Kui ma möödunud nädalavahetusel Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi kontserdil “Emade päev” käisin ja Liisi oma esimese isekirjutatud laulu loo rääkis ning seda siis esitas, puudutas see mind niivõrd, et praegugi seda laulu kuulates tabab mind täiesti seest tuikama panev äratundmine. Tahan sellest natuke kirjutada, sest see on mulle oluline.
Ma olen oma ärevusest ja sellest, kui raske mul iseendaga elada olnud (ja tänagi veel) on, tegelikult siin hästi palju kirjutanud. Et ma kardan ja muretsen, kahtlen endas, oma tegemistesse ei usu js saavutusi (raske ja isegi vastik seda sõna “saavutus” praegu siia kirja panna – milline, huvitav?!) millekski ei pea. Aga ega te mind vist lõpuni usu ega mõista. Kõlama jäävad ikka loosungid nagu “vau, supernaine, küll sina ikka jõuad” ja ega need mulle õiged ei tundu. Need ei kõla minuga kokku. Ei resoneeri minu hooti kahtleva, enesekriitilise, taevas-kukub-alla-loomusega.
Ma nii väga tahaks, et kui minu loo, selle suure, pika, vahel vaevalise teekonna siin lahti kirjutamisest midagi üldse kõlama jääb, siis see, kui vabastav on eneseareng. Et me ei ole kunagi lõpuni kinni betoneeritud oma juurte külge, oma käitumismustrite, hirmude külge. See on minu jaoks hooti lausa poeetiline kogemus – et elu kasvatab, õpetab ja hoiab mind. Et ma ei pea igavesti olema nii katki ja äbarik nagu ma seni olen olnud ja praegu tegelikult ka veel olen. Et ma paranen. Et ma õpin julgema. Pead püsti hoidma. “Mis nüüd mina” mõtlemata minema ja võtma. Et kui minu sees on tahe, õhin ja põlemine, siis see kõik muu, mis minu sisse väljastpoolt juurutatud on… see ei defineeri mitte muhvigi!
Liisi Koikson rääkis, kuidas ta kartis oma esimest laulu teistele muusikutele proovis ette kanda ja muidugi mõtlesin mina (ja ilmselt kõik teised publikus): sina ka või, Liisi? Miks? Sa oled ju nii üliinimlikult andekas…
Mina ei ole üliinimlikult andekas, aga see on ka okei. See, et ma ei ole kõige parem, ei tähenda, et mul ei ole õigust proovida. Minna oma teed just niisuguses suunas nagu ma minna tahan, kannatamata mingisuguste pole-piisavalt-haritud-ilus-kogenud-valmistunud-komplekside käes, mis mulle nii loomuomased on.
So what kui just täna ei joppa? So what kui keegi teine on parem? So what kui ebaõnnestub?
“Kirjutan mõne rea –
ükski neist ei pruugi olla hea.
Ma kirjutan, et mõneks hetkeks
tühi oleks pea.”
Ma olen oma elus praegu ülepeakaela selles “pea tühjaks kirjutamise faasis”. Ma lihtsalt teen. Lihtsalt proovin. Elan. Ma ei ole seda kunagi varem sedasi teha osanud, aga see on NII hea! Ma ei tea, kui kaua see nüüd kestab – tõenäoliselt esimese suurema ebaõnnestumiseni – aga kui see sein peaks ka juba selle aastanumbri sees ette tulema, oleks mul ikka mälestus sellest eufoorilisest tundest, mille annab teadmine, et kui ma tahan, siis ma võin ja saan.
