H helistas just ühe hästi ilusa maja hästi mõttetu (üksikud pildid ja null infot) müügikuulutuse peale selle üles pannud maaklerile, et lisaküsimusi esitada. Juri-nimeline maakler küsis esimese asjana H käest, ega viimane juhtumisi vene keelt ei räägi, aga kuna H arvas, et ta Juri emakeelt pigem sama halvasti räägib kui Juri tema oma, tõotas maaklerihärra, et helistab poole tunni pärast tagasi. Tagasi helistas Juri asemel keegi naisterahvas, kes küll eesti keelt rääkis, aga kõnealuse maja kohta mitte muhvigi ei teadnud. Selgus, et ka talle kõrvalt infot edastanud Juri pigem ei tea. Nii naljakas – tõesti paistab vahva majake, aga ilmselgelt ei jõua me sedasi mitte iialgi selle ostuni. Miks kinnisvara sellisele maaklerile usaldatakse? 😀
“Kuule, Juri ütles, et seal majas on vedelküte… aga… mis see eesti keeles on?”
Aga mitte Jurist ja tema ustavast sidekickist ei tahtnud ma täna rääkida. Et ma tegin just Instagrami story‘s küsimuste ja vastuste vooru (megatoredad küsimused, aitäh teile, panin oma profiilile highlightide alla kõik tallele ka, kui peaksite tahtma järgi lugeda), jäi mul sealt silma ka küsimus pangalaenu taotlemise protsessi kohta ja kuna ma olen pigem ülalpeetav (loe: väikeettevõtja) kui mitte, on võib-olla huvitav seda teekonda kaasteelistele-saatusekaaslastele pisut avada. 🙂
Kui meie praeguse kodu ostu finantseeris 44% ulatuses minu korteri müügist saadud raha, võttis H ülejäänu rahastamiseks kodulaenu oma nimele. Ja tol ajal poleks ma eriti millekski kõlvanud kah – Kukupesa oli veel liiga noor ja käive tunduvalt väiksem, rääkimata selest, et ma endale tasu välja maksmise asemel kõik tulu ettevõtte kasvu reinvesteerisin. Sealhulgas igakuise tasu, mida teenisin lätlastelt lapsevanematele suunatud internetiportaali haldamise, arendamise ja videotoimetajaks olemise eest.
Harilik ülalpeetav pereema. Vähemalt paberi peal.
Järgmise sammu (milleks on tulevikuks piisavalt suur eramaja) astumiseks peame täna, kaks aastat hiljem, igaljuhul jõud ühendama ja ega ma ausalt öeldes liiga enesekindel ei olnud. Minu vaatevinklist on Kukupesa ikka veel nagu mängult, mitte nagu päriskasumit teeniv pärisettevõte, ja nii olin ma üsna kindel, et see ka panga silmis sedasi paistab. Pealegi ei ole väikeettevõtjad pankade lemmik-laenutaotlejad – isegi kui endale regulaarselt töötasu maksta, on noor mikroettevõte teoorias ikkagi piisavalt ebastabiilne tuluallikas. Eriti 30 aasta perspektiivis. Samas jällegi olime me ka kaks aastat tagasi praguse kodu ostu eel täiesti kindlad, et me seda endale lubada ei saa – meil puudus reaalne ülevaade oma sissetulekutest-väljaminekutest ning tegelik arusaam oma finantsvõimekusest. Nii et kui me tookordsest kogemusest üldse midagi õppisime, siis seda, et endale kuskilt kohvipaksu pealt mingeid ettekujutusi luua pole mõtet – tuleb minna ja küsida! Seda enam, et nii H igakuine töötasu kui ka Kukupesa käive on kordades kasvanud.
H esitas siis laenutaotlused. Kõigepealt panka, kust meie praeguse kodu soetamiseks laen võetud sai: Luminori. Seejärel LHV’sse, siis Swedbanki, Coopi ja lõpetuseks SEB’sse.
Luminoriga ühendust võttes pakuti H’le alustuseks aega minna panka kohapeale laenunõustamisele. Kokkulepitud ajal öeldi, et haldur on haige, ja soovitati tulla nädal hiljem tagasi. Kui ta siis kohale läks, polnud haldurit jätkuvalt, aga teda asendanud töötaja ütles, et laenu võib saada küll, aga palus meil haldurile siiski kirjutada, et detaile täpsustada. Kolm nädalat hiljem saime oma haldurilt kõne, mille käigus selgus, et annavad laenu küll, aga intress on sama, mis meil praegu, ja tegelikult ei taha nad eraklientidega üldse väga tegemist teha – seda enam, kui konkureerivad pangad paremaid tingimusi pakuvad.
Kogemus LHV‘iga oli, nagu eelmiselgi korral, tõsiselt meeldiv, asjalik, kliendisõbralik ja positiivne. Kohe pärast seda kui Viimsi maja vaatamas käisime, helistas H ja uuris maad. Noormees teiselpool toru andis vajalikud juhtnöörid ja samal päeval esitas H taotluse. Järgmisel tuli juba vastus, milles paluti minu kui kaastaotleja konto väljavõtteid ning ettevõtte kasumiaruannet ning bilanssi, mis poleks vanemad kui kaks kuud. Ehkki nemad lisaküsimusi ei esitanud, saatsin siiski aruannete ja väljavõtetega (lisaks igapäevakontole ka säästukonto) ühes ka nö “motivatsioonikirja”, milles avasin pisut ettevõtte tausta, finantskohustusi (mida pole), igakuiseid püsikulusid, tulevikuplaane, viimaste aastate suurimaid muudatusi jms. Bilanss on meil ilus ja kasumiaruanne samuti, ent tahtsin lisaks neile ka rõhutada, kui madalad on meie igakuised püsikulud, millised suurimad kliendid ja millised potentsiaalsed arengusuunad. Paar päeva pärast info saatmist panka tuli vastus koos pakkumisega. LHV on nõus meile laenu andma.
Swedbank, kes H eelmisel korral laenu taotledes lugupidavalt, aga siiski sirgjoones kuu peale saatis, ei tundunud vana kogemuse taustal kuigi lootustandev võimalus pangalaenu saamiseks. Minu peas oli see pank kõige vähetõenäolisem tee koduostu finantseerimiseni. Suur oli minu üllatus, kui H taotluse peale tuli mulle laenuhaldurilt kiri, milles ta minult lisaks bilansile ja kasumiaruendele ka ettevõtte kohta terve rea täpsustavaid küsimusi küsis. Minu jaoks oli see, et ta süveneda viitsis, ülisümpaatne ja – olgem ausad – ka päris lootustandev.
