Hei, sõbrad! Alustuseks: tundsin pikalt, et pean uue nädala postitust alustama mingisuguse selgitava ja õigustava proloogiga, kuid taipasin, et sellel pole mitte mingisugust mõtet. Ma ju kirjutan oma blogi ja löön selles projektis kaasa eelkõige teie pärast (ja ühtlasi muidugi ka selleks, et perele leiba teenida) ja teil, mu sõbrad, ei ole siin kunagi funktsionaalse lugemisoskusega probleeme olnud. Kuhu mu kirjutised selle koostöö käigus satuvad ja millist vastukaja tekitavad, ei ole minu teha ega ausalt öeldes ka minu asi süveneda. Nii et lähme hoopis kohe uue nädala ostukorvide ja menüü juurde!
Kuna ma möödunud nädala ostukorvist osa eksperimendi korras turult soetada mõtlesin, jätsin e-Coopist tellides eelarvest 15€ varuks. Et kaks asja tol korral saamata jäid (rukola ja kodujuust vist), jäi mul turul kulutada hoopis 17,30€. Jätsin seega poest ostmata igasuguse lihakraami ja nipet-näpet veel ning mõtlesin, et soetan ülejäänud asjad turult. Ma panen ostukorvid-tšekid postituse lõppu nagu viimatigi, et saate uurida, mida ja kuidas täpselt soetasin!
Ostukorvi mahtus puuvilju-köögivilju, otsa saanud pruuni suhkrut, vahepalaks kamapalle, täisterapastat ja kaks pakki külmutatud Argentiina merluusi e. heiki jms., mida piltidelt näete. Kirjas oli, et tegu on peata kaladega ja ehkki ma küll tegelikult kartsin, et nendega midagi pihta hakata ei oska, osutus ost siiski igati mõistlikuks. Aga sellest lähemalt pisut hiljem.
Turulkäiku lükkasin pikalt edasi, sest ma lihhhtsalt ei ole harjunud toidu ostmiseks kodust väljuma ja bussiga teise linna otsa sõitmine, et toiduvarusid täiendada, tundus täiesti ületamatu retkena. Absurdne mugavus, ma tean. Kolmapäeval siis lõpuks võtsin pea tagumikust välja ja vedasin end Mustamäe turule. Meie kodu juurest sõidab buss otse sinna ja ma polnud varem käinud ka, nii et igati tore väike ekskursioon mul ja Väikevennal kahekesi ette võtta. Panin kodus 17€ sularahas taskusse, vajaminevate asjade kilohinnad poes telefoni märkmetesse kirja ja läksin turule. Ma ei ole ju muul ajal (eksperimendiväliselt) üldse kilohindades näpuga järje ajaja ja oleksin muidu turult kõike head ostnud üleüldse kunagi teada saamata, mis kui palju maksis ja mille eest kogemata liiga palju raha välja käisin. Lühidalt ja üldistades võib öelda, et köögiviljad on turul mitu korda kallimad ja lihakraam kõvasti ilusam ja soodsam. Samuti räägib turul ostlemise kasuks võimalus kogust täpselt sööjate arvule vastavalt soetada. 50-50 seguhakkliha, mis samal ajal e-Coopis soodushinnaga 3,90€/kg maksis (mis on ikkagi poe kohta päris hea hind), oli turul 2,90€/kg. Mina ostsin kilo hakklihasegu, milles 75% veist (mis, nagu palju räägitud, on ainus liha, mis meie toidulaual kindlalt olema peab) ja maksin selle eest vaid 3,20€. Ja kõvasti ilusam oli see ka kui poes. Samuti olin üles tähendanud erinevate veisetükkide kilohinnad. Sain turult vist 7€/kg (ei kirjutanud üles…) hautamiseks VÄGA hea kvaliteediga veiseliha (kusagilt tagaosast), mis võrreldes poe odavaima 8,90€/kg abalihaga oli kordi-kordi õrnem ja parem. Nii et kui lihasöömist oluliseks peate – võiks turult osta küll. Oma karbi või kotiga minnes saaks pakendikoguseid ka märkimisväärselt vähendada.
