Kuigi meil enamasti kõik asjad kuidagi kahepeale (tegelikult pigem enamasti koos lastega, seega nelja peale) tehtud saavad, tekkis mul paar nädalat tagasi tõsimeeli ahastus ja tunne, et ei ole võimalik, et me omal jõul kõigega enne suure suve saabumist ühele poole jõuame. See oli millalgi siis kui H pinnases olevatesse aukudesse käruga täitematerjali tõi, mina seda rehaga paika kraapida ja siledaks ajada püüdsin ja lapsed samal ajal teineteist voolikuga üleni märjaks kastsid, kummikud veega täitsid ja siis teineteise peale läbilõikavalt kiljusid, sest roosasid rehasid on meil ainult üks. Niisiis võtsin ennast kokku (abi palumine ei ole just mu tugevaim külg) ja tegin ülemöödunud esmaspäeval Facebooki eventi, et kõik meie sõbrad pühapäeval murutalgutele kutsuda. Suvel nädalase etteteatamisega ürituse korraldamine on muidugi üsna naiivne lootus, aga meie suureks õnneks tuli meile appi küll oodatust vähem, ent samas üle ootuste tublisid ja töökaid kätepaare. Täiesti uskumatu on vaadata, millise hoole ja pühendumusega inimesed teiste aitamiseks päev otsa toimetada võivad. Ma olen ikka veel täielikus hämmingus ja üdini tänulik!
Olin päev otsa jalgel ja toimetasin – päeva esimeses pooles peamiselt talguliste toitmisega. Päev varem panin marinaadi eventis välja reklaamitud koduse šašlõki, talgupäeva hommikul küpsetasin suure laari vahvleid jäätise jaoks ja kui olime poest ohtralt jääd ja kraaniga klaasanuma toonud, panin hakkama suure laari virsikumaitselist jääteed (kange tee, vesi, sidrun, piparmünt, suhkur) ja sidrunilimonaadi (sidrunimahl, riivitud koor, suhkur potis siirupiks ja kokku mulliveega). Kahest kapsast sai coleslaw; hapukoorest, kodujuustust, värskest kurgist ja tillist sai kaste; neljast kilost kartulitest kartulisektorid ja mõne kilo värsket kurki lõikasin lihtsalt neljaks ja segasin kausis kokku soola ja tilliga. Maitseb peaaegu nagu õige värske soolakurk, aga aega ja vaeva kulub oluliselt vähem! Lisaks šašlõikile panin fooliumil grillile ka marinaadis olnud sibulad, millel grillimise lõpus aeglaselt pisut pruuniks küpseda lasin. Lihaga läbi muditud sibulaid vardasse ajada ei saa, aga head kraami ju raisku ka ei lase! Minu kaamerast pärinevadki ainult toidupildid, sest lõunasöögi valmimine oli lihtsalt esimene hetk kui ma sain mahti mõelda millelegi muule kui talgulistele kasulikuks olemisele. Minu suureks õnneks tegi Andra oma telefoniga päeva jooksul ka töökäigust palju mõnusaid telefonipilte, mille samuti postitusele lisada saan. 🙂
Kui viimane mullakoorem oli kärude peale kühveldatud ja laiali aetud. Agnes andis koos meestega labidale hagu ja demonstreeris muljetavaldavat labidabiitsepsit. Kohe näha, et inimene pole mingi tilu-lilu pesapunuja, vaid restaureerib talu ja peab aeda. Võimas naine!
Ma keeldusin-keeldusin-keeldusin külvikut ostmast. Ehkki oleksime sarnaselt muruseemnele ka selle riista sõbranna abiga Baltic Agrost soodsamalt saanud, tekitas minus põhimõttelist vastumeelsust ja trotsi mõte millegi soetamisest, mis on valmistatud hulgast metallist ja plastikust, mida kasutame vaid korra. H muidugi püüdis mind veenda, et eriti ratastel külvikust oleks meile palju abi, aga mina ei jätnud jonni. Seda enam, et soodsalt oleks saanud küll käsikülviku, kuid ratastel isendi eest oleks pidanud välja käima üle kahekümne euro. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et küllap kellelgi ikka mõni külvik on ja kui nii, siis laename. Kui ei, pole hullu – saab ju käsitsi ka. Mis selgus talgupäeva hommikul? Minu päris oma Andrjuši vanematel on meie unistuste (ratastel) külvik täiesti olemas. Võit-võit-võit-võõõõõiiiiit!
