Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise pessimisti realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.
Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.
Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.
Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?
Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…
Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.
Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:
Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.
Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. Naiivitar…
Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…
Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.
Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.
praegune kodu igatahes alles jätta. 😀 Kohapeal olles ja hiiglaslikus aias ringi joostes oli jutt juba teine – seal võiks elada küll. Koju tagasi jõudes vaimustus rauges – nii väga ikkagi kolida ei soovitud.
Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…
Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.
Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.
Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?
Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?
Ootame Teid Viimsisse 🙂
Puhtalt seda faili lugedes mulle esimene (põllumaja) sümpaatsem. Ülalpidamiskulud on suur argument ning see on igakuine kulu ja suurem pind seda tähendab. Küttelahenduse osa samuti kahtlane, miks üldse maakütet kaaluda kui niigi olemas variandid…kas need ikkagi pole piisavad? Maakütte panemine suur kulu ja ka igakuine kulu selles ikka päris suur. Rääkimata suuremast mahalaenust, mis nagunii saab olema.
Suurim miinus mulle ka piirkond, Viimsis elanuna tean seda omast käest. Restoranide jms lähedus pole mulle nt argument, ei käinud seal igapäevaselt ja minek oli siis selle jaoks polnud probleem kaugemale minma, seda enam, et peale Noa ma sealkandis ei tea ühtki kohta, kuhu veel.ja veel tagasi läheks.
Mere lähedus- ühtlasi tähendab see ka sageli lehkavat merd, suuremat jahedat tuult jms. Kui sageli sa sinna mere äärde ikka käiksid.
Klassikalise kontoriinimese kellaaegade järgi liikudes logistika ikka katastroofiline, väga väga suur ajakulu.
Piirkond mulle ei ole südamelähedane, ei harjunud ära ei saanud omaks. Nüüd linnast eemal elades (mööda Viljandi mnt) jõuan kõikjale kiiremini kui Viimsis elades.
Laste seisukohalt nt uuselurajoonides palju rohkem teisi lapsi. Vana maja vajab kiiremini lisainvesteeringuid jne.
Maakütte järelpaigaldamise võimalus on juhuks, kui 10-15 aasta pärast gaasikatel otsad annab või midagi muud juhtub (gaasikraanid kinni keeratakse), et seda võimalust pruukida ei saa. KINDLASTI ei tasuks see end ära niisama kulude kahandamise mõttes – kulud on selleks täna liiga magalad, uue katla hind ja paigaldus ei õigustaks end mitte kuidagi 🙂 Selleks on tänane katel liiga uus!
Kõik muu on muidugi hästi individuaalne, onju. Meie puhul on kõigele sinu loetletule tugevaks vastukaaluks see, et see on H kodukant ja unistus + meie ainus tugivõrgustik e. H ema elab Pirital. Et noh… kuigi see ei ole -minu- kant, on see paratamatult -meie- kant. 🙂
lastele võib mõjuda ka see, et seal kodus elatakse sees, koogilõhn ja elav tuli – see kõik mõjub versus teine tühi ja perspektiivikas aga siiski tühjana kõle maja.
mina ei koliks viimsisse, sest ma nõmme fänn aga ma tean pirta, viimsi jne fänne, nii et ikka ise peab tunnetema ja aru saama. kuni lapsed koolis ei käi, on elu ümberkorraldamine kergem.
Jaa, muidugi tasub ka seda arvesse võtta. Aga nende liikumine selles kodus, erinevad asjad, mida nad märkasid… mama knows. 🙂
Teise lõiguga nõus – ma ka ei koliks. Aga kas sa koliksid, kui see oleks sinu teisepoole elu unistus ja sinu pere ainus tugivõrgustik, kes aitab ka igapäevalogistikaga toime tulla, oleks Pirital? Ja kui see kodu kui selline sulle iseenesest meeldiks?
mulle meeldib see parkett, panin omale koju ka kalasab, sest ise kalasabamustriga põrandatel lapsest saati mänginud.
aga eks see sõltub sellest, kas suudad viimsi omaks võtta. mina olen külmavares ja see kraad-paar jahedam on juba suur argument. kusjuures pirita on samamoodi teine kant aga mingi osa on palju “omam” kui viimsi. ja ma olen nii pirital kui viimsis tööl käinud ja ringi kolanud ja külas käinud jne jne jne ning tean inimesi, kes on viimsis oma õnne leidnud ja suurepärase maja püsti pannud. eks ma lõpuks lepiks kui teinepool vägaväga tahab aga ma tean seda, et kui teen endale vastu, puhtalt teise pärast, siis ma ikkagi ei leia rahu ning rahulolematus muudkui kasvab ja kasvab kuni mõjutab ka suhet jne. aga kui sa ise valid selle, mitte lihtsalt ei lase teisel valida, end ära rääkida, siis on lootust. ahh, see pikk jutt. mul lihtsalt läks pikk-pikk suhe nii lappama, et lasin teisel poolel end pidevalt ära rääkida ja lõpuks kogunes neid pisiasju nii palju, st rahulolematus muudkui kasvas. aga maja on ju suur asi.
logistika lahendasin ma nii, et kolisin oma vanemad enda juurde elama, sai selline 2pereelamu, kus ühel pool elab minu pere ja teisel pool mu vanemad ning logistika on väga mugav 😉
tulenevalt eelmisest lõigust, kuna te naabrid plaanivad kolida, siis võib-olla ostate mingi hetk oma maja teise poole, laienete sinna ning toote H ema ka sinna elama?
Tal on enda megamõnus kodu, mille ta on ägedalt ära remontida lasknud ja tema kuhugi toomist ma ei kujuta endale ette. 😀
Aga ma olen nõus – mitte kunagi ei võtaks ma niisugust otsust vastu, kui mu süda muretseks, et seal ei saa olla minu kodu. Niisama, kellegi teise pärast. Mina ka ei leiaks rahu.