Enim saab see tunne kinnitust siis, kui ma Kukupesas suuri tegusid tegevat Andrat turgutama pean. Harva tegelikult, palju harvem kui tema mind. Andrat, kes on nii tubli ja hakkaja. Ka niisugune õhinapõhine, kes tunneb ja tegutseb selle oma sisetunde pealt. Aga tema sisemonoloog kisub ka vahel kiiva ning mina pean talle kinnitama, et see, mida ta teeb – seda ei tee mitte keegi teine paremini. Ja ometi on see just seesama jutt, mida tema räägib mulle sestsaati kui ta esimest korda minu kontorisse omavoliliselt sisse astus ja tööd tegema asus. Et mind minu enda käest päästa. Tegelikult päästab ta mind iga päev natukene ja ilmselt mina teda ka. Ja nii võiksime ja saaksime me kõik teineteist natukene päästa. Olla oma hingevalude ja ebakindlustega avatud ja ausad, esiteks. Mul oli kunagi üks tuttav, kes kohutavalt valulikult reageeris mõttele, et ta võiks katki olla. Minu meelest on elementaarne, et me kõik, igaüks omal moel, pisut katki oleme, seda teadmist aktsepteerime ja iga päevaga vähehaaval paraneme. Oma kogukonna toel, iseenda sees, läbi enesearengu ja hirmude seljatamise. Aga ka tunnustades, toetades ja hoides teineteist. Mitte iialgi vajutades avalikult-anonüümselt teiste inimeste valupunktidele, sest nii hakkab enesel parem. Mitte kellegi õhinat krõksti pooleks murda, sest mida ta endast õige arvab, kelleks ennast peab? Sest teise inimese sütitamine ja edasi aitamine on nii ilus ja rikastav kogemus.
Niisugune on minu mõttelend ja hägune udujutt ja tänu kõigile teile, kes te mind sütitate ja edasi aitate. Nii hea on teiega koos kasvada.
Oi, kuidas mul neid sõnu praegu vaja oli.
Aitäh Mirjam!
<3
Tead, mina arvan, et üks asi mida Sa kunagi lõpuni eisaa mõista või ei näe, ongi see, kuidas teised Sind näevad. Jumalannana kõiges mida sa teed. Ja Sa ei peagi ilmselt seda mõistma.
Me oleme korduvalt sõbrannadega Sinust lobisenud ja üheks näiteks rääkinud, et see on mõistuseväline, milline super ema Sa oled. Ja me ei arva siin, et koguaeg on Sul lust ja lillepidu. Justnimelt ongi normaalne, et vahel oled katki. Sa oled inimene ja see on nii hea, et Sa julged ka seda külge tunnistada. Aga ikkagi on niii imetlusväärne, kuidas selle vahel-katki kõrval suudad olla nii suurepärane.
See inspireerib meeletult ja tekitab tunde, et ma tahan ka. Ja mitte selle ma-tahan-ka-kadeduse, vaid selle ma-tahan-ka-ja-ma-teen-ka. Ja mina olen selle eest ääretult tänulik. Aitäh, et Sa oled Miiu, vahel katki, vahel terve. See teebki su nii eriliseks paljude jaoks.
Sa puudutasid mind nii sügavalt, et lugedes tegi süda jõnksu ja silm läks märjaks. Hea on olla aktsepteeritud ja hoitud ja veel tunnustatud ka. Aitäh!
Krt, ma ikka ei leia seda laiginuppu -.-
Aga Kristi ütles täiesti imetabaselt õigesti!
Haavatavus.. julgus ennast avada, see on elu ilu ja hingeline vabadus. Ja samas ka suurim hirm hukkamõistu ja haigetsaamise ees. Asjade endasees hoidmine teeb kurja kahju ja mõjub hävitavalt.
Julgus olla katki ja seda tunnistada (enda seest välja öelda) on juba pool võitu (: .. võitlus iseendaga on raske, aga lahingut väärt. Mõjub vabastavalt ja avab uued võimalused näha elu lihtsust, mis katkisena nähtumatuna näib.
Miiu sa oled aus ja ilus inimene, päriselt!
Aitäh. Päriselt! ❤️
Nii veider kokkusattumus! Sõidan praegu töölt koju, kus täna tuli teha mitmeid otsuseid stiilis “kas ma ikka suudan ja oskan…” ja Spotifyst tuleb Mari Jürjensi “Kord saan”.
Nii ma siis olen, kuis saan
Taevas, ka minu üle on ta
Nii ma siis usun, kord saan
taeva tippu näha ma.
Ja kui kõik see ilmailu
on korraga mu sees.
Ma ise paljajalu
seisan armastuse ees.