Muruseeme sai samuti Baltic Agrost ja sort, mille külvasime, kannab nime Mini. Kolmenädalase tärkamisaja jooksul peaks seemnest nina välja pistma aeglaselt kasvav tume, tihe ja peeneleheline muru, mis vajab 30% vähem pügamist. Ma ei oleks ise osanud seda oluliseks pidada, aga targemad rääkisid, et tegemist on väga kvaliteetse seemne ja kergesti hooldatava muruga. Mul ei olnud põhjust kahelda või vaielda ka, sest jutt oli ilus ja hind oli hea. Lisaks 27,5 kg muruseemnele soetasime lisaks (samuti targemate soovitusel) ka kevadist muruväetist, mida toote kirjelduses küll juba tärganud murule puistada soovitatakse, aga meie saime korralduse see enne muru külvi peoga laiali pilduda (oh my GOD, kuidas ma seda tegevust nautisin, ma pole elus napilt midagi lõbusamat teinud!), nii et küllap on muru rajamisel väetamisega teisiti. Eks näis, mis sellest kõigest saab. 🙂
Eneli tundis viimase blogipostituse kommentaarides muret, sest pole meie Loorekest ammu blogis figureerimas näinud. Küsimusele “kuhu Loore jäänud on?” on ainult kolm võimalikku vastusevarianti. Kui ta ei ole parajasti laste voodi all magamas või end mõne oma inimese vastu pressinud, veedab ta oma päevad keset hoovi kõhutades või maja taga uhket vesirotielu elades. Terve talgupäeva veetis ta täpselt nii:
Meie pidevalt üleni mudane mügri-mitte-koer, kes ka sel päeval rõõmsalt mudasena tuppa lippas, terve maja valge põranda üleni ära s*ttas ja siis minu porisemise (haha, pori-semise, get it?) saatel vaguralt duši all pesemist kannatas.
Lapsi on meil kamba peale palju ja kõik nad mängisid vaheldumisi toas ja õues ülitublisti ega vajanud kuigi palju juhendamist või järelvalvet. Natuke ainult soditi potisinisega pool mängutuba täis, aga noh… see tuli maha. Pole hullu midagi. Pildilt hästi näha, et ülimõnus väike bande. 🙂
Kui platsi umbrohust, kividest ja (õnneks mitte väga paljudest) klaasikildudest puhtaks teinud olime, saime väetise ja muruseemne maha panna. Tegime rehadega pinna võimalikult ühtlaseks, külvasime esimese kihi seemet, kobestasime ja rullisime siis üle. Teise kihiga toimisime samamoodi. Olime selleks puhuks laenanud kokku kaks mururulli, millest esimene oli tõsiselt massiivne, ilmselt mitte oma esimeses ega teises nooruses ja kuigi kergelt järelveetav, aga tegi oma tööd muljetavaldavalt hästi. Teise rulli sisse käis vesi ja kuigi ta oli kergem (ja oluliselt jõukohasem kasutada), tegi ka tema oma tööd korralikult. Mururull on jällegi selline asi, mida mul oli suur rõõm laenata, mitte meile koju seisma osta, sest… millal ma oma elus veel mururulli kasutan? Ei kujuta ette, kuidas see ost end põhjendada saaks. Olen samas tänulik inimestele, kes endale mururullid varunud on – vedas mul. 🙂
Virsik tõmbas endale rullimise ajaks kiivri pähe. Safety first!
