Eelmisest nädalast saati on meil koduukse kohal selline ilus punaselt vilkuv plastmassist kastike. Mu lemmikasi meie uues kodus.
Ma ei tea täpselt, millest see tuleb, et ma alati pikemat aega kodust eemal olles ja väljasõidult naastes ust lukust lahti keerates hirmunult hinge kinni hoian. Ja miks mul alati enne ukse avanemist on silme ees pilt segi paisatud asjadest, teleka koha peal haigutavast tühjusest ja lõhutud mööblist. Võib-olla sellepärast, et meie eelmine kodu täitus ükskord kümme aastat tagasi politseinike ja uurijatega, sest keegi ronis (samal ajal kui meie sõpradega köögis pelmeene praadisime) õhutusaknast sisse ja jäi mu tuppa naasnud sõbrannale vahele. Sõbratar jooksis paaniliselt kööki, et meile juhtunust teada anda, aga esimesed paar-kolm minutit ei saanud keegi aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Kõik asjad – iPodid, rahakotid, telefonid ja digikaameragi olid laual alles. Alles pisut hiljem selgus, et varga saagiks langes minu tilluke klapiga Samsung. Kui ma sellest kogemusest midagi (lisaks hirmule, et keegi minu koju kutsumata sisse murda võib) ellu kaasa võtsin, oli see suur austus Eesti Politsei vastu. Vähe sellest, et nad vaid mõne minutiga kohale tulid, meie muret igati tõsiselt võtsid ja meie tuju tõstmiseks naljagi viskasid, said nad päti mõni kuu hiljem kätte ja tagastasid mulle mu telefoni. Telefoni ma tagasi saada ei oodanud, aga ninanips kulus vanematele ära küll – nad nimelt ei uskunud lõpuni välja, et mu hõbedane sõber korterist ära varastati ja eeldasid, et küllap ma selle lihtsalt ära kaotasin.
Teine osa minu hirmust kodu turvalisuse pärast pärineb muidugi ka minu aktiivsusest sotsiaalmeedias. Kui ma postitangi meie kodust, püüan silmas pidada, et selle asukohta võimalik tuvastada poleks. Kodu peaks olema kindlus, mitte avaliku aadressiga läbikäiguhoov, kuhu iga soovija enda poolt vabalt valitud hetkel ekskursioonile minna võib. Ma ei taha, et te vaatamata minu püüetele meie kodukohta salajas hoida siiski kommentaariumis mu kodutänava või kodurajooni nime välja kirjutate, kui selle ära tunnete – seepärast ka vastavasisulisi kommentaare pisut tsenseerin. Teine asi on muidugi see kui kirjutate mulle privaatselt – olen endale tänu blogile nii vahvad naabrid leidnud ja olen alati valmis lähedalelavate blogilugejatega kohvitama või mänguväljakul kohtuma.
Samuti pean ma meie käikudest kirjutades alati meeles pidama, et ma seda reaalajas ei teeks või postituses mainida ei unustaks, et keegi meie kodus parajasti koera hoidmas on. Samas naudin ma meie seikluste jäädvustamist blogisse väga ja ei tahaks sellest ju vaatamata pidevale muretsemisele täielikult loobuda.
Igatahes käis meil härra G4S’ist ja paigaldas meile igalepoole sada miljonit andurit, mis meie äraoleku ajal meie kodul silma peal hoiavad. Kuna mu kontoris on ka sama turvafirma valveteenus, olen nendega hästi palju kokku puutunud. Et meie hoones on automaatvalvestus, pean öötööle jäädes dispetšerile helistama ja teada andma, et jään kauemaks majja. Vähe sellest, et dispetšerid on imekenad, lõbusad ja hästi head teenindajad (keset ööd, kujutad ette, teevad tuju lihtsalt oma tööd tehes heaks) – ka turvamehed tulevad põhimõtteliselt ülehelikiirusel kohale. Meie kodu lähedal, ma tean, on koguaeg patrullauto, võib-olla kuskil kontori juures ka. Aga igatahes on paar korda juhtunud, et dispetšeril pole õnnestunud teadet minu sealviibimise kohta süsteemi ära märkida ja häire vallandumise peale on turvaonud ikkagi minutitega platsis olnud ja aru pärinud, kes ma selline olen ja mida ma seal teen. No ühesõnaga ei ole mul selle vastu midagi, et G4S minult iga kuu natuke raha ära võtab kui ma ülihea teenuse vastu saan. Ja turvatunde kah.
No ja siis oli neil veel mingisugune kampaania – sõlmi G4S’iga leping ja saa kauba peale hoverboard (meh) või Hawaii Expressilt jalgratas. Kui tihti teil juhtub seda, et vajategi parasjagu just mingit kindlat asja ja just so happens, et imeilus kolmesajaeurone ratas sellega pealekauba antakse? Mul oligi jalgratast vaja!
Oma elu põhimõtteliselt jalgratastele pühendanud (pool elu jalgrattatrialit sõitnud, teismeeas rattamehaaniku, nüüd rattafirma hooldusjuhina töötav) H, kes alati Classicu rataste kvaliteeti siunanud on, nentis, et vaatamata kehvapoolse mainega brändile on asi korralik ja mitmed jupid kallid ja korralikud. Nii et igatahes on see üks väga mõnus asi, mida päris niisama endale saada. Ja noh – eit minus on ikka mitte-vähe-sillas, et lisaks jalgratta praktilistele omadustele on sel ka valge-kuldne raam, nõnda uhke nahkne sadul, mätšivad käepidemed ja rehvid. Ja korvike! Hehe, korvike. Ilus. Äge. Tore. 🙂
Just saying, mitte et sind kurvastada tahaks või midagi aga arvasin minagi, et varjates kiivalt kodust aadressi on see suhteliselt raskesti kättesaadav inimestele.
Blogija poolt muudetud kommentaar: miks sa seda infot siis avalikult tuhandete inimestega jagad? 😀
Kui jutt käib ühest teatud “raamatust”, siis ma arvan, et on väga vähe inimesi, kes sellest midagi ei tea.
Peab ikka eriti kitsas silmaring olema, et mitte selle kohta midagi teada.
Viimasel ajal teeb üks teatud kinnisvarafirma ka selleks parajat lobitööd ja reklaamib antud raamatut.
Iga inimene, kes on korra elus kinnisvara ostu/müügiga kokku puutunud, teab, kust neid andmeid avalikult leiab. Notar isegi mainib seda, kuhu ta kinnisvara kohta käiva info üles paneb.
Naiivne on arvata, et nüüd tänu sellele editud kommentaarile oleks vallandunud mingi massiline teadmisepuhang, mille käigus kõik selle info üles leiavad 😀
Selleks ei pea notari juures tehingut sõlmimas käima, et TEADA raamatu olemasolust. 😛 Aga tõesti – minu jaoks oli üllatus, kui lihtsasti selle päringu esitada ja igasuguse info kätte saada võib kusagile sisse logimata või üleüldse mingeid pisutki detailsemaid otsingusõnu omamata. Aga ma pole NII valgustatud ja laia silmaringiga ka, muidugi, nagu kommenteerija. :
Hei! Kuule! Täiega teemasse mõtted mul. Teil on ju ka koduloom. Kas teil on ka koduloomakindel valvesüsteem? Kuulsin hiljuti, et mingi selline pidi olema, et kass saab ringi tuterdada kui maja valve all? Või…?
Jaa, muidugi. Koduloomatundlikud andurid on, mis looma kaalu järgi hindavad, et ta on ohutu. 🙂
Mind on kogu aeg üllatanud, kui julgelt oled oma kodu välisvaateid jaganud, postitanud vloge teel koju ja maja ees, pilte jalutuskäikudest koduümbruses jms – aadressi varjamisest üksi on vähe, kõik, kes natukenegi kas linna tunnevad või kinnisvarakuulutusi vaadanud on ja blogi loevad, teavad ilmselt ammu, kus te elate.
Ma olen sellistes asjades hulga ettevaatlikum ja ei julgeks avaliku blogijana iial nii palju infot jagada oma kodu kohta. Olen sama ka mitme teise Eesti blogija puhul imestanud. Nii et valvesüsteemi paigaldamine on minu hinnangul kindlasti õige mõte.