Ettevõtte tegevust puudutad küsimused, millele haldur vastust tahtis, olid:
– Ettevõtte tegevusvaldkond
– Töötajate arv
– Ettevõtte suuremad kliendid ja partnerid
– Info klientide ja partnerite maksekäitumise kohta
– Kas ettevõttel on laenusid (kui on siis mis summas ja mis tähtajaga)
– Ülevaade viimaste aastate olulisemate muudatuste osas ning
arenguplaanid tulevikuks
Esimene kiri, mille ma vastuseks kirjutasin, oli totaalne eepos, megadetailne ülevaade, ja kohe pärast “send” vajutamist logis meilikast mind millegipärast välja ning kogu kupatus kadus. Ka draftina polnud ridagi salvestatud. Jõhker lootusetuse tunne tuli peale, aga teadsin, et kui ma oma suure tüdruku pükse kohe jalga ei pane ja otsast ei alusta, saab selle juurde naasmine veel vaevalisem olema. Ropendasin ja tundsin endale kaasa ja soigusin, aga ära tegin. Mulle tundub, et tänu sellele, et tegu oli uusversiooniga, sai see kompaktsem ja asjalikum. Muu asisema info hulgas kirjutasin tulevikuplaanide kohta nii:
“Viimaste aastate olulisim muudatus on füüsilise esinduskaupluse avamine möödunud suvel – sellesse tehtud investeeringud on end igati õigustanud ja meie ettevõttele hüppelise kasvu taganud. Äärmiselt madalate ülalpidamiskuludega kauplus (päevakassad ületavad sageli terve kuu üüri ning enamus kõrvalkulusid on rendihinna sees) on igapäevaselt avatud ja toodab üle igasuguste ootuste head kasumit. Tänu sellele oleme saanud palgata kaks uut töötajat, kelle abil saame ellu viia arenguplaane, mis varemalt töökäte puuduse taha jäänud on. Nende hulgas enamate edasimüüjate juurde laienemine, toodete ja teenuste haarde laiendamine (vajaduspõhisuse läbi jätkusuutlikkuse tagamine) ja välisturgudele sisenemine. Oleme soetanud tehnikat, mille abil saame osa teenuseid, mida varemalt partneritelt sisse ostsime, ise ootetööna ära teha – näiteks kruusipressid ja sublimatsiooniprinteri, et saaksime eritellimustööna valmivaid kruuse (mida novembris isadepäeva aegu mitusada müüsime) ootetööna valmis teha. Ka tahame tulevikus fototrükiteenust pakkuda, et lisaks sisustus- ja kingipoele ka fotopoena toimida.”
Ja kui haldur vastas, tänas ta mind põhjalikult esitatud info eest, küsis ühe mu ürgvana maksehäire kohta (your girl ei saanud oma iseseisva eluga teismeeas just liiga hästi hakkama) ja teatas lõpuks, et Swedbank on valmis meile laenu andma. Woop! Tagantjärgi tegelikult meenus, et olen varemgi kuulnud sellest, kuidas Swedbank jalapealt keeldumise asemel väikeettevõtjatelt lisainfot küsib ja teemasse süveneda viitsib. Hästi tore ja lugupidav suhtumine mu meelest, niisugune detailidesse süvenemine. Olen neile selle eest väga tänulik ja tunnen ennast kohe poole edukamana… 😛
Aga nii äge ju! Meil on nii lahe pood, kus käib nii palju nii mõnusaid inimesi, kes kiidavad, et meil on ägedad asjad ja odavad hinnad. Muusika meie kõrvadele! Panime just käesoleva aasta eesmärgi paika – Andra arvas, et 200 000€ käive tuleb “lõdva randmega” ja arvas, et 250 000€ on parem väljakutse! Tore oleks, saaks palkasid tõsta. 🙂
Coop niisuguses summas laene väidetavalt üldse ei väljasta ja intresski oli röögatu – pea 4%.
SEB helistas mulle üsna pea pärast seda kui H laenutaotluse esitas. See oli mu elu kõige veidram (kümme sekundit kestnud) telefonikõne:
“Tere, helistan teile SEB pangast. Olete siia H.V. kodulaenu kaastaotlejana märgitud?”
“Tere!”
“Kas olete mujalt ka uurinud, kas teised pangad on nõus teile laenu andma?”
“Jah, LHV ja Swedbank on soostunud meile laenu andma.”
“Väga hea, siis teate arvestada, et meilt pakkumist ei tule!”
See reipal häälel lausutud teadaanne võttis mu täiesti sõnatuks, vastasel korral oleksin ma ikka täpsustust ka küsinud, mitte kokutanud, et aitäh ja head aega. Nii kummaline viis, kuidas pakkumise tegemisest keelduda!
Kokkuvõtteks võib vist öelda, et läks päris hästi? Natukene ikka ei taha üldse end päriselt selle protsessi sisse mõelda, sest see tundub nii habras ja ebatõenäoline – isegi nüüd, pärast seda kui kaks positiivset vastust taotlusele käes on. Mine sa tea, mis juhtuda võib – kuni raha käes ja notaris käidud pole, on tunne, et kõik see on nagu… narrimine? Et nad ütlevad küll, et annavad, aga tegelikult mõtlevad pärast ümber?
No ja narrimisest ja ümbermõtlemisest kaugel ei ole ka see, et maja müüjad meile vastust anda ei taha, sest omavahel kokkuleppele ei saa. Mis puhtinimlikult on nii mõistetav ja sellepärast ei taha me neid ka üldse survestada – see on selletagi piisavalt keeruline olukord, milles olla – aga kärsituna oma mätta otsas istudes on ootaja aeg ikka kole pikk…
Nagu te postituse algusest välja lugeda võisite, kammime me pidevalt kinnisvaraturgu ja iga päevaga tundub see Viimsi maja, millest siin teile ka rääkinud oleme, üha rohkem meie kodu moodi. Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et juba sinna kolida saaksime. Niisugune igatsus on tekkinud selle järele. Aga ma ei julge seda igatsust enne oma südamesse lasta kui miskigi kindel on.