Näost näha, et plats on valmis. Käisin ringi ja ohkasin ja ahhetasin, et iga päev muudkui räägin, et pole elus varem nii õnnelik olnud ja nüüd JÄLLE! Sellise päeva lõpus on küll miljonivõidu tunne, sest see tulemus oli lihtsalt FANTASTILINE. Vaadake seda õndsat inimest:
Ja vaadake seda imelist juba koduaeda meenutavat platsi:
Nagu näha, sai ka liivakasti raam talgupäeval paika. Nüüd peame uuele pereautole (müüsime ühe oma autodest maha ning ostsime kuuekohalise asemele – kui huvi on, kirjutan sellest võib-olla H abiga pikemalt ka – valitud autost ja kasutatud auto ostmisest üleüldiselt) kärukonksu paigaldama ja siis saame liivakasti põhja geotekstiili kinnitada ja sellele ka liiva peale tuua. Tahaksin raami ka maja fassaadi sarnaselt tumepruuniks õlitada, sest tellisin lastele IKEAst samasuguse viimistlusega piknikulaua, mille samuti sinna liivakasti kanti paigutada tahaksin.
Õhtul kastsin platsi korralikult üle peamiselt selleks, et hommikul ärgates avastada: õues sajab põhjalikku padukat. No pole hullu, oligi mõnus lõpp ühele imetoredale päevale. Lubasin kõigile kohalkäinutele, et teen neile meie kodu kuldkaardid, sest pärast sellist pühendumist ja abi on nad meie juurde igatahes kasvõi ööpäevaringselt oodatud. Väga raske on kedagi millegi sellise eest vääriliselt tänada kui tänutunne südamessegi ära ei mahu – kummatigi siis veel sõnadesse. Nüüd ootame ja loodame, et külv ei ikalduks. Eile ja täna kostitas taevataat meid küll rohke vihmaga, kuid homsest alates (kõigi rõõmuks, kes ootavad suve, mitte muruseemne tärkamist :D) pühapäevani välja paistab taas päike ja ilmateade lubab kuivi päevi. Mis muud kui tuleb vihmutid huugama panna ja loota, et meil muru pärast selle idanemist ära kuivatada ei õnnestu. 🙂
Ebaaus. Kui mina aiatöid teen, siis on mul jalas vanad saapad, mida ema on korduvalt arvanud “äraviskamise” kasti puhtalt välimuse põhjal, kottis ja pulstunud dressipüksid ja seljas ülesuuruses kolevärvi jope. A kui sa väetist lennutad, siis näed välja nagu oleksid otse EBAlt tulnud! Ise rase ka veel.
mul on ju kummmmmmmmmmmikud! ja dressipükstega ei ole mul enam mugav. 😀
kummikud on ka jumala ilusad. kust said!?
Hunterid, jõuluvana (H) tõi neli aastat tagasi 😀
Tublil aiapidajal on külvik ja mururull ikka töös. Sa ju tead, kuidas sünnib õige inglise muru – 200 aastat igapäevaselt niita ja rullida, niita ja rullida. Külvik aga lihtsustab tublisti väetamist, millest Sa ka ei pääse, kui perfektset muru tahad. Selles, et Sa tahad perfektset, ma üldse ei kahtlegi :p
Lõppu väike reklaam ka:
https://www.stokker.ee/robotniiduk-landroid-s-wr105si-wiifi-500m2-worx/-435325794
Selline sile ja “killustamata” murupind lihtsalt nutab niitmisautomaadi e. “Unmanned mowing vehicle” järele 😉
Reklaami tegid, sest plaanid selle meile soolaleivaks tuua? 🙂
Palju Teil seal muru ruutmeetreid on? 250?
Toas või õues? Toas 100, õues 800. 🙂
Aa oih ma ei näinud sõna “muru” 😀
On ju tore toas 100 M² muru pidada 😉
Siis ei peaks koguaeg muretsema, et põrand nii mullane ja koerakarvu täis – ei paistaks väljagi. :))
Tean mida tunned, ma iga hommik ärkan ja vaatan kas meil muru juba paistab. Õnneks ka paistab, saime natuke varem mulda kui teie aga siiski. Muru õnneks nii visa et tuleb kindlasti üles. Väga tublid.
Mul on ka kange kiusatus koguaeg minna nina juurde pista ja vaadata, kas ehk mõni seeme juba roheline on, aga selleks on ikka väga vara. Oleks võinud kressi muru asemel külvata. 😀
Kui ma mingil hetkel läbi hammustasin, et teie pere uus kodu ei asu meie pere pesakesest väga kaugel, siis lausa kilkasin rõõmust! Olen selle piirkonna arengule ja ehitusele pikalt kaasa elanud. Kui siia kolisin, siis oli nii nende majade asemel mahajäetud elurajooni algus, kust oli ära varastatud paigaldatud tänavakivid ja elektripostid ning kuhu keegi aegajalt oma vana diivani või ehitusprügi poetas. Nüüd on võsa maha võetud ja tänavad elu täis! Muuseas kuulsin, et selle koha peal umbes oli vanasti olnud hobuste koppel! Igatahes jalutan või jalgrattatan mõnipäev ja piilun vastvalminud aeda 🙂 Muru rajamine oli nii raske töö ja siis veel oodata, et see tärkaks ja tihedaks läheks ning vahepeal hirmuga umbrohtu piidelda (seda oli murust ikka rohkem) jne-jne.
Ma muutsin su kommentaarist kohanime ära, eksju, sest nagu sa sellest postitusestki näed – ma püüan mitte äratuntavaid elemente pildile jätta ja nime nimetada. Oleksin rõõmus kui lugejad ka seda ei teeks. 🙂
Aga muidu – mulle ka väga meeldib siin ja on hea meel, et me just siia endale kodu soetada saime. Hästi-hästi mõnus on. Kuspool teie olete? Kas nii lähedal, et saame mänguväljakul koos mängida?
Ma olen juba mänguväljakutest välja kasvanud (poeg on juba pubekas) 🙂 Aga jupike maad veel rohkem “maale” ja teises vallas. Küllap jõuate jalutuskäikudel ka nii kaugele välja! Ma ise naeran, et elame seal, “kus lõpeb asfalt”, sest siin saab korralik sõidutee otsa. Aga see-eest saime värskelt kergliiklustee koos tänavavalgustusega ja laps saab normaalselt koolist koju jalutada.
Kas pojake käib Laagri koolis? 🙂
Nõmmel tegelikult. Bussi pealt veel lühem maa jalutada kui kooli juurest 🙂 Selle kooli jaoks on meil vale vald ja sinna ei mahu hästi isegi oma valla lapsed. Gümnaasiumi ajaks saab äkki plaanitav riigigümnaasium valmis, siis äkki saab kodule lähemale koolis käima hakata.
Jee, minu süda jälle rahul, sain imearmast koerapreilit näha! 🙂
Muidugi on tore ja mõistan noore talu perenaisena täielikult sinu rõõmu eduka talgu ja abivalmite sõprade üle!
Muskliga on vist seis täitsa hea jah, aga seljalihased (õigemini nende puudumine) andis küll mitu päeva tunda. 😀
*Mõlgutab siin mõtteid, et ehk peaks lisaks remondile ja aiatöödele ka päris trenni tegema.
Vaatasin teie kaski ja tuli meelde see video. Võib- olla te ei pannud üldse nii paksu mullakihti, aga igaks juhuks postitan. https://www.facebook.com/157993390914540/videos/1354121127968421/
Ma praegu ei jõudnud videot läbi vaadata, aga jah, siin on maapinda kõvasti tõstetud ja meie sõber metsamees ütles ka kohe, et ellu nad niikuinii ei jää… Mõtlen ka, et peaks neile väikesed kraavid ümber kaevama, ehk on tolku, samas see täitepinnas, mis siia toodud on, on selline, et puuriga peab maapinda auke tegema kui midagi sügavamale istutada tahta. 🙁