Ma olen selle nö põllukodu pilte nâinud ja tuleb tunnistada, et see on täpselt selline nagu Teie praegune kodu ja aga suurem, avaram. Seda postitust lugedes tundus mulle aga Viimsi kodu kuidagi kodusem, hubasem ja mõnusam. Sa kirjutasid ka sellest nagu rohkem enda kodust mitte ainult majast ja kirjeldustest õhkas rohkelt positiivsust ning kodusoojust. Ja minu jaoks oleks ka laste arvamus ja sisetunne üheks väga suureks argumendiks. Kuidas Viimsisse kolides Teie lapsehoidjaga oleks? Kas talle sobib ka seal käimine?
Sobib küll 🙂
Kuna maja nr1 on n.ö sisseelamata, sellest vast ka see, et polnud “kodu” tunnet. ja pealegi, kodutunde teevad ikka ümbritsevad inimesed, mitte seinavärv või akna suurus. H unistus võib olla maja Viimsis, aga mõned asjad võivad ka ainult unistusteks jääda 🙂 Toetan maja nr1😉
Ei-ei, kui ma sinna sisse läksin, oli mul just seal kohe paugust oma koju astumise tunne ja teises majas polnud. See ju täpselt samasugune, nagu praegune. 🙂
No offence, aga “mõned asjad võivadki unistusteks jääda” lihtsalt lõikas kuidagi hinge. 😬 Mulle meeldiks Viimsi maja rohkem. Ma olen täiega tiim H. 😃
Minu meelest ei pea ükski unistus unistuseks jääma – see on see hoiak, mille pärast paljud inimesed oma elus edasi ei jõua. Unistuseni jõudmise eduelamus on väga suur tõuge elus edasi. Ja tunne, et inimesed su ümber peavad su unistusi oluliseks, on väga vajalik tunne. 🙂
Aga muidugi ei pea teiste unistusi täitma enda omade arvelt! Ma ei koli sinna mingil juhul kui minusse jääb tunne, et ma ei taha sinna minna.
Kas teil polegi juhtunud nii, et ammune unistus tâitub ja siis selle täitudes ei tundugi see nii “äge” enam? 😀
Eip 😀 Ma pole kunagi unistanud niisugustest asjadest 😀
Kui ma üldiselt ei arva, et mul oleks piisavalt öelda, et kommenteerida, siis tunnen seekord, et pean oma sõna sekka ütlema.
Ma arvan, et sa vaatad asja valest vaatepunktist. Sa ütled kas üks või teine maja. Sa võrdled kahte maja. Mõlemil on nii plusse kui ka miinuseid. Viimsi maja osas on prominentne tema uus asukoht, mis sulle on võõras. Sest kui see maja ei asuks Viimsis, siis usun, et otsust teha poleks keeruline. Teise maja osas on su põhiline probleem selle asukoht, sest see on liiga kaugel ühistranspordist. Kui seda probleemi poleks, siis sa ei kahtleks jällegist oma otsuses.
Aga siin on sulle teine vaatevinkel – äkki sa astud sammukese tagasi ja mõtled, et äkki ei peaks olema valiks üks maja või teine maja. Miks ei võiks olla otsus: vaatame edasi kuni leiame sellise, millel poleks kahte suurt, sinu jaoks väga olulist miinust?
Jah sul oleks kurb kui sa kumbagi maja ei võtaks. Aga samas, teil ei ole kohest uue suurema maja vajadust. Teil tekkis idee ning nüüd on tekkinud paar võimalust, millest kumbki pole täpselt teile. Ehk minu arvates on sul kolm valikut – maja number 1, maja number 2 või maja millest me veel midagi ei tea.
Kui aga rääkida valikust maja 1 või maja 2, siis arvan, et Viimsi maja oleks parim teie perele. Võib-olla pole see sinu unistus, aga Viimsis elades oleksid su lapsed iseseisvad palju kiiremini, nad saaksid ise jalgrattaga kooli, trenni, koju sõita. Lisaks on see su partneri unistus. Ma olen kindel, et te ei kahetseks Viimsisse elamist, eriti kui teil ei ole sõitmist linna täpselt kell 8 või täpselt kell 5.
Edu otsustamisel!
Sul on õigus – mul on see vaatevinkel koguaeg kuklas. Esimesest majast (mitte ühestki teisest praegusel hetkel turul olevast) sai “Esimene maja”, sest ta on täpselt nagu meie kodu ja põhimõtteliselt kõik, mida mina kodult tahan. Lihtsalt “veidi” vales kohas. Ei tea me, kas see tulevikus ka hakkab vale koht olema või laieneb linn ikkagi sedavõrd (see pole ju kilometraažilt pikk maa), et sellest kunagi mugav elukoht saab. Ei tea, ei julge riskida.
“Teine maja” on “teine maja”, sest ta on a) H isa sõbra ehitatud (rohkem niisuguseid maju kindlasti turule ei tule, mille keegi eluaegne tuttav ehitanud on) b) meie perele sobiv c) H unistus. Ma ei näe end Viimsis ühtegi teise majja kolimas, uusi maju nii kõigelähedasse asukohta Viimsi mõistes ei ehitata (mu teada pole see võimalik, see kant on ju pmst täis ehitatud) ja kui üldse kunagi sinna, siis miks mitte praegu, kui meil on rohkem aega seda laenu tasuda ja lapsed ei käi veel koolis, nende “päriselu” pole veel alanud?
Olen täiesti nõus, et infrastruktuur võib paraneda ja esimesese maja ümber võib tekkida täiesti suur küla, kus on sama toredad naabrid ja sama hea ühistransport. Arvestades, et sul üks lastest läheb septembrist kooli ning teine teeb sama paari aasta pärast, ei võtaks ka mina seda riski. Sest küla arenemine ja seetõttu ühistranspordi laienemine juhtub tavaliselt aeglaselt. Samal ajal aga elaksid su lapsed kaugel oma sõpradest, kaugel oma koolist.