Rääkige mulle ka oma koduostu- ja pangalaenusaagasid. Kas olete kunagi pangast esialgu jaatava ja hiljem ikkagi ootamatult eitava vastuse saanud? Kas olete ise väikeettevõtjatena laenu taotlenud? Kus kõige positiivsemat ja tähelepanelikumat suhtumist kogenud olete?
Mul kodulaen LHVst. Jäin rahule nendega. Kiire asjaajamine. Mul küll ikka päris vâike laen, aga sain selle üksi olles vanemahüvitisel kahe lapse ülalpidajana. Samuti kirjutasin juurde pika kirja ning tõendi, et mul olemas töökoht teatud töötasuga.
Swedist mulle küll helistati, kuid ma ei saanud sealt pakkumist võtta, kuna lisatagatisel oli hüpoteegi jââk teises pangas.
SEBist helistati mulle ka, aeti korralikult taga, mul polnud vōimalik vastata ja kui lõpuks sain, siis küsiti täpsustavalt, et emapalgal jah. Siis laenu ei saa! Aidaaa 😃
Hahaha, ma näen, et ebaselged telefonikõned on lihtsalt SEB stiil 😀
Mul on SEBiga ainult ja ainult positiivsed kogemused.
Mida ei saa öelda näiteks Swedbanki kohta, kus mu abikaasal soovitati enne 30. eluaastat võetud laenule kindlasti laenukindlustus teha, sest lähiajal saabuva keskeakriisi ajal võib tal tekkida soov ennast ära tappa ja siis on lähedastel lihtsam. Vot selline asi võtab tõesti sõnatuks.
Sõna-sõnalt või? Kuidagi raske uskuda… Laenukindlustus on elementaarne ju?
Mina käisin kodu ostmisel läbi kõik pangad. Vastused olid erinevad ja põhjendused samuti. Töötasud on meil läbi aastate üsna samal tasemel olnud, lihtsalt mina olen olnud palgatööline ja tema ühemehe mikroettevõtja.
Aasta oli siis 2009. Sissemaksuks oli meil napp 10% ja seegi oli osaliselt veel dividendi väljamakse ootel kaastaotleja mikroettevõtte kontol. Ehk siis kodu ostsime Kredexi noore spetsialisti käendusega.
Luminor, toonane Nordea uuris ja puuris sissemakse jms kohta ja vastas, et nemad meile laenu ei anna, kuna soetatav kinnisvara vajab remonti ja meil pole selleks raha. Jep. 6 aastat hiljem oli sellest peldikust saanud täitsa kena elamine, mis on peaaegu valmis. 🙂 Juba 3 aastaga saime suurema osa elamisest kenaks ja valmis, lihtsalt me tahtsime veel rohkem. 🙂
Swedbank ei suvatsenud vastatagi. Kui kaastaotleja nendega ise suhtles (tema kodupank), siis saime teada, et nad lihtsalt ei teinud Kredexiga koostööd. Miks nad seda mulle ei vastnud, ei tea.
SEB, minu kodupank andis meile pikemalt mõtlemata positiivse vastuse, aga närvipinge lõpliku otsuse osas säilis ikka viimase hetkeni. Sest enne komisjoni otsust ei ole miski täiesti kindel. Seda pingestasid veel maakleri kommentaarid, et SEBs keha ei tea, mida pea räägib vms. Lõppes kõik hästi. 🙂
Autoliisinguga on mul olnud olukorda, kus algul lubatakse, aga pärast ikka ei saa. Ma ei tea miks, kuid esimest autot ostes mäletan küsimist vaid Swedpangast. Valisin sõiduki, küsisin liisingut, Swed ütles, et ei see liiga kallis. Võtke kaastaotleja või võtke odavam. Küsisin kenasti üle, mis summas ma üksinda liisingu saaksin ja asusin uuesti otsima etteantud hinna piirides. Sõiduk lubatud summas leitud, esitasin taotluse ja vastuseks sain EI, te ikka võiks kaastaotleja võtta ka sellele summale.
Küsisin SEBst väikelaenu ja ostsin selle sõiduki ära. 🙂
Ka teise sõiduki ostsin SEB väikelaenuga, mille võtsin üksinda üsna VH lõppemise eel. See ei olnud samuti takistuseks.
Mikroettevõtja valu saime tunda nüüd aasta tagasi suvilat ostes. Kuna tagatiseks läks praegune korter, siis muudest pankadest ei küsinudki. Vastuse saime kiirelt ja haldur oli igati abiks võimaliku laenusumma valmiseks (ûllatavalt tahavad nad ikka veel meile palju rohkem laenu anda, kui me ise võtta tahaksime :D).
Valu aga seisnes selles, et lisaks ettevõtte värskele bilansile ja kasumiaruandele tuli kaastaotlejal esitada kui õigesti mäletan, siis viimase 2 aasta pangaväljavõtted (minult palgatööliselt küsiti vaid aasta) ja lisaks kolme või isegi nelja aasta tsd väljavõtted, et veenduda pangaväljavõttes kajastatud töötasu ametlikkuses ja jätkusuutlikkuses.
Aga vastus oli sellegipoolest positiivne. 🙂
Me esitasime taotlused Seb ja Swedi. Seb’ga oli võimatu suhelda – pärast laenutaotlust helistati, ma ei saanud vastata ning helistasin tagasi, vastas üldtelefon, proovis ühendada halduriga, siis tema vastata ei saanud. Mängisime seda “mängu” 2x ja siis ma palusin, et nad jätaks märke, et saadetaks e-mail, sest olen tööl ja ei saa alati vastata, pärast seda helistati taas, kui vastata ei saanud. Järgmisel päeval tuli e-mail ja siis kui ma midagi küsisin, siis vastuseid ei saanud. Ei viitsinud seda mõttetut kirjavahetust ajada ning pärast tema poolset mitte midagi ütlevat vastust taaskord helistasin neile, kuid taas haldur oli hõivatud. Lõpuks jõudsime sinnani, et saatke hindamisakt, siis ütleme intressi. Selgitasin taaskord, et uurin hetkel erinevate pankade pakkumisi ning ei esita akti ja siis sain lõpuks intressivahemiku, mis nad pakuvad.
Swediga läks kõin super hästi, väga personaalne ning super laenuhaldur.
