüüd ka tööpere kasvades üha enam sedasi hakkab olema ka, aga praegusel hetkel ei kujuta ma ette, et käiksin selle kõige kõrvalt veel koolis kah.
No ja selle veidi kaootilise mikroettevõtte (mille küljes ma ise koguaeg kättpidi olema pean, et asi toimiks) reaalseks toimivaks organisatsiooniks ehitamisega seoses jõuangi oma kõige suurema mugavustsoonist välja astumise (no seitse penikoormat VÄHEMALT) dilemma juurde.
Kukupesa (pool sellest) tahetakse ära osta.
Ilma otsust langetamata ei saa ma (arusaadavalt) detailidesse laskuda, aga pakkumine on tegelikult… see pakkumine võib olla väga äge kogemus minu jaoks. Õppimisvõimalus like no other. Eneseareng! Organisatsiooniks kasvamine…
Mul kõhus keerab elevusest, kui ma sellele niiviisi mõtlen.
Aga siis ma hakkan mõtlema kõigile agadele, kõigile potentsiaalsetele ohtudele, sellele, millega (ja kellega) ma ennast lõppude lõpuks seon ja mis saab sellest kõigest siis, kui juhtub kõige hullem. No ja siis ma muidugi hakkan kahtlema ja tekib see tunne, et olge kenad, minge praegu minuta edasi, ma peidan ennast mõnda aega teki all kuni see kõik üle läheb. Seda enam, et ma korra tegelikult juba ütlesin pakkumisest ära, aga nad siiski leidsid, et tuleks ikkagi edasi mõelda… järelikult peab mõtlema.
Praegu on mu suurim mure vist see, et see (palun vabandust, et nii krüptiliselt, ma tõesti ei tõsta niisama hinda ega ürita põnev paista, vaid kirjutan, et ventileerida, aga püüan samas oma tagala kindlana hoida) tähendaks nii palju tööd, nii palju enesetäiendust ja muidugi konkreetse know-how‘ga tiimi. Et noh… kas me üldse saame hakkama?
Tegelikult ma ju usun ja tean, et saame. Aga ma olen räme ülemõtleja ja muretseja. Heas ja halvas. Püüan jääda truuks oma “kui sa ei proovi, sa ei arene ega saa teada, mis sind teiselpool ootab” mõttelaadile, aga põdemine tahab ikka täiega üle võtta praegu. No vot.
Kuskohas te oma eludega praegu olete? Mõne raske ja hirmutava otsuse ees? Ka pidevas emotsionaalses kaoses? Võite kommentaariumis anonüümselt tuulutada, kui tahate. Siin on mõnus rafas koos, hea nõu küsida. Ise koguaeg küsin.
Mis te mu asemel teeks?
Appi. Nagu oleks iseenda kohta lugenud. Kogu aeg on üks virr-varr mu sees. Kogu aeg üks ülemõtlemine ja muretsemine. Samas olen ka seda laadi inimene, et tahaks kogu aeg areneda ja teha, aga samas…. mugavustsoon on ju nii turvaline paik…
Tean, mis sa tunned..😃
Patsu kah kaaskannatajale!
Pole kunagi siin kommenteerinud aga mina isiklikult ei müüks. Sinu arendatud nn beebi. Sul nii suur tugi ka taga, et kindlasti saad sellega ise hakkama. Tean mis tunne on kui peapeal kõik kokku lööb ja virrvarri tunne on aga siiski kuula oma südant ja veidi ainult mõistust ja kõik lõpuks loksub ise paika 😊 rutakaid otsiseid pole mõtet teha ja sinu enda südame rahuks võid ju koostada plussid ja miinused tabeli,minul see alati aitab😊
Palju palju edu sulle ja usun, et lõpujs langetad enda jaoks selle kõige õigema otsuse.
Kallid-paid
Sinna, kuhu tahetakse meie tiimi toega minna, ei saa me iseseisvalt täna minna. Või saame? Ma ei tea. Aga iseenesest müüksin ma mitte müümise, vaid selle teekonna pärast, mida siis koos teise ettevõttega käia saaksime.
Suur aitäh kaasa mõtlemast ja kallid-paid sulle ka! Nii tore, et kirjutasid.
Anything is possible if you just believe!❤
Kindlasti teed parima valiku ja samas miks uusi asju karta? Kas peakski? Elu ongi üks seiklus ja kunagi ei tea kui ei proovi! ☺
Usu endasse natukene rohkem. Nii võib imesi sündida 😊 Sa nii tark ja tubli naine, et sa saad kõigega hakkama nii või naa. 😍💪
Nii ilus ja vajalik mulle. Aitäh! <3
Aga palun! 😊
Igaüks meist on ju oma õnnesepp. Kõik läheb hästi.Ausalt 😊😇
Ma soovitaksin mõelda sellele, et kuhu Sa üksi saaksid (suudaksid) selle firma viia? Nagu Sa ise väga hästi tead, siis firmandus peab kogu aeg olema protsessis, et see toimiks. Tänaseks päevaks on Sul pood, mis on (minu arust) suuresti juba ise tegemisel mäe tipp. Kas Sul üldse on mingit ideed, unistust mis edasi? Kui Sa näed täpselt, kuhu veel minna, siis jätka sellega. Kui ideed pole, siis järelikult see vastab ka küsimusele, et kas peaks müüma.
Üldiselt aga ma olen arvamusel, et elu tasub usaldada- kui selline pakkumine on juba lauale tulnud, siis… :))
Oh mu kommentaar ei pidanud minema kellegi kommentaari alla :)) ja tahtsin veel täpsustada, et poe mäe tipuks nimetamine ei olnud midagi halba minu poolt, vaid ise ma ei kujuta ette kuhu siit edasi minna oleks 🙂
Õpin hetkel Lundi ülikoolis magistris, juunis lõpetan ning plaanis on kodumaale tagasi naasta. Aga kus, millal ja mis edasi, seda veel üldse ei tea! Väga põnevad, kuid samas nii hirmutavad ajad on ees! Nagu ütlesid “Erutavad ja hirmutavad ühekorraga”. 🙂
Tere tulemast koju! Nii tore. Siin on hea. 🙂
Kui leiad, et sellest müügist avaneksid sulle uued uksed, müü muidugi! Ma tean ettevõtjana väga hästi, et mingi aja peale tekib tunne nagu see juriidiline keha nagu näiteks Kukupesa OÜ on mingi “päris” asi. Vaatet veel lausa hingav elusolend. Aga Miiu tegelikult oled Kukupesa ju sina. Isegi kui peaks juhtuma midagi nii hullu et sellisel kujul enam Kukupesa kunagi ei eksisteeriks siis sina ju eksisteerid ikka edasi. Ja koos sinuga eksisteerib sinu visioon. Sellest ei jää sa kunagi ilma!
Teil on seal koos nii suur meeskond juba, mida nemad arvavad? Olete valmis selleks? Kui seljatagune on tugev (nii tööl kui kodus) siis go for it!
Mina ka arvan, et midagi ei kao ära. Ma pole üldse emotsionaalselt Kukupesa küljes kinni tegelikult. Tahaks, et mu inimestele oleksid töökohad tagatud. 🙂
Tiimiga me pole detaile otseselt arutanud, aga eks nad on ikka poolt, kui asjaks läheb. Nad on tegijad!
Minu meelest tundub see võimalus ikkagi hea kasvukoht, tagamaid muidugi teadmata 😀
Aga ma tunnen kodus end kahe lapsega juba paar nädalat nii lost… Ei suuda kodu korras hoida, süüa teha ei oska enam, säästa tahaks, kodust mingit tööd tahaks teha, aga mingeid spetsiifilisi oskusi pole, kooli tahaks minna, aga 5x nädalas õhtuti lapsehoidjat ka ei taha võõrast, pere kaugel, trenni tahaks teha, aga energiat pole :D, enda eest tahaks rohkem hoolitseda, aga õhtul jõuab ainult sotsiaalmeedias scrollida… oehh sai hingelt ära, äkki saab homme midagi tehtud ka😁
Kuule see tunne on vast igaühel hooti peal. Kõlab nagu kevadväsimus. See läheb varsti üle! Võta D-vit, söö hästi (teegi ainult neid asju, mis on lihtsad lemmikud ja tulevad hästi välja, variatsioon-šmariatsioon), maga palju, kui teed mittemidagi (rullid instas), siis teadlikult ja naudinguga. Saad oma jaksu tagasi, ole endaga leebe. 🙂
Minul ka see aasta kõige hullem aasta üldse, kus pean reaalselt mõtlema, kuidas oma elu nüüd edasi seada! Õõh! Just alles kandideerisin ühele tööle, sain ja väga taheti mind, aga no miski ütles, et no ikka äkki veel mitte pühenduda pikaajalisele töösuhtele. Ütlesin ei. Mul on sees mingi eesmärk, et tahan korra välismaal elada, kasvõi 2-3 kuud, ja mulle tundub, et see aeg on praegu, kus mul pole veel kohustusi jms. Aga vot, kas ma julgen seda teha? 2-3 kuuks julgeks, aga kas see on piisav…? Oeh 😀
No aga mine proovi! Kuo sa siin võimalusi ära ütled millegi pärast, mida sa teha ei söanda – sul on ju kogu elu sedasi pausi peal. Mul gut feeling ütleb, et sinusugune inimene saab hakkama ükskõik millega ükskõik kus. Hakka aga minema!
Soovitan lugeda (kui vähegi aega ja tahtmist) raamatut “Mees” Japser Parve. Mulle meeldib, kuidas ta lahkab hirmudega toime tulemist. Jah, küll mehepoolsest vaatevinklist, kuid leidsin endaga väga palju paralleele.. raamatuid sellistel teemadel muidugi palju, aga see selline mõnus-hea-lihtne-kodumaine lugemine 😊
Oi, Jesper Parve ikka 😊!
Mina hoopis soovitan nii halva raamatu peale mitte oma aega kulutada.
Ma ei arva, et Jesper Parvel oleks mulle eriti midagi anda – me ei käi sama teed, mulle ei ole ta väljaütlemised eriti sümpaatsed 🙂
Oh.. viimasel ajal venivad enda mõtetega vaidlused poolde öösse liiga tihti. Minna edasi või lasta minna?! Seda tahaks pea tekiall olla tunnet tean nii hästi.
Sina oled aga nii tubli, tragi ja tark.. et saad kindlasti ka väga suurte väljakutsetega hakkama! 🤗
Ma loodan, et sa saad enesega varsti kompromissile. Ja vaata, et see, millega edasi lähed, oleks sinu enda kui inimese jaoks ka edasiminek. ❤️
Pool ei ole hea mõte. Pool on võrdne. Võrdse puhul ei ole kaalukeelt, kui lauale jõuavad kardinaalselt erinevad mõttelaadid ja nägemused, lahendused ja otsused ja usu mind, lauale nemad jõuavad varem või hiljem. Kas ja kui palju sa sellisel juhul oled valmis kompromissideks või suisa laskma oma algusest peale tekitatud-tehtud beebit kellegi teise visiooni järgi kasvama ja kui valu need protsessid su enda sees võivad teha?
Vähem kui pool – jap, maybe, kui see tuleks beebile kasuks ja viimane sõna jääks sulle. A selle kohta tuleb su õige otsus su enda seest. Ja küll tema tuleb.
Jaa, selle poole-jutu me välistasime. Vetot tahan endale, et laeva ikkagi õiges suunas tüürida saaksin.
Aitäh julgustamast. Ma loodan ka, et mu sisetunne mind alt ei vea. 🙂
mul ka selline… tahan-teki-sees-elada aeg praegu miskipärast (ja samal ajal on tegemistvajavate asjade nimekiri kilomeetrine + kõik ELU ju ka, mis nimekirjatagi alati käimas).
Samas on nii põnev kuidagi, igapäevaselt olen tabanud end tänutundega mõtlemast, KUI palju head ja inspireerivat mu argipäevas on…
Mis Kukupesa puudutab – siis follow your gut ja seila julgelt! 😉 <3
Ma olen ka oma elus ühes sasipuntras praegu. Elan juba mõnda aega välismaal, mul on siin tekkinud oma inimesed, usaldusisikud, inimesed keda ma armastan üle kõige maailmas, nendega on nii mõnus ja hea. Aga miski nagu torgib hinges. Tahaksin tagasi oma kodumaale, minna kooli, rajada oma ettevõtte, teha midagi enda jaoks, aga no kuidas ometi ma lähen siit minema, siit kus mul on nii head inimesed, aga samas kus ma end kodus ei tunne. Lähen tagasi Eestisse, kus ei ole mul mitte kedagi ega midagi, kus pole minu inimesi. See teeb südame nii härdaks, eriti veel nüüd kui otsus tuleviku ees tuleb välja öelda umbes kuu pärast. No mida ometi, mida ma ometi teen? Rasked on mõned hetked, aga saame hakkama, peame vastu🙂 Just see meid ju kasvatabki.
Kas ettevõtlus või koolitee seal, kus sa oled, ei tuleks kõne alla? See on kindlasti veel hirmutavam, muidugi, aga kui su süda on seal, siis kannataks ju proovida?
Aga samas – kodu on kodu. Ja oma inimesed kasvavad sulle ka siin külge kui sa sedasi peaksid otsustama. Ja ettevõtlusega on siin nii lihtne tegeleda ja koolid on head ja misiganes tee sa jalge alla võtad – ka siin on sinu inimesi. Leiad nad igaljuhul üles. Igatahes julge oma südant järgida, ta teeb sul igaljuhul õige otsuse. Pai! ❤️
Nõue ei oska anda. Ise küll vanuse poolest vanem, aga elukogemuste poolest vaesem. Küllap õige otsus tuleb sinuni ning siis on tähtis tagasivaatamata edasi minna, saagu, mis saab!
Tean, mida tähendab rahutus. Olen ise ka hetkel (või noh juba mõnda aega) otsustamatuse kaoses: kuidas eluga edasi minna? Kas valida töö, mida armastan ja see geograafiline asukoht, mis tundub nii minu koht või valida minu inimesed Eestis, keda nii väga igatsen. Ma olen oma otsustamisvõimetuses äratanud ärevushäiretedeemoni ja sellega seoses kahtlen igas oma liigutuses. Ja ei julge otsust teha. Peidan pea teki alla ning värisen.
Mina olen ka mettttsikult ärev. See on seesama teki alla pugemise tunne, jah.
Kas see töö selle suurepärase geograafilise asukohaga on kuidagi pikaajaliselt ja rangelt siduv? Sa ei saaks minna ja proovida? Kui saaks, ma küll läheks. Sinu enda pärast, kui see on see, mida sa tahad teha… what an amazing adventure! Koju saab alati tulla, kodu jääb ikka siia alles. 🙂
Töö ja geograafiline asukoht on juba kolm ja pool aastat koduks olnud. On olnud amazing adventure, tõesti on 🙂 Otsustamatus ongi kas jääda või naasta oma inimeste juurde, sest kuigi on olnud (ja on siiani) lahe seiklus, natuke on üksindus siin kaugel põues.
Ja ärvevusega tegelen ma terapeudi abiga. Olen alles teekonna alguses ja kuigi tundub, et see tekitab veel rohkem ärevust, siis tegelikult on vist vajalik ja kasulik. Minu jaoks oli see niiiiiiiiiiii raske samm abi küsida ja tunnistada, et ei saa hakkama ise, aga tegelikult on natukene kergem tunne, kui suudan näha, et ma ei ole lihtsakt loll ja hull. See on lihtsalt mu ärevus. Ma ei oska Eestis kedagi soovitada konkreetselt, küll aga soovitan proovida küsida abi asjatundjalt.
Ma nüüd ka tulen ja ventileerin veidi. Käisin mõnda aega tagasi reisil kohas, kus olen ka varem käinud ja seal on see “miski”, mis teeb südame soojaks ja hoiab enda all alati osa mu südamest. Maandusin seal lennukiga ja mul oli tunne, et olen jõudnud koju. Olin paar nädalat seal, puhkasin, mõtlesin, päevitasin ja võtsin aja maha täielikult, kuna mul oli vaja kõige üle korra mõelda. Praegune töö on väga tore, aga palk ei ole õiglane ja töö väga stressirikas. Kas ma tahan seal jätkata või on aeg reeta ettevõte ja liikuda edasi? Jah, väike osa minust tunneb, et vean lahkudes alt oma juhti ja ettevõtet. Ja kuhu ma siis jõudsin? Ma tahan sinna elama minna (mitte lühiajaliselt, vaid päriselt), teha seal oma erialast tööd ja nautida elu päriselt. AGA ma pean veel 1,5 aastat siin õppima, mul on hästi tasuv töö, oma kodu ja oma auto ehk mul on siin kõik asjad olemas ja elu loodud. Puudu on ainult sisemine rahu ja tõeline õnnetunne. Seal peaksin alustama nullist peaaegu (ainult haridus, töökogemus ja mina ise olemas). Kas ma saan hakkama? Kas see on õige? Kas ma põgenen siinse pimeduse, külma ja millegi veel eest?? Mis saab mu ostetud kodust? Pangalaenust? Autost? Enim pani mind mõtlema tsitaat “And then there is the most dangerous risk of all — the risk of spending your life not doing what you want on the bet you can buy yourself the freedom to do it later.” Lisan veel juurde, et olen 25.
Olles just läbi teinud selle oma ‘beebi’ osalise müügis, siis… Tegelikult ei ole sul kaotada mitte midagi. Võita, aga palju. Muidugi on alati võimalus lepingusse sisse panna ka tagasiostmise tingimused 😉 Kui müügisk peaks minema, siis hangi omale väga väga hea juriidiline nõustaja, sest nendes lepingutes on nii palju pisiasju, millele tähelepanu pöörata. (ja kuigi teine pool tavaliselt tuleb oma juriidilise nõustajaga, kes justkui on erapooletu ja valmistab lepingu ette mõlema poole soove arvestades, siis…no päris erapooletu see siiski ei ole :D)
Mul on tõesti maaaaailma parim juriidiline nõustaja varnast võtta. Ehkki talle see plaan eriti ei meeldi… 😛 Aitäh julgustamast!
Lõpetan loodetavasti kevadel veterinaaria, mida 6 aastat tudeerinud, kirjutan lõputööd ja, mõtlen kas peaks hoopis lennujuhiks kandideerima. Oeh valikud valikud, mis neist õige, ei tea.
Aga sisimas tahaks ka pereelu alustada, sest vanus tiksub peale, aga peaks ka tööl käima mõni aeg
Ei soovitaks ettevõtet maha müüa kuna see on kujundatud sinu idee ja visiooni järgi. Samuti on see nii suur osa sinust, et ei oskakski näha seda ettevõtet kellegi teise kätes. Kui tahad õppida, siis võimalusi on meeletult palju, koolitused, kaugõpe jne. Leiad enda jaoks parima võimaluse ja ongi kõik korras.
Loodan, et sain abiks olla.
Päikest 🌞
Mul tekkis kange tahtmine teada, miks sa tahaksid polütehnikumi ōppima minna? ☺️
Õudne isu on trükitehnoloogiat õppida 🙂 On selgunud, et see on mu suur kirg elus 😀
Ma siin panustasin just, et oled suure kire leidnud sisetööde elektrikuna.. 😀 (nali-nali, käisin ka Polütehnikumi erialasid piilumas ja aimasin nats valikut)
Kuule, elekter on ka tegelt megapõnev! Võib-olla tõesti!
Mina muide vahetasin täna oma elu esimese pistiku ja see oli niiiiiiii vinge. Ehk on asi ka selles, et olen 30-aastane naine ja hoopis teise haridusega, seega oli see minu jaoks lausa elamus. Palusin mehel endale asi selgeks õpetada ja nüüd tahaks kodus kõik pistikud ise ära vahetada. 😀
Mhmh, meil siin juba neiud varakult jootma ja ühendama ja testima pandud 😀
Ma nüüd enne kolmanda lapse sündi töötasin kaks aastat erialasel tööl (noh, et kolm on kohtu seadus ja hea, et nüüdki lihtsalt sarisigiv rahatu ei olnud 😀 – see siin oli lihtsalt nali, eksole). Ja kuigi töökoht on mul hästi peresõbralik, et vajadusel saab minna lapsega tööle ja hoolduslehe peale ei krimpsuta keegi nina, kuigi ilmselgelt on töötaja puudumine ebamugav, kuid seda võetakse kui elu osa, hiljemalt punkt kell 5 saab mu tööpäev läbi ja ma ei pea muretsema, et mis, kes ja kuidas. Kuid samas ei ole mul sealses kohas karjääri mõttes edasiarenemise võimalust ja ma üha enam mõtlen, et tahaks ehk ikka hoopis oma asja ajada. Mul on selles osas küll nii palju mõtteid ja veel rohkem hirme ja küsimusi, kuid ma natuke pelgan, et ükski asi ei ole ehk midagi enneolematut. Nüüd mul ongi vaja kiiremas korras välja mõelda, et mida ja kuidas siis.
Aga sulle nõu andes, siis ma arvan, et kui korra juba ära ütlesid, kuid asja uuesti kaalumisele võtsid, siis tegelikult ehk oled pigem jah-sõna poolt ja ei olnud sisimas selle ei-ga ka nii rahul 🙂
Ära karda!!! Sa oled mõõtmatult andekas ja leidlik ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Ettevõtlus on lihtsalt viis teha seda, mida armastad, raha eest. Hakka otsast pihta! Kui vaja, võid midaiganes küsida, ma olen alati nõu ja jõuga olemas!
Täiega tahaks teki alla peitu pugeda. Hiljuti katkes mu esimene ja väga oodatud rasedus ja praegu on suur motivatsioonikriis. Kuna abikaasa tööelus on praegu äärmiselt pingeline aeg, siis leppisime kokku, et uuele katsele minemisega peame natuke aega ootama. Kui kaua, ei tea.. Ja ma ei olegi nii väga otseselt ja aktiivselt kurb, aga paras masendus on peale küll. Hommikuti on kohutavalt raske end voodist välja ajada, sest kõik tundub nii.. mõttetu. Tahaks lihtsalt diivanil teki all pikutada ja mitte midagi teha. Töö, mis mulle iseenesest meeldib, tundub nii kohutavalt raske ja kurnav. Söögitegemine, koristamine ja trenn.. nendest ma üldse ei räägigi. Nii, tuulutatud. 🙂
Ah, sitt. Mul on nii kahju. Aga ära siis olegi nüüd teiste jaoks. Ole ainult enda jaoks. Tee enda asju, söö enda asju, käi enda kohtades, vaatagi teki all enda sarju. Tuleb kevad, tuleb uus hingamine. Hang in there. ❤️
Ma olen 31 aastane, aga reaalselt ei suuda seda uskuda. Tunnen end endiselt pigem sellise ullikese hilisteismelisena või siis alles ülikooli astunud noorena, kes suurtest asjadest midagi ei tea. Eks ma elan ikka seda suurte inimeste elu, mul on laps, kodu, pangalaen ja auto – kõik päris täiskasvanuelu juurde kuuluv, aga no mulle ei jõua kohale. Keerulistes olukordades tahaks ikka ema ja isa juurde joosta ja küsida, et mis nüüd küll saab. Ma ju alles õpin maailma, iseennast ja teisi inimesi tundma.
Umbes aasta tagasi “sattusin” olukord, kus minu alluvuses töötab 50 inimest. 50 inimest, kes ootavad, et mina teeks õigeid otsuseid ja ütleks kuidas ja mis tegema peab. Pean pidama töötajatega kõige keerulisemaid vestlusi, motiveerima, innustama, vastutama. Igapäevaselt heitlen sellega, et kas ma olen ikka piisavalt küps seda vastutusrikast tööd tegema. Kas mul on selleks piisavalt teadmisi, kogemust, oskusi. Nagu Sinagi, olen ka mina iseenda kõige suurem kriitik. Kõik peab olema tehtud parimal moel. Kui midagi läheb kehvasti, siis oh seda enesepiitsutamist, oh seda häbi, oh seda maailma eest peitu pugemise soovi. Siis mõtlen, et miks ma seda kõike endale teen. Oluliselt lihtsam ja stressivabam oleks mõnes muus ametis.
Viimase aja heitlused on aga rohkem isiklikku laadi.
Nagu juba ütlesin, olen 31, mul on üks 3 aastane laps. Ma ei taha, et mu laps kasvaks üksiklapsena. Olen ise pärit suurest perest ja tean suurepäraselt selle võlusid. Tahan, et mu lapsel oleks peale meie veel kedagi, kellega koos kasvada, kellega elu raskustele vastu astuda. Aga ma armastan oma tööd. Ma tean, et meie asutuses on vaja veel palju ära teha, et asjad oleks hästi. Ma tean, et mind on seal vaja. Ma ei taha alt vedada oma töötajaid, seda asutust ja neid lapsi. See asutus on niiii suur osa minust. See, et asutusel hästi läheks, on mulle niii nii oluline. Minu tööd on väga keeruline osalise koormusega lapse kõrvalt teha, ehk et peaksin eemale tõmbuma päriselt päriselt.
Oeh, kuidas ma heitlen. Ma ei tea, mida teha.
Aa. Ja kahjuks Kukupesa osas ei oska muud nõu anda, kui juba andsin. Õiget vastust tead ainult Sina 🙂 mina ei tea ettevõtlusest kahjuks mitte midagi 🙁
Miskipärast arvan et mida sa ka ei otsustaks ,sellest saab óige otsus !
Ei suuda näha sind inimesena kes teeks midagi ,mis oleks sulle vastukarva .Seega kui dre kõik lähekski nii halvasti kui minna saab siis TEAN reaalselt ,et sa ehitaks omale uue ja veel vingema kukupesa !
Ma isiklikult sind ei tunne aga blogide põhjal saab pikka aega lugedes ülimalt hästi aru ,mis sorti inimesega on tegu ja ma võin rahus öelda ,et mingi kaotajaga siin küll tegu ei ole !!
Ainus soovitus mul sinule on see et ära karda feilida .Oled kohati kontrollfriik (nagu minagi) ja tean et see läbikukkumise tunne on meiesuguste inimeste jaoks the end of the world .Me laosa EOS juba ennetame nii palju probleeme et teemegi need suuremaks kui nad on .Ja kui peakski kätte jõudma metsik läbikukkumine siis see polegi nii hull kui me arvasime !
Nii et muidugi ,tee ära !
Sul on kõiges õigus ❤️ Aitäh kaasa mõtlemast!
Noh, kirjutan ka siis oma lookese. Aastal 2012 kolisin ühte saareriiki, kohtusin ühe poisiga, kes on nüüdseks minu abikaasa. Elu oli ilus, sest kuigi ma ei olnud väga rahul oma tööga, olin ma rahul oma elukohariigiga ja inimestega mu ümber. 2016 tekkis mu partneril idee kolida teise riiki. Ma vaagisin seda mõtet väga väga kaua, sest mulle ju meeldis seal saareriigis…väga meeldis! Raske südamega olin nõus kolima ära..teise riiki, lähemale Eestile. Nüüd on möödas sellest kolimisest üle 2a ja mu hing on siiani katki, ma ei ole siin õnnelik. Puudub see “miski”. Tunnen, et pole nn minu riik, minu koht. Aga valikud on tehtud, midagi muuta on liiga hilja. Eelmisel aastal, jaanuaris, olin ma oma mõtetega juba nii ummikus, et tegin oma peas otsuse, et kui kevadeks ma end paremini ei tunne, siis kolin tagasi kas Eestisse või mu südameriiki. Jaanuari lõpus tegin rasedustesti, mis oli positiivne. Ma ei tea, ju elu otsustas minu eest? Igatsen endiselt, aga nüüd kui mul on mu pojake, ei saa ma enam kuskile minna. Suhtest veel suudad ehk kuidagi lahkuda, olgugi et suhe on mul hea ja ei saa üldse nuriseda, aga kui juba laps või lapsed mängus, siis on teine asi. Selline lugu siis.
Aga Sulle soovitan järgida oma südamehäält ja sisetunnet. Seda ei tasu ignoreerida. Palju edu!
Mina ei müüks. Tead, olen ligi 40 ja ise ettevõtja, lisaks on mu mees ettevõtja ja enamus me sõpradest ettevõtjad. Käsi südamel, need kes jagavad oma ettevõtteid – neil on igasuguseid jamasid. Ei taha siin täpsemalt kirjeldada, aga mingi osaluse müümine või juhatuse liikmete lisamine – milleks? Sina oled omanik , otsustad ja nii jääb, milleks kellegagi jamama hakata? Olen näinud, kuidas parimad sõbrad tülli läinud, eriti kui mängus veel naised, raha ja varandus.
Sellele küsimusele “milleks” on jube palju vastuseid – sellepärast ma asja kaalungi. Niisama raha pärast elu sees ei kannataks.
Hei!
Sa oled nii tubli ja inspireeriv! Blogi ja Sinu tegemisi jälgides on justkui kiindumus tekkinud, mistap tunnen, et pean ka sõna võtma ja enda panuse andma, et head nõu jagada (subjektiivne). Tahtsin lisada, et minulgi on sõprusringkonnas palju ettevõtjaid (ka 20+ aastase kogemusega). Kordan sama, mida eelkõneleja.. raudpolt tuleb endale jätta suurem osalus, sest fifty-fifty’ga võib asi kahjuks ühel hetkel kole hapuks minna..
Nüüd pärast korralikku rummikeeksi ampsu tekkis mul siiski soov pikemalt klaviatuuril kuuma anda.. ehk paari sõnaga sellest, kus ma omadega olen.
Sain paar kuud tagasi emaks – sündmus ju väga rõõmustav ja positiivselt elumuutev! Mis mind aga vahel n-ö kupli all rõhub on see, et ma unistasin alati laste saamise hetkeks olla rohkem omadega mäel. Nt on mul hetkel magister lõpetamata (mille lõpetamine annab mulle tööturul selge eelise ja n-ö rohelise tule). Vaja on end kokku võtta ja loota ilmaimet (see pole selline tuupimiseksam, vaid koha peal selgub mis ja kuidas ehk ise saad vähe tegelikult teha), et kevadel eksam edukalt sooritada.
Kuidagi aasta-aastalt edasi, pärast ülikooli ja tööellu sukeldumist märkasin, kuidas ma nüristun..sõna otseses mõttes. Lihtsalt ei jaksanud pärast tööpäeva enam enesearendamisega tegeleda. Palju lõõgastavam oli lihtsalt lesida..puhata ja siis trenni minna. Ma arvan siiralt, et inimestel on erinevad energiavarud.. minul natuke kesisemad. Natuke igatsen seda vana entusiasmi täis ennast.. mäletan teda gümnaasiumi ajast.
Olen samuti edumeelne nagu Sina ehk präänik töötab paremini kui piits; tahan anda maksimumi ja edu saavutada. Nüüd, mil ka pereelu on tekkinud, tunnen, et on veeel raskem end välja suruda kuidagi midagi uut tegema.. kuigi sees plahvatan mõtetest, aga nagu kaasatulijad ei ole nii entusiastlikud; ühtlasi ei ole ka oma autot, et vahel võtta ja teha rohkem.. ühesõnaga, kogun jõudu, et põgeneda televiisori küüsist ja tunda, et elan jälle.. aga küllap see “stuck” tunne ole natuke selline, mis käib emaks saamisega kaasas. Või siiski mitte?
No nüüd sai üks korralik amps siia. Mida ma ise järeldan sellest? Tuleb lihtsalt jalad kõhu alt välja võtta ja eneseusk tagasi võita..”jah, ma teen selle eksami ära”; “jah, ma suudan selle uue pereautoga sõita ilma, et kellegi teise autot mõlgiksin” (paaniline hirm uue pereautoga kasko case esile kutsuda). Oh, millal küll minust selline hädavares sai!
Jõudu meile ja säravaid energiast pakatavaid silmi!