Pean ütlema, et minu arvates sa oled otsuse juba teinud, aga kardad, et äkki ikka ei ole see. Proovige siin seda varianti, mida keegi ülevalt poolt välja pakkus. Visake münti ja siis analüüsige oma emotsioone, kas olete mündi nn otsusega rahul või mitte.
Ma kavatsen viimase hetkeni olla räigelt kriitiline. Praegusel hetkel ma pigem tean, et mis on õige ja majanduslikult tark otsus minu jaoks, aga ma tahan seda otsust lõpuni välja challenge’ida, et kindel olla. Sellepärast ma teiega põrgatangi. 🙂
Postituse lõppu jõudes mõtlesin täpselt sama, mis K – mõlemad majad on nii oluliste puudustega, et kumbki neist ei ole õige.
Sa ei saa öelda, et sa ei näe end Viimsis mõnda teise majja kolimas – pakkumisi tuleb ju turule kogu aeg, pole võimalik ennustada, mis tuleb turule äkki näiteks just siis, kui te olete ühe neist kahest poole vinnaga majast ära ostnud. Seda kahetsust ei soovi küll kellelegi, mis siis valdab.
Kodu, kuhu kolida, peab olema selline, et kõik pusletükid langeks omadele kohtadele. Et ei oleks nii põhimõttelisi agasid nagu siin mõlema maja puhul on.
Ma ei ostaks mingil juhul poole vinnaga maja. Ega sedastaks, et kuskil on täiuslik (!) maja, seda ma küll ei näe juhtumas. Isegi inimesed mu ümber, kes ise endale maja renoveerivad või ehitavad, ei ole endale täiuslikku maja luua suutnud. 🙂
Just, sest täiuslik maja on metsa sees, mere ääres, kesklinnas 🙂
Elu enamasti ongi täis kompromisse ja arusaamisi, et mida ma rohkem soovin. Kui kõigele oleks alati ainult üks ja õige vastus, küll siis oleks lihtne elada 😀
Me siin Tartus saime valida maja metsa ääres. Kolm aastat nautisime aga mets võeti maha, rahul oleme ikkagi.
Sinu valikutest meeldiks mulle vist Viimsi rohkem. Ma ju tegelt pole kumbagi maja näinud ja raudpolt ei tea öelda. Aga Viimsi kasuks räägib minuarust just aed. St see, et see on saanud kasvada. Need kandvad viljapuud ja põõsad ja sa vist kuskil mainisid, et seal on suur(ed) puud. See loob aeda nii palju hubasust ja kodusust juurde. Ma ise siin oma põllu majas tunnen sellest puudust, sest puude ja põõsaste kasvamine võtab aega, et nad saaksid tuule- ja päiksevarju
pakkuda ja et aed hubane oleks.
Esimese maja suurim miinus tundub mulle see panipaikade probleem. Sest kui neid pole, siis alguses pole võibolla hullu aga mingi hetk ei mahu asjad enam ära ja siis on see suur stressi allikas.
Transport paistab mõlemal juhul probleemne olevat aga linnast väljas elades see enamasti ongi probleemiks. Ehk siis tuleb enda jaoks selgeks teha, kas linnast väljas elamine kaalub selle üles või mitte.
Minu enda jaoks ongi otsustamisel kõige tähtsam see, et kas sa kujutad ennast seal elamas või mitte. Kui kujutad, siis ongi juba õige. Ma ise, kui me esimest korda oma praegust kodu vaatamas käisime, oleks soovinud siia kohe jääda. Mis siis, et põrandal oli kõigest betoon, juhtmed rippusid igal pool, väljas olid mulla ja umbrohu väljad. Aga päike paistis aknast nii mõnusalt sisse ja kõik tundus nii oma, et ma lihtsalt ei soovinud lahkuda. Kasuks rääkisid muidugi ka asukoht õigel pool linna, toimiv maaküte, oma kaev, kaks korstent – kamina ja puuküttega sauna jaoks, asukoht metsa ääres aga samas linnale lähedal jne. Kaks kuud hiljem sai see meie omaks ja pool aastat hiljem elasime juba sees 🙂
Nüüd tuli meelde ka, et mainisid puuküttega kerist plussina. Me just hiljuti mehega arutasime, et me pole enam kindlad, et see parim variant on. Jah, päris tuli on päris tuli ja leil on parem ja õhk saunas on parem. Aga sauna kütmine on tüütum, tekitab prahti, õige temperatuuri hoidmine keerulisem, keris on palju suurem ja me leidsime, et majas sees oleva sauna puhul me vist pigem eelistaks el.kerist. Aga kuna meil on spetsiaalselt olemas korsten siis elektrikeris tunduks ka samas mõeldamatu.
Seda kolmandat helesinist unistust, nagu siin ees pool pakuti, ma samas ka ootama jääda ei julgeks. Äkki see tuleks alles 5-10 aasta pärast ja ikka oleks sellel mingi aga. Me oleme nüüd enda majas 4 aastat eldanud ja kinnisvara turgu endiselt mingil määral jälginud. Me pole siiamaani midagi paremat märganud. Hinnad on tõusnud lihtsalt. Meil samas 25 asemel 21 aastat laenu maksta.
Hah, ja ma isegi ei plaaninud kommenteerida. Nüüd siis selline eepos ja suudaks ilmselt veel genereerida aga lõpetan siinkohal. See täiusliku maja värk sütitas lihtsalt 😀
Hahaha, superhea eepos on ja ma ikka julgustaks kommenteerima! Ma ei tea, kas te üldse aimate, aga minu jaoks on iga kommentaar väga armas ja südamelähedane. Et kellelegi on minu kirjutatu korda läinud ja ta hoolib piisavalt, et nõu anda. Hindamatu. 🙂
Aga sinu kommentaar andis mulle julgust ja kindlust selle osas, millele ma enim mõtlen – et tark on ikkagi hakata pihta selle laenumaksmisega täna ja mitte järgmisel aastal või ülejärgmisel või jumal-teab-millal. Kümne aasta pärast ilmselt enam kolmekümneks laenu ei anta, aga selleks ajaks on meil juba suur osa makstud ja ülejäänu on inflatsioon hoopis taskukohasemaks kahandanud. 🙂
Ma arvan, et kunagi mingis filmis nähtud nipp, aga viskad kulli ja kirja ja kui oled tulemuses väga pettunud (või vastupidi megaõnnelik), siis see vastab su küsimusele, mida tegelikult emma-kumma maja suhtes tunned.
