Blogi on minu elu üks kõige suuremaid väärtusi. Ma ei ole elus täitnud ühtainsamatki rida (no olgu, võib olla kaks-kolm mingisuguses kingiks saadud raamatus seisab, aga mitte rohkem) beebiraamatut, aga mul on üle viie aasta jagu meie elu kirjasõnas ja (video)pildis üheks uhkeks arhiiviks kokku kogutud. Olulisi sündmusi ja suvalisi argiseid hetki. See on nii palju rohkem kui ükski beebiraamat, mälestuste karp või pildialbum maailmas kunagi edasi anda saaks. See on põhjus, miks ma blogin. Aga mis mind selle juures hoiab? Mis paneb mind tahtma seda sisu siia järjepidevalt luua? Teie – minu blogilugejad. Ma olen alati tundnud nii suurt hingematvat ma-ei-oska-seda-kuidagi-sõnadesse-panna-ilma-et-see-juustuselt-kõlaks-tänu justnimelt teie eest, kes te blogis kommenteerite ja end sedakaudu mulle tutvustate. Kaasa elate, tunnustate ja innustate, aga ka õpetate, nõu annate, oma aega minu aitamisse pühendate. See ühtekuuluvuse tunne, see, kui te mulle kirjutate ja nõu küsite (ja arvate, et minust võiks teile abi olla) või niisama head soovite… seda ei ole igaühel, noh. Ja vahel me kõnnime perega tänaval ja mõni teist kõnetab mind ja ütleb: hei, Miiu, ma loen su blogi, sa meeldid mulle! Ja minu esimene instinkt on teid kallistada. Hästi kõvasti, võib-olla natuke liiga pikalt. Sest ma istun iga päev oma arvutiekraani taga ja tunnen endamisi, et pagan, kus on alles inimesed – mõnusad inimesed, siirad inimesed, targad ja imetlusväärsed inimesed. Ja kui ma teiega päriselt kohtun ja te oletegi sellised, kes ei pea paljuks (justkui võõrale, aga tegelikult ju mitte) kellegi rõõmustamiseks hästi öelda – just nagu te siin blogiski teete – ma olen nii rõõmus ja tunnen tungivat soovi teid emmata. Ja festivalil leidis aset nii-nii-nii mitu sellist erilist kohtumist, mida ma endaga veel pikalt endas kannan. Ma päris tõsiselt imetlen teid ja olen nii õnnelik, et sellised inimesed minu blogi loevad, kes teevad oma päevaplaane natuke ringi, et minuga kohtuma tulla või ei pea paljuks minuga koos juttu puhuda ja nalja visata nagu vana sõbraga või tulevad, sirutavad maasikakotti hoidvad käed välja ja ütlevad: ma tean, et Väikevend tahab maasikaid. No ja Väikevennal oligi just täiega suur maasikaisu, noh! Minu inimesed, minu ring. Aitäh.
Nagu te aru võite saada, on mul möödunud nädalavahetusest ja Pärnu Rannapargis toimunud Rõõmsate Laste Festivalist ainult äärmiselt ülevad emotsioonid. Kui me Andra ja autotäie kaubaga reede õhtul kella üheksa ajal festivali toimumispaika jõudsime, oli valdav enamus kaunistustest ja muust juba platsile paika seatud ja maad võttis hästi maagiline ja eriline energia. Õhtupäikeses sillerdavad kaunistused igal pool, täiesti nakkavalt rõõmsameelsed ja õhinas korraldajad ilusates lillelistes bomberites, hiigelsilmad puude otsas… seal oli juba eelmisel õhtul nii hea. Saime endale suurepärase asukohaga valge (!) telgi ja jõudsime enne kella 23 ajal hilisele õhtusöögile ja ööbimispaika sõitmist pea kõik asjad järgmiseks hommikuks valmis panna. Kõik sujus nii ilusti ja ootusärevus oli suur – küllap sellepärast passisimegi Andraga voodis lobisedes selgelt liiga hilise kellaajani üleval, ent ärkasime siiski juba kell seitse suurepärase tuju ja energiaga. Jõudsime enne festivali algust veel hommikusöögilgi käia ja viimased hinnasildid kohalikus fotopoes printida lasta. Erinevalt meie esimesest laadakogemusest oli meil seekord kõik õigeks ajaks valmis ja jumalale tänu – juba esimese tunni jooksul teenindasime nii palju kliente, et oleks juba siis võinud kotid kokku pakkida ja tulemusega rahule jääda. Vau!
