Meie aiake: Murutalgud

Kuigi meil enamasti kõik asjad kuidagi kahepeale (tegelikult pigem enamasti koos lastega, seega nelja peale) tehtud saavad, tekkis mul paar nädalat tagasi tõsimeeli ahastus ja tunne, et ei ole võimalik, et me omal jõul kõigega enne suure suve saabumist ühele poole jõuame. See oli millalgi siis kui H pinnases olevatesse aukudesse käruga täitematerjali tõi, mina seda rehaga paika kraapida ja siledaks ajada püüdsin ja lapsed samal ajal teineteist voolikuga üleni märjaks kastsid, kummikud veega täitsid ja siis teineteise peale läbilõikavalt kiljusid, sest roosasid rehasid on meil ainult üks. Niisiis võtsin ennast kokku (abi palumine ei ole just mu tugevaim külg) ja tegin ülemöödunud esmaspäeval Facebooki eventi, et kõik meie sõbrad pühapäeval murutalgutele kutsuda. Suvel nädalase etteteatamisega ürituse korraldamine on muidugi üsna naiivne lootus, aga meie suureks õnneks tuli meile appi küll oodatust vähem, ent samas üle ootuste tublisid ja töökaid kätepaare. Täiesti uskumatu on vaadata, millise hoole ja pühendumusega inimesed teiste aitamiseks päev otsa toimetada võivad. Ma olen ikka veel täielikus hämmingus ja üdini tänulik!

Olin päev otsa jalgel ja toimetasin – päeva esimeses pooles peamiselt talguliste toitmisega. Päev varem panin marinaadi eventis välja reklaamitud koduse šašlõki, talgupäeva hommikul küpsetasin suure laari vahvleid jäätise jaoks ja kui olime poest ohtralt jääd ja kraaniga klaasanuma toonud, panin hakkama suure laari virsikumaitselist jääteed (kange tee, vesi, sidrun, piparmünt, suhkur) ja sidrunilimonaadi (sidrunimahl, riivitud koor, suhkur potis siirupiks ja kokku mulliveega). Kahest kapsast sai coleslaw; hapukoorest, kodujuustust, värskest kurgist ja tillist sai kaste; neljast kilost kartulitest kartulisektorid ja mõne kilo värsket kurki lõikasin lihtsalt neljaks ja segasin kausis kokku soola ja tilliga. Maitseb peaaegu nagu õige värske soolakurk, aga aega ja vaeva kulub oluliselt vähem! Lisaks šašlõikile panin fooliumil grillile ka marinaadis olnud sibulad, millel grillimise lõpus aeglaselt pisut pruuniks küpseda lasin. Lihaga läbi muditud sibulaid vardasse ajada ei saa, aga head kraami ju raisku ka ei lase! Minu kaamerast pärinevadki ainult toidupildid, sest lõunasöögi valmimine oli lihtsalt esimene hetk kui ma sain mahti mõelda millelegi muule kui talgulistele kasulikuks olemisele. Minu suureks õnneks tegi Andra oma telefoniga päeva jooksul ka töökäigust palju mõnusaid telefonipilte, mille samuti postitusele lisada saan. 🙂

Kui viimane mullakoorem oli kärude peale kühveldatud ja laiali aetud. Agnes andis koos meestega labidale hagu ja demonstreeris muljetavaldavat labidabiitsepsit. Kohe näha, et inimene pole mingi tilu-lilu pesapunuja, vaid restaureerib talu ja peab aeda. Võimas naine! Ma keeldusin-keeldusin-keeldusin külvikut ostmast. Ehkki oleksime sarnaselt muruseemnele ka selle riista sõbranna abiga Baltic Agrost soodsamalt saanud, tekitas minus põhimõttelist vastumeelsust ja trotsi mõte millegi soetamisest, mis on valmistatud hulgast metallist ja plastikust, mida kasutame vaid korra. H muidugi püüdis mind veenda, et eriti ratastel külvikust oleks meile palju abi, aga mina ei jätnud jonni. Seda enam, et soodsalt oleks saanud küll käsikülviku, kuid ratastel isendi eest oleks pidanud välja käima üle kahekümne euro. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et küllap kellelgi ikka mõni külvik on ja kui nii, siis laename. Kui ei, pole hullu – saab ju käsitsi ka. Mis selgus talgupäeva hommikul? Minu päris oma Andrjuši vanematel on meie unistuste (ratastel) külvik täiesti olemas. Võit-võit-võit-võõõõõiiiiit!

Muruseeme sai samuti Baltic Agrost ja sort, mille külvasime, kannab nime Mini. Kolmenädalase tärkamisaja jooksul peaks seemnest nina välja pistma aeglaselt kasvav tume, tihe ja peeneleheline muru, mis vajab 30% vähem pügamist. Ma ei oleks ise osanud seda oluliseks pidada, aga targemad rääkisid, et tegemist on väga kvaliteetse seemne ja kergesti hooldatava muruga. Mul ei olnud põhjust kahelda või vaielda ka, sest jutt oli ilus ja hind oli hea. Lisaks 27,5 kg muruseemnele soetasime lisaks (samuti targemate soovitusel) ka kevadist muruväetist, mida toote kirjelduses küll juba tärganud murule puistada soovitatakse, aga meie saime korralduse see enne muru külvi peoga laiali pilduda (oh my GOD, kuidas ma seda tegevust nautisin, ma pole elus napilt midagi lõbusamat teinud!), nii et küllap on muru rajamisel väetamisega teisiti. Eks näis, mis sellest kõigest saab. 🙂

Eneli tundis viimase blogipostituse kommentaarides muret, sest pole meie Loorekest ammu blogis figureerimas näinud. Küsimusele “kuhu Loore jäänud on?” on ainult kolm võimalikku vastusevarianti. Kui ta ei ole parajasti laste voodi all magamas või end mõne oma inimese vastu pressinud, veedab ta oma päevad keset hoovi kõhutades või maja taga uhket vesirotielu elades. Terve talgupäeva veetis ta täpselt nii:

Meie pidevalt üleni mudane mügri-mitte-koer, kes ka sel päeval rõõmsalt mudasena tuppa lippas, terve maja valge põranda üleni ära s*ttas ja siis minu porisemise (haha, pori-semise, get it?) saatel vaguralt duši all pesemist kannatas.

Lapsi on meil kamba peale palju ja kõik nad mängisid vaheldumisi toas ja õues ülitublisti ega vajanud kuigi palju juhendamist või järelvalvet. Natuke ainult soditi potisinisega pool mängutuba täis, aga noh… see tuli maha. Pole hullu midagi. Pildilt hästi näha, et ülimõnus väike bande. 🙂

Kui platsi umbrohust, kividest ja (õnneks mitte väga paljudest) klaasikildudest puhtaks teinud olime, saime väetise ja muruseemne maha panna. Tegime rehadega pinna võimalikult ühtlaseks, külvasime esimese kihi seemet, kobestasime ja rullisime siis üle. Teise kihiga toimisime samamoodi. Olime selleks puhuks laenanud kokku kaks mururulli, millest esimene oli tõsiselt massiivne, ilmselt mitte oma esimeses ega teises nooruses ja kuigi kergelt järelveetav, aga tegi oma tööd muljetavaldavalt hästi. Teise rulli sisse käis vesi ja kuigi ta oli kergem (ja oluliselt jõukohasem kasutada), tegi ka tema oma tööd korralikult. Mururull on jällegi selline asi, mida mul oli suur rõõm laenata, mitte meile koju seisma osta, sest… millal ma oma elus veel mururulli kasutan? Ei kujuta ette, kuidas see ost end põhjendada saaks. Olen samas tänulik inimestele, kes endale mururullid varunud on – vedas mul. 🙂

Virsik tõmbas endale rullimise ajaks kiivri pähe. Safety first!

Näost näha, et plats on valmis. Käisin ringi ja ohkasin ja ahhetasin, et iga päev muudkui räägin, et pole elus varem nii õnnelik olnud ja nüüd JÄLLE! Sellise päeva lõpus on küll miljonivõidu tunne, sest see tulemus oli lihtsalt FANTASTILINE. Vaadake seda õndsat inimest:

Ja vaadake seda imelist juba koduaeda meenutavat platsi:

Nagu näha, sai ka liivakasti raam talgupäeval paika. Nüüd peame uuele pereautole (müüsime ühe oma autodest maha ning ostsime kuuekohalise asemele – kui huvi on, kirjutan sellest võib-olla H abiga pikemalt ka – valitud autost ja kasutatud auto ostmisest üleüldiselt) kärukonksu paigaldama ja siis saame liivakasti põhja geotekstiili kinnitada ja sellele ka liiva peale tuua. Tahaksin raami ka maja fassaadi sarnaselt tumepruuniks õlitada, sest tellisin lastele IKEAst samasuguse viimistlusega piknikulaua, mille samuti sinna liivakasti kanti paigutada tahaksin. 

Õhtul kastsin platsi korralikult üle peamiselt selleks, et hommikul ärgates avastada: õues sajab põhjalikku padukat. No pole hullu, oligi mõnus lõpp ühele imetoredale päevale. Lubasin kõigile kohalkäinutele, et teen neile meie kodu kuldkaardid, sest pärast sellist pühendumist ja abi on nad meie juurde igatahes kasvõi ööpäevaringselt oodatud. Väga raske on kedagi millegi sellise eest vääriliselt tänada kui tänutunne südamessegi ära ei mahu – kummatigi siis veel sõnadesse. Nüüd ootame ja loodame, et külv ei ikalduks. Eile ja täna kostitas taevataat meid küll rohke vihmaga, kuid homsest alates (kõigi rõõmuks, kes ootavad suve, mitte muruseemne tärkamist :D) pühapäevani välja paistab taas päike ja ilmateade lubab kuivi päevi. Mis muud kui tuleb vihmutid huugama panna ja loota, et meil muru pärast selle idanemist ära kuivatada ei õnnestu. 🙂