Aga praegu kuidagi jääb mulje, et maja valimine on teile juba liiga verininastvälja pingutus. Tegelikult on ju nii, et kui sa leiad midagi väga enda oma, siis negatiivsed argumendid justkui polegi enam argumendid. Mitte, et ma tahaks öelda, et majaostu peaks emotsiooni pealt otsustama, see oleks jaburus, kuid siiski – see õige tunne tekiks sisse ja kahtluseid ei oleks nii palju nagu praegu mõlema maja puhul. Ehk peaksite korraks tuure tagasi tõmbama ja vaatama, mis tunne seepeale tekib. Kas tekib mingi nö igatsus või suur pettumus või äkki tekib hoopis kergendustunne. Teiste postituste all on palju kommentaare, et äkki tuleb hoopis kolmas ja see õige maja… ja äkki tulebki. Kindlasti ei ole sellise laenukohustuse võtmine ja maja ostmine asi, millega kiirustada. Uusi maju tuleb turule koguaeg ja olgem ausad, teie hinnapiir on pigem kõrge nii, et selles osas ei tohiks muret olla, et valikut pole. Kui hetkel ka mitte, siis kuu aja pärast on olukord turul juba teine. Ja mis puudutab teiste inimeste arvamust, siis no tead ju küll – nii palju kui on erinevaid inimesi….. jne 🙂 Sinu hetkel valikus olevates majadest ei koliks ma ei ühte ega teise, omadel ja erinevatel põhjustel – aga need on siiski vaid minu omad ega peaks kellegi otsustamist reaalselt mõjutama.
Sulle tundub, et see on veri-ninast-välja-pingutus, sest ma argumenteerin, miks MITTE kolida, mitte vastupidi. Sest ma olen ülemõtleja ja põdeja ja tahan täiesti kindel olla, et ma ei tee valet otsust. Kindlasti ei kiirusta ma täna midagi ostma. Ma tegelikult läksin selle protsessiga kaasa, et teada saada, kas me oleme üleüldse laenuvõimekad – lubasin kaaluda, aga ei andnud garantiid, et tahan täna kolida. Mida kauem ma sellel settida lasen, seda õigem see tundub. Just sellepärast, et tegelikult on natukene kiire küll – lapsed kasvavad ruttu ja E läheb kooli. Muidugi ei torma ma niisugust väljaminekut tegema kiirustades ja hetkeemotsiooni pealt. Ja muidugi ei saa ükski kommentaariumis arvaja minu otsust suunata – ma usaldan end ja H’d ja meie lähedasi ja tean, et ma teen kõige parema võimaliku valiku meie pere jaoks. Aga ma ikkagi provotseerin teid küsima, sest vahel te mõtlete asjadele, mille peale ma ise ei tule. 🙂
Soovitan samuti kulli kirja visata 🙂
Seni kuni münt on õhus ( mõni sekund) märka, mis tulemust ootad! Kodust teevad kodu inimesed, teil imeline pere! Edu!
Minule tundub see ‘põllumaja’ parem variant, just selles osas et suur aed, kasvuhoone saab ehitada, laste toad esimesel korrusel (okei, nad kasvavad ka suureks kunagi). Ja suur pluss ikkagi see, et on garantii, uus maja, päikesepaneelid jne. Viimsis on ikkagi vanem maja, mis vajab rohkem kõpitsemist-remonti ja seda ajal, kus inflatsioon ei ole pangalaenu väiksemaks söönud. Põllumaja vajab värskendust siis kui pangalaen on “meh, aind mingi 900 kuus” 😀 Ja pirita tee ummikud.. ma arvan et see 1-2km bussipeatusesse kõndida ja linna sõita pole ka nii hull kui pirital passida. Aga põllumajaga jääks jälle H unistus täitmata ja H ema oleks kaugel.. Saan aru et see on ka suur pluss. Mis H ema üldse arvab, ta sooviks et kolite Viimsisse? Ja kas H oleks oma unistusest nõus loobuma? Igatahes hoian pöialt, et leiate just selle õige maja endale 🙂
H ema hinnang, et seda Viimsi maja kannatab täna osta küll, oli üks kaalukamaid pooltargumente minu jaoks. 🙂
Sul üks tulp puudu – selle plussid, kui üleüldse kuskile ei koli :-). Kaks asja tuleks vist miinuste tulpa ka, see nii vähe, et selle tühise pärast pole mõtet hakata tulpa tekitamagi :-).
Siiajäämise miinused ilmnevad ühel või teisel hetkel niikuinii – ma olen jube melanhoor ja kardan, et kui ma jätan veel mõne aasta jagu mälestusi siia, siis see on mu jaoks väljakannatamatult raske. Aga see on tilu-lilu – peaasjalikult on küsimus praegu koolivalikus ja edaspidise elu korralduses. See on ju kohe ukse ees. Ja et kui mitte täna, siis millal. 🙂
Ma ei ole kumbagi kuulutust näinud, seega avaldan arvamust ju ainult väga väikese info põhjal…
Mulle jäi neist kahest majast lugedes esimesest sümpaatsem mulje. Seda enam, et ma saan aru, et üheks suurimaks miinuseks on transport, kuid samas on rongipeatus ligidal. Ma ju ise sõidan ühistranspordist sisuliselt ainult rongiga ja kuigi on rongiliiklus hõredam, siis see-eest kiirem kui bussid. Ehk kuigi on vaja natuke rohkem graafikut jälgida ja maha jäämisel suurem paus, siis kokkuvõttes ei ole väga ajalises mõttes vahet kui tihedamini sõitva bussiga, mis aeglasem on.
