(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega QualityHome OÜ)
Nagu te eelmisest “Me avame poe” vlogist nägite, oli esimeseks suureks remondiprojektiks lagede ja seinte värvimine. Või noh… tegelikult oli kõige esimene projekt ju saali, lattu ja eriti tagaruumi kogunenud prügi likvideerimine. Kui kõik põrandad lõpuks ometi sodist puhtaks said, oli kergendustunne tohutu. Nii palju oli juba tehtud, aga samas seisis nii palju veel ees!
Kui kõik eeltööd tehtud, lagunema kippunud seinad taastatud ja värvimist mittevajavad pinnad kaetud olid, tuli QualityHome‘ist Mees Masinaga. Otsustasime Masinaga Mehe kasuks mitmel erineval põhjusel. Esiteks aeg – et meil on kaupluse valmissaamisega pigem tuli takus (to say the least…), oleks ise värvirulliga vehkimise jaoks aja leidmine ja töö ära tegemine tõele näkku vaadates ilmselt kohutavalt pikaks ja valulikuks veninud. Valulikuks nimelt sellepärast, et mälestused eelmise kontori seinte rulliga värvimisest veel nõnda eredad on. Kui ma juba toona 36 m2 teipimise, katmise ja värvimise peale looteasendis nutta tahtsin – mida oleksin ma teinud praegusel umbes sajal ruutmeetril?
Et saime Renatelt ja Karelilt soovituse pritsiga värvimist ja QualityHome’i appi kutsumist kaaluda, võtsimegi nendega ühendust. Ja oh sa poiss, kuidas see otsus end õigustas!
Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂
Aga te ei tulnud siia lugema kui vaimustuses ma olen, et ma ise värvirulli käes hoidma ei pidanud ja kõik tööd ülehelikiirusel tehtud said, et remondiga edasi minna ja kiiremini lõpptulemuseni jõuda, onju? Muidugi ei tulnud. Te tahtsite vingeid “enne” ja “pärast” pilte näha, kas pole nii?
No vaatame siis.
Kõigepealt nägi saal välja niisugune:
Ja siis vahepeal niisugune:
Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…
Neil piltidel on siin lisaks Mehele Masinaga aega veetnud ja suuure tüki tööd ära teinud ka Väga Usinad Inimesed firmast Eesti Haldus, aga sellest, miks ja mida ja kuidas me põrandaga teha otsustasime, räägin ma pikemalt järgmises postituses. Samuti on siin mängus olnud meie armsa naabrionu ja naabritädi töökad käed. Naabrionu ja H panid maha uued liistud ja naabritädi aitas mul ja Andral need ära värvida. Laudise värvisid ära Kätlin ja Andra. Nii palju tööd on selle kõigega olnud ja nii paljud inimesed on abiks olnud. Mida me nendeta teeks, eh? Ja trelle pole akendel enam ees!
Mis? Ma tagatoa pilte ei näidanudki? No vot. Äärepealt oleks unustanud!
Enne meid oli tagatuba maast laeni mööblit, hallitavaid tekstiile, mädanenud euroaluseid ja ehitusprügi maast laeni täis. Päriselt ka – maast laeni. Kõle, rõske, ventilatsiooniava kuuspakikilesid täis topitud ja suure penoplastilatakaga kinni pandud. Andra peigmees (tuntud ka kui Hobikipsija) pani akna ja kummalise seinaluugi kinni, niiskuskahjustus sai likvideeritud ja puhastatud ning Mees Masinaga võis taas tööle asuda. Ehkki me tegelikult selle toa remonti prioriteediks ei seadnud, otsustasime selle siiski üle värvida lasta (eriti, et see kõigest pooletunniseks tööks kujunes) ja kui ta juba niimoodi kõpitsetud sai, oli selge, et me teeme endale sinna korraliku kontori-köögi-lebola.
Tagatuba enne:
ja tagatuba pärast:
Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂
Aga ei oleks seda progressi ilma tublide abilisteta ja ettevõteteta, kes käe külge on pannud. Siin eeskätt QualityHome. Aitäh! Oleme oma unistusele tänu teile ja teie toetavatele sõnadele, headele nõuannetele ja töökatele kätele juba nii palju lähemal. 🙂
Järgmises postituses näitan teile, mis sai põrandatest – nii saali kui ka kontori omast. Ja ka Veejahutite Surnuaiast oleme me end läbi närinud ning endale veel ühe väikese laopinna juurde teinud. Tassisime Andraga üks öö, nabad kurgu all, veejahuteid. Veeonud võib-olla ei ole oma elus tetrist mänginud, aga mina igatahes olen! Sellest ja kõigest muust, mis vahepeal toimunud on, peagi!
Lihtsalt IMELINE millise töö teinud olete 😍 super inimesed! Paljupalju edu ja jaksu teile!!