Raske on praegu.
Nagu mitte olen-nii-õnnetu või langen-masenduse-musta-mülkasse kind of raske, aga lihtsalt hästi pagana raske. Ma vist peaks nüüd ära rääkima, mis siin toimub, jah?
Vaadake, see remont, eks. Me ei teinud seda. Me kõigepealt ei saanud, nagu te teate, selleks sobilikke mehi ja kui mehed lõpuks lahinguvalmis olid, ei saanud me alguses laenu ja kui me siis lõpuks saime, selgus, et me oleme hakanud oma remondiotsuses sügavalt kahtlema. Ja siis sündis Plaan. Sellest hetkest kui nimetatud Plaan sündis, on kõik olnud inimvõimete piirini pingeline ja ärev ja tüütu. Ja põnev ja elevusttekitav ja äge. Ja tüütu. Ja raske.
Ja äge.
Ühesõnaga: me ostame. Me avastasime, et ka juhul kui siin paarkümmend tuhat eurot maksva remondi teeme, saab Kroonprintsess vähem kui kahe aasta pärast seitse ja läheb kooli. Koolilaps aga vajab oma ruumi, oma privaatset tsooni, oma kirjutuslauda ja kohta, kus omaette oma üht kuni mitut koolilapseks olemisega kaasnevat kohustust kanda. Me ei mahu siia kolmetoalisse lihtsalt varsti enam piisavalt mugavalt ära. Sestpeale on kõik käinud peadpööritavalt kiiresti – päev pärast Plaani sündi olid meil meile sobilikud pinnad juba välja vaadatud, st. kõik kinnisvaraportaalid läbi töötatud ja otsus langetatud. Kaks päeva hiljem läksime kortereid vaatama ja leidsime seeläbi juhuslikult veel ühe tüki kinnisvara, mille soetamise võimalikkusest me kumbki seni isegi unistada polnud julgenud. Virsik jooksis kohapeal mööda tube ringi ja kilkas “ägeeee!” ja mina olin kohe müüdud. Sellest, et mina müüdud olin, oli muidugi vähe tolku – raha meil ju ei ole. Siis läks muidugi jälle suuremaks pankade uste kraapimiseks – otsustasime, et proovime esialgu kõrgemalt lennata ja kui hoogu väheks jääb, prantsatame oma esialgselt välja valitud korterisse ja oleme seal ka rohkem rahul kui praegu. Aga kes meile nii palju laenu annab, kui alguses isegi remondiraha hästi anda ei tahetud? Üsna pea saabusid vastused meie laenutaotlustele.
Positiivsed.
Üllataval kombel ei kahanenud ärevus selle arengu võrra karvavõrdki, sest kuni omafinantseeringu realiseerumiseni ei ole ju niikuinii võimalik lepingule alla kirjutada. Samuti ei ole mingisugust garantiid, et keegi meie potentsiaalset kodu hommepäev ära ei osta. Ja te ei tea, kuidas ma kardan pettuda. Ma olen kooohutavalt halb pettuja ja ka väiksema pettumuse korral variseb mul kõik kokku. Ja me ei räägi siin ju mingisugustest pettumusebeebidest, vaid hardcore Gabriel-mis-meist-saab-jamast kui kõik ei lähe nii nagu loodetud.
Ühesõnaga hakkasime me siis asju pakkima ja neid osta.ee’sse müüki lükkama, et võimalikult ruttu võimalikult hästi valmistunud olla. Kraamisime ja tühjendasime toad üleliigsest, kutsusime külla maakleri ja nüüd on pildid tehtud ja müügikuulutus loodetavasti lähipäevil avalikustamiseks valmis. Ja ma pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mis meiega praegu toimub. Kõik on hirmus, emotsionaalne, ärevusttekitav, kõhe ja nii idülliline ühteaegu. Ühe korra jõudis mulle kohale, et kolimegi vist päriselt ära ja nutt tikkus vägisi silma. Siin on ju nii hea – kuidas ma siit kolin? Kuidas ma ei pane Virsikut igal pärastlõunal akna alla magama, kus tore naabritädi teda igaks juhuks kullipilgul jälgib? Kuidas me ei käi iga päev maja kõrval Kreegi metsas oravaid otsimas? Suviti sealtsamast algavas võlumetsas ja sealsetel rabaradadel seiklemas? Kuidas maailma parima puu- ja köögiviljavalikuga Maxima ei ole varsti enam mu suurepärane kodupood? Kuidas me jätame oma lemmiknaabrid niiviisi maha ja kolime minema? Kuidas ma jätan maha oma ilusa täispuidust tammeparketi (mis siis, et see on umbes ainus ideaalne asi meie remontivajavas kodus :D) ja kolin laminaatparketiga koju? Aaaahhhh…
Aga see, mis meid ees oodata võib kui meie kõrge lend soovitud sihtkohas lõppeb… see on ka päris pagana tore. Ja uskumatu.