Lisaks tahtsin öelda, et ma ei laseks ennast väga muretseda kui kodutunnet kohe pole. Kui me oma kodu vaatamas käisime – kõik oli hall ja kõle, katki ja prügi täis ja maja ju 10 aastat tühi olnud (miinus kodutud), siis mu esimene reaktsioon oli, et mis see on nali, mingil juhul ei tule siia elama. Ja nüüd ma siin siis 7aastat hiljem olen ja ainult mõte mujal elamisest tundub hirmus ja ärevust tekitav. Ehk kodutunne ja armastus võib kasvada vabalt ajaga, no nagu inimsuhetegagi.
Ei ole rongi ligidal. Olemas on, aga kaugel – kaugemalgi kui buss. Viimsis pole rongi üldse. Kui rong oleks ligidal, oleks see kõigist kõige kaalukam argument – rongiga liiklemine on parim võimalus Tallinnas punktist A punkti B jõudmiseks. 🙂
Aitäh, et kaasa mõtlesid! <3
Mina samuti hetkel üldse loobuksin, kinnisvara turul on ju teadagi talvine aeg pigem vaiksem, kevadel tuleb jälle maju müüki nagu seeni pärast vihma 😉
Seda enam, et otsustamine on teil nii raske. Õige otsus tuleb kergelt ja mina arvan, et kuna te olete parajas ummikus, ja arusaadav, kuna mõlemad majad sümpatiseerivad, siis teeksin pausi ja vaataksin, mis elul (ja kinnisvara turul) pakkuda on. Mõne kuu pärast on suure tõenäosusega mõlemad majad alles (kui inimesed huvi ei tunne ja majad endiselt müügis, tasuks analüüsida ka põhjust)
Küsin veel lisaks, et kas pangapoolt on mõlema kinnisvara jaoks jah-sõna olemas ning kas hindamisaktid on tellitud? Ka sealt võib veel üllatusi ning ootamatusi tulla mis võibolla aitavad otsustada.
Igaljuhul jõudu teile! 🙂
Tegelikult me ei ole ummikus. Ma saan aru, et minu kummalegi majale väljakutseid esitav hoiak paistab, nagu me hullult punnitaks, et otsustada, kumba me eelistame, aga tegelikkuses oleksime me ammu loobunud, kui meile praeguseks hetkeks selge poleks, kas üks neist on meie kodu. 🙂
Aitäh kaasa mõtlemast! Pangajuttu räägin varsti lähemalt, aga Viimsi majal hindamisakti pole. Aga selle turuhind on ka kallim kui hind, millega meie ta osta saame, seega loodaksime pigem omanike soovile see just meile müüa, mitte hindamisakti järgi enampakkujale. 🙂
Mulle tundub ka, et selle “põllumaja” üks kaalukamaid miinuseid on kaugus ühistranspordist. Viimsis ei pea lastele elukutseliseks sohriks hakkama 😊
Ma üldiselt pigem mõtlen, et oma tited, tuleb sõidutada, aga vot SEAL ma põen küll, et on jõhkralt ebamugav oma elu korraldada….
My 2 cents: Vaat tittesid sa sõidutad jah ise, aga ühel päeval (ja see saabub suht ootamatult) pole nad enam nii tited ja suisa tahavad omatahtsi liikuda. Tahavad sõbrale külla minna, tahavad sõpra külla kutsuda ja on kurb ja kehv kui seda hästi teha ei saa, sest see “ühe tundmatuks jääva looma tagumine tundmatu kehaosa” asukoht.
Lastel tekib oma sotsiaalne elu ja neil on selleks ka tuline õigus. Võib ju mõelda, et küll ma siis ikka ise viin ja toon ja teen, aga teismeline tahaks ikka rohkem nagu ise ja nii…
Mitte et mul oleks midagi öelda ühe või teise maja kasuks või kahjuks. Ma kolisin kesklinna trammipeatuse juurde kui vanem laps hakkas kooli minema. Ja see oli meie pere parim otsus. Rõhuga sõnal meie. Kusjuures perepead pidi ikka veenma ja masseerima ja isegi väänama, aga peagi peale kolimist hakkas teine rahulolust särama. Kes teab, hakkad ehk sinagi, kuigi esialgu tunned teatavat õõvastust 😉
Jõudu teile sellel raskel teel!
Jep, nõus.
Ilmselt ma saan teada kui asi on õige! Aitäh. <3
Ma võin sõna sekka öelda küll selle kohta, et kui teismeline tahab teisele teismelisele külla minna, eriti veel siis, kui sellel esimesel pole vanemaid kodus, ei takista küll mitte miski, meie puhul siis 25 km linnast välja sõitmine bussiga, seda enam, et buss linnast meie maja juurde (kui 500 km on “juurde”)tuleb nii kolm korda päevas (mõistlikul ajal siis :D). Lapsed harjuvad üllatavalt ruttu muutustega ja kohanevad. 🙂
Vot see on tõsi 😀
Mulle jäi kõrvu eelkõige see, kuidas üks maja paikneb liiga eemal ühistranspordist jne. Ja minul tekkis kohe kuidagi selline veidikene ebamugav eraldatuse tunne, mis alguses võib mõnus olla, aga lõpuks võib-olla enam mitte nii väga. Ma vähemalt hakkasin kujutama suviseid jalutuskäike teisest majast mere äärde, mõnus suvine ilm, ka teised inimesed rahulikult eemal jalutamas. Võrreldes eemaloleva majaga, kus võib-olla sellist mõnusat atmosfääri ei teki, väljaarvatud oma aias. Või on seal jalutada kuskile?
Samuti hakkasin kohe mõtlema sellele, kuidas lastel veidi suurematena liikuda on – kuidas sõbrad külla tulevad jne. Mäletan, kuidas kooliajal üks vana klassikaaslane sageli jäi sündmustest eemale, sest tal lihtsalt ei olnud võimalik ise kohale tulla, sõltus ainult autost või halbadel kellaaegadel käivast bussist.