Samuti oli mul vaja kodujuustu, mis oli täpselt sama hinnaga, mis kodujuust poes ja mille ostu ma pisut kahetsesin. Esiteks sellepärast, et oleksin selleks kaasa võinud võtta oma taara (mis oleks olnud hea põhjus lahtist kodujuustu misiganes hinnaga osta) ja teiseks sellepärast, et suundusin pärast turulkäiku kõrvalasuvasse Maximasse, kus meie pere lemmik Otto kodujuust soodushinnaga kõvasti odavam oli. Aga see selleks. Igatahes oli mul pärast turulkäiku eelarvest järgi 7€ ja kui ma järgi mõtlesin, mida mul poest veel hädasti vaja osta oli (kaerahelbeid, suvikõrvitsat, võib-olla paprikat, kindlasti juurde porgandeid ja kartuleid), hakkas hing sees pisut värisema. Et mul oli lisaks seitsmele eurole taskus veel ka pangakaart, rehmasin käega ja otsustasin: olgu. Kui läheb üle, siis läheb. Leidsin juurviljaosakonna “hea hinnaga” korvist (ise ka veel ei usu, et niimoodi joppas) kolm väikest suvikõrvitsat ja paprika. Sellest, miks see priske ponks paprika seal allahinnatud oli, ma ei saanudki lõpuni aru, aga need kahjustunud koorega suvikõrvitsad oleksid ilmselt õhtul prükki lennanud. Täielik võit! Olin oma poolmuidu-viljade üle nii õnnelik! Veel leidsin “hea hinnaga” lihatoodete letist sama kuupäevaga kanafileed, jälle ürgodavalt ja et see oleks õhtul prükki läinud, tundsin õilsa säästurüütlina, et pean selle kindlalt koju viima, mingu siis eelarve lõhki või mitte. Ja puuviljad olid alla hinnatud ja… Ühesõnaga olin valmis oma säästuree pealt kolinal alla sadama… kuni kassasse jõudes selgus, et kõik mu porgandid-kartulid-kanafileed-suvikõrvitsad-paprika-kaerahelbed-viinamarjad-apelsinid MAKSIDKI kokku täpselt 7€. Selle sisse mahtus tegelikult ka üks 50-sendine Vitamin Well, mille ostsin, sest mind tabab surmajanu täiesti ootamatult ja mul jäi veepudel koju – imetava ema rõõmud. Ühesõnaga: ebareaalne. Ma pole MITTE KUNAGI poes käies ja hindu jälgides seitsme euro eest NII palju koju viinud. Päriselt ka, minust on saamas hoopis teistsugune tarbija ja see mõistmine on VÕRRATU!
Aga ostujutud räägitud, lähme menüü juurde. Kõik toidukorrad, k.a. nende kõrvale serveeritud salatikraam ja nelja inimese lõunasöögid (Kroonprintsess oli terve nädala kodus ja H võttis tööle kaasa), on 50€ sees. Samuti hommikusöögid. Kahel päeval oli hommikumenüüs munapuder (ühel päeval koos eelmise päeva pirukaga), ühel tatrajahupannkoogid, ülejäänud päevil puder. Magustoidud-vahepalad samuti. Laupäeval oli Kroonprintsessi sünnapidu, mida me ilmselgelt ei arva 50€ nädalamenüü sisse. Esiteks sellepärast, et sünnipäevad on pikalt ette planeeritavad kulud ja teiseks sellepärast, et ilmselgelt ei ole võimalik säästueelarvesse arvestada kümneid võõraid inimesi. Niisiis jäid nädalavahetuseks planeeritud toiduained kõik järgi – nii heeringas kartuli ja kurgi-rohelise sibula-kodujuustukastmega kui ka teine ports külmutatud heiki, mille muidu pühapäevaks valmistanud oleksin – sest toitusime sünnipäevaks valmistatud toitudest ja nende jääkidest. Etteruttavalt olgu öeldud, et algaval nädalal on meil külas minu emme ja ma proovin tema ka 50€ piires ära toita. Vaatab seda asja… 😀
Esmaspäeval sõime lõunasöögiks pühapäevast chili sin carnet. Hästi hea kraam! Retseptivihikus on lihaga chili retsept – kui kedagi huvitab. Plaanisin seda tegelikult hoopis reedel teha ja pühapäeval jäägid mingi mehhikopärase pitsa peale panna, aga nagu mul “nädalamenüüd” ikka – miski pole kivisse raiutud ja lõpuks läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Mulle tundub, et inimesi hirmutab nädalamenüü ja kord nädalas ostlemise juures kõige rohkem see, et siis peab justkui ette otsustama, mille järgi isu on… aga meil igatahes pole üldse nii. Ostame universaalsemaid toiduaineid, mis sobivad mitmetesse toitudesse ja nii on võimalik plaane jooksvalt muuta. 🙂
Ma saan aru, et põhiline kriitika meie nädalamenüü pihta on see, et me ei söö piisavalt liha. Kes on harjunud õhtusöögiks terve kana per nina sööma jne. Meie peres igatahes on lihata toidud kõigi liikmete seas igati au sees, sest esiteks on need väga maitsvad, toitvad ja soodsad, aga teiseks teame ka, et liigne lihasöömine on kerele ja planeedile kurnav. Niisiis oli esmaspäeva õhtul laual meie menüüs väga tihe esineja – lihata borš. 🙂
Supi sisse said eelneval nädalal soetatud peedid (uskumatu kui palju saab olematu raha eest juurikaid osta!), sibul, kartul, porgand ja laupäevastest kapsarullidest üle jäänud keedetud kapsapea läks nii supi sisse kui ka muretaignapõhjal kapsapirukasse, milles lisaks veel muna, hapukoor ja riivjuust. Hapukoorepakk ei ole küll säästukuu raames soetatud, vaid pärit jõuluajast, kui see meie nõmeda külmiku tagaosas kinnise pakina vist natuke ära jäätus, ümber paigutades üles sulas ja ülirõveda konsistentsi saavutas. Maitselt oli okei, nii et ära visata teda igatahes ei saanud – eriti säästukuul. Nii saigi ta piruka sisse. 🙂
Teisipäeval sõime lõunaks suppi (mida keedetakse alati ilgelt suure laarina, sest soodne ja kõigi lemmik), magustoiduks puuviljasalatit (pildid lõpus) ja õhtusöögiks võtsin ette ürgodava hinnaga ostetud kalad. Külmutatud ookeanikala nagu nad kõik, aga sellisest polnud veel kuulnud ja hind oli nii hea, et uudishimu võttis mõistuse. Googeldasin merluusi, kes inglise keeles “hake” on, ja lähemal vaatlusel selgus, et ta ongi teise nimega heik. Ja hõbeheik on ometi võrratu kala! Proovisin järgi. 2,19€ maksis külmutatud toode nimega “peata merluus”. Neli kala, neljale sööjale enam kui küll – jätkus järgmiseks lõunaks ka.
Kartsin, et pean temaga hullult vaeva nägema – eriti, et ma olen üsna kalavõõras kokkaja ja puhastada eriti ei oska. Kalal olid tõepoolest pea ja saba eemaldatud, aga ka sisikond ja soomused. Mul jäi üle ainult selgroog eemaldada, väikesi luid üldse polnud. Nii lihtne oli! Sulatasin pannil või, viskasin selle sisse sidrunitükid, poolitatud küüslauguküüned ja tšillihelbeid, praadisin kõigepealt nahapool all ja siis teistpidi, et kala ilus imeõhuke nahk krõbedaks läheks. Läks. Erinevalt teistest odavatest ookeanikaladest ei muutunud see heigiline kuumutamisel kumjaks või vesiseks liistakaks, vaid filee jäi üllatavalt priske ja liha tihe. Maitselt oli mahe ja hea. Väga õnnelik, et see katse mul ei nurjunud! Lapsed ka sõid ja kiitsid.
Serveerisin klassikalise risoto ja sidrunimahla ning tšilliga marineeritud värske kurgiga. Kokkamiseks on mul vein sügavkülma varutud – me ise H’ga alkoholi ei pruugi (mina ajutiselt, H üldse mitte kunagi), nii et kui meie arvukatest külalistest ja õhtusöögipidudest jääb mõnikord üle poolik pudel veini, rändab see mul suure jääkuubikuvormiga otse sügavkülma. Nii ei pea ka piiratud eelarvega retseptides järeleandmisi tegema või iga kord söögitegemiseks kalli ühikuhinnaga väikesi veinipudeleid soetama. Muidugi ei pea risoto ka veinita tegemata jääma. Valmistasin selle porgandi, sibula, kanapuljongi ja riivitud Džiugasega. Risotoriis tuli kapist, ootas seal juba kuid ja kuid aega, mil ma viitsiks risotot valmistada. Nagu see oleks üleüldse keeruline või aeganõudev… 🙂
Kolmapäeval oli lõunaks, nagu meil siin tavaks on, eelmise päeva lõuna. Õhtul tulin turult odava kanafileega ja väänasin selle koos suvikõrvitsa, paprika, sibula, küüslaugu ja konservmaisi ning vahukoorega täistera-kanapastaks, mille karriga maitsestasin. Ehtne selline lihtsa mehe pubipasta, aga jube hea. Peale puistasin sedasama Leedu laabijuustu, mida risoto sissegi panin. Muide – toidupiltide tegemine on väga raske, sest söömise käigus näevad toidud hoopis isuäratavamad välja. Kogu kaste vajub põhja ja…
Paralleelselt pastaga valmistasin ette ka järgmise päeva lõuna- ja õhtusöögi. Kui ma kõigi kolme lapsega kodus olen ja samal ajal tööd tegema pean (ja teadsin, et pean, sest ehkki mul on asendaja kes suurema osa tööd hästi tublisti ise ära teeb, käib meil pulmahooaeg täistuuridel ja kujundustöödega ta mind aidata ei saa), on mu elu seda kergem, mida rohkem süsteemselt ette mõtlen ja enda elu kergemaks teen. Niisiis haudus kolmapäeva õhtul (samal ajal kui ma pojale diivanil inimlutti ja -madratsit tegin) mitu tundi maitsev veisepada. Kaks suvikõrvitsat, suur hunnik porgandeid, 600g liha, kaks paprikat, paar suurt sibulat, tüümiani, purustatud tomatid, ca. 2 dl punast veini (minu puhul sügavkülmakuubikud, võid ka ära jätta ja näiteks sortsu veiniäädika või balsamicoga asendada) ja sorts vahukoort. Kirjutasin kahe asja paralleelselt kokkamisest veidi lähemalt SIIN.
Lõunasöögiks sõime lastega hautist tatraga, õhtusöögiks tegin kõrvale polentat e. maisimannat. Maisimanna on väga odav ja väga maitsev lisand misiganes hautisele. Seda tuleb puljongis hautada ja eriti hea on ta, kui sinna sisse panna killuke võid ja mingisugust juustu. Hea nipp on juustujupid (näiteks kõva laabijuustu kuivanud “tagumikud”) sügavkülma tallele panna ja tervenisti polenta, püreesupi, béchameli vms toidu sisse visata. Mina tegin nii ülejäänud Džiugasega. Hiljem valad selle maisimannapudru ristkülikukujulisse vormi ja lased jahtuda. Siis saab ta hõlpsasti ruutudeks lõigata, sellessamas polentas kergelt paneerida (lihtsalt kastadki polentaruudu maisimannaga) ja pannil krõbedaks praadida. Kindlasti proovige järgi – see on imeline!
Reedel oli traditsioonilise Sünnipäevahommiku Pannkoogihunniku aeg. Kook-moos-kook-vahukoor ja sügavkülmast vaarikaid lisaks. 🙂
Hommikupoole panin kogu ostetud hakkliha, porgandi, paprika, suvikõrvitsa, sibula ja küüslaugu sortsu veini ja purustatud tomatitega tundideks hauduma, et saaksime täisteraspagettide kõrvale maitsvat bologneset süüa. Et meile tulid Kroonprintsessi sünna puhul külalised, saime ka neile seda poolpidust õhtusööki pakkuda. Palusime neil külakostiks pasta kõrvale värsket salatit ja peale parmesani tuua. Ikka tahetakse külakostiga tulla – parem siis juba öelda, mida vaja on, eksju. Pastat söödi veel ka laupäeva lõunaks. Mina unustasin muidugi suures sünnipäevasaginas lõunasöögi üldse ära ja näppisin siit-sealt sünnalauale valmistatud toite. Aga ma sünnipäevapostituse teen eraldi. 🙂
Magustoitudeks, nagu öeldud, said sel nädalal mitmed puuviljasalatid. Õudselt hea ja nauditav kraam – ma ei tea miks me neid muidu nii harva söönud oleme. Peale puistasime küll kookoslaaste, küll sedasama Coopist kogunenud tasuta valget šokolaadi. Need magustoidud on kindlalt selline asi, mis meiega säästukuust tulevikku kaasa tulevad. Soodne, tervislik ja imemaitsev. 🙂
Andra teatas ükspäev, et tuleb korraks tassile kohvile ja mul hakkas automaatselt imelik, et mul midagi lauale panna pole. Kui ta veerand tundi hiljem saabus, oli mul esimene vahvel raudade vahel. 🙂
E-Coopi tellimuse arve (rukola ja kodujuust pole veel maha arvestatud, need maksti tagasi) SIIN ja Maxima tšekk (kus peal veel õhupalle asendavad salvrätid ja Kroonprintsessile kingituseks auguraud – ma ei suuda uskuda, et ma õige asja MAXIMAST leidsin) SIIN.
