“Minu meelest on need mõlemad lihtsalt ülikaunid! Ma olin kahe hästi vahva preili praktikajuhendaja ja nüüd nad lõpetavad kooli ja tahtsin neile mõlemale midagi ilusat kinkida. Leidsin, et Sinu tehtud pildid on kõige parem mõte üldse. Minu enda kodu kaunistab Sinu tehtud “Elu on lill”, mille sõbrannalt jõulukingiks sain. 🙂 Seega mõtle kui äge, Sinu töö muudab reaalselt maailma paremaks ja ilusamaks kohaks! Ja minu meelest see kiri, mis Sul pakkide peal on, on ka täpselt naelapea pihta, see “aitäh, et aitad meil maailma ilusate mõtetega täita “, see on nii hea ja õige ja ilus. Ja just seda Sa teedki ja pead teadma, et inimesed on rõõmsad, et Sa seda teed!” Oeh. Ma nii-nii kartsin Kukupesaga alustades – millegi endale nii armsa nii paljude inimeste ette laiali laotamine oli minu jaoks suur julgustükk. Minu õnneks võeti Kukupesa väga soojalt vastu ja sestsaati on see olnud tõeline õnnistus. Kui ma oktoobris julguse kokku võtsin ja viimaks ometi oma unistuse täitsin, lõin ma endale ka oma unistuste töökoha. See tagasiside, mis mind täna üdini liigutas, võtab Kukupesa nii hästi kokku – mulle kirjutavad inimesed, kelle armsad sõbrad abielluvad ja kellele mina saan kokku panna postri nende kõige ilusamate ühiste hetkedega. Inimesed kirjutavad mulle, sest tahavad paberile panna armsamale kirjutatud luuletuse, mis on nii ilus, et minulgi on nutuklomp suurest heldimusest kurgus. Inimesed, kes tahavad vanematele pulma-aastapäeva puhul rõõmu teha. Inimesed, kes tahavad oma lähedastele armastust väljendada ja kirjutavad mulle, et ma neil seda teha aitaksin ja kui töö lõpuks valmis on ning klient sellega rahul… see ongi tõeline rahulolu, siiras rõõm, ülim tasu. Ma olen tõeliselt õnnega koos – mul on mu unistuste töö. See on töö, mis tagab mulle täiesti ebaglamuurse igakuise miinimumpalga, mis kulub pea täies ulatuses arvete maksmisele. Aga sellest on enam kui küll, sest emotsionaalne kasu on üüratu.
Olete ikka käinud minu Kukupesas, onju? Selle leiate SIIT. 🙂
“Ebaglamuurme igakuine miinimumpalk” kõlab nii kohutavalt glamuursena hetkel kui olen nuputamas kuidas aasta pärast (okeiokei natuke rohkema pärast) oma pesamunaga kodus olemist pikendada.
Glamuur on ülehinnatud!
ma olen sellega väga rahul, aga pidasin rohkem silmas seda, et tihti peetakse edu valemiks võimalikult kõrget palka, soovitavalt võimalikult ruttu. a mulle on see miinimum (ja tervisekindlustus!) puhas kuld ja töö olemus hoopis olulisem 🙂 nats uhke mõelda ka, et olen endale ise töökoha kindlustanud – isegi, kui see tähendab madalapalgaliseks olemist… kas teil ei ole kohalikul turul mõnd auku, nõudlust, mida saaksid (kasvõi kellegagi koos) mõnd teenust pakkudes rahuldada? sul ju seda va nutti on!
Huuuh! Tead meil on siin üks vaba auk, lausa suuremat sorti kraateri moodi auk. See auk vajab täitmist ja ma teen kõik endast oleneva, et seda ka teha. As usual on peamine küsimus raha. Panen oma mõtted, ideed, plussid ja miinused paberile ja vaatan kuhu ma sellega jõuan. I’ll keep u posted 😉
Ma olen su peale veidi kade 🙂 Mõlgutan ammu samalaadseid mõtteid (mitte ettevõtte sisu poolest aga nii laias laastus) ja näed, sina võtsid julguse kokku ja hakkasid pihta! Minu lugupidamine!
mina igatahes soovitan, käsi südamel, see asi ära teha. tegelikult nõudis see asi lõpuks oluliselt vähem julgust, kui ma kolme aastaga hoolega pabistades varunud olin. 😀