Mõtlen just, et kodu oleks selline, kuhu oleks mugav alati tulla ja siis jälle minna. Kaugel asuvate kodude puhul on sageli see, et sa jõuad sinna alles õhtul. Ka koolilapsena (kuna linna on raske tagasi saada, siis oledki nii kaua linnas, kuni kaaslastega kõik tegevused tehtud; ei saa “korraks” minna koju sööma vms).
Ja alles hiljuti jälgisin ühe suure pere majaostu teekonda. See ei olnud sugugi selline, et plõks ja ostetud. Läks ikka üle aasta, kuni leidsidki selle ideaalse kodu. Teekonna jooksul oli pettumusi, kurbust, palju häid maju, kuid mis ikkagi polnud 100% SEE. Aga vot lõpuks alati õnnestub. 🙂
Minul ka koolipõlvest sama emotsioon, et üks sõber alati pidi minema eraldi maakonnabussiliiniga koju ja ei saanud olla sama kaua jne. Sellest tundest olen alati lähtunud – linnaliinibuss peab lähedal olema.
Ja ma arvan ka, et ostu saab sooritada siis, kui kõik on õige. Meie tänase koduga loksus kõik sedasi paika, et alguses hullult kartsime laenumakse kulu ja kõiki asju, aga kogu protsess läks ruttu ja sujuvalt ja elevus aina kasvas. Kui nii läheb, on kõik õigesti.
Mina teeks hoopis teistpidi tabeli. Paneks detailselt kirja oma unistuste maja kriteeriumid ja siis võrdleks praegu valikus olevaid maju selle nö ideaaliga. Näeks ilusti ära, kummal majal rohkem puuduseid on. Kriteeriume võib veel ka hinnata, nt väga oluline asi 3 punkti ja väheoluline 1 punkt. Arvutad majade punktid kokku ja ongi väga ratsionaalne valik tehtud:)
Hea mõte 😀 Nii teengi!
Tabelite järgi tundub kõige parem siiski Viimsi maja. Nagu paljud juba maininud ja nagu isegi tead, siis transport on väga oluline (eriti kui lapsed suuremad). Ja et maja on Hendriku unistus, on minu silmis üks tugevamaid punkte (jah, loomulikult ei saa ennast teise unistuse nimel maha suruda, aga siiski). Ehk Viimsi maja on minu silmis igati parem variant.
Hoian teile põialt ja loodan, et teete parima otsuse. Edu! ❤️
Viimsi! Sa oled hästi suurt rõhku pannud sisekujundusele, mis on muidugi ka mõistetav aga see on siiski ka asi mida saab alati ümber teha, nr2 maja põrand sulle ju väga meeldis, isegi kui teil pole võimalus remonti teha aasta/kahe pärast siis kunagi teil ju kindlasti tekiks see võimalus.
Aga asi mis veel natuke küsimärke tekitab on see kui kindlalt sa üldse neid kahte maja “endale” plaanid, teadmata kas te üldse saate nii palju laenu/et see maja just teile müüakse, ütlesid ju, et soovijaid pidi palju olema, seega paneb mind ausaltöeldes pigem imestama sinu kindlus, et ühe neist majadest te endale saate, igahetk võib ju keegi selle nr1 maja näiteks ära osta? Isiklikult ei julgeks küll niimoodi “plaani pidada” teadmata kas on üldse võimalik laenu saada või, et seda maja teile üldse niikaua hoitakse, kuna nagu näha siis otsustamiseks kulub teile päris kaua aega.
Miks sa arvad, et ma kindel olen? Miski ei saa tõest kaugemal olla. Ma ei lase mitte midagi endale südamesse enne kui ma notaris võtmeid käes hoian 🙂 Ja kui müüakse maha, siis polnud mõeldud nii minema!
Postitust lugedes on väga hästi läbi näha, et kummale poole see kaalukauss langeb. Suured otsused on hirmutavad ja tahame teha parima valiku.
Aga, mis oleks see asi, mis paneks Sind tõdema, et tegid vale valiku. Mis paneks sind kahetsema?
Kus elaksite siis, kui olete juba vanad ja põdurad?
Nii head küsimused 🙂 Ma olen kohaneja, pisipõhjustel ma ei kahetseks. Kahetseksin kui selguks, et mingisuguse puuduse tõttu on maja kas kasutuskõlbmatu või väärtusetu. Need enamasti on aga varjatud puudused, ja kuigi ma pean neid just selle maja puhul äärmiselt ebatõenäoliseks, on ostja nende eest ikkagi korraliku lepingu korral kaitstud. Ja kasutusluba on värskelt väljastatud. 🙂
Viimsis on kodu, kuhu mahuvad mugavalt mu lapselapsed ka siis, kui nad peaksid vajama algset elukohta oma pere luues. Ma vähemalt mõtlen oma tulevikust seal nii. Kas see on siis õige elukoht?
Kõigepealt suur aitäh nii põneva teema eest! Ma ka üldiselt ei kommenteeri, aga nüüd kohe pean “sule” haarama.
Üks teema on kommentaariumis ja minu meelest ka selleteemalistes postitustes “läbi käimata”. Nimelt, kas võtate uue kodu ostu kui investeeringut, mille väärtus peaks ajas kasvama või siis saab sellest kodu teie elu lõpuni ja vahet pole kas turuväärtus ajas kasvab või kahaneb. Ehk et te ei plaani seda (ideaalis) enam mitte kunagi maha müüa, sellest saab koht kuhu teie lapsed tulevikus oma lastega külla tulevad. Mulle isiklikult tundub, et investeeringu mõttes ja tulevast müüki silmas pidades on Viimsi parem. Location, location… teema. Kuigi, võibolla on tõesti põllupealsest mõnekümne aasta pärast kena küla saanud…. Viimsi väärtus ajas aga kindlasti pigem kasvab kui kahaneb. Ja ka mere lähedus on kinnisvara hinnale alati juurde andnud. Lisaks veel argument, et saate maja alla turuhinna ja tuttava ehitatud, kindla kvaliteediga.
