Mõnusa vaate jätame maha ja asendame uue, vähemalt sama mõnusa või mõnusamagagi. Voodi ja voodipesu tulevad õnneks kaasa.
Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva pakkisime kogu oma elu Astri tänaval kokku ja saabusime viimase kaubikutäie asjadega H emme juurde kell neli öösel. Ehkki meil suurem osa asju juba ammuilma kokku pakitud oli, võttis viimane pakkimine ja koristamine ikkagi rohkem kui 14 tundi – kustkohast need asjad kõik ilmusid, ma ei tea. H emme teooria oli, et imbuvad seinakontaktidest välja ja ausalt öeldes hakkas lõpuks nõnda tunduma tõesti. Kuigi ma enne viimast pakkimist iga päev vahelduva eduga leinapisaraid valanud olin, ei olnud viimasel õhtul üldse mitte mingisugust tunnet. Muudkui pakkisin ja koristasin, ise päriselt aru saamata, mistarvis ma seda kõike teen. Tühjad toad kajasid kummaliselt ja elutuba täitis maast laeni kõrguv kastivirn, kuid lahkumise tunnet ei olnud.
Vana kodu hommikusööke vist õnneks taga nutma ei pea – vanad meie (olen ka H koolitanud suurepäraseid hommikusööke valmistama), uus köök, uus hommikupäikesega terrass…
Kui ma kell pool neli lõpuks surmani väsinuna kaubikusse kooserdasin (samal ajal kui H veel viimaseid asju autosse tassis), vaatasin meie akende poole ja tundsin ennast nagu… võõras. Nagu keegi, kes ei ole sinna enam teretulnud. Ja see oli hästi kummaline, raputav ja valus tunne. Kui nägin, et H viimase laelambi viimast korda kustutas, nutsin kõva häälega, samas ise päriselt aru saamata, mille pärast ma nutan. See päris kaotusvalu jäigi justkui tulemata… ja see oleks põhimõtteliselt ju loogiline – minu praegune imeilus elu tuleb ju sealt minuga kaasa ning jätkub kuskil, kus meie kõigi elukvaliteet on sada korda parem. Samuti ei ole mul kodust, mida nimetan oma lapsepõlvekoduks, tegelikult pea ainsamatki õnnelikku lapsepõlvemälestust. Ainult kurvastus, äng ja üksildus – minu ja teiste seal elanute oma – on minu sisse kogunenud ja meenub mulle, kui seal lapsena veedetud aastatele tagasi mõtlen. Aga kui sul ongi ainult see üks ja ainus kodu, on ta ju ikkagi tähtis just sellisena nagu ta oli, mistõttu oli kolmapäevane notari juures käik siiski ootuspäraselt raske. Juba büroosse sisse astudes tekkis mul kurku raske ja rõhuv klomp, mida ma kutsikatele ja vikerkaartele mõeldes alla suruda püüdsin, aga mis terve sealveedetud aja pisaratena välja pressis. Püüdsin professionaalseks jääda ja suutsin siiski pisaraid piisavalt tagasi hoida, et mitte lausa nutma puhkeda. See oleks ilmselt päris kummaline ja teiste jaoks äärmiselt ebamugav olnud. Igatahes on see viimane nädal olnud üks suur ja keeruline tunnete virr-varr, mille sees ma ei ole suutnud ei põhjalikult kurvastada ega eesootava üle karvavõrdki rõõmustada.
Küllap nullivad need suured tunded teineteist ära ja alles jääb see kummaline inimene, kes teile seda postitust trükib… 😀
Ma tegin selle postituse juurde pilte ka. Kastivirnadest ja sellest roosi ja printsessiga pildist, mille Kroonprintsess enne oma toast viimast korda lahkumist selle tulevasele elanikule tahvliseinale jätta soovis. Uued elanikud, muide, teevad juba pisiremonti ja kolivad seejärel sisse. Kui eile keldrit tühjendamas käisime, magas nende tibuke köögiakna all vankris und. Nagu mina ja minugi tibukesed beebidena! Teadmine, et nad kolivad väikesest üürikorterist päris oma kolmetoalisse teeb mulle täna vaat, et sama palju rõõmu nagu meie oma kolimine suuremale ja paremale pinnale. Ja see, et meie kodust saab kellegi uue tähtis kodu. See on mõnus tunne. Igatahes mina ei tea, kuhu need viimased pildid said, aga võib-olla kadus mälukaart koos piltidega ära mingi kindla põhjusega. Ma ei tea küll, mis see olla võiks, aga mulle tundub, et kõik asjad juhtuvad viimasel ajal nii, justkui tõmbaks keegi kuskil kõiki õigeid niite…
Edit: Astri palee uus perenaine saatis pildi. Nii-nii armas temast!
Oi kui hästi kirjutatud ja tõesti kurb oli lugeda. Kuigi tegelikult ju üks väga tore aeg ees ootamas 🙂 Aga ei mõista kuidas saad öelda “Samuti ei ole mul kodust, mida nimetan oma lapsepõlvekoduks, tegelikult pea ainsamatki õnnelikku mälestust.” Te olete ju oma armsa perega seal aastaid elanud, jõulupidusid korraldanud ja õnnelikke mälestusi tekitanud 🙂
Lapsepõlvekodust selles mõttes, et lapsepõlvest. MUIDUGI on meie elu seal olnud vaimustav, minu elu konkurentsitult pa-ri-mad aastad, aga see elu ja need peod tulevad sealt meiega kaasa. 🙂
Parandasin seda lauset, et oleks kirjas “ühtegi lapsepõlvemälestust” 🙂 Muidu võis tõesti kõlama jääda, justkui ma oma väikese pere ühiste aastate üle nuriseks. Nende hulgas pole minutitki, mille üle nuriseda!
Nii hingekriipiv lugeda 🙁 Mul endal on millegipärast mõlemal kolimiskorral olnud hinges vaid elevus ja ootusärevus. Pole üldse kurvastanud – kolimine ju selleks ette võetud saigi, et uues kohas on parem. See mõte ei lase nostalgialainetel üle pea kokku lüüa.
Jaa, sul on õigus. Eks mul selle elevusega on praegu veel natuke raske, sest ma ei luba ju endal enne rõõmustada kui kõik on kivisse raiutud ja kuni pole, aga samas oleme ikkagi kodutud (praktikas pigem kodude vahel :D), olen selline… imelik pundar. 🙂
Ma saadan Sulle niii palju kallistusi! Ja mul tuli juba seda postitust lugedes klomp kurku. Aga tean, et varsti-varsti kui tuleb uus postitus uue koduga, siis rõõmustan koos teiste lugejatege teie üle! 😉
Kõigepealt palju õnne!
Me kolisime ka veidi enne jõule lõpuks oma uude koju. Olime aastaid sellest unistanud ja seda üritanud, aga teatud põhjustel lükkus see aina edasi. Nii et mul oli lõpuks sellest korterist (õigemini sellest, et see nii väike oli) nii kõrini, et ei tundnud üldse kurvastust. Läks veel nii, et pakkisime asju kokku ja mõtlesin järgmise autolaadungiga ära sõites, et tulen sinna veel homme tagasi, aga juhtus nii, et ei läinudki. Nii et nagu ei saanudki head aega öelda… mis oli väga imelik alguses ja tegi isegi minu üllatuseks natuke nukraks.
Aga see on nüüdseks üle läinud ja iga päev tunnen nüüd tõelist rõõmu, kui meie uues kodus ringi vaatan. Lõpuks me selle saime, olin juba ammu alla andmas, kui aina uued takistused teele tulid ja seda 5 a järjest… Aga no igatahes nüüd on sisustamine täies hoos, kõik hakkab täitsa valmis ja meie nägu saama ja ma ei suuda suve ära oodata, et me lastega oma aias peesitada ja mängida saaks.
Nii et see kurbus läheb varsti üle, kui ära kolite ja kõik see sama sind ümbritseb, mis mind praegu 🙂
Palju-palju õnne sulle ka! Tunnen end isegi natuke ära selles, kuidas kirjeldad, et nii kaua on olnud see ootuse tunne (meie puhul küll remondiootuse), et olukord hakkab närviliseks tegema ja kodus ei ole enam hea. Võib-olla sellepärast tuli see ka otsus müüa kergemini kui ma oleksin osanud arvata. Ma usun ka, et meie uus kodu teeb meid sama õnnelikuks, nagu teie oma sind. 🙂
Lausa veider, kui nauditav oli seda nukrat postitust lugeda. Nii hästi kirjutatud, et ainult hästi napilt pääsesin pisaratest.
