Ehkki me juba üle pooleteise aasta siin elanud oleme, ei ole me oma kodust Kodu tegemisega kaugeltki lõpetanud. Kui sisse kolima asusime, sai küll soetatud hiiglaslik posu mööblit, sest mööblita oleks üsna nadi elada olnud, kuid kõiksugu aukude puurimise ja detailide soetamisega oleme väga ettevaatlikud olnud. Esiteks sellepärast, et mitte suures sisustamise tuhinas valesse kohta auke puurida ning seda hiljem kahetseda. Teiseks seetõttu, et kõigist kümnetest ideedest just see kõige õigem paika saaks.
Ma küll armastan väga minimalismi ja avarust, kuid minu meelest on lagedad ühevärvilised seinad tühjad, kõledad ja iseloomutud. Ma tahan, et minu kodu oleks Kodu suure algustähega! Detailid nagu perepildid ja postrid seinal lisavad tubadele iseloomu ja… pehmust? Aga kuna ma ilma oma plaane põhjalikult läbi mõtlemata seinu auklikuks puurida ei söandanud, olid meie seinad pikki-pikki kuid justnimelt täiesti lagedad. Esimesena said seina esikut ja elutuba eraldava kapi kohal rippuvad postrid (kas ma olen neid näidanud? Kui ei ole, siis varsti näitan!), siis köögilaua kohal rippuv tammepuidust raam, lõpuks esiku kuldsete peeglite ja raamidega fotosein… aga mul ei olnud mitte MINGISUGUST ideed, mida diivani taga laiutava seinaga pihta hakata. See nurk oli nii elutu ja tühi ja nägi välja nagu ei elaks siin üleüldse mitte kedagi. Dramaatiline, tunnistan, aga natuke ju tõsi ka!
H polnud alguses üldse nõus sellele seinale midagi riputama, sest tema meelest pole lagedatel seintel häda midagi. Kas kellel veel kodus niisugune pole-sinna-vaja-midagi-panna-mees on? Väga raske taak mu jaoks. 😀 Aga pikapeale hakkas ta üles soojenema ja tunnistas, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui me sinna midagi riputaksime. Aga mida? Sama suuri raame nagu meil juba köögilaua kohal ja esikukapi kandis on, ei olnud tema nõus sinna panema. Kui, siis veel suuremaid, arvas ta. Mina jällegi ei olnud selle ideega päris 100% päri, sest mul ei tulnud silme ette, mis see olla võiks, mida me neisse Väga Suurtesse Raamidesse paneme. Enamus meist ja lastest tehtud pildid on horisontaalasendis, nii et kolme suure püstiasendis raami kõrvuti riputamine tundus mõttetu. Niisugune fotosein, nagu meil vanas kodus oli, oleks väga lahe ja efektne, aga kuna ma ei olnud täiesti kindel, ei tahtnud ma seina niiviisi ära äestada – selleks tuleb ikka päääris üks auk seina puurida!
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja sattusin siis ükskord oma Marisega arutlema fotoriiulite teemal – tal oli plaan niisugune valge riiul seinale panna ja meil just oli poodi parasjagu niisuguseid müügile tulnud. Mulle endale küll tundus tookord, et meie kodus sellisele kohta ei ole – pole nagu minu stiil – kuid mida enam ma nendega kokku puutusin, meie klientidega aru pidasin ja hiljem nende kodudes tehtud pilte nägin, mõistsin ma, et niisugune fotoriiul on TÄPSELT see, mida mul vaja on! Olin varem mänginud mõttega valgest või mustast riiulist, aga need toonid meile elutuppa ülearu hästi ei sobi ja nii käis see mõte minust kauge kaarega mööda. Kuni taipasin, et halloo-oo-oo – meil on ju poes tammepuidust riiulid ka! (LINK) Ja mitte miski ei sobi meie elutuppa paremini kui tamm. On meil ju ka köögikapid, telekalaud ja diivanilaudade jalad tammekarva!