Ja kui ostate maja nö eluks ajaks, siis millises majas kujutate end kunagi kahekesi elamas? Kui lapsed on laiali lennanud?
Tabelis on ju Viimsi plusside seas kirjas “likviidsem” – sest mina mõtlen samamoodi 🙂 Täpselt samad praktilised argumendid tiirlevad minu peas ka. Ehkki koduost ei ole teoorias investeering, siis tõepoolest, hetkel näen ka mina Viimsi majas rohkem sellist potentsiaali.
Kas kaalukausil on ka variant üldse mitte (veel) kolida, või on see kolimine juba otsustatud ja dilemma ainult selles, et kumba majja kolida? Lapsed ju tegelikult veel väikesed ja niipea oma tuba ei vaja. Mul 10 ja 6 aastane magavad siiani ühes toas, kuna koos on julgem. Kuigi oleks võimalus eraldi magada.
Kui me oma maja ostsime, siis selle maja puhul polnud vaja teha plusside ja miinuste tabelit(nagu eelnevate puhul, mida vaatamas käisime). Kohe esimesel vaatamiskorral ütlesime omanikule, et ta võib välja kolima hakata. 😀 Seega mina laseks praegu minna ja ootaks veel. Äkki leiate sellise maja, mille puhul kahtlusi ei teki. Paar aastat on teil veel ju tegelikult rahulikult aega, kuni keegi võib hakata oma tuba nõudma.
Ikka on kaalukausil. Alguses oli see mulle ainus mõeldav lahendus. Teised hakkasid vaikselt külge kasvama. 🙂 Aga kui üldse kolida, siis praegu oleks parim aeg – elu siin läheb viiekesi ainult kitsamaks ja aeg edasi. 🙂
Neist kahest valiks mina ise pigem Viimsi, aga soovitan teil pigem mõelda, mida te päriselt tahate, mis on teie soovid oma majas (milline on unistuste maja) ja mõelda võib olla laiemalt.
Kuna sulle meeldib rong, siis mõelda võib olla Saue, Kohila, Keila Saku jne peale. Võib olla hoopis ehitada sinna.
Mul endal üks sõbranna ütles 10 aastat tagasi, et tema suudab elada vaid kesklinnas, sai 3 last ehitasid maja kohilasse ja nüüd ütleb, et ei suuda küll mujal elada, maja nö metsaääres, naabrid kaugel, samas asulasse vaid 1,5km jala, mööda kergliiklusteed, mis läheb maja ligidalt, nii, et 7aastane saab juba üks rattaga 2km kaugusel koolis käia ja ka lasteaeda jne saab vajadusel jala ja rattaga. Poed/huviringid lähedal ja vahel on just nö maakoolides palju paremad võimalused, kui linna koolides ja samas käib palju laps lähivaldadest linna kooli.
Ma ei kirjutab üldse paha pärast seda vaid lihtsalt elu on näidanud, et kui pole ikka õige ära tee seda ja otsi edasi, õige võib ise su juurde tulla 🙂
Minu endale tundus peale ühte visiiti näiteks Kiiu/Kuusalu kant armas, koht mille ma ise kunagi oleks 100% välistanud, tundub nüüd just see õige.
NB! tehke otsus südamega, mitte mõistusega 😉 Sisetunne ei eksi 🙂
Kindlasti ei tee ma ostu, mis 100% õige ei tundu. Ainult südamega võib õigesti näha – kõige tähtsam on silmale nähtamatu!
Mina soovitaks ka nt Sauet (sh Vanamõisa), siin on ka mitmeid uusi maju, sh nn põllapealseid, Balti jaama saab nii marsa kui ka rongiga ca 30 minutiga, poed, kool, lasteaed jms linnas olemas. Saue valla elanikule on rongisõit tasuline ainult I tsoonis, soodustused marsaga sõitjatele jne. Kuna kooli tase tundub ka oluline olevat, siis Saue Gümnaasium oli 2018.a tabelis 9. 🙂
Olles ise viimased 10 aastat sauekas, siis muhedamad linna lähedast kohta on keeruline leida, jah Saku ja Kiili jpm on võrdsed vastased. Mis mind kirjutama “sundis” on lause Saue Gümnaasiumi kohta – paraku pannakse Sauel gümnaasiumiosa aastal 2020 kinni, kuna Laagrisse tuleb seni valmimisel Riigigümnaasium…
Sauekad tõesti armastavad oma kodukanti kirglikult 🙂
Käisin oma korterit otsimas umbes aasta aega. Käisin ja vaatasin, unistasin ja siis jälle nutsin. Tegin exceli tabeleid ja rääkisin tuttavatega. No ei olnud seda minu korterit. Korterid olid nii tuimad, valged, vanad või hoopiski hinnaklassist väljas.
Lõpuks astusin järjekordsesse korterisse sisse, võtsin jalatsid ära ja mida ma näen … SEE ON SEE. Täpselt, see mida mina soovisin. Modernne, tumedate seinade, tamme parketiga ja mis põhiline läikiv musta köögisisustusega.
Välimus välimuseks, see oli mu lapsik unistus. Aga, kui vaadata kogu tubade paigutust, aknaid jms. Siis mõistsin kohe, et jah see on see. Korterist välja minnes lugesin miinuseid peas ette, aga tõsimeeli need kõik mis tulid olid TÜ-HI-SED. Ühesõnaga leidsin peale otsinguid oma korteri. Siinkohal ütlengi, et võib-olla pole lihtsalt kumbki neist majadest just SEE ÜKS JA AINUS. Samas võib-olla on?
– Mina isiklikult paneks kirja plussid ja miinused iga pereliikme seisukohalt. Võib-olla tuleb nii mõeldes, miskit uut ja väga kaalukat välja. Samas, oled mingid plussid-miinused juba pereliikmeid arvestades kirja pannud …
– Kaalu pikaajalisi tagajärgi ja tee plusside-miinuste tabel näiteks peale 5/10.a elamist. Selle all pean silmas, et kas 5.a pärast on plusse-miinuseid vähenenud, juurde tulnud või hoopis samaks jäänud.