Ma loodan, et ma nüüd midagi ei unustanud. Sellised said igatahes möödunud nädala toidujutud. Loodan, et need toidupostitused teid jätkuvalt huvitavad. Ootan teid ikka kaasa rääkima-mõtlema ja mulle ka nippe jagama! Kogumispäeviku kontekstis olen muidugi täielik säästuvõhik – sealsed perenaised on ikka maailmaklassi majandajad. Ja meid on seal juba peaaegu 11 000! Nii et kes veel liitunud pole – tulge ka! (LINK)
mind ikka ammu häirib ja jääbki häirima, et inimestel ikka igal võimalusel tarvis kritiseerida.. liiga vähe liha, liiga palju liha jms.. absurd lihtsalt. nagu poleks paremat teha 😀
see on elu õppetund vist – mitte lasta end häirida 🙂 ma ka ei valda seda kunsti!
Missugune auguraud?
Avasin lingi lootes augurauda näha, aga nägin aind tsekki. Milline pettumus. 😀
Motiivauguraud! Ma ostsin talle Büroomaailmast südame ja tähekese ja Maximast leidsin krooni. Ja juhtumisi parim sõbranna kinkis veel jänese ka. Need on need, millest tulevad vajutades kujundid. Maximas olid 2€/tk. :O
Oooo… Väga äge.
Seda kahtlustasingi. Ise vaatan neid ka pidevalt igatseval pilgul, aga nüüd vist tean, kust otsida ja printsessid õnnelikuks teha. 🙂
Bürookas on 3,80/tk (veits toekamad, tuleb tunnistada, kui Maxima omad, aga need ka täitsa viisakad) ja Maximas olid, nagu öeldud, soodukaga 2/tk. 🙂
Minu arvates igati normaalne lihakogus. Toitumisnõustajana näen tavaliselt pigem seda, kuidas inimesed liha, ei, pigem isegi mingeid kahtlaseid lihasarnaseid pooltooteid, kõvasti üle tervisliku normi tarbivad.
Mina mõtlen ka nii. 🙂
Väga inspireeriv lugemine!
Ma olen juba väga pikalt kimpus toidu valmistamisega, kuidagi üksluine kukub koguaeg välja ja pean end sundima süüa tegema. Tundub, et pean Su postitusi tihedamini lugema hakkama, sest mõte hakkas tööle ja vähemalt paari-kolme uut retsepti tahaks proovida.
Eelarve kohapealt tunnen, et võiksime ka kindlasti üle 100€ kuus toidu arvelt säästa (vb isegi 200€), aga ikka kipub nii minema, et muudkui kulub raha. Mina olen suur näksija ja magusasõber. Mees ja lapsed suudavad nädalas ära juua ca 12liitrit piima, pluss aegajalt õlu ja vein/siider ka ostukärus. Muidugi loodan väga, et tuleval kevadel suudan lõpuks aiarajamisega algust teha ja nii mõnedki asjad saab talveks ette kasvatatud ja varutud, aga siga või lehma ju ikka pidama ei hakka 😀
Poenimekirju vaadates, teie pere ilmselt piima niisama ei joo 😀 Aga kas nt vahepalaks puuvilju-pähkleid ei sööda või muud näksimist ei toimu?
Ma arrrrmastan sinu nädalamenüü postitusi! Jätan need pidevalt endale safaris lahti, et menüüd koostades siit inspiratsiooni ammutamas käia. 🙂
Turu-jutt oleks nagu minu enda kirjutatud, ainult et meie käime Balti Jaamas. Ja tore, et jõudsid ka samale järeldusele pakendite suhtes. Keep going! Ja muidugi imetlen su mängleva kergusega valmivaid mitmekesiseid roogasid, tahaks ise ka nii hästi toidumaailmas hakkama saada.
Väga imetlusväärne ja tubli! Nii hästi majandades ja loovalt toidutegemisele lähenedes on tõesti võimalik kenasti toidukorvilt kokku hoida, samas mitte kvaliteedis järele anda.
Olin isegi jahmunud, kui silma jäid õelad ja lahmivad kommentaarid teie eelmise nädala toidukorvi osas. Kui inimesed kulutaks oma õelutsemisele kuluva energia nutikalt majandamisele ja eeskuju võtmisele, siis oleks ilmselt mitmetes peredes toidukorvile kuluv rahasumma väiksem ja ehk puuduks nende toidulaualt ka jama täis pihvid ja viinerid. 🙂
Käitun ise majandades sarnaselt – kodus on mul alati varusid, et saaks kokata. Poes käin korra nädalas ning nädalamenüüst rangelt kinni ei hoia, vaid kokkan spontaanselt. Samas on oluline, et toidud oleks võimalikult köögiviljarohked ja tervislikud. Kõige suurem aja-ja raharöövel ongi sage poes käimine.
E-poe võlusid pole veel avastanud, sest pelgan natuke et ehk saabuvad liiga väikse säilivusajaga asjad. Elame mehe ja koeraga kolmekesi ning on oluline, et nt piimatooted oleks pika säilivusajaga. Muidu ei tasu ära.
Jaksu ja edu Su perele ses projektis! 🙂
Suur-suur aitäh, majandame ja mõtleme toidust täitsa ühtemoodi siis ju 🙂 Meil vist kiiresti riknevaid piimatooteid polegi, sellepärast pole probleemi. Lihatooted teeme säilivuse järjekorras, kui ei isuta, lähevad sügavkülma “pausile”. Aga seda tegelt ei juhtu, sest kolm-neli päeva mänguruumi on alati.
Lihatooted on ka meil pidevalt sügavkülmas, sest ostame liha enamasti korra kuus või mõnikord veelgi harvem Keskturult kuuks ajaks ette ära. Minu hinnangul on see soodsaim turg, aga lihakraami saab sealt väga head! Lammast, veist, veisepõske, lambahakkliha jms mida poest ei saagi! Nii et poe lihaletid jäävad meist pea täiesti puutumatuna. Vaid lõhet ostame poest, kui seal soodukad.
Turult saab ka häid vabakasvatuse mune soodsa hinnaga (kui mulle selles osas nüüd “tünga” ei tehta) ning imehäid suitsusinke (pole ülesoolatud ja kordades odavamad kui poes taaskord)
Ainus miinus sellise “lihamajanduse” juures on, et peab olema meeles liha sügavkülmast sulama võtta. Nädala sees kiire graafiku tõttu eriti tihti liha ei teegi (kui, siis hakkliha või kala), aga nädalavahetuseti on tavaliselt laual mõni mõnus praad või hautis. Nii hea et oma postituses ka turulkäiku mainisid. Sealt saab tõesti kvaliteetset liha kordades soodsama hinnaga ja ma vahel tõesti imestan, kuidas saab ühe ja sama toote hind poes ja turul nii mitmekordselt erineda.
Selle viimase üle ma juurdlesin ka ja järeldasin, et turul ei saakski kallimalt müüa – muidu puuduks konkurentsieelis, sest turukaup rikneb ju nii kiiresti ja kui inimesi hind turul ostlema ei motiveeriks, läheks kõik raisku. Ei? Ma ei tea. Tahaks ka lihakraami ette osta, aga mul on paremat sügavkülmikut selleks vaja. 🙂
Ilmselt on asi ka rendihindades. Olen täheldanud, et nii kui mõni turg renoveeritakse, siis tõusevad kui võluväel ka hinnad.
Aga tõesti, kui vähegi on ruumi, siis tasub lihakraam turult ette osta. Lisaks saab toreda teeninduskogemuse. Mul tavaliselt turul käies müüjad soovitavad, mis tükist millist rooga parim teha on jne. Pidevalt turul käies tekivad ka omad “letid”, kust juba tead mida osta. Tore kogemus, aga väga paljudele miskipärast võõras 🙂
Ma just tahaks sellepärast turul müüja olla, et saaks inimestega kogemusi ja retsepte vahetada, häid tükke või mõnusaid vilju soovitada, emaga eile mõtlesime et võiks vb olla isegi mingi wokpann, millelt “näidisampse” pakkuda jne 😀 #eluunistus
Hästi tublid olete! Minu jaoks küll väga ahvatlevad ja huvitavad toidud. Nii palju ise tegemist, et peab kiitma!
Oi mul meeldivad Su toidupostitused! Eriti tänuväärne ,et leiad aega neid sedavõrd põhjalikult teha!
Sinust inspireerituna vaatasin üle meie pere toidukulud ja harjumused.Ütleme, et kokkuhoiuks ruumi on:)Kahjuks ei saa ma kasutada toidu e-poest ostmist kuna metsa ei too mu kaupu mitte üks kuller.
Tatrajahust pannkoogid-kuidas Sa neid teed? Proovisin ka ja lagunesid ära.Ma muidugi erilist kodutööd ei teinud asendasin lihtsalt nisujahu tatra omaga.
Ma olen alati vaadanud väga hämmeldunult valge kala valikut ja ei saa kunagi aru et mis neist süüa kõlbaks, aga hea teada et see heik-luus on hea kandidaat. Tahaks kasvõi tai kalakooke teha ja no tõesti on siiani tooraine taha jäänud. Kui keegi teab millised konkreetsed valged (sügavkülma) kalad söödavad on ja mis neil vahet on siis võiks teada anda.
Mina ka imetlen sind. Tänan ka. Minulgi, ehkki olen üle keskmise kokkaja, on ideed nii otsas ja siit leidsin mitu head mõtet. Sa oeld ülihea näide sellest, et kes teeb, see jõuab. Sa jõuad ikka väga palju, ja tahan lihtsalt teada anda, et lugejaskond on tänulik. Ma majandan üldjoontes üsna sarnaselt. Kahju on sellest, et minu piirkonnas ie saa e-poest toitu tellida. Muidu ikka haaran soodushindadega asju poest ja kombineerin vastavalt neile. Meie teeme hästi palju smuutisid, vahel on need hommikusöögi juurde, vahel vahepalaks. Sügavkülm on ikka veel suvel kogutud marju üsna täis.
Tegid mu sünnipäevahommiku veel nii palju ilusamaks. Aitäh! ❤️🙈
Oo, palju õnne! Veab su külalistel, kes saavad su sünnipäevalauas olla! 😉
Ma tegelt hoopis lasen end restorani viia 🙈
Ma olen ca 3aastat totaalne turufänn. Nii tore, kuidas müüjad juba kaugelt naeratavad ja lehvitavad – armas ja soe tunne on alati minna:) Lihakraami saab ikka väga soodsalt kätte, hinnavōit on märkimisväärne. Lasen tihti müüjal endavalitud tükkidest teha – sellist taist seahakkliha poest ei saa. Lemmik on muidugi veis, aga vaheldust peab olema.
Meil 4-liikmeline pere, kellest 3 on mehed, ja neist omakorda 2 noored ōgardid, kelle jaoks lihata toit polegi söök.
Olen nagu kogujast koopaorav – sügavkülmas peab marju jätkuma hiliskevadeni, peab olema lihaviilud, tükid, hakkliha jne. Kōik tükeldatult/ viilutatult/ parajates portsjonites, et kiirelt saaks vōtta. Kindlasti sildistatult jne. Luues oma süsteemi, saab toidu kerge vaevaga ja kiiresti ka pärast väsitavat tööpäeva.
Poolfabrikaate ei tarbi, ehk aastas üksikud korrad, kui tōesti laiskus peal ja midagi väga isutab. Toitu meie peres prügisse ei visata, nii on harjunud ka lapsed.
Ka majapidamiskraami osas olen etteostja – mulle lihtsalt meeldib osta asju soodsa hinnaga ja teada, et kui on vaja raha mujale, siis mul on kōik olemas : duššigeeli, shampooni, hambapasta, pesuvahenditega jne ei juhtu seistes midagi, ja kulub neid ju kogu aeg.