Muidugi on kõik teid eesootav ilus ja hea, aga täiesti arusaadav ja loogiline, miks need tunded sul just nii kibemagusad on nagu nad on.
Kiiret jõudmist Oma Koju!
Tõeliselt südant liigutav postitus. Ja tean seda segadusse ajavat tunnet nii väga. Kui me lõpuks oma elukaaslasega kokku kolisime ja ma oma lapsepõlvekodus asju pakkisin, siis olin rõõmus, et lõpuks saan 5 aastat koos ooldud peikaga nautida kooselu ja privaatsust ning samal ajal nutsin, kuna oli tunne nagu sõidaksin igaveseks ära kuskile kaugele kaugele :/ Sellised väääga kahetised tunded valdasid.
Aga teile soovin peatset koju maandumist ja kuna kõik kõige olulisem on perekonna näol kaasas, siis saab lõpuks see virr-varr läbi ning meeldivad emotsioonid pääsevad võidule 😊
Mul tulid enda emotsioonid kohe meelde, kui viimane kord kolisime. Kui alguses oli veidi elevustki sees, siis reaalselt kolimise ajal nutsin samamoodi. Eks omamoodi tegi asja hullemaks ka see, et olin viimast lõppu rase ja kolisime linnast välja sellisesse kohta, kus ma reaalselt mitte kedagi ei tundnud ega teadnud. Praeguseks hetkeks arvan muidugi seda, et see oli vaieldamatult parim otsus meie elus.
Jah.. nii tuttavad emotsioonid, kuid mul oli vastupidine olukord lõpuks. Lapsepõlvekodu oli müügis tükk aega, et ema saaks endale tema jaoks üksi liiga suure renoveerimist vajava 3-toalise väikese renoveeritud korteri vastu vahetada.. Oli korter müügis 2,5 aastat. Küll taheti liiga vähe raha anda ja küll öeldi päev enne notarisse minekut ära.. Kui olin juba 2 korda korterit täiesti tühjaks pakkimas käinud ja siis jälle sisse tagasi kolinud(pidin kõigega ise tegelema, kuna ema elas Soomes veel), oli armas kodu juba suureks tüütuseks muutunud. Nüüd aga ema tuleb Eestisse tagasi, võttis universumi märgi vastu ja eemaldas korteri müügist, tegeleb hoopis ise remondiga 🙂 Ju ta hoidis sellest kohast hingega nii kinni, et pidi hoopis nii minema. Ja tunne on hea ka niipidi.
Mul Sinu pere üle nii hea meel! Olete seda väärt. Saadan head soovid teele 🙂
Pisara kiskuja…
Vabandust <3
Ehhe ma hakkasin ka nutma 😀 Tulid oma tunded meelde. Armastasin meie pisikest pesakest nii väga aga jäi teine väikeseks meie kasvavale perele ja mina olin seitsmendat kuud rase takka otsa, et neid tundeid oli palju. Seoses minu suure kõhuga tellisime koristuse firma poolt ja pärast läksin üle vaatama nn viimast korda, kui olime juba uues kodus paar ööd olnud ja seisin seal tühjas korteris ja mõtlesin, et kas see oligi minu kodu? Polnud enam järsku seda kodu tunnet üldse, olid vaid seinad ja laed ja põrandad. Tulin ära ja mõtlesin, et oot kuhu kodus kadus? Tulin uute koju ja mõtlesin, et hmm siin ka pole kodu tunnet… ja siis olin jälle kurb 😀 Uues kohas tekkis kodutunne alles tüki aja pärast ja vahepeal oligi selline natuke lost olla, nagu polekski kuskil kodu aga nüüd on uus kodu nii kodu, kui olla saab 🙂 Meie kolmas põnn sündis siin ja lapsed said oma toa ja terassi peal saab kohvi juua ja õhtust süüa….. Ühesõnaga nii ilusti kirjutatud postitus Sul ja kiiret sisseelamist uues suures kodus 🙂