Kas tasub siis LHVst ka uurida? Olen ikka mõelnud, et kaks põhi suurimat panka on konkureerivad intressi puhul.
LHV on max vastutulelik ja intress täitsa vunts. Ikka uuri, kaotada ju pole midagi!
Kas sa tahad öelda, millist intressi LHV pakub? Swedist juba küsisime, siis teame, kas tasub LHV jutule minna. 🙂
Ma arvan, et kõiki pankasid peaks ikkagi proovima, see on ju piisavalt suur asi, et mitte lihtsalt esimest ettejuhtuvat võtta 🙂 LHV liigutab megakiirelt, võtke neilt kindlasti pakkumine!
Tuli meelde veel, et üks kõne üldtelefoniga oli järgnev:
“Tere, eelmise kõne ajal palusin märke panna, et haldur mulle e-maili saadaks, aga ta oli taas pärast seda helistanud. Kahjuks mul hetkel tööl kiired ajad ja ei saa paraku alati vastata.”
“Jah, märge on olemas”
“Aga pärast märke panemist helistas haldur taas, kuid ma juba mainisin eelmises kõnes, et ma ei saa alati vastata ning ei ole mõtet seda edasi-tagasi helistamisemängu mängida, see ei vii tulemuseni.”
“Aga teie ju soovite laenu, seega peate meile sobival ajal vastama.”
“Selgitasin juba, et paraku ei saa, tööl kiired ajad.”
“Nojah, siis ei saa laenu ka!”
Pärast seda ei osanud talle enam midagi vastata ja soovisin head aega.
Ei ole võimalik!!!!! 😀 Saame siin varsti raamatu kirjutada kentsakatest SEB kõnedest!
H lisas, et nad oleks võinud öelda, et kui töölkäimine hakkab helistamist segama, siis tuleb ära lõpetada 😅😅😅
Me oleme nii kodulaenu kui liisingu SEB-lt saanud ajal, kui ma lapsehoolduspuhkusel olin. Minu ja mehe kasuks rääkis kindlasti riigiteenistus, kus mehega mõlemad olime. Pidin vaid lubama, et ikka tagasi tööle lähen 🙂 tänaseks õnneks pool kodulaenu makstud ja mõlgutame lisa taotlemist…
Ma ütleks, et teil läks ikka eriti lihtsalt 😀
Meil maja ilma laenuta ehitatud ja tahtsime endale uut ägedat saunamaja saada ja mõtlesime siis elus esimest korda kodulaenu taotleda. Kunagi 2016.aasta sügistalvel alustasin seda protsessi.
Algul vist küsisin SEBist kuna see mul mehe ja mu tööandja nn kodupank. Need ütlesid kohe, et kõrvalhooned ei saa mingit kodulaenu, aga võtku ma siis 7% hüpoteeklaenu.
Ok, pöördusin siis oma kodupanka Swedi. Kuna abikaasa mul kaastaotleja ja ta on juhatuse liige nii enda pisikeses firmas kui ka isa firmas, siis taheti meil pmst mõlema firma bilansse ja kasumiaruandeid. See küsimusteblokk oli ka.
Teema oli tookord vist ka selles, et abikaasa sai pisema lapsega vanemahüvitist ja nn palgatulu oli vähe. Vanemahüvitist nad eriti arvestada ei taha. Kuna ta firma oli nende meelest liiga vähe aega tegutsenud (2a) siis taheti ka veel vanu FIE ettevõtlusdeklaratsioone. Põhimõtteliselt oli Swedbank meile valmis eluasemelaenu andma ja ka intress oli väga hea.
Kirjutasin siis SEBi et kuulge Swedbank küll annab saunale eluasemelaenu. Vot siis hakkasid tegutsema. Haldur helistas mulle, et nad võivad ka anda ja intress oli sama. Lõpuks valisin ikkagi SEBi sest lisatingimus tagatise kasutusloa saamiseks oli neil 6kuud, aga Swedbank ei tahtnud ennem laenu väljastada kui kasutusluba esitatud. Aga kuna käes oli juba märts ja tahtsin kindlasti saunamaja tehasest ära tellida, et saaks mais paigaldama hakata, siis valisin ikkagi SEBi.
Ehitushinnad muidugi olid 2017.aastal sellised, et see 70 ruutmeetrine saun maksis rohkem kui me 150 ruutmeetrine maja.
Meil oli tohutu pikk laenu saamise saaga. Kõikidest pankadest võttis meid ainsana jutule SEB, sest soovisime laenu saada maja nullist ehitamiseks. Aga haldur oli üli asjalik, kompetentne, konkreetne ja inimlik (mitte masin). Kuna mina olin just rasedaks jäänud, siis ütlesin mehele, et kas nüüd või mitte kunagi (esialgu plaanisime maja vaikselt omade jõududega ehitada). Igaljuhul kestis see saaga alates esimesest taotluse esitamisest kuni positiivse vastuse saamiseni üle poole aasta ning selle sisse jäi äkki 5 eitavat vastust 🙂 Pidime tõendama, et mees oskab ise ehitada, et seadus lubab ise ehitada, mõtlesime välja skeemi, et võtame kuni karbi valmimiseni üüratu ligi 10% intressiga hüpoteeklaenu, mille hiljem refinantseeringuga saime kodulaenuks ümber vormistada. Pidime esitama detailse ehitusmaksumuse koos hinnapakkumiste ja hetke hindadega kõigele, mis maja ehituse juurde kuulub. Esitasime esialgu projekti kahe korruselisele majale, mille pidime hiljem taandama ühekorruseliseks (alles jäi tühi teine korrus koos akendega, et hiljem ise saaksime omade jõududega ikka kahe korruseliseks maja ehitada). Igatahes kulus sellele protsessile palju pisaraid ja aega ja närve, aga laenu me saime ja elame nüüd oma unistuste kodus 🙂 Parim otsus ever, et ikka lõpuni endale kindlaks jäime ja suutsime tõestada, et oleme laenukõlbulikud.