P.S. See kõik + sünnipäevakuu hullus on süüdi selles, et loosimise tulemuste välja kuulutamisega lootusetult hiljaks jäin. Lubage mul edastada alandlikud vabandused koos Kukupesa e-poe sooduskoodiga KÄOPESA, mis tagab teile veebruarikuu esimesel nädalal kõik ostud postikuluvabalt. Sest teie kõigi kommentaarid olid nii kohutavalt armsad ja neid oli nii palju ja kordki elus ma saan teha nii, et kõik võidavad natuke midagi. Kohe-kohe on oodata ka Kukupesa selleaastast sõbrapäeva-tootevalikut.
Loosimise võitis aga Maarja-Liisa kommentaar. Palju õnne Sulle! Kirjuta mulle, et saaksime kokku leppida, kuidas auhinna kätte saad. 🙂
*”Oh sa juss” on minu pisiõe (not so pisi anymore, olgem ausad) uus väljend, mis mulle täiesti pööraselt meeldima on hakanud. Võtsin kohe üle!
Nii põnev! Nii põnev! Niii põneeeeev! Nii väga ootan juba postitusi edasistest arengutest ja hoian Teile nii kõvasti pöialt!:) Ja kui uus pesa käes siis ei jõua ära oodata, et näeks kui armas ja ilus ja tore ja imeline see olema hakkab!:)
Oh sa juss!! Põnev!!!!!
Kalli. Hinga sügavalt sisse ja välja!
Kolimine ja temont on minuarvates maailma lahedamad asjad, sest pärast seda saab sisustada 🙂 … ja mida rohkem tube, sest rohkem saab sisustada.
aga… vähemalt meie peres pole esimesed 5 aastat veel ükski kolmest kooliskäijast oma toas õppinud ja mitte et ma ei oleks neile omaarust kõige lahedamad koolilauad üldse, muretsenud 🙂
Hee, kui kõik hästi läheb ja soovitud pinna soetada saame, ei jää sisustamiseks kuigivõrd palju üle. Aga see on ok, elame alguses askeetlikult. 😀 Ja ma olen ise ka pigem köögilaua taga õppija tüüp, ma arvan, et mu lapsed on ka, aga oma toad on su preilidel siiski ja ilmselt nad seda ikkagi hindavad ka?
Kuhu maailmajakku (loe:linnaossa) uut pesakest ootate?
Te tundute mulle miskipärast niiii Nõmme perekond, et kohe harjumatu oleks teid mujal ette kujutada 😀 (ja issand kui tore on siin kommentaari kirjutada, kui on nii ilus font)
Me ei saagi kaugele kolida, sest meie hoidjapreili elab Pääskülas ja ta on meile täpselt nii väärtuslik, et tema järgi võib kinnisvara valida küll. Kolime küll Nõmmelt välja, aga ainult paarikümne meetri võrra. 🙂
Oiii. Selles hirmus on elatud. Ohtralt nutetud. Äkki me ei saagi. Miks me ei saa. Kuidas saaks. Nii tahaks ju seda kodu. Nii armas vana kodu. Sõbrad on nüüd kaugel. Kodupood kaugel. Kohvikud kaugel. Kaksikõde kaugel!!!(enne naaber, nüüd 15km). Aga veel rohkem rõõmustatud! Oma kodu! Oma aed! Grillpeod! Palju ruumi! Meie beebi sündis OMA koju! Palju rohkem külalisi! Paljajalu õues! Oma kasvuhoone! Oma tomatid! Oma õunad! Oma rabarberid! Jnejnejne. Aga see emotsioonide virrvarr oli ikka meeletu! Ei julgenudki kohe rõõmustada. Kohale jõudis kõik alles palju hiljem. Hoian teile täiega pöialt. Küll kõik läheb nii nagu minema peab!
Oii, kui lahee. Hoian teile hästi palju pöialt 🙂
<3
:*
Me hakkame ka väga askeetlikult alguses elama! 😀 Ma hoian teile pöidlaid ja elan tohutult kaasa. Meil on nüüd ametlikult täpselt kaks kuud uue kodu kättesaamiseni aega, käisime eelmisel nädalal esimest korda päriselt kodukest kaemas. Oi see tunne oli niii kirjeldamatult mõnus 🙂