(Sai nüüd päris lingitihe tekst, nii et ma igaks juhuks hoiatan ette: postituses esinevad lingid ei ole peidetud reklaam või spam, vaid peamiselt illustreerivad fotod meie vanast kodust või viited soetatud toodetele)
Kuigi tegelikult on meil siin justkui veel palju-palju pooleli, on siin juba nii hea ja õige, et kannatab natukene vahepeal üles pildistada ja ette näidata küll. Eriti hea ja õige tundub seesama valgusküllasus ja avarus, mis meid siia esimest korda sisse astudes võlus ja mille pärast me nii tugevalt tundsime, et süda ihkab siia ja mitte naabruses asuvasse kortermajja. Puudu on veel koht raamatute jaoks (mis võiks ideaalis olla lae all nagu meie eelmises elutoas – nii mahub meeletu kogus raamatuid ära, kõik on nähtaval ja hõlpsasti leitav), aga rohkem mööblit siia küll vaja pole. Ka vaipa ei taha ma elutuppa mingil juhul maha panna. Esiteks puhtuse pärast – meie sada ruutmeetrit kattub iga päev paksu kihi sodi ja koerakarvadega, mille robotike (kelle kohta te tihti küsite – tema on Neato Botvac D85, kes saab suurepäraselt hakkama kõigi karvadega ja on pälvinud meie kustumatu tänu ja tingimusteta armastuse) vähemalt kord-kaks päevas ära sööma peab. Teiseks sellepärast, et praegu on elutoas mõnusalt palju vaba põrandaruumi jooksmiseks, aeroobikatundideks ja tantsupidudeks, mis on meie kui tillukesest mööblit täis paneelmaja-elutoast tulnute jaoks hindamatu väärtus.
Elutoa sisustuse värvigamma pani paika meid siin juba ostu hetkel ees oodanud siseviimistlus. Tegemist on küll uusarendusega (milliste puhul ostjad tihti enne võtmete saamist veel otsuseid langetada ja siseviimistluse osas kaasa rääkida saavad), kuid meie siia jõudmise hetkeks oli kõik juba valmis ja lõpetatud. Ja vedas meil – mina oleksin tõenäoliselt seinad valgeks võõbata lasknud, kuid elan nüüd hästi mõnusat tooni seintega toas. Tubades, tegelikult, sest kõik seinad on ühte värvi. Igatahes muutub see seinavärv vastavalt valgusele – päevavalges on tegemist pigem roosa alatooniga helehalliga, õhtuses lambivalguses digimuutub aga hoopis soojemaks, peaaegu beežiks. Ülejäänu sai paika kuidagi väga orgaaniliselt – kuna ma teadsin, missugust diivanit ma tahan (sügavat ja suurt, kuhu kogu meie oma pesakond ja veel mõned külalised ka risti-rästi lebotama ja vajadusel mugavalt magama mahuvad), ei olnud värvivalikuid just laialt käes ja nii sattuski meile ORRSTA helehall VALLENTUNA diivan, millel kaks lahtikäivat voodiosa ja üks hoiukast:
Diivanitaguselt seinalt on puudu midagi suurt, värvilist ja ägedat, mille ma vist tahaksin lastega koos valmis teha, et sellel oleks lisaks sisekujunduslikule ka emotsionaale väärtus. Ma lihtsalt ei tea veel täpselt, missugune see olema peaks.