Minul on SEB-ga just väga hea kogemus. Minu kodupangaks on olnud üle 20 aasta Swedbank ja nemad ei soostunud üldse laenu andma. SEB jaoks olin ma võõras klient, tol ajal ka noor (22), kuid nemad võtsid avasüli vastu ja tegid väga hea intressigi. Lisaks ei nõudnud SEB arvelduse üleviimist nende panka, nii nagu paljud pangad nõuavad. Kolisin ise vabatahtlikult SEB-sse, sest pettusin Swedbank’is – kui pikaajalisi kliente ei hinda, siis nende kaotus. Praegu otsime samuti oma maja ja taaskord on meile positiivse otsuse andnud SEB 🙂
Mul kahel korral kodulaenu kogemus – 2014 ja 2018. Mõlemal korral nii suhtluses kui pakkumises (intressis) Swedbank teistest ikka rohkem kui natuke üle olnud. Viimasel korral sai ka LHVst küsitud ja intress oli Swedi omaga võrreldes ikka väga suur, umbes 35% suurem.
Nii SEB kui Luminori suhtlus oli viimasel korral tobe. SEB oli nõus ainult kohapeal infot andma, aga ma tõesti ei tahtnud igaks juhuks paarikuuse beebiga panka ronida, vaid tahtsin enne infot meili või telefoni teel, kas üldse on mõtet edasi suhelda, kuna Swedist oli juba hea pakkumine käes. Luminor leppis kokku veebikohtumise, millel osalemiseks oli vaja mingis spets keskkonnas sisse logida, mingi programm arvutisse laadida ja ühesõnaga enne korralikult jännata ja kohtumise algul ütles haldur, et meil algavad intressid selliselt tasemelt ja ilmselt saate konkureerivatest pankadest paremad pakkumised. “Ahah, aitäh, head aega!” No kas selleks oli veebikohtumine vaja üles seada?
Kas taotlesite max summat, mis võimalik oleks? Aga kui Viimsi omanikud rohkem tahavad? Aga kui te ei saa praegust kodu nii kiiresti myydud, kuidas siis uue maja ostuprotsess toimub?
Taotlesime max summat ja kui hind jääb kõrgeks, siis lihtsalt ei osta. Seetõttu ei müü oma pesa enne kui meil on mingi kindel teadmine, et meil on, mida osta. 🙂
Miks te oma praegust kodu müüki ei pane? Müügiprotsess võib ju üpris pikaks venida. Või on mingi muu kaval diil, et pank annab múügiks mingi aja?
Sest me ei taha enne müüki panna, kui meil on midagi osta. 🙂
Alati ei pea kodu kohe ära müüma, saab pangast ka sellise tingimuse, kus 1. aasta jooksul müüd oma eelmise kodu. 😉
Hei Miiu! Mis aja panga väljavõtteid nad sult soovisid, et ürgvana maksehäire näha oli? Meil ka see teekond ees, mina kaastaotlejana, ja lootsin, et vaid 6-kuu väljavõtet soovitakse 😀
Nad näevad ju maksehäiret maksehäireregistrist, mitte väljavõttest 🙂
Aga mis perioodi väljavõtteid nad soovisid?
Aasta 🙂
Ja LHV vist kuus kuud!
Tänan 🙂
Ma ilmselt paneks müüki, te ei pea ju ka päevapealt müüma ja välja kolima, müügiprotsess võib tõesti pikaks osutuda. Isegi kui pank annab müûgiks lisaaega, siis kulud on ju kahe eest. Lihtsalt minu mõtted 🙂
Meie maja müüja elab majas sees, tal pole kiiret sellega, et me ASAP ostaks. Sestap me ka teda tagant ei kiirusta. Ja üleüldse on tuttavalt, kes on armas inimene, kodu ostmine vist veidi stressivabam protsess. Nad on isegi pakkunud, et saame varem sisse kolida ja hiljem osta ja midaiganes. Nii et kui müüdud saame, siis ostame. 🙂
No siis on teine lugu muidugi 🙂
Kas sa vanemahüvitist ei saanud? (saad), et miks ülavpeetav😀
Miinimumi 🙂 See ei ole mingi päris-sissetulek…
Võtsin kodulaenu 2017.aastal. Soovisin kasutada ka Kredexi noore spetsialisti toetust. Kodupank ehk Swedbank saatis kohe kuu peale. Luminor andis nõusoleku, aga intress oli krõbe, mistõttu panustasin SEB pangale, sest see tundus kõige lootustandvam. Maja oli juba bronnitud (ühe kuu jooksul pidi tehing toimuma või oleksin ilma jäänud nij kodust kui broneerimistasust)
SEBs käis paberiajamine täie hooga, kuniks… tuli täiesti tühja koha pealt eitav vastus. Nutsin veitsake ja mõtlesin, et see on SEE kodu, siis helistasin kohemaid Luminori, ütlesin täiesti ausalt, et olete mu viimane lootus ja võtsin siiski laenu algselt pakutud intressiga. Praeguseks hetkeks on töötasu tõusnud ja saan taotleda laenuintressi vähendamist. Loodan, et läheb õnneks.
Ps! Päris oma kodus elada o lihtsalt niii niii niii mõnna!!!!!
Ahhhhhh, Liis, sa oled julge ja äge! Hoian sulle pöialt, et intressi alandamine õnnestuks!
Tsauki! Mina hoopis tulen siia väikse soovitusega, sest enne Viimsisse kolimist ei tulnud mulle pähegi, et liikluskorraldus võib mulle kahjuks nii negatiivselt mõjuda. Nimelt kuna H ja E hakkavad sõitma toopäeviti linna (Kui panete E linna kooli) siis soovitan teile reaalselt sõita viimsisse kella 7 30ks ja vaadata kaua teil läheb uuest kodust linna jõudmiseks. Siis sa saad maiku suhu kuhu hakkab päevas umbes 1.5 h(edasi tagasi koju) kaduma ja kas olete valmis seda ajakulu kaotama liikluses.
Mis kellaks sa linna sõidad?
Mina ise lähen kodunt välja 8.50 ning jõuan Veerennisse kontorisse tavaliselt 9.45 ning käin ühistranspordiga kuigi Viimsist võtan marsat 260, sest selle võlu on see, et ta ei peatu igas peatuses Pirita teel nagu 1a.
Koju tulek on alati olnud 1 tund, sest kahjuks ei ole Viimsisse sõites bussirada.