Diivan: IKEA Vallentuna // diivanipadjad: H&M Home // villapleedid: Klippan // kardinad: Hemtex // seinariiul: Kukupesa // raamid ja postrid: Kukupesa // diivanilauad: Diivaniparadiis // sukulent ja ümbrispott: Kukupesa // laualamp: Hemtex
Mul tuli see idee umbes kell neli hommikul Väikevenda imetades ja ma ei saanud kella kuueni und, sest ma olin oma sähvatusest nii sillas. Kõik loksus äkki nii hästi paika! Mulle õudselt meeldivad puitdetailid meie muidu üsna värvivaeses kodus, sest need lisavad hästi palju soojust ja hubasust. Neidsamu raame, mis meil juba suures mõõdus seinal on, otsisin siia kolides VÄGA pikka aega maa alt ja maa pealt taga. Teadsin, et just täpselt niisugused tammepuidust raamid need olema peavad ja olin juba päringuid saatnud, et need endale eritellimusel teha lasta. Sürr idee, sest isegi masstoodetud tammepuidust raamid on tavalistest raamidest jupp maad kallimad. Kuni minu enda tarnija need enda sortimendile lisas ja taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid! Et neid on paljudes erinevates mõõtudes, teadsin, et just need raamid ka mu diivani kohale kinnitatud riiulile ritta saavad. 🙂
Linnea nime kandvad raamid tulevad koos passepartout‘ga, nii et panin 10×15 cm fotod 15×20 cm raami sisse. Ühe foto trükkisin A4 suuruses ja pistsin paspartuuga 30×40 cm raami. Paspartuu sees on paljud asjad hulga ilusamad ja kuidagi… väljapeetumad? Mhmh. Valisin fotosid meie albumitest välja eeskätt värvigamma järgi ja muidugi selle järgi ka, et kõik pereliikmed ikka esindatud oleks. Lisasin “taustale” meie elutuppa sobivates toonides fotopostrid ka, et kompositsioonile pisut värvi ja mängulisust lisada. “Roosa lainevahu” (LINK) suuruses 30 x 40 cm ja tekstipostritest “Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?” (LINK). Sest see on lause, mida ma endale sageli meelde tuletama pean ja mulle meeldib, et see silma all on. Kui ma endale selle küsimuse esitan, hakkab mul kohe väga ilusa ja inspireeriva filmi süžee silme ees lahti rulluma. Pastelne “Tuhmroosa roos” (LINK) sai 40×50 cm raami ja passepartout sisse. Ja et liiga “saunaks” ei läheks (puit puiduga mõjub minu meelest vahel nii), lükkisin kerguse huvides vahele mõned valged (sama liistuga, lihtsalt teistvärvi) raamid ka. 🙂
Roosas potis sukulent on muidugi ka Kukupesa kauplusest. H juba pikka aega vingus mul poes külas käies, et MIKS temal ei võiks kodus olla ühtegi neist kaktustest ja sukulentidest? Neid on meil seal ikka terve hord erinevaid. No ma nüüd tõin ühe koju. Aga minisukulente on veel vaja, sest tahaksin riiulile piltide vahele veidi rohelust lisada. Näiteks mõne pisikese kaktuse H rõõmuks. 🙂
Vasakul on meie vanim ja karvaseim tütar koos vastsündinud Virsikuga (Krista Kõiv), edasi vastsündinud Väikevend õdedega (Evelin Virnas), siis pisike Kroonprintsess vanaema süles ja Väikevend kõhuli elutoapõrandal ning kõige lõpuks kogu kamp koos (Evelin Virnas). Ma olen täielikus ahvivaimustuses ja elutuba moodustab nüüd nii ilusa ja koduse terviku. Kirjutage mulle ka: mis teie kodu seintel ripub ja kodust kodu teeb?
No nii ei tohi, aga nii tore, et sa haigeks vahepeal jäid. Peale seda tuleb sul neid postitusi nii palju, mis on äge. Nagu jõulud!
Tõdemus, et kui ma ei tegele enda lemmikhobiga, siis mida ma üldse oma eluga teen, tabas mind juba enne haigust. 😀 Aga aitäh! Minu rõõm, et sa vaatamata minu põuaperioodidele siin ikka käid! 🙂
Mul olid vanas kodus venna maalitud pildikoopiad seinal (ta kursusetööd, mis mulle meeldisid) aga praeguses rendikorteris on vana korteriomaniku (kes oli fotograaf) pildid ja mõned linnaplaanid ja vaated seintel… väga lahe ja stiilne korter. Seepärast see kohe nii kodune ja mõnus tunduski, et pildid, raamatud jne – kõik, mis kodust kodu teeb, on olemas.
Mul tuli selle jutu peale kohe pähe, et kui rendikorterisse tahad riputada venna maalid, siis puidust pildiriputid (https://www.kukupesa.ee/tooted/riputid-k53) on superhead. Need on nii kerged, et saab tibatillukese naela (või kasvõi kahepoolse teibiga kinnituva konksu) otsa riputada ja pärast maha võtta ilma, et seina ära äestanud oleksid. 🙂
Ei noh, siin on seda kunsti ja pilti täiesti piisavalt… rohkem kui mul omas kodus oli. Ja ega ma siin kaugel ei hakka midagi ostma ka, pärast vaja kogu staff Eestisse tagasi tuua.
Aga ma eriti ei armasta neid nähtavaid paelu… võib-olla tänu sellele, et olen liiga palju kunsti sees olnud ja ise ka EKA lõpetanud 🙂
Aga Sinu riiuli peale tuli mulle meelde, et mu Tuisu tn üürikas oli lihtsalt postrid jm kraam ca 1,5m kõrge kapi peale toetatud – just, et polnud kindel kauaks sinna jään ja kuidas mingi hetk ümber mööbeldamiseks vajadus ning nii on ikkagi mingi pilt seina najal olemas aga auku pole vaja.