Selle, et meie köök-elutoa (ka köögimööbli) kujundamisel peavad esinema ka puitmaterjalid, pani paika tare enda olemus ja väljanägemine. Kui ma esiti tõesti tahtsin üleni valget ja võib-olla pisut romantilisemat laadi kööki (noh, teate küll, subway tile ja nii edasi), pani meie kodu ise paika, et see ei kõlbaks siia mitte. Sellest hoonest ja tema kõrgetest lagedest ning hiiglaslikest akendest õhkab modernset rannamaja-vibe‘i ja valge lippaed ning nunnu taluromantiline köök ei oleks siia mingi nipiga passinud. Kuna mu emmel on juba kümme aastat olnud naturaalsest tammepuidust köök, mis vist mitte iialgi ühegi ajastu ega sisustustrendi taustal kohatuna mõjuma ei hakka, tundsin minagi, et tahan tammepuidust ustega proovi teha. Minul (erinevalt emast) ei ole kogu köök küll muidugi 100% täis-tammepuidust (sest euroz dollarz yeniz), kuid naturaalse puidutekstuuriga tammevineer mõjub ka väga-väga ilusti ning sobib siia ideaalselt. Et üldmulje liiga (parema sõna puudumisel) “saunalikuks” ei läheks, jätsin ülemised kapid valgeks. Näitan teile köögist pilte kui tööpind – minu pika-pika-pikaaegne unistus, mida seni võimatuks pidanud olin – ka valmis ja paigas on, aga praegu keskendume ülejäänud toale.
Kroonprintsess sai tädi L’lt balletietenduse puhul kauni metallämbrikeses roosa potiroosi, mis siia imeilusasti sobib ja loodetavasti kunagi tulevikus aeda kolida saab.
Meil on kuskil kastis veel kaks imelise Klippani imelist helehalli villapleedi, aga jällegi – kes see seda enam mäletab või teab, kus need kastid on… ma olen vist juba sada korda maininud, et meil on siin asjade hoiustamisega kehvad lood ja kaks garderoobkappi vajavad ehitamist. Te võite umbes aimata, mille taga nende valmimine viibib. Ikka aja ja raha…
Kui see juba teada oli, et köögimööbel tammekarva ja valge tuleb, ei olnud enam kuigi raske välja nuputada, mis ülejäänud mööbliga saama hakkab. Köögilaua ostsime kõige suurema ja ilusama lahtikäiva, mis IKEAs olemas oli – sellise BJURSTA. Kokku lükatuna passib ta köögilauale ette nähtud kohta ideaalselt ning selle taha mahume me viiekesi mugavalt argiõhtutel einestama. Kahe pikendamiseks mõeldud lisajupi abil on ta hiiglaslik ja ideaalne laud kuni kümnele – näiteks OKR’ide jaoks. Köögitoolid olid meil juba varasemast olemas ning ka need hoidsid väga ettenägelikult puit-valget joont. Kui me siis Diivaniparadiisis neid kahte armsat diivanilauakest nägime, ei olnud pikka juttu – küsisime kohe näidised poest koju kaasa, et mitte hetkegi kauem oodata. Ehkki meie eelmises elutoas oli hiigelsuur ja vapustavalt kaunis ning äge diivanilaud (mida me ka tegelikult sel põhjusel ka maha müüa ei raatsinud), olin seekord raudsel veendumusel, et niisugust suurt kolakat me oma elutuppa ei taha. Sest seesama avarus ja põrandapind, millest ma juba postituse alguses rääkisin. Seega passivad need kaks tillukest asja diivani kõrvale enam kui hästi potiroosi, telekapulti ja laualampi hoidma. Vajadusel saab nad nihutada diivani ette, et õhtuse seriaali kõrvale tassikest teed ja snäkke nautida. Lambikuppel ja -jalg, muide, on pärit Hemtexist ja diivanipatjade katted H&M Home allahindluselt vist 3€ tükihinnaga. Mul on kusagil ka paar sinepikollaseid diivanipatju, millega elutoa üldmuljesse vaheldust tuua saan kui all pink everything ära tüütab. 🙂
Kui seesama potiroosi toonud armas tädi L kuu aega tagasi küsis, missugust potilille meile soolaleivaks tuua, ei kõhelnud ma hetkekski: tahan kummipuud! Ja see silmipimestavalt ilus ja lopsakas (pildilt näeme, et pisut piinlikult tolmune) kummipuu on ise ka päris rõõmus, et ta meie juurde sai – sestsaati kui L ta tõi on ta endale juurde kasvatanud nii pildil veel värskelt koorunud ülemise kui ka sellest järgmise lehe. Mõtleme hirmuga, et varsti on vaja lakke auk ja katusele kuppel teha, et kummipuu ära mahuks. 🙂
Kardinad on, sarnaselt lambile, Hemtexi kolmemeetriste kardinate üsna ahtast, kuid kaunist valikust pärit ja kannavad nime Otto. Nad on kergest linast riiet meenutavast helehallist kangast ja ehkki ma tegelikult eelistaksin elu kardinateta (sest üldse ei tahaks millimeetritki suurtest akendest kinni katta), on need väga kaunid ja sobivad siia ideaalselt. Naabrid on ka ilmselt kohe palju rõõmsamad, et teiseltpoolt kraavi meie paljaid tagumikke vahtima ei pea. 🙂 Telekakapp on, nagu eelmises koduteemalises postituses pikalt soigusin, pärit Liivimaa kõige kummalisemast mööblipoest ZIP.mööbel, mistõttu saan tema juures kiita tõesti kõike muud peale kaupluse, millest sellist nõutada saab.
Minu kõige lemmikum osa meie köök-elutoa juures on aga muidugi sellest avanev vaade. Köögilaua taga istudes ei paista aknast tõesti mitte midagi muud kui ainult mets, mets ja veelkord mets. Kontrastiks vaatele meie varasemast köögist, mille aknast paistis sõna otseses mõttes maailma kõige koletislikuma betoonehitise akendeta otsasein. Me tõesti elame suisa täitsa metsa sees* koos ööpäevaringselt täiest hingest laulda lõõritavate lindudega. Näiteks on meil siin üks väga kihvt ja selge häälega kägu, kes igal õhtul umbes üheksa-kümne paiku laulu lahti laseb ja kelle “kukkkuuuuuu” (meie kodu kontekstis väga sümboolne, kas te ei leia?) peale ma vahel ka öösel kell neli silmad lahti teen. Üldse ei pahanda, hoopis nii armas on! Igatahes on selle kodu looduslähedus mulle nii-nii kalliks saanud ja siin tõesti on hea elada. Pole paremat kui ärgata päikesepaistelisel päeval ja näha voodis kohe oma varvaste taga kevadtuules sahisevaid kasekesi. Kas teeme traditsioonide säilimise huvides törtsu mullajuttu ka? Teeme ikka. Muld tuleb neljapäeval ja kopamees järgmisel nädalal! Keset hoovi laiutavast kivihunnikust loodan päästa vähemalt kaks hirmus ägeda väljanägemisega maakivi, ülejäänu kulub kopamehel tõenäoliselt ühe suure krundi servas haigutava kraatri täitmiseks. See on täiesti ekstreemselt suur, aga ma loodan, et suudame ta ikka kruusa vms täitematerjali juurde ostmata ära täita. Edeneb, ma ütlen!
* Sellega seoses ajab mind pisut itsitama ühe hapud-viinamarjad-tuttava kommentaar, kuidas tema küll endale sedasi “põllu peale” kodu ei ostaks. Eks ta vist pidas silmas seda, et tegemist on uusarendusega ja need ju harilikult asuvad põllul, aga kõrgemat kõrghaljastust kui reaalne mets on küll sips raske ette kujutada. 🙂
Teil on nii ilus kodu 🙂
🙂 aitäh!
Jaaa – imearmas kodu! Jätkake samas vaimus. 🙂
Ja muul teemal – tulen mina just tunnike tagasi oma üleaedse sõbrannaga jalutamast ja kuulsime just sedasama Sinu viidatud kägu. 🙂 Tõesti mõnus kant!
Vanarahvas, naised saunas ja muud usaldusväärsed allikad teavad rääkida, et õhtune kägu on õnnekägu, mistõttu tasub tema üle rõõmustada küll!
Väga ilusad värvid :)!
Diivani kohta küsiks sellist asja, ma saan aru, et see pikem osa diivanil, et saaks jalgu välja sirutada, see on selline liikuv osa, et saab ka teisele poole panna? Ja kui ta ühte kohta pandud on, kas ta kasutamise käigus sealt ära ei liigu?
Meil on kodus sarnane diivan ja see üks osa paneb koguaeg natuke plehku ja see ajab mind kohutavalt närvi, et ma seda iga päev tagasi nügima pean.
Ei, kõik osad on omavahel ikka poltidega tugevalt koos, aga ümber tõsta saaks põhimotteliselt küll. Ei saa lihtsalt sellepärast, et teisel pool olevad moodulid käivad kumbki ette täispikaks voodiks lahti. 🙂
Hakka või diivanivahetusele mõtlema 🙂
Üks asi huvitab veel. Kuna ma ise olen alles hiljuti seal lähedal elanud, siis huvi pärast küsin, kas see metsa vaade jääbki teil metsavaateks või mingi aja pärast saate ise ka naabrite paljaid peesid vaadata :D? Ehitustegevus selles piirkonnas on ju üsna märkimisväärne.
Sealt edasi (teisele poole jõge) väidetavalt ei tohi ehitada, sest raba ja looduskaitse all olevad nahkhiired. Ei tea, kas see peab paika. 🙂
Kui see ka mingi arendaja udujutt on, siis pepusid muidugi näha ei saa igaljuhul, sest jõele äärde ehitada ei tohi niikuinii, nii et vast ligemale kui 100 m keegi meile sealtpoolt tulla ei saa. Aga ma loodan, et ikka mets ka jääb 🙂
Kui juba looduskaitse ala, siis ilmselt jääb puutumata. Nahkhiirte teemat ma mäletan, selle maja, kus ma elasin, selle kõrval on suht see Peeter I aegne mingi maa-alune ehitis ja seal pidi elama 6 erinevat liiki nahkhiiri. Vaatamas ma kunagi ei käinud, aga 3 aasta jooksul mul vabas õhus ühtegi nahkhiirt näha ei õnnestunud. 😀
Ma helistasin selle peale kohe valda (nii hea, et jutuks tuli!) ja sain vastuseks, et see metsamassiiv on küll eraomandis, aga kogu katastriüksus on põhimotteliselt üks suur piirang. Looduskaitse all ma ei tea, kas ta on, aga seal on raba maardla ja mingid kaldakaitse piirangud ja see piirangute nimekiri oli ikka piiii-hiiii-hikk. 🙂 Nahkhiiri pole ka näinud, võib-olla neil seal maa all lihtsalt nii hullult hea elu 😀
Tänapäeval ei tähenda need piirangud enam suurt midagi. Võetakse mets maha ikkagi kui tahetakse. RMK on oma kaitsealadelt mõnuga võtnud nt ja meie üks kruntidest on ka kaitsealune mets (musta toonekure pesa asub krundil). On keeruline aga kui tahaks, saaks ikkagi maha võtta.
Mhmh, sellepärast ka valla tädi ei öelnud, et ei saa ega tohi, aga et see on üsna raske. Loodan parimat, mis mul üle jääb 🙂
Kas teoorias see robot saaks sellise sileda jäigema vaiba ja lävepakkudega ka hakkama?
Saab lävepakkudest üle ja probleemideta vaibale ja vaiba puhastamisega hakkama. Laste mängutoas on vaip 🙂
Ohheii… nüüd ma tahaks siin maailmas üle kõige robottolmuimejat. Kusjuures, meil on ka üks kägu kes, õhtuti kukkuma hakkab. Nii äge!
*väike palve, kas sa saad teinekord nii, et need lingid paned uues aknas avanema. Harjumusest panin kolm korda su blogi kinni, sest unustasin, et peab hoopis backi vajutama 🙂
Vabandust, mul muidu on alati see linnuke automaatselt, et avaneks eraldi, ma vist seekord ei kontrollinud. Olen edaspidi tublim. 🙂
Ma ei viitsi kunagi kontrollida, kas avanevad samas aknas või mitte, nii et juba täisautomaatselt vajutan cmd nupu alla ja siis avan lingi. Mitte-maci puhul sii ctrl nupp alla 😀
Jup, ma ctrl. Käe sees. 🙂
Ma ei ole veel täpselt aru saanud, kas te elate ridakas või majas?
Ühe- või kahekorruseline?
Ühe- 🙂 Mu meelest väikeste lastega ideaalne, mulle tundub elu kahel korrusel hästi keeruline…
See on midagi vahepealset e. paarismaja 🙂 Meil on naabriga majad nö. “selgapidi” koos, neil aialapike tänava pool, meil natuke suurem hoov metsa ääres 🙂
Ma nii imetlen seda diivanit ja ma ise olen ka juba tükk aega mõelnud valgest + tammepuidust köögimööblist. Ei jõua pilte teie köögist ära oodata 🙂
Kas sa laminaadiga oled harjunud/leppinud? Kas jala all külm ei ole?
Ma olen nii rahul veel kõigega, esimene ahvivaimustus kestab ja pole miski veel häirima jõudnud hakata 😀 Eelmised põrandad olid muidugi ägedamad, samas on see hele laminaat väga hea, sest määrdub silmnähtavalt ja on sellepärast lihtsam puhtust hoida ning esialgu ei häiri, et jahedam, ehkki on küll kui järgi mõelda. Talvel võib-olla häiriks rohkem. 🙂
Ma ise olen muidu olnud suur laminaadivastane aga kui ma teie põrandat vaatan siis see mulle täitsa meeldib. Võibolla ongi tõesti väikeste laste ja loomadega kodus laminaat kõige mõistlikum., sest on vastupidavam ja kergem hooldada (ja kui ikka vaja tervele majale põrandaid siis vast soodsam ka). Kui veel oleks olemas põrandasoojendus siis ei saa ta ju külm ka olla. Ja võib ju unistada et üks kord kui rahakott kannatab siis saab ta välja vahetada mõnusa tammepuidust parketi vastu 🙂
Mis ma oma kommentaariga öelda tahan on see, et teie põrand on mind mõtlema pannud ja mu meelt muutnud. On ju olemas odavaid ja koledaid laminaatpõrandaid aga on ka ilusaid nagu teil ja laminaat pole nii paha-paha kui ma olen arvanud 🙂
Hää, meil ju ongi põrandate all küte! Sellepärast ei tundunudki külmade ilmadega jahe. Ma olen nii slow 😀
Ei ole jah paha-paha, on lihtsalt teistmoodi. Täispuit on ainult vastupidavam selles mõttes, et saab taastada kui pekki läheb. Laminaadiga seda rõõmu pole… aga mulle ka meeldib, ei ole ülearu šokeeritud sellest elumuutusest 🙂
Ehk elutoa seinale ise värvida joonte sisse? See näite ehk pole parim, liiga kirju (ise teha jooned tagasihoidlikumad, aga tore ju koos värvida!), aga you get the point: https://images.muralsyourway.com/media/catalog/category/ColoringWallpaper_RF40546931_1700x670.jpg
Kas need diivanilauad on komplektis või eraldi müügil? Kas tohib ka uurida, mis nende maksumus oli? 🙂
Eraldi olid ja 49 vs 29 vist. Need on diivaniparadiisi lehel olemas (Milano sari), seal lihtsalt koledad pildid juures 🙂 Tegelikkuses on sellised nagu mu pildil, mitte punased nagu seal!
Suur aitäh! 🙂 Ma vaatasin sinna ka, aga need tundusid teisugused ja ei olnud kindel kas on samad. 🙂
Hei, nüüd kui teil on juba diivan veidi aega kasutuses olnud, siis kuidas rahul olete? Oleme uue diivani otsingutel ning see tundub nii ideaalne. Kas ongi selline mõnus pehme lebotamise diivan nagu paistab? 🙂
Aitäh!
Täiesti ideaalne! Sügavad istumisosad = ideaalne perega risti-rästi külitada ja kuidasiganes kägarasse tõmmata 🙂 Ta ei ole selline pehme, kuhu sisse vajud, aga hullult mugav ja hea mu meelest! Parim ost!
Super! Ilmselt saabki siis ka meil valituks 🙂