See lihtsalt üks detail millega arvestada igapäevaselt kuna liikumine ju hakkab olema igapäevane. Seega soovitan soojalt selle teekonna ise läbi teha – kindlasti sellepärast maja ostamata ei jää, aga äkki paneb mõtlema, et E ei peaks iga päev 2 tundi bussis liiklema siis võiks ta ju Viimsis koolis käia? Sorry ma ei õpeta vaid ainult annan nõu millega arvestada ja kuidas Viimsis elamine kõige mõnusaks teha 🙂
Mina soovitan ka mõelda korraks olukorrale, kui teil 3 last koolis hakkavad käima. Kas nad saavad ise kooli ja tagasi? Kas huviringid hakkavad piirduma ainult koolis pakutavatega? Ja kui mõlema küsimuse vastuseks on ei, siis: kas olete mehega kaalunud autojuhi ametit?
Kas Te sõltute praeguse maja müügist? Mul sõbrad müüvad väga kihvti maja hea hinnaga, aga huvilisi napib, lausa uskumatu. Pool aastat tagasi osteti kõik, mis müügile tuli kohe ära, jäid vist tiba hiljaks. Notari juures on uus kinnisvaraleping tehtud, neil on aasta aega maksta, kuid ei saa maja müüdud, sissemakse oli 350 tuh pealt tehtud, pool aastat mööda tiksunud ja nad juba suht paanikas.
Ise ( ka ettevõtjad) saime 2012 Nordeast ilma probleemideta, tagatisena meie eelmine kodu, mis oli laenuvaba. Aga siis oli langus ja saime mega hea asukohaga ( meile!) superhinnaga ( eelmine omanik ehitas krooni lõpus 5,5 miljoniga) ökomaja, elu parim diil. Nii, et meil hea maja languse hinnaga, lisaks tiksub korteri üüriraha, mille võiks tagatisena ümberhinnata, aga pole viitsimist hindamisakte jms teha.
SEBst tuli vastus alles siis, kui meil juba notaris käidud.
Swedi ei proovinud, muud vist tol korral polnud.
Kas lapsed saavad kooli ise või peate viima? 12 aastat kolme koolilapse transportimine on kergelt öeldes väsitav…
Edu ja kerget kolimist!
Ikka sõltume, jah 🙂 Kus piirkonnas sõbrad maja müüvad? Näita, tahan kihvti hea hinnaga maja näha!
Viimsist saavad lapsed ise kooli!
Tartus, kaugevõitu Teile.
Krt. 🙁
Näidake kihvti Tartu maja! 🙂
Kardan, et sõbrad ei tahaks, kui siin nii kommenteerin nende maja:D Et nad hädas on müügiga ja varsti tähtaeg kukub ning võivad kaotada suure sissemaksu. Sry.
Maja on linna ääres ja skandinaavia- stiilis, ökomaterjalidest kvaliteetne maja, kahjuks otsustasid, et uues lukskorteris kesklinnas oleks lahedam elada, nad on tüdinenud kolme lapse taksotamisest, lapsed käivad kesklinnas koolis+ trennid, muusikakoolid.Ja kui perega reisid palju, siis majas koguaeg midagi teha ja nad tüdinenud.
Töötan ise kinnisvara valdkonnas ja tavaliselt seda ei soovitaks, aga kui maakler teeb oma tööd tõesti nii kehvasti, siis on võimalus ka otse omanikuga ühendust võtta..
Miks mitte võtta ennast esindama mõni hingega asja juures olev maakler, kes ka vene keelt räägib? Siinjuures on tavaliselt nii, et maakler saab oma tasu kätte teiselt maaklerilt, kellele ta ostukliendi viib, seega ei oleks see teile ka lisakulu. Samuti oskab igapäevaselt kinnisvaramaailmas tegutsev inimene kindlasti juhtida tähelepanu olulistele nüanssidele, mis kodu valimise ja võõrandamisprotsessiga kaasnevad (varjatud puudused, korrektne dokumentatsioon, õiglane hind, detailne ostu-müügi leping jnejne). Võib-olla oskab ta teid suunata hoopis sellises suunas, mille peale ise ei tulekski 🙂 Mäletan, et ka praeguse kodu ostsite maakler Kaspari (?!) suunamisel, kuigi esialgu otsisite hoopis korterit? 🙂
Igatahes, kui on vähegi huvi ja ise ühtegi usaldusväärset maaklerit ei tea, siis oskan neid kamaluga soovitada. Ja kui lõpuks panga jaoks eksperthinnangut vaja, siis võid ka teada anda 😉 (Jah, ma olen kinnisvara hindaja :D)
Edu, kainet meelt ja jõudu selle õige Kodu leidmisel!
Ei, Kaspar müüs meie vana kodu. Ja väga hästi, pealegi. Uue kodu saime, sest maakleril, kes meile korterit müüs, ei olnud meile korterit 😅 Ja ta viis lõpuks meid meie suure ohkimise peale sinna lähedale teist arendust, meie tänast kodu, vaatama… Aga ma ütlen ausalt, tema ei teinud ka just maaklerite kutsele au.
Pean sind meeles kui hindamiseks läheb, pangalaenu saamiseks on ju seda igaljuhul vaja? Aga selle kuulutuse peale ma ise maakleri võtmisega ei viitsi võimelda, sest see maja on nunnu peaasjalikult ainult väljast, meile TUNDUB, et ta võib olla liiga väike jaaaa sada “aga”. Ühesõnaga kui keegi, kes seda müüa oskab, seda müüks, oleks tõenäolisem, et me selle vastu huvi tunneks 😀 Sellest ka mu küsimus postituse alguses.
Meil oli väga sarnane kogemus Luminori ja SEB-iga. Luminoris kuulati meid ilusti ära aga öeldi, et pigem me ei tahaks teile laenu anda ja kui ikkagi annaks siis väga kõrge intressiga, et minge parem mujale. Luminor oli sellel hetkel ka meie kodupank ja eelmise kodulaenu finantseerija. Võiks arvata, et tahavad oma ustavaid (kuld)kliente hoiada aga… noup. SEB kohtumisel tekkis tunne nagu oleks koolis pahanduse eest direktori juurde kutsutud. Väga konkreetne ja karm tädi ristküsiltes meid ja üritas nagu vahele võtta. Me oli seal mõlemad sirge seljaga ja üritasime silma pilgutamata kiirelt ja asualt küsimustele vastata. Pingelise kohtumise lõpuks ütles tädi veelgi kurjema häälega, et ta ei näe ühtegi põhjust miks me ei peaks neilt laenu saama ja viskas isegi hea intressi õhku. Jäime ametlikku pakkumist ootama, kuid saime hoopis kõne, et enne pakkumist peame minema kontorisse ja uuendama oma kontaktandmed. Wtf??? Me ju käisime seal ja andsime juba taotlusega kõik andmed ära. Ühesõnaga ei saa ma siiani aru, miks me kuskile uuesti minema pidime ja ebameeldiva suhtumise pärast loobusime SEBist. Swedbank oli maailma kõige inimlikum, sõbralikum ja ka mega kiire asjaajaja. Nad olid ka äärmiselt põhjalikud, kuid seejuures alasti väga viisakad ja mõistvad.