Need sõnad… paljajalu seisan armastuse (s)ees. Mulle tundub, et sina seal just seisad ja mina tahaksin ka seal seista! Sa annad selleks väga palju inspiratsiooni ja jõudu, igas mõttes 🙂 Liisi Koikson on ka üks mu lemmikuid lauljaid, üldse olen oma sõpruskonnas üks väheseid Eesti muusika austajaid. Tore on tunda, et meid on veel!
Rõõmu ja jätkuvat pealehakkamist sulle, Miiu!
Nii kaunilt ja siiralt kirjutatud. Aitäh, lisan selle brauseri “lemmikutesse”, et siia tagasi tulla.
Muide, kas sa teraapias oled käinud? Ma ei pea silmas psühhiaatri või psühholoogi visiiti, vaid just nt katatüümset-imaginatiivset psühhoteraapiat vms, mis minu enesehinnangu ja -mõistmise turbokiirusel arenema on pannud. Esimest korda elus ma tunnen, et suht okei on mina olla. Tegelt ei peagi end kogu aeg (ega üldse kunagi) vihkama.
“See, et ma ei ole kõige parem, ei tähenda, et mul ei ole õigust proovida.”
Ma kirjutan selle omale kuhugi üles. Kuhugi, kus ma seda pidevalt näeksin. Aitäh!
Keegi pole teiste kallal sama karm, kui iseendaga, vist. Vähemalt mina olen märganud, et teistele luban palju rohkem, kui endale. Oma sisemonoloogi enda kohta sõpradele ega ka võõrastele nende kohta ei ütleks. Ma tean seda, aga ikka ununeb ära. Siis on hea, kui kuskilt mingid sõnad vastu vaatavad, et meenuks, et ma ei pea olema täiuslik. Piisab sellest, et ma olen hea või proovin olla.
Perfect is the enemy of good, on teine asi, mille peaksin ka kuhugi nähtavasse kohta kirjutama endale. Vannitoa peegli peale näiteks 😀
Aitäh sulle selle postituse eest. Mina olen hetkel elus sellises kohas, kus rohkem augus kui mina olen, enam rohkem augus olla ei saa. Olen nii katki ja nii tühi ja usk iseendasse on täiesti kadunud, et ei oska juba mitmeid kuid ennast kokku võtta või kuskohast alustada.
Selle postituse lisan endale pealehele ja kui võimalus avaneb prindin ka välja. Aitäh selle postituse eest, väike lootuskiir, et ka “mina võin paremaks saada” tekkis ka minusse ja võib-olla annab siiski ka minul kuidagi killud kokku liimida ja ennast terveks tagasi teha, “liimijälgedega” küll, aga siiski terveks….
Sina oled täiesti imeline naine ning olen sinust nii mõnelegi oma sõbrannale rääkinud, kes on blogimaailmast väga kaugel ja rääkinud kui kihvte asju sa teed ja ajad ning kui lahedad on su lapsed! Sinu julgus sütitab ka teisi! Ja kui sa peakski vahepeal kursilt kõrvale kalduma ja midagi ei õnnestu (kuigi seda pole veel siiamaani minu arvates juhtunud), siis see näitab, et ka meie-silmis ideaalsetel inimestel ei tule kõik kergelt kätte ja on OK vahepeal ree pealt maas olla. Suur aitäh sulle tänase postituse eest! <3
Loen ja mõtlen et minuga on ju ka nii et ma ei usu endasse, ei julge teha sest mis siis saab kui ma ebaõnnestun ja kogu maailm naerab ja mida ma siis veel endast arvan pärast.
Tihtipeale süüdistan oma ebaõnnestumistes, jõuetuses ja kehvas tujus justnimelt oma lapsepõlve ja tegelikult tundub et see on ka justkui mingiks vabanduseks saanud. Olen halb versioon endast sest ma ei suudagi rohkemat, sest mul oli seesugune lapsepõlv. Tegelikult oleks vaja sellest üle olla ja mõelda et see ei defineeri mind ja ma olen suuteline kõigeks mida ma kogu hingest soovin ning mille nimel tööd teen.
Mul oli veidi üllatav seda lugeda ja ausalt ôeldes on alati kui kirjutad endast selliselt, sest ma olen ka üks neist lugejatest kes sind imetleb, kadestab ja sulle kaasa elab.