Lõpuks ometi – telekakapp!

Püha jumal, kus andis seda õnnetut kappi alles oodata!

Ma ühes varasemas postituses mainisin ka, et ostsin kapikese Ülemiste keskuse ZIP.mööblist. Tellimuse 12. märtsikuu päeval vastu võtnud tädi kinnitas, et kapp jõuab sellele järgneval reedel. Ja üksnes kaks kuud hiljem, kujutage ette, jõudis see õnnis “järgmine reede” viimaks pärale.  Kätte saime kapi nüüd, möödunud kolmapäeval. Jõudis ta tegelikult juba kaks nädalat varem, kuid meie (mitte kuigi) suureks üllatuseks ei ole ZIP.mööbli laost kauba ära toomine kliendile just liiga mugavaks tehtud. Nimelt saab soovija valida kahe suurepärase valikuvõimaluse vahel – minna oma mööblile järgi nädala sees, ei rohkem vähem kui neljatunnises ajavahemikus, kella kümne ja kahe vahel. Teine võimalus, selgitas hädavaevu eesti keelt purssiv teenindaja teisel pool toru, on maksta ZIP.mööbli kullerile kakskümmend ja viis euroraha, et too kauba sulle välisukse taha (ja ei sentimeetritki kaugemale, rõhutati – see maksab lisaks!) tooks. Seda muidugi mitte homme, ülehomme ega teisipäeval – siis kuller ei käi. Ühesõnaga raske öelda, kas oli lõpuks hästi naljakas või südantlõhestavalt kurb – vist mõlemat ühteaegu. Aga kapp maksis palju raha, mistõttu ei saanud võitlusvaimul raugeda ka lasta. Ja muide – häda sellele, kes oma mööblile neljatunnise akna sees järgi minna ei märka! Kauba hoidmise eest ZIP.mööbli laos lisandub iga päeva pealt teatud protsent tellimuse hinnast. Meilt seda õnneks ei nõutud, aga selline hoiatus kuskil igatahes kirjas oli. Mingi aja möödudes võivad nad kauba üleüldse enda omaks kuulutada ja edasi müüa. Huh! Hirmus!

Vähemalt võime me nüüd kergendatult hingata – meie kadunud pojake on viimaks kodus.

Nagu alati kui kuskilt ilmub kast komplekteerimist vajava mööbliga, on Virsik kohe tööriistadega (lusikate ja muu käepärasega) platsis ja valmis kappi ronima, kruve peitma ja penoplastist juppidel mööda tuba ringi suusatama. Muidugi pistab ta ka väga usinasti tüübleid ja kruve auku, aitab trelliga kruve keerata ja ulatab issile vajalikke tööriistu kätte. Ja – mis peamine – teeb palju nalja.

“Kus see kapp niiii kaua oli?”

Kappi oli kahesaja ja neljakümne (see oli nii ammu, et ma ei mäleta enam täpselt, aga tagantjärgi mõeldes on seda sellise kapisaaga eest ikka röögatult palju) euro eest muidugi küll ja veel. IKEA mööbel on küll igati kvaliteetne – mul ei ole sellele ainsamatki etteheidet – kuid telekakapi puhul oli ka H sõnul väga hästi tunda, et asi on kvaliteetne. Ja hea vähemalt seegi. Ilus on ta ka, sobib ülihästi meie köök-elutoa ülejäänud tammekarva ja valgete mööbliesemetega ja mahutab tulevikus (sest Õnnistegija üksi teab, kus see neetud kast on) kõik meie telekamängud, DVD’d ja muu säärase.

Aa… valmis kappi tahate ka näha või? No olgu. Aga ma näitan teile järgmises postituses elutoast rohkem pilte ka. Sest ma tegin nüüd (kõigest ee… kuu aega hiljem) Hemtexist ostetud ja seni pikalt põrandal lohisenud kardinad lühemaks ja tuba näeb juba natuke välja nagu siin võiks tsiviliseeritud (kääre, triikrauda ja liimiriba käsitseda oskavad) inimesed elada. 🙂