See SEB asi… I simply cant… Aga tore, et saite hea kogemuse! See koduostu-asi on piisavalt oluline asi, et enda ja oma kodu nii pikaks ajaks kellegi/millegi ebameeldivaga siduda. 🙂
Isver, mul oli eile SEB kohtumisel täpselt samasugune tunne nagu Birgit kirjeldas, et oleks nagu pahandusega hakkama saanud. Kurja olekuga tädi uuris detailselt minu eraelu, tegi mõnitavaid vahemärkusi, ütles, et ta küll ei usu, et ma laenutaotlusele positiivse vastuse saan, aga heaküll, teeme siis ikkagi. Paari tunni pärast helistaski, et nagu arvata oli- laenu ei saa. Ei mõista, miks siis üldse nõustamisele kutsuda ja inimese aega raisata ning oma ebameeldiva olekuga päev rikkuda. Swedi sõbralik ja meeldiv laenuhaldur sai kõik telefoni teel räägitud, SEB alustas sellega, et ilmtingimata on vaja kontorisse kohale tulla. Seda enam, et tegelikult mingit nõu ja nõustamist ma ei saanud. Siiani ajab südame pahaks, kui mõtlen sellele SEB tädile, väga-väga ebameeldiv kohtumine oli.
Kodupank Swed andis telefonis juba esimese vestluse ajal positiivse vastuse.
Soovisime taodelda ehituslaenu, et ehitada Eesti maja. SEB st saime eitava vastuse, kuna elukaaslasega mõlemad töötame Soomes. Järgmiseks läksime Swedbanka. Swedbank leidis siiski, et võiksid meile laenu anda. Muidugi meie puhul luges ka see väga palju, et meil on väga hea laenuhaldur. Juhtusime ühel korral Swedi sel hetkel, kui meie laenuhaldur oli puhkusel ja rääkimsime teise halduriga, tema ütles kohe, et tema ei näe meil üldse võimalust, et laenu saaksime. Nii, et tänu meie super heale laenuhaldurile saime unistuse täita, ehitada maja. 18 kuud hiljem pidime saatma panka valmis maja pildid. Meil oli nii hea meel, et keegi uskus meisse, et oleme suutelised maja selle ajaga valmis ehitama. Raha hoidsime väga palju sellega kokku, et elukaaslane on ise ehitaja. Otsast lõpuni oma kätega ehitatud maja. Siseviimistluse tegi minu ema, kuna on elukutselt maaler. Olin ka alati ise abiks kõiges milles võimalik, värvimistööd jms ning isegi saage õppisin kasutama 😀
Nii tore lugu ❤️
Minu kodupank oli Swedbank.Sealt sai eitava vastuse.Mind tehti sellest kõnes nii maha.Ütlesid,et mul pole mitte mingit lootust laenu saada.
Läksin SEBi ja sealt tuli üsna kiire jah vastus.Halduriga olen nii rahul,aitas ja toetas igas küsimused ja mures.Sain ilma tagatiseta väikese sissemaksuga kodulaenu.
Laenu võitsin üksi olles 7ndat kuud rase.
Meil on just Swediga kohutavalt ebameeldiv kogemus, olgugi, et lõpuks võtsime laenu ikka nende käest (lisatagatiseks olnud kinnisvaral oli Swedis hüpoteek, mida SEB ei tahtnud refinantseerida, kuna mõlemad vanemad nn maakohas eraettevõtjad, kellel juba vanust ka omajagu 🙂 ).
Swediga suhtlus oli piinarikas, aga olen kindel, et see oli ainult ja ainult sellepärast, et meile sattus kohutavalt kehv haldur. Iga küsimuse vastust ootasime 3-4 päeva, pidevalt oli haldur kontorist väljas või haige ja asendajat ei olnud määratud jne, telefoni teel kätte ei saanud. Kuna meil oli ostuga väga kiire ja müüjal samuti väga kiire, siis see mökutamine ajas natukene kettasse. Samuti kuulsime korduvalt, kuidas meie nn maakohas (tegelikult 1 suvitus-talvituspiirkond, kus kinnisvara sama kallis, kui Tallinna äärelinnas) olev vanemate kinnisvara on raudselt nii väärtusetu, et seda küll tagatiseks panna ei saa (ise kinnisvara näinud ei olnud haldur) ja muud absoluutselt alandavad ja halduri isiklikku arvamust väljendavad laused (täiesti Tallinna-kesksed). Samuti ka paar valeinfot andvad laused (soperdas selles osas, kuidas ja kes hindavad kinnisvara ja mis soodustused nendega kaasnevad). Lõpuks olime meeleheitel ja saime nn asendaja endale, kes oli väga meeldiv inimene ja sai meie murest aru ja helistas peale tööpäeva lõppu, et saame laenu ja üritas ruttu notari aja saada ja andis juhised, kuidas kohe järgmine hommik mingid lepingud allkirjastada.
SEB-is oli megasümpaatne haldur, kes reaalselt jagas nõu ja oli meile, kui noortele väga suureks abiks ja toetuseks. Proovis leida lahendusi, kuidas me ikka nende käest laenu saaks võtta jne.
Seega on ilmselt asi selles, kelle otsa sattuda. SEB-is võib olla väga toredaid haldureid ja Swedis absoluutselt oma tööga mitte hakkama saavaid haldureid.
