Ehituspoe šoping ja väike rohenäpp

Meie harjumuspärane ehituspood on nüüd põhimõtteliselt meie kodupood, nii et teisipäeva õhtul pärast tööd seadsimegi sammud sinnapoole, et endale mõned puuduolevad asjad hankida. Kui ma muidu poodides käia ei tavatse ja üliharva üldse midagi muud kui Kukupesale Büroomaailmast teipi ja Pakendikeskusest pakendeid ostan, siis ehituspoes võiksin ma küll kasvõi iga päev käia. Lastele meeldib seal ka – saavad kahekesi käsikäes poodi mööda ringi keksida, lilli nuusutada, aiapäkapikke imetleda ja kasvuhoonetesse ning aiatelkidesse pugeda. Nende asjalike ja viisakate lastega on nii tore igalpool käia, noh!

Ühesõnaga, miks me üldse läksime – meil ei ole ju veel eriti aitööriistu ja muud säärast, nii et ilmtingimata oli vaja koju tuua üks reha ja labidas. Otsustasime Fiskarsi tööriistade kasuks ja soetasime endale labida ning ühe QuikFit varre koos metallreha ja umbrohukühvlikesega. Mulle õudselt meeldib see varresüsteem ja lukusti, mille külge tööriistad ülitihkelt ja sujuvalt haakuvad. H natukene virises, et igal asjal võiks ikkagi oma vars olla, aga mina mõtlen, et kui peaks tekkima olukord, kus on kangesti vaja korraga riisuda ja umbrohtu välja kaevata või veel otsikuid juurde osta, saab ju varsi lisaks soetada. Igatahes passivad nad meile esimesteks aiatööriistadeks suurepäraselt. 🙂

Ostsin kaks suurt korvi meenutavat kasti – ühe laste õuemänguasjade ja teise aiatööriistade jaoks. Esimesed vedelesid meil juba sisuliselt sisse kolimise hetkest ühtlase kultuurikihina terrassiäärsel liival ja mind kohutavalt häirib kui asjadel ei ole viisakat oma kohta. Need on küll harilikud plastmassist kastid, aga lähevad oma tumepruuni värvusega ilusti maja fassaadiga kokku ja mahutavad kõik vajaliku ilusti ära. Nendes on hea mudaseid mänguasju voolikuga puhtaks loputada ja üleüldse. Olen rahul. 🙂

Jäin hiljuti ühest hästi lahedast üritusest ilma, sest kutse oli sattunud naabrinaise postkasti ja sain selle kätte liiga hilja. Ime kah, muidugi – meil polnudki ju postkasti! Ostsin selle Handymani (?) nimelisest poest 20 euroga (mis on tegelikult üsna odav) ja ehkki see ei ole võib-olla mingi tarbekunsti musternäidis, on ta üsna hiigelsuur ja täpselt õiget värvi. Enamus postkastid, mida ma poodides näinud olen, on helehallid, rohelised või mingite kummaliste ornamentidega kaunistatud mustad ja sellised mulle kohe üldse ei sobi. Valituks osutunud kast kaob tumepruuni puitlaudise sisse täitsa ära (loodan, et postiljon ta vaatamata laitmatule kamoflaažile sealt ikka üles leiab) ja see on suurepärane.

Kui me ostlemise lõpetanud olime, tegin altruistliku ettepaneku Väikevennale maasikaid osta. Ta nii tahtis. :)))

Lisaks ostsime me veel ühe savipoti ja kotikese mulda (sõna otseses mõttes esimese ettejuhtuva) Kroonprintsessi eduka külviprojekti jaoks. Nagu ma vist ühes varasemas postituses juba mainisin, sõi Kroonprintsess kuukene tagasi pirni ja avaldas soovi selle seest leitud seemned mulda panna. Panime. Ja mõned nädalad hiljem pistis potist meie suureks üllatuseks pea välja väike taimeke! Kuna ta absoluutselt ebasobivasse purki istutatud sai, vajas ta nüüd edasi arenemiseks veidi viisakamat kasvukeskkonda ja nii ostsime me ühe savipoti ja Kroonprintsess sai oma projekti järgmisele tasandile viia:

Ta tegi seda nii asjalikult ja tublisti, et vajas vaevu üldse juhendamist ja ausõna – lust on vaadata, kuidas (väike) inimene tööd teeb! Virsik, vana põrsas, muidugi rappis tal juba salaja natuke lehti küljest, aga loodetavasti peab ta vaatamata karmile kohtlemisele ikkagi vastu ja kasvab suureks ja tubliks. Puu, ma mõtlen. 😀

Lõpetuseks jõuame päeva parima ostu, suure tsinkvanni juurde. Kui me veel Astris elasime, oli igaõhtune vahuvann kindel osa laste magamaminekurutiinist. Või noh, mis magamaminekust me räägime – Virsik võis mõnipäev kolm-neli korda vanni nõuda. Ise õppisin ma meie mõnusalt avarat ja hõlpsasti puhastatavat dušinurka üsna varakult armastama ega tundnud vannist puudust, kuid lastele tundsin küll natuke kaasa ja mõlgutasin pidevalt mõtteid, mismoodi ma neile uuesti õhtusi vanniskäike korraldada saaksin. Küll mõtlesin ma plastikust suurte liivakast-basseinide peale (koledad), sõbranna pakkus välja ehituspoes müügil olevad seguvannid (rõvedast haisvast plastikust, mina oma lapsi sinna ei pane) ja pidevalt oli mul kusagil kuklas kujutluspilt mõnusast suurest tsinkvannist. Ma ei olnud seni ühtegi sellist leidnud (või vist isegi otsinud), aga kui ma neid nüüd ehituspoes nägin ja lapsed sinna sisse kohe istuma mahutasin, oli selge, et just see on meie vannitoast ja täielikust õnnest veel puudu. Piltidelt võite näha, et õnn tõepoolest oli hirmus suur. Ka hind oli tal üsna soodne (ca. 25-26€ kui ma õigesti mäletan) ja vähe sellest, et nad sina mõnusasti vannitama mahuvad, sobib see ka sisustuselemendina väga kenasti ning mahub ilusti saunalava alla kuivama kui vannitajad  temaga õhtuks lõpetanud on. Ma ei või sõnadesse panna kui rahul ma sellega olen!