– Lisaks soovitan kulli-kirja visata. On ju ikka nii, et kui mündi õhku viskad siis sa südames tead kumba mündi külge näha soovid.
– Lisaks eelnimetatule soovitan ka miinustele-plussidele punkte anda. Kõige tähtsam 5p ja kõige mittetähtsam 1p. Nii võite koos H. teha, saate võrrelda ja kokku liita.
Võibolla oli mu pikast jutust kasu, igaljuhul edu maja ostuga 🙂
Parimat!
Meie ostsime oma perele 2 aastat tagasi oma maja ja meie eelkõige lähtusime sellest, et kant oleks meile mõlemale südamelähedane ja muidugi minule oli ka väga tähtis, et kool, lasteaed, pood, töökoht oleksid lähedal just enda ja meie pere heaolu huvides. Minumeelest on nii lahe see kui kool on jalutuskäigu kaugusel ja laps saab koos oma õdede-vendadega/ sõpradega kooli jalutada või ratastega kooli sõitta, et ma ei seo end igapäevaselt sellega, et pean olema iga päev autojuht. Hea muidugi ka kui trennid oleksid lähedal. Lõppkokkuvõttes soovitaksingi maja valida ikka asukoha järgi, sest ma ise olen vähemalt nii mõelnud, et majas saab ikka asju ümber teha, aga asukohta sa muuta ei saa. Meie näiteks valisime maja lausa terve aasta, sest see on ikka nii suur ost ja tasub kõik põhjalikult läbi mõelda. Algul juhtus ka meil nii, et me kiindusime ühte majja, mida me lõppkokkuvõttes ei saanudki ja tagantjärgi olen õnnelik, et nii läks, sest nüüd on meil igas mõttes veelgi parem kodu ja mis täitis koduna nii minu kui ka meie unistused ja soovid.
Minu meelest on juba kirjas 3 tõsist argumenti Viimsi kodu kasuks: H unistus, lastele väga meeldib ja mis samuti väga oluline – see kinnisvara on kindlasti likviidne. Ja muidugi garderoobid! Ja sahver! Ja viljakandev aed! 🙂
Minu pere kodu kütab ka gaasikatel mitte maaküte. Seega ei tea kuipädev sel teemal ole aga ühel tuttaval juhtus nii, et ostis üpris uue maaküttega maja ja esimesel talvel selgus, et nende maja suurust arvestades, on neil maa sees vähe kollektoreid ja need ei küta maja ära. Maaküte pidi nõudma lihtsalt üpris suurtkrunti ja puud/ põõsad pidid ära külmuma maakütte kollektorite peal.
Mhmh, see sõltub pinnasest ka – mida märjem ja soisem, seda parem. 🙂
Ma ei saa kuidagi öelda, et vali üks või teine. Muidugi oleks lahe, kui kodukanti koliks niivõrd toredad inimesed, aga eks päeva lõpuks te tunnete ise selle õige ära.
Aga nii palju ma saan öelda, et kui mina oleks sellise valiku ees, mina hääletaks Viimsi poolt, sest elasin lapsena normaalsest ühistranspordist ja koolist/sõpradest kaugel ja enda lastele ei tahaks iial sama.
Ausalt öeldes ega hetkel ei kujutaks ettegi, et neid ringi tassiks iga päev. Mida aasta edasi, seda rohkem neil ringiliikumist juurde tuleb.
Lapse õpiedukuse jaoks on esimestel aastatel kõige olulisusem kooli kodulähedus (minu onutütre väitel, kes õppis ülikoolis eelkooliealiste laste hariduse vms erialal) ja eks neil endal on ka tore, kui saab ise kooli-trenni-koju liigelda ja sõpradel külas käia.
Maja siseviimistlust ja küttesüsteemi saab aastate jooksul muuta, asukohta aga mitte.
Kuigi tabeleid võrreldes tundub, et Viimsi maja miinused on suuremad (vähemalt minu enda eelistustele mõeldes), siis minu jaoks sa kirjeldad Viimsi maja soojemalt ja pikemalt ja sa ühe korra viitad sellele kui ka uuele kodule (“uues kodus ei oleks seda probleemi…”) 😁 kas võib olla, et süda on juba otsustanud?
Ahh, siin on niipalju kommentaare juba ja “klähvin” enne kui olen need läbi lugenud – seega vabanda, kui seda on juba räägitud 😀
Proovi ka nii oma tabel jaotada (väga hea on punktid teha teemapilvekesteks), et märgi, miinuste puhul eriti, et mis on kas ajutised ja/või kergesti teie poolt muudetavad asjaolud või harjumise asi (ehk siis mõlema maja puhul sulle võõras vald – aeg teeb tuttavaks…) või lihtsalt väiksema kaaluga reaalses elus ja mis on sellised, mis teie IGAPÄEVAELU!!! OLULISELT jäävad mõjutama, pikalt ja ei ole koheselt (või üldse mitte) teie võimuses muuta ega meelepäraseks kohandada – nt 1. maja liigne seotus naabritega, halvad kommunikatsioonid, kauge bussipeatus, suured aknad tänavale jms jäävad ju pikalt ja on igapäevaselt märgatavad, kogetavad ja võivad närima hakata… no selle pilguga nüüd lugedes tundub 1. maja miinused enamik sinna auku…
Veel, iga miinuse puhul küsi, mida me saame ette võtta, et see plussiks muuta? Aga neutraalseks? Kas see miinus on teisel pluss või ei ole selle miinuse plusspoolt ka teises majas!?!? Kui palju neid on millel on teisel majal pluss, kui palju neid millel “positiivset paarilist” teise maja näol ei olegi?
Ehk siis kaalu iga miinust erinevates kontekstides ja kui oluline see on. Sõna otseