10. jaanuar oli see päev kui H sai vastuse meie taotletud laenule, mida plaanisime kasutada oma kolmetoalise korteri renoveerimiseks. Müümine ja uue pinna ostmine oli juba pikalt välistatud olnud, sest esiteks ei olnud me isegi mänginud mõttega, et suudaksime endale soetada midagi muud kui ehk veidi suurema korteri. Teiseks tundus korteriost jabur, sest meil juba oli korter ja millist kasu tooks pangalaenuga uue korteri ostmine meie unistusele kunagi oma majas elada? Pealegi ei olnud ma mõtte üle enda ja meie laste lapsepõlvekodu maha müüa just ülearu õnnelik. Minus elas lootus, et suudame endale lisaks korterile kunagi ka maja osta ning esimese kodu passiivset tulu teenima (pangalaenu kinni maksma) panna.
Eitav vastus sellele laenutaotlusele tõi lisaks esialgsele lootusetuse ja ahastuse tundele ka ootamatu selguse: millega me ometi tegeleme?! Isegi kui kapitaalremont oleks meie elukvaliteeti märkimisväärsel määral parandanud ja uus planeering lastele elamiseks ruumi juurde tekitanud, ei oleks sellest 59 ruutmeetrist meile lõppude lõpuks mingi nipiga piisanud. Võtsime vastu otsuse kinnisvaraturule pilk heita – esimest korda elus mõttega müüa, kolida ja uus kodu osta.
Uue koduni jõudsime sama päeva õhtul ja 13. jaanuaril läksime uusarendust oma silmaga üle vaatama. Kohtusime maakleriga, et näha kahe erineva planeeringuga neljatoalisi ning otsustada, missugune mais või augustis valmivatest korteritest meie omaks võiks saada. Avarama ja valgusküllasema planeeringuga 91 m2 korterid ahvatlesid enim (mis natuke toetab ka reeglit, mille kohaselt minu valitud variant on alati kõigist võimalikest valikutest kõige kallim…), sest elasime ka seni esimesel korrusel ja see on lihtsalt ääretult mugav. Rääkimata sellest, et alumise korruse korteritel olid rõdude asemel terrassid! Meie valik oli kindel. Siis aga selgus nukker tõsiasi – kui tavaliselt on esimene korrus ostjate seas kõige ebapopulaarsem, olid siin kõik esimese korruse korterid juba broneeritud. Kurat.
Vaatasime ka ülevalpool asuvaid rõdudega kortereid, aga see ei tundunud enam üldse nii õige ja kõik tundus korraks juba pisut lootusetu. Siis teatas maakler, et tal on sealsamas lähedal mõned paarismajad ja ehkki ma oma peas momentaalselt “hahahahahahaha, unista edasi, me oleme sellise asja jaoks lootusetult vaesed!” turtsatasin, soostusin siiski majadega tutvust tegema minema. No arvake siis ära, mis edasi sai?
That’s right. Meile nii ahvatlevana näinud esimese korruse terrassiga korter tundus pärast selle kodu nägemist oluliselt vähem ihaldusväärne. Ilmselt jälle eelpool mainitud reeglipärasusega seoses, sest otseloomulikult oli ka hind 30 000€ võrra kallim. Aga see asukoht, tagahoov, looduslähedus, suured aknad, kõrged laed ja valgusküllasus, hommikupäikesega terrass, võimalus igast toast otse omaenda koduhoovi astuda… ja need ruutmeetrid! Oi, ma olin kindel, et see on utoopia. Aga see ei olnud utoopia.
Shit, shit, shit, shit, shit, shit…
Näpistage mind.
Meie korter on müüdud. Me oleme välja kolinud ja võtmed üle andnud. Tehingu notari juures sõlminud.
Ja nädala pärast, kahe tuhande seitsmeteistkümnenda märtsikuu esimesel päeval, on meil uus kodu.*
*Kui ma nüüd midagi ära ei sõnunud, which would suck immensely. 😀
Külmavärinad selliste uudiste peale!
Ei tulnud külmavärinaid, lai naeratus tuli. Ma tahaks nii nii väga sulle kunagi lastega külla tulla ja rahulikult kohvitada vaadates, kuidas nad aias üksteist taga ajavad. Õnne ja õnnestumisi!
Aitäh. Mu pornostaarinimi, muide, on Natasha Naughty. Just thought you should know. Ja see playdate tuleb. Kindlalt. 🙂
Pornostaarinimi peaks moodustuma esimese lemmiklooma nimest pluss tänava nimest kus lapsepõlves elasid (sarjast Two and a half men). Minu pornostaarinimi on näiteks Rulli Sütiste.
See ei kukuks minu puhul eriti hästi välja. Minu oma tuli mingist nimegeneraatorist kunagi ja it kinda stuck with me. 😀
Ma ka unistasin maast laeni akendega kodu. Saingi, aga nüüd mõtlen, et tavalised aknad on paremad. Talvel on aknad nii külmad ja seetõttu põrand selle ümbruses samuti. Lisaks pole lillepotte kuhugi panna ja mööbli pinda võtab ka vähemaks. Teil veel eriti palju aknaid ühes ruumis.
Ma tegelikult ei unistanud üldse millestki – ei julgenud. Mul ei olnud kriteeriume ega soovunelmaid ega muud säärast, sest ma esiteks olen üleüldse kehv unistaja ja pigem olukorraga leppija. Aga leidsin koha, kus on see õige Tunne. See on ilus tunne. Ja mulle tundub, et meie vajadusi arvestades on elutoas mööblile on kohti täpselt nii palju nagu vaja. 🙂
Jeee, nii tore uudis. Palju õnne! 🙂
Teeme nii, et kui ma panen pildi võtmetest, siis õnnitleme. Onju. Aga aitäh! <3
appii .. mu eluunistus!! nii suur rõõm Su üle 🙂
hetkel elan piiisikeses armas üürikas, kuhu päike ainult varahommikul sisse paistab. asi seegi 🙂
aga palju õnne ja rõõmu ja päikesepaistet uues kodus!! 💛
pisikese armsa üürika aeg on ka eriline ja hea. ja mulle tundub, et see tõesti peab paika – et asjad juhtuvad sinuga siis kui on õige aeg. ma ei kujuta ette, mis muu põhjus võiks olla sellel, kui kiiresti meie jaoks kõik praegu käinud on… aitäh! <3
Palju õnne! Mulle pildi järgi natuke isegi tundub, et tulete vist meie kodukanti. Niii tore! 🙂
Kirjuta mulle blogi FB! Räägime! Põneeev!
Meie oma kodu lugu oli sarnane – asi venis ja venis ning kui raske otsus sai tehtud, siis läks edasi väga kiirelt.
Tahtsime renoveerida täielikult väikest vana maja, kus elasime. Ajasime asju ligi 2 aastat, probleeme oli nii laenu (kuna renoveeritav maja oli juba tagatis) kui ka ehitusloa saamisega (plaanitud muudatused olid veidi suuremad). Vahepeal tundus, et kõik sujus, siis jälle ei sujunud, siis ilmus uus jama ja nii see aeg möödus.
Kuni ühel päeval saime jälle pika kirja punktidega, mis meie renoveerimisplaanis nüüd valesti on, sai meil kõrini ja jõudis kohale reaalsus, et me oleme ilmselt ka järgmise kahe aasta pärast samas punktis. Lapsi meil tol hetkel ei olnud, soovisime kõigepealt elamistingimusi korda saada. Samas loobumine ei olnud pikka aega variant, kuna tegu oli minu jaoks osaliselt lapsepõlvekoduga.
Igal juhul, sel hetkel kui otsustasime, et aitab, läks edasi kiirelt. Tegin lahti kv.ee ja esimene kuulutus oli meie tänane kodu, samuti paarismaja. Asukoht oli tuttav, maja planeering oli praktiliselt sama, mis pidi ka pärast renoveerimisplaane hakkama olema seal vanas majas jne. Pidime samal päeval selle paarismaja lähedale tulema asju ajama, mõtlesime, et sõidame siis läbi ja piilume maja väljast, unistame veidi. Omanik oli väljas ja läksime juttu tegema, kuigi kogu situatsioon ja võimalus, et me saamegi endale oma kodu, tundus tol hetkel veel uskumatu. Vaatasime igaks juhuks ka teisi majasid, aga ükski teine ei olnud nii õige. Igal juhul – täpselt kuu aega hiljem kolisime sisse. 9 kuud hiljem sündis meie esimene laps :).
Mine pekki, see on TÄPSELT nagu meie lugu (miinus see kadalipp, mida pidite renoveerida soovides läbima, pühhhha müristus!) ja niiiii ilus ja tore lugu ka. Olen nii õnnelik teie üle. Äge. 🙂
Kas 9 kuu pärast saab õnne soovida? 😀 Kui ütles, et täpselt nagu teie lugu. 😀
Nädala pärast ootan siis pilti võtmetest, et saaksin õnne soovida, ja sealt edasi jään sisustuspostitusi ootama! 🙂
Okei, mitte päris NII täpselt meie lugu. 😀
Ja pilt võtmetest tuleb ja postitusi ka! Kas just sisustus-, sest ma ei tea jätkuvalt, kas ja kui suureks SISUSTAMISEKS meil kohe alguses läheb. Aga ma kindlasti kirjutan kogu koduseiklusest veel palju. 🙂
Nii põnev!!!! Ootan võtme pilti ;). Meil on ka selline kus tom teeb ust lahti 😀
Nii palju loomuliku valgust tuleb ju nendest suurtest akendest! Väga, väga suur pluss! See on see, milles ma meie vanas talumajas puudust tunnen, päevavalgusest. Kujutan juba ette, kui veranda (kuhu ka hommikupäike sisse paistma hakkab) valmis saab, ei tulegi ma sealt enam ära 😁 aga hoian teile pöialt, et lähete võiduka lõpuni ja varsti “kuuleme” võtmete kõlinat. Hoian pöidlad pihus!
Kas ma võin kűsida mis paarismajadega tegu e mis uusarendus?
Mitte pelgalt uudishimust, kuid otsime ise endale hetkel taolist varianti ja Su hea reklaam on mõjunud:)
L.
Ära pahanda, aga ma avalikult vist asukohta ei kirjutaks siia. No, et kui me kolime ja… kindlad majad ja… aadress ja. Äkki sa kirjutad mulle blogi Facebooki lehele? 🙂
Nii tore!
Sa võibolla ei taha nii detailselt kirjutada, aga kuidas see ime siis juttus, et algul isegi renoveerimislaenule tuli eitav vastus ja tegelikult saite jaatava vastuse siis hoopis suuremale laenule? Lühidalt lihtsalt huvitaks 🙂
Lycka till!
Man tackar! See juhtus muuhulgas nõnda, et panga meelest polnud meie taotletud summa põhjendatud, komisjon leidis, et korter on liiga heas korras. Eks me ise oleks vist pidanud panema koledamad pildid ja olema puuduste kirjeldamisel täpsemad vms. 🙂
Väga huvitav. Aga nüüd läks nii ja nii ongi ju hea. (#diip)
No eks niipidi on pangale kindlam ja kasulikum ka – omafinantseering on pea pool ja kinnisvara oluliselt rohkem väärt kui korter oli. Summa suur, kasum suurem. Ja on hea küll, jah. Minu meelest ka. 🙂
jeeeeeee ma superpõnevil!
🙂 <3
See kant on nii mõnus 🙂
On 🙂
Mulle tundub, et tunnen ka oma kodukandi ära. Ruutmeetrid ja majade valmimisajad jm klapib, nii et ilmselt bingo! Eks mänguväljakul teretan siis 😉
Oi kui toreee! Mul on nii palju mõnusaid naabreid!
Nii põnev! Ja kui hea meel mul on! 🙂 Meie ostsime ära oma laste jaoks lapsepõlvekodu (väiksem on sündinud siia ja suurem oli natuke alla kolme kui kolisime) lootuses see alles jätta kui kord meile väikseks jääb (mis juhtub ilmselt nii viie aasta pärast, kui väiksem kooli läheb). Loodetavasti ka õnnestub, sest kohe kuidagi ei tahaks loobuda meie armsast kodust Nõmme mändide all 🙂
Ma olen teie koduloole ikka pöidlaid pihus hoidnud 🙂 Natukene olen muidugi kurb, et te meile omajagu lähedalt ära kolite, sest mul oli koguaeg mingi salajane lootus, et ehk kohtan teid mänguväljakul ja saan tuttavaks saada 😀 Meie mõlemad lapsed on nii kahekuulise vahega sündinud 😀 (Feeling like a stalker)
Oi kui tore! Piltide järgi tundub, et sihiks on meie kõrvaltänav 🙂 nii tore pere võiks küll naabrusesse kolida!
Hoian pöidlaid ja if it’s meant to be, it’s meant to be 😉
Megamegamegamegarõõmus meel, et nii paljud ägedad naabrid meie ümber olema saavad. Olen nii elevil! Tundub, et kui maailm otsa ei lõppe, on asi juba päris kindel. 🙂