Me abikaasaga saime pangast juba laenuloa, kui järsku(???) pank avastas, et selle maja korterid on ärimaa(sest 1. korrusel asub kohvik). Esiteks oleks seda võinud varem märgata, teiseks ei saanud me seepärast enam kuskilt laenu. Juba arvasime, et ost jääb. Omanikud ei saanud sellest ise ka lahti, sest pankade laenupoliitikad muutuvad. Mitte keegi poleks saanud selle korteri jaoks laenu. Ja enamasti ei seisa inimestel pangakontol sellist vaba raha, et üks kena kolmetoaline osta😀. Hiljem mehe tuttav, kes töötab pangas, palus uuesti laenutaotluse saata ja me ikkagi saime laenu. Nagu tutvuse kaudu😀. Notarisse jõudsime pool aastat pärast esimest laenuloa saamist. Me kõndisime vahepeal sellest korterist mööda ja abikaasa vaatas aknal paistnud müügikuulutust ja ma püüdsin lohutada, et küll tuleb järgmine koht, pole vaja ennast piinata. Omanikud olid hinda natuke alla ka lasknud selle ajaga. Tänaseks päevaks on korterid muudetud osaliselt elamumaaks, nagu see peabki loogiliselt olema, aga täielik absurdikomöödia oli – kõik saavad aru, millega on tegu, aga bürokraatia takistas.
Oi, ma tean nii hästi seda “ei luba igatsust südamesse lasta, enne kui midagi kindel pole”. Minu ja elukaaslase eelmise aasta plaaniks oli osta endale ühine elamine, sest kaua me niimoodi jookseme edasi-tagasi. Ideaalis tahtsime maja. Selleks hakkasime siis aasta alguses enda finantse korda saama + minu korter, mis pidi saama sissemaksuks, vajas siit-sealt väikest nokitsemist (palju ei tahtnud teha, sest leidsin, et uus omanik ise saab endale sobivaks värvida-tapeetida, aga põhi pidi korras olema). Augustiks jõudsime nii kaugele, et panin enda korteri müüki ja siis hakkasime otsima. Täpselt nii riskiasi oligi, et minu korter on müügis ja samal ajal vaatame, mida leiame. Ise olin fotograaf, maakler ja kolme nädala pärast peale igapäevaste telefonikõnede ja päris paljude näitamiste oligi olemas ostja. Kindel ostja, silmad säramas, tegime broneerimislepingu, sest tal oli vaja ära oodata oma järgmise kuu palk. Suur viga, mida ma mitte kunagi enam ei tee!!
Paar päeva hiljem leidsimegi enda unistuste maja – kõik klappis ja see OMA tunne tekkis koheselt. Pangast saime igati positiivse vastuse. Samas olid aga müüjatel ühed teised huvilised veel. Meie meeldisime neile rohkem ja nad olid nõus ootama kindla ajani. Ning siis hakkaski paanika – kas me ikka saame, äkki minu ostja venitab või hüppab alt ära, tuhat muud muret, et öösiti magamine muutus keeruliseks.
Nii oligi – minu korteri ostjal oli aega enda arust lõpmatult, tema pank oli üldse vait. Nädalad möödusid.. Ootasin, kirjutasin, helistasin, et ta natuke panka tagant kiirustaks – oeh, nii pingelist aega pole elus veel enne olnud. Tundus, et kõik libiseb käest ära.
Kuni võtsin ühendust minu korterit soovivate teiste huvilistega, et neil kiiret pole ja siiralt soovisid, et ma neile teada annaksin, kui esimene loobub. Selguski, et nad said selle koheselt välja osta ja olid väga minu kõnet oodanud 🙂 Ainuke konks oli, et paari päeva pärast pidi üks abikaasadest Gruusiasse lendama. Et leida reedese päeva jooksul notariaeg järgmiseks teisipäevaks on enam kui ulme, on veel rohkem uskumatum see, et väikese abi ja suure palumisega me need ka saime!! ULME kuubis! 😀
(Esimene ostja polnud otseselt pahane, seda enam, et meievaheline leping sai nagunii läbi, kui ma teise ostajaga tegutsema hakkasin.)
Nüüd oleme juba pea kolm kuud oma aiaga majas, ülirahul ja õnnelikud. Jah, august, september ja oktoober moodustasid koleda emotsionaalse kadalipu, aga seda enam uhkemad me selle kõige üle oleme, et hakkama saime. See kõik oli seda praegust hetkel väärt 🙂
Jõudu teilegi! Küll kõik läheb nii, nagu minema peab 🙂
Meil oli SEBiga üsna sarnane lugu, hakdur ütles, et meil on niiiii palju kohustusi, et never ei anna teile laenu… kohustusi oli siis mul a la 75 euro eest kuus, elukaaslasel veidi rohkem. Me olime ikka väga üllatunud sellest, palgad oma arust üsna normaalsed, puudusid varasemad probleemid jne. Aga Swed ütles kohe jah, aitas meid igatepidi asjaajamistel. Ilmselt on sebil hirm majanduslanguse ees lihtsalt suurem, on ettevaatlikumad.
Meil samuti SEB kõige positiivsem kogemus. Oleme elukaaslasega alles 20ndate keskpaigas ja ostsime oma esimese kodu. Oleme terve elu Swedis olnud, kuid Swed polnud nõus meile ennem isegi pakkumist tegema kui me ei esita hindamist nende panga poolt, mis oleks maksma läind 400€. Ehk siis oleksime pidanud laksma korterit hinnata ja välja käima selle eest 400€ ja siis alles teada saanud, kas swed annab laenu või mitte. Küll aga SEB sellist asja ei nõudnud ja tegid kohe pakkumise. Saime positiivse vastuse ja elukaaslane sai üksinda laenu, mis oli meie jaoks ääretult tähtis. Me ei soovinud kohe kindlasti kaastaotlejad olla😊
See jutt tundub mulle pisut kahtlane 🙂 Pank ei tee ise(!) hindamist, vaid selleks on kinnisvarabürood. Sooduka muidugi saab, kui valid panga koostööpartneri. Teiseks 400 €? Korterite hindamine toimub üsna fikseeritud hinnakirja alusel ja selle hind peaks olema maksimaalselt 200 €. Eramajade hindamine võib olla 200 € – 300 €, aga samuti mitte 400. Esialgse pakkumise oleks nad päris kindlasti saanud teile teha, kuna tegemist on kodupangaga ja teie laekumised-väljaminekud seal näha…
Meil oli nii, et Lhv, nordea ja SEB ütlesid ei, Swedbank küsis süvenedes lisaküsimusi ja otsustas laenu anda,kusjuures meie ettevõte oli kümme KUUD vana aint 😀
Jaa, mäletan seda lugu, see oli nii tore!