Ma ei ole mitte kunagi käinud ühelgi nii kihvtil, nii hästi korraldatud festivalil. Kõik musttuhat inimest, kes tasuta (!) üritust nautima olid tulnud, naeratasid. Kõik olid rõõmsad lapsed – ka suured inimesed. Toitlustus oli midagi enamat kui nätske friikas ja ülehinnatud šašlõkk, tervislikku ja mitmekülgset valikut oli ja sabad ei olnud pikad. Oma boksist palju kaugemale me päeva jooksul muidugi ei jõudnud – ainult nii palju, et (õnneks sisuliselt meie kõrval asuvast) LaMuu telgist LÕPUKS OMETI browniejäätist soetada sain. Ma olen seda nii kaua maitsta tahtnud ja ootaja aeg tasus end igatahes ära – see on napilt parim jäätis, mida ma oma elus söönud olen. Maapähklijäätis saab ka kindlalt kusagile TOP 5 kanti. Ja mõlemad täiesti vegan, kujutage ette!
Kes aga festivali korralikult nautida said, olid minu võrratu mees ja meie ühised tütred, kes umbes tund pärast ürituse algust ühtäkki täiesti ootamatult Kukupesa telki astusid ja mulle kaela langesid. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii üllatunud, tänulik ja nii rõõmus olin! H naljatas, et andis lastele valida, kas sõita Hiiumaale või Pärnusse ning teadaande peale, et viimases esineb Karl-Erik Taukar, oli Kroonprintsess juba autos, traksid peal. 😀 Igatahes tuiskasid nemad päev otsa mööda festivali ringi, sõid, meisterdasid, ronisid veoautodesse, käisid vahepeal Kukupesas Kukupesa käekäigu vastu huvi tundmas ja tõttasid siis järgmiste elamuste poole edasi. Päev otsa silmatäitki magamata (ja see ei ole nende puhul tavaline, sest meil on kokkulepe, et terved ja tugevad lapsed magavad lõunaund vähemalt koolini) pidasid nad õhtuni vastu ja olid veel õhtul kella kuue ajal kannatlikult ürgpikas näomaalingusabas (näidake mulle, palun, mõnd lühikest näomaalingujärjekorda, eksole) istudes nalja ja naeru täis. Mitte ühtainsamatki jonni ega pännis nägu – tegemist oli ju rõõmsate laste festivaliga ja rõõmu meile igatahes jagus.
Ma ütlesin seda päeva jooksul mitu korda, aga ma pean ikka siin ka ütlema: mina ei tea, mismoodi sellise ürituse korraldajad nii hästi nii tasuta (:D) üritust korraldada oskavad, aga mina võtan oma mütsi nende ees igatahes maha. Ma ei märganud ei disainialal osaleva väikeettevõtja ega kahe lapse emana ühtainsamatki puudujääki, mille üle ma nuriseda võiksin ka juhul, kui väga-väga tahaksin. Ma nii väga loodan, et Rõõmsate Laste Festival toimub ka järgmisel aastal ja et mina saan ka sellest uuesti osa. Ja loodetavasti Andra tuleb ka, sest temata poleks a) see pooltki nii mõnus seiklus olnud b) pidevalt kõht kõveras naerda saanud c) ma selle kõigega unes ka toime tulnud. 🙂
NB! Kuna ülev festivalimeeleolu kestab (ja ei jäta meid ilmselt nii pea) ja et paljud meid laupäeval külastanud kliendid haarasid flaieri, et hiljem teistegi tootekategooriatega tutvuda, on KÕIK KUKUPESA POSTRID e-poes kuni 1. augustini nendesamade oluliselt soodsamate festivalihindadega! Tore võimalus puhkuse ajal kodusisustust veidi värskendada (et nad ikka seina ka saaks :D) või veel enne suve lõppu suvila seintele midagi vahvat riputada. 🙂
Lisan mälestuseks lõppu ka reedel-laupäeval filmitud Instagrami story:
Pisar tuleb veel praegugi õnnetundest silma! Mina olen igatahes järgmisel aastal kohal! ❤️
<3
See oli tõesti imeline üritus 🙂 Laps sai niipalju erilisi emotsioone (kontsert tema lemmikult koos piltide ja autogrammiga, pilt ülilaheda karuga ja äge seinavõrk – need olid tema top 3) ja mina sain oma emotsioonid kätte Kukupesa telgist 🙂 Sina andsid oma kallistuse ja sõbralikusega nii palju seda rõõmu juurde. Oled ülivahva! Ning suur aitäh, sest tänu sinule meil see imeline päev oligi (ei teadnud üritusest midagi enne kui seda sinu postitusest lugesin).
Täitsa naljakas kuidas nö täitsa võõras inimene saab nii sümpaatne olla! Sa pakatad siirusest ja positiivsest energiast juba läbi oma postituste ja ilmselt päriselus on see kogus veel topelt suurem. Samuti on hea lugeda raskematest päevadest, sest kahe rüblikuga tuleb neid endalgi ette.
Kuule ma olen juba megaammu tahtnud öelda, aga tüüpilise aeglase eestlasena jõuan selleni alles nüüd – on imevahva, et sa viimasel ajal nii tihti postitad. Iga kord uut pealkirja nähes rõõmustan, sest kindel värk, et ees ootab nauditav lugemine. Aitäh!
Ja kui peaksin sind kuskil nägema, siis üritan väga oma loomulikust häbelikkusest üle olla ja tulla tere ütlema. >.<