Hõissa ja valleraa, mul on tööpäev! See tähendab seda, et Kroonprintsess on lasteaeda ja Virsik issiga vanaema juurde saadetud ja minul on üheksast viieni aega “kontoris” istuda ja tegemist ootavatele tööülesannetele keskenduda. Inimesele, kes mitut töökohta peab, on tööpäev napilt lemmikpäev nädalas – tööd teen ma ju kõigil teistel nädalapäevadel ka, aga ega selline rutiinipuudus minu sisemisele kontrollifriigile kuigi hästi mõju. Nii on see iganädalane täispikk tööpäev selleks, et ma kaks täiskohaga tööd ühe päevaga tehtud nädala jooksul puntrasse jooksnud mõtted kõik lahti harutada ja ükshaaval lõpuni mõelda saaksin. Arvestades sellega, et ma ülelaskekorpusest olen ja asju hirrrmsasti edasi lükkama kipun, sobib mulle selline do or die elukorraldus hästi – kui ma täna ei tee, siis teist võimalust enam ei tule! Siiski on minu jaoks oluline, et piir kodukontori ja lihtsalt kodudressis neli korda päevas interneti lõpus ära käimise vahel liiga häguseks ei jääks. Tõmban normaalse inimese riided selga, kammin juuksed, pesen, kreemitan ja võib-olla isegi lõhnastan. Kuna mul on talvel nahk korrast ära ja kipub igasuguse meigikihi peale kangesti jonnima, ei ole ma viimasel ajal kodukontori tarvis meiki näkku visanud, kuid et ma ka kodust väljudes meigin (kui ma seda teen*) ainult sellepärast, et rituaal kui selline mu enesetunnet parandab, meeldib mulle vahel ka kodus töötades ennast üles lüüa. Seega ongi minu kõige parem tip of the day kodus töötamise efektiivsemaks muutmiseks toimetada nii, et elukaaslane küsib enne kodust lahkumist: hakkad kuskile minema vä? Siis teab sinu alateadvus ka, et nüüd on tähtis tööaeg ja et arvuti ees vegeteerimise aeg algab taas siis, kui pidžaamapüks jälle jalas ja juuksed lohakas krunnis on. Kas keegi teist töötab ka kodust ja peab kodukontorit? Kuidas teie end distsiplineerite ja tööle keskenduma sunnite?
* Meigivaba kodukontori eelistest rääkides tuli mulle meelde, kuidas ma ühel kaunil esmaspäevaõhtul täiesti pahaaimamatult meikimata naistekoori proovi läksin. “Noh, puberteet on tagasi vä?” küsis minu kõrval istuv naine amööb minu suureks ehmatuseks, viidates minu talviselt kärnas näole. Ma ei tavatse ise oma korrast ära näonahale kuigi palju tähelepanu omistada ja olin seega väga üllatunud ega osanud tema vaimuka kommentaari peale midagi kosta. Alles tagantjärgi hakkasin mõtlema: mida pekki? Kes sa oled enda meelest? Mind see kommentaar ei haavanud, aga õudselt vihale ajas lõpuks küll – on inimesi, kes võitlevad tõeliselt halva ja põletikulise näonahaga aastaid, söövad kangeid ravimeid, kõnnivad kulmude peal ja ikka ei saa valulikest ja punetavatest vinnidest kuidagi lahti. Ja siis tuleb mingi tohutu lõuapoolik ja ütleb nõnda, lihtsalt niisama? Kõige kummalisem on see, et teised kooriliikmed armastasid tema käitumist välja vabandada öeldes, et ta “ongi selline otsekohene”. Mina ei tea… kui sul ikka mingit elementaarset taktitunnet, viisakust ja lastetuba ei ole, on otsekohesusest asi kaugel – siis sa oled lihtsalt loll. Ma oleks ka võinud talle öelda, et kuule… osta endale kolm-neli numbrit suuremad püksid – praegused kohe üldse ei mahu sulle jalga ja on oht, et suure pinge all olev püksinööp lendab dirigendile silma. Kas ma ütlesin? Ei. Sest taktitunne, eks… Kas ma läksin nüüd käima või jaa? 😀 Ma lähen suunan selle energia nüüd parem töötegemisse. Ilusat päeva, ilusad inimesed!
ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi. ütle seda ka, et kust see töölaual olev korv pärit on
tiigripoest 🙂 mingi kolm-neli oirot!
mine või kohe järele, mul kogu aeg laual paberivirn *moksendan*
see on paberite jaoks veikene natukene, pool A4 mahutad sinna heal juhul 😀 aga väiksemaid asju mahub küll!
mis kinni ei jää, saab kinni löödud 😀
i like your style
Ma uuriks, et kust saab selliseid kullavärvi pildiraame? Minu Kukupesa postrid ootavad endiselt raame ja seinale jõudmist 🙂
photopointist! maruodavad olid ka 🙂
Iittala Taika ruulib eks! Mul selline sinine ja see on hiiglama hea!
Aga tädi kohta, ilgelt nõme ikka, mul endal ka üks tuttav, kes alati midagi ütlemata jätta ei saa, no näiteks, kuule päris hea sarv sul ikka lõua otsas! Tnx babe ma ise ei märganudki 😉 Aga lihtsam on, kui sellest mitte välja teha, mõnusat tööpäeva Sulle! :*
Minu puhul toimivad kodukontori reeglid: voodist-diivanilt tööd ei tee (sest noh, see lõpeb alati kõige muu kui tööga), viimane minut on produktiivseim (hei klubikaaslane!) ja kui peeglist päris õudukas vastu vaatab, ei tule töö ka nii hästi välja kui siis, kui peegelpilt ikka kasitud on :D.
fellow procrastinator 😀
Phahaaa 😀 Ma ka mukin end vahel üles, et tööd teha! Minul aitab tööle kodus keskenduda see, et ma ei saa samal ajal arvutis midagi muud teha (ehket film käib taustaks ja ma töötan… koolis käies oli õppimine igatahes nii). Põhjus on lihtne – arvuti muutub hästi aeglaseks ja midagi ei jää lihtsalt üle, peab tööd tegema 😀 Õnneks on aga fototöötlus vist maailma nauditavaim asi mu jaoks, seega töö ja lõbu koos.
mul sama, et nauditav, aga natukene raske on, kui nauditavaid ülesandeid on TUHAT ja oled omadega sõlmes 😀
Sedand küll, ega mul neid “kontoripäevi” umbes paar päeva kuus ole ka 😀
Kodukontorist ei tea ma midagi aga halb näonahk on ka minul. Terve nägu on täis mingeid krobelisi laike ja õlitan/kreemitan palju tahes, ikka on ärgates need laigud tagasi ja päeval nahk täiega kisub. Kevad võiks rutem ikka tulla
olen nõus 🙁 pea vastu!
mhm no päris suur vahe on ikka kommentaaridel stiilis “kuule, sul sukad tagant jooksevad” vs “kas puberteet on tagasi?”. srsly wtf
täpselt! eriti VÕÕRALE inimesele, kellega sa pole elus sisuliselt sõnagi vahetanud… nagu… MIDA? 😀 ma olin nii üllatunud!
mhm, no sõbrannaga võid ikka, et “puberteet tagasi? ma kasutan joiki näoseepi, soovitan proovida” 😀
nojah, kui see on konstruktiivne 😀 aga sa ei ütleks ikkagi mulle never nii 😀
Õõõh! Mind ajavad ka sellised kommenteerijad närvi. Endalgi näonahaga probleeme ja kui otsa ees ikka suur punn ilutseb, siis kas kommenteerija TÕESTI arvab, et ma ei ole seda ise tähele pannud või et ma hullult tahan sellest rääkida. Üks mu kolleeg on kahjuks selline. Pluss ta alati kommenteerib/küsib teiste juuresolelul, nii et kõigil on veits piinlik. 😀
haha, see on nii tragikoomiline lihtsalt. aga ma lohutan sind sellega, et sa ei ole sugugi üksi ja hullemini saab ka: minu lihasel vanaemal on komme pilk mõnele mu vinnile fikseerida, seda jupp aega pilguga puurida ja siis sõnagi lausumata nimetissõrmega sellele… vajutada. umbes et nagu… kuule, sul on siin… selline. oo, kas tõesti? 😀
Kade!!!! Noh, tööpäeva, mitte üleslöömise peale. Mul ka suht lemmikpäev nädalas,no kuna see on üks kuue vastu – eriline 😛 Aga minujaoks algab ka hea kodukontori tööpäev sellega, et pesen hambad, kammin juuksed, panen pitsaama asemel koduriided jne. Kuigi noh, seda teen ju teistel päevadel ka, lihtsalt mitte nii vara ja kiirelt. Ja hästi oluline rutiini osa: tp algab kohvi ja hommikusoogiga arvuti taga uudiseid lugedes. Aga noh nagu tead, distsiplineerimise ja tööle sundimisega pole mul (bakas ajalooga oli ainult) eriti probleeme olnud 😛 Nii juhtub, kui a) meeldib mida teed ja B) oled nohik 😀
Alumine tekst – fakk, jaa, täpselt!
ma olen sind alati MEGAkadestanud võime eest mitte olla faking edasilükkaja ja ülesannete ülelaskja 😀 lihtsalt anna mulle GRAMMGI seda distsipliini palun! mulle ka meeldib, mida teen, kohe hirmsasti, aga ikkagi fookus kipub hajuma 🙁
Teen ka enne kodukontorit tiiru duši all, söön ja joon kohvi ja panen viisakamad riided. Mul teinekord muidugi töö nii pingeline, et juba voodis trussikute väel meilin ja karjun telefonis, aga pingelistel hetkedel tulebki distsipliin iseenesest ja ei sõltu rõivastest 😀
Kodus töötades mu arust ka tähtis päev ära jupitada, et oleks selge, millal lõuna, millal töö, millal kodused toimetused jne.
Puberteedi koha pealt olen väga nõus, kui ise aknega kimpus olin, tulid ka teinekord võhivõõrad midagi ütlema. Ajas mindki niii närvi, oleks siis, et küsid nende arvamust oma naha seisukorra üle, et suud paotama tulevad, eksole. Eriti jubedad veel need, kes soovitasid nägu pesta v puhastada – tänan, sest ma ise ju pole oma olukorra parandamiseks miskit teind ja küsisin nõu!
Olen enamiku oma tööelust kodukontorist töötanud ja raudselt kodusttöötaja materjal. Saan töötada igast asendist ja kuidagi häälestuma ei pea. Eks ilmselt kaasa aitab see ka, et töö väga meeldib. Täna töötasin diivanilt, haige laps kaenlas. Jah, selline korraldus pisut häirib, aga töö saab tehtud.
Kuidagi eriliselt riidesse ei pane, meiki ei tee.
Kiidan taevani ülemusi, kes pole kinni selles, et tööl peab KÄIMA, vaid leiavad, et tööd peab eelkõige TEGEMA. Vahel harva, kui kontorisse satun, kipub seal kõige muuga ikka rohkem tegemist olema, töö jääb väga tagaplaanile. Nii et minul siis sedapidi. Kodus on keskenduda lihtne, kontoris pole ma seda tegema harjunud.
jaa, mina saan ka kõik oma asjad jooksvalt kõige kõrvalt, titt kaenlas tehtud (muidu oleks lihtsalt tegemata – ühe päevaga ma jääks ikka väga jänni), aga spetsiaalsel tööpäeval olen ikka eriti produktiivne 🙂
Olen 24 ja minu näonaha streik on juba pikemat aega tingitud nässus hormoonitasemest, mis ka mu oma väikse mugu tulekut täiel mahul takistada üritavad.
“nagu näha, siis terviseõpetuse tundidest kasu ei ole, kui nii noored järjest rasedaks jäävad ja oma elu rikuvad.”- kuulsin ma selja tagant pobisemist, kui ilma meigita, peale 12h vahetust tööl poejärjekorras seisin, et suure õhinaga valitud ovulatsiooni- ja rasedustestide eest maksta.
Usun vist liiga palju karmasse, et manasin ette lihtsa poker face’i ning lihtsalt ignoreerisin ühte järjekordset inimlikkuse puudujääki teades, et küll see hr Murphy kunagi ka tema hingele koputab ja läksin oma teed 🙂
Aitäh hea nipi eest! Töötan ka kodus aga väga raske on ennast distsiplineerida. Seda enam, et teen käsitööd ja kui mõni tüütum tegemine ootab lõpetamist, siis see jääbki venima.
Aga rääkides koorist siis.. Mul on peale Itaaliasse kolimist nahk olnud kohutav! Ausalt, pubekana oli ka hullem kuigi toitusin kindlasti vähem tervislikult, haha. Nüüd võitlen otsaesisel pesitsevate punnidega aga ei teagi, kas saan võitu.
Ja meil ka üks selline ‘otsekohene’ sõps, keda kõik välja vabandavad, sest ‘ta lihtsalt on selline’. Mul on iga kord teda nähes tahtmine vastu vahtimist anda 😀
Ma olen ikka otsekohesuse kehastus ja täiesti subjektiivselt ütlen, et mitte ükski otsekohene inimene ei ütle sellist kommentaari. Otsekohene inimene vaikiks sellises olukorras, sest kui pole midagi head öelda ja kuna otsekohene inimene ei valeta, siis ei jäägi ju muud üle kui vait olla.
Endal meenub kord, kui üks tuttav, kes alati meigitud, tuli trenni meikimata. Ma esimese hooga tegin juba suu lahti, et küsida, kas ta on ehk haigeks jäänud (noh, siiralt, ma päriselt ei saanud kohe aru, et meik puudu), aga distsiplineerisin end vaikima. Aga kõrval asuv tsikk ikka lajatas kohe kõvahäälselt, et “oi, sa oled haigeks jäänud”. Järgnes kohmetu sabin ja vaikus garderoobis.. Täiskasvanud inimesed lihtsalt nii ei tee.
mina mõtlesin täpselt sama – et MINA olen otsekohene ja seda enam sellises olukorras vaikin. ikka veel ajab nii närvi, et selline inimene käib ja plärtsub täiesti huupi ja siis taob endale rinnale ja kiidab, et on otsekohene. what? see ei ole sama asi. 😀
Ma töötan ka kodukontorist ja algus oli ikka üsna raske, distsiplineerimise mõttes. Tänaseks on asjad paika loksunud ja kuigi päris pidzaamas ja voodis tööd ei tee, siis mingeid suuremaid protseduure ka enne ei läbi ja olen ikkagi koduriietes. ÕIgupoolest oleme, sest töötame elukaaslasega samas kodukontoris:) Tööd saan teha nii diivanil kui laua taga. Muidu töö meeldib, aga vahel on kerge end internetti muud lugema unustada (tere, loen Sinu blogi praegu:D). Hommikukohvi kõrvale loeme läbi meilid ja lahendame kiired probleemid ja siis alles sööme koos hommikust näiteks.
Enda aitamiseks teeme iga nädala jaoks realistliku, ajakuluga arvestava nimekirja, mis kõik tegemist vajab ja see on hea motivaator asjade järjest kättevõtmiseks. Eks päevad ei ole vennad, mõnel päeval saab rohkem tehtud, mõnel vähem, aga nädala lõpuks on enamjaolt nimekirjas ikkagi linnukesed taga. Väga efektiivne pidavat olema nö tomati-tehnika (nimest Pomodo:D) – 25 min teed intensiivselt mingit kindlat asja, 5 puhkad, sedasi 4x ja siis pool h pausi. Pole veel katsetanud, aga paistab, et paljude puhul väga edukas tehnika. Aitab keskenduda, seega ülesanded väiksema ajakuluga ära teha. Endalgi plaanis proovida:)
See viimane lõik oli ikka väga hea 🙂 Selle jobu kohta 🙂
heh, aitäh 😀 naljakaid inimesi on maailmas olemas…