Ma usun küll, et kinnisvaraturuga kursis olijad teavad, aga välisvaadetest üksi (ehkki neid on muidugi ka vähe), kui sellesama projekti järgi on identseid maju veel hoopis mujale ehitatud, on ehk sipa vähe. Ja linna tundmisest – kõik taksojuhidki imestavad, et meil seal üldse midagi on, ma ei ütleks, et mina lihtsalt hariliku Tallinlasena oleksin osanud mingi vilksamisi nähtud fassaadi järgi hinnata, kus see koht asub. Rääkimata sellest kui paljud inimesed privaatselt küsivad, kus see asub. “Kui julgelt” on võib-olla väike liialdus, veel paranoilisemalt oleks mul väga raske üldse midagi jagada. 🙂
Liisa, see varjamine on täiesti asjatu, sest iga inimese kinnisvara puudutav info on absoluutselt kõigile avalik ning tasuta kättesaadav. Seega oma nime alt üldse blogida ei tasugi. 🙂
Oioi, see näeb välja kui mu unistuste ratas, selline kurviline ja mõnusalt toekas. Mul on ka kodus selline mees, kes ratastest väga lugu peab. Kohe nii väga, et ei salli autosid. Tahab igale poole rattaga minna, talvel paneb sõbrale naelkummid alla ja sõidab iga päev iga ilmaga 4 km tööle ja tagasi. Putitab terve meie pere rattaparki hoole ja armastusega, mõni aeg tagasi vaimustus fixiedest (ma isegi ei teadnud tollal, mis imeloom selle nimetuse taga peitub:)). Ütleb, et talle ei meeldi mõte sellest, kui palju autod keskkonda kahjustavad ja inimeste tervist rikuvad, millele ei saa keegi vastu vaielda, eks. Aga…kui peres on kaks rahutut eelkooliealist last, siis on igasuguste pikemate (st oma kodulinnast välja) külla- ja väljasõitude ettevõtmine ühistranspordi abil ikka paras stressiallikas, nii et mina hakkasin peale käima, et ostame ikkagi auto ka. Mees punnis tükk aega vastu, eriti seetõttu et elame praegu Saksamaa linnas, kus on väga hea rattateede võrgustik ja rattasõitu soosiv kliima. Sügisest kolime aga kodumaale tagasi ja siis saavad minu jaoks oluliseks ka igapäevased aja peale minekud tööle ja lasteaeda, nii et ma juba hirmuga kujutlesin, kuidas masendavatel hallidel talvehommikutel pean lörtsi-ja jääsegusel tänaval rattaga balansseerides enda ja laste ohutuse pärast muretsema (kui buss ei käi sobival ajal ja sobivasse kohta). Ühesõnaga, sellest dilemmast, kas osta auto või mitte, saime üle, nüüd on aga platsis järgmine probleem- millist autot osta. Oeh, on ikka raske see tänapäeva tarbimisühiskonna liikme elu!:D
Mul on täpselt sama ratas ja olen sellest täpselt samamoodi sillas 😄
Mul on juba kuus aastat täpselt samasugune jalgratas. See oli parasjagu Hawaii Expressis kõige odavam naisteratas ja nii ma selle endale soetasingi mõttega, et kui keegi ära varastab siin tudengilinnas või see katki läheb, siis ma ei nuta ja ostan endale uue.
Praeguseks võin öelda, et tegu on ülimalt mugava ja kindla rattaga. Kui sama aja jooksul on mu tuttavate kordades kallimad Bottechiad või Schwinnid katki läinud, ei ole seda ratast miski kõigutanud. Korv muidugi pole kõige parema kvaliteediga, aga see on ka ainus miinus. Lai sadul on ülimugav, seelikus on sellise raamiga ikka väga hea sõita ning valge ratas püüab hulganisti komplimente.
Olen ka avastanud, et täiskasvanud naise peas olev BMXi kiiver kogub palju komplimente. Lisaks muidugi sellele, et annab kõvasti kindlust juurde.
Mul analoogne ratas – mõnus! Kasutan täiega.
Ja turvafirmadel on kuni 35 kg andurid lemmikoolmadega kodudele.
G4S vist ei ole, aga meil Skarabeus ja isegi paanikanupud mööda maja laiali paigaldatud, lihtsalt igaks juhuks. Öösiti on esimene korrus valve all, kui me ise teisel korrusel magame. Mitte, et ma mingi hüsteerik olen, vaid me uuselamurajoonis paar aastat tagasi aeti öösel tutikad dziibid ära ning käidi terrassiuksi ja aknaid katsumas ning pole erilist huvi nt aiamööblit või Weberit kettidega terrassi külge lukustada, signa peal ja turvamehed maadelgu ise pättidega – ma sel ajal magan:)
Vanasti võeti koer valvamiseks, meie labrador oleks öösel üliõnnelik külaliste üle, seega teda usaldada pättide tuvastamisel ei saa, ikka turvafirma.
Hahaha, ma nii naersin selle viimase lõigu peale. Meie oma on igasuguste “kutsumata külaliste” nagu tehnikute, remondimeeste, kullerite jms tegelaste peale on küll alati hirmus tige, aga varast pole käinud, ei tea. 😀