Samamoodi oli mul vanas (päris)kodus pilt pianiino peal, seast ma alguses polnud kindel, kas paljaste rindadega naine on ikka päris see, mida ma elutuppa tahan ja pärast hakkaski just nii meeldima… seinale riputamine vajab vaheldust 😉
Mina seisan praegu selle sama probleemi ees, et tahaks ka oma köögi-elutoa seintele midagi üles riputada, aga ei tea kuidas!
Aukude suhtes on mul sama skepsis nagu sul.. kas aasta pärast samasugune lahendus ikka meeldiks veel?
Kukupesast on mõned köögipostrid ka silma jäänud, mille sisu mulle tegelikult hirmsasti meeldib, aga kas ma neid koos aukudega oma köögi seina tahaksin.. vat ei tea.
Miiu, ehk äkki kaaluksid uue teenuse pakkumist?
Ilusalt ja stiilselt pildid seina ja siis minul kui kliendil jääb üle vaid koju tulla ja suurest rõõmust käsi kokku lüüa 🙂 sest, et.. kõikide teiste kodudes on sellised pildilahendused nii ilusad!
Haha! Just kirjutasin sulle eelmise kommentaari alla juhise, kuidas fotoseina planeerida! Fotoseina planeerimise teenus on meil kaupluses täitsa olemas, st. see pole miskine eriline teenus, vaid kõike saab kohapeal katsuda-katsetada-arutada-proovida ja poepidajaga läbi arutada. Meie Kätlinil on ka hea silm kompositsioonidele ja sisustusele. 🙂
Kui sa otsustad, millise paigutusega millised raamid sulle meeldivad, on tegelikult pikas plaanis täitsa suva, mis seal sees on. See ongi postrite juures mu lemmik, et kui raam juba seinas on, saab sisu vahetada nii sageli kui tahad! Mul vanas kodus olid isegi jõulupostrid spetsiaalselt jõuluajaks. Praeguses ka vahetan aeg-ajalt esikukapi kohal olevaid. Nii väikse vaevaga saab hoopis uue ilme anda kodule. Aga seda aukude tegemist peab mõtlema jah. Ja KINDLASTI enne katsetama, kas raam, mille valid, on ikka parasjagu suur. Või kompositsiooni põrandal paika laduma ja vaatama, milline laius ja kõrgus kokku tuleb ja kas täidab ära. Näiteks paberilehtedega, mis on sama suured kui raamid.
Sageli näen, et inimesed panevad endale seinale liiga väikseid pilte, sest tundub, et A4 on suur küll. Tegelikult ei piisa sageli isegi A3. Tuleb mõõta! 🙂
Minul on elutoas üks mu lemmikpilte (https://lh3.googleusercontent.com/-Y9N5RTUr0yo/VtBtqhN5syI/AAAAAAAAFaM/zy8aRESlDj8/s2048/Photo%25252020160226232158279.jpg), mille ise fotokaga kunagi Kambodžas klõpsisin. See on suuruses 60x90cm ja välja lastud Artproofis alumiiniumraamile. Juba poolteist aastat vaatan seda heldimusega ja mõtlen, et loodus on ikka üks maailma ilusamaid asju. Kunst ka.
Oh sa säde kui äge pilt!
Mul on selline lugu et kuna minu ema on kunstnik (mitte küll maalikunstnik), siis minu lapsepõlvekodu seinad olid tihedalt kunsti täis. Tühja kohta polnudki. Kui endale oma kodu soetasin, siis nautisin alguses täiega neid tühje seinu 😀 alles hiljem hakkasin tasapisi pilte üles riputama, väga ettevaatlikult ja vaid neid, mis päriselt meeldisid. Momendil on mu lemmik Navitrolla, tema ühe teose sain kingituseks, neid võiks rohkemgi olla.
Mhmh, saan aru, mida mõtled 🙂
Meie kodu diivanitagune sein on juba 6,5a seda “õiget” ideed oodanud ja nüüd lõpuks on see olemas, aitäh, aitäh!
Lastetoas on meil üks vahva Muhekunstniku pilt ja esiku seinal kingituseks saadud Kaido Ole graafiline leht, magamistoas lõuendil pulmapilt. Nüüd jääb veel köök oma “õiget” asja ootama 🙂
Nii tore, et sain kasulik olla! 🙂
Kas sa kööki oled üldse näidanud? Vōi olen mina lihtsalt postituse kuidagipidi maha maganud?
Ei ole! Meil pole ikka veel õiget tööpinda, vaid ajutine, ja seega pole ka plaate seinas, aga ma vist pean rehabiliteerima kompleksist, et kõik peab ideaalselt valmis olema, et seda jagada saaks. 😀
Hei, ma ka lihtsalt pean kiitma kui kaunis ja stiilselt lihtne Teie kodu on! Ise unistan ka sellisest suurte akende ja avara planeeringuga kodust…
Sisse kolides olid seinad küll juba värvitud, kuid ehk oskad öelda mis värvi(tooniga) tegu on? Aitäh 🙂
Hei! Kui pikk riiul seinas on? Ja kui lai?:) Olen otsinud sellist puidust riiulit juba ammu:)
Mul on seinas 110 cm + 70 cm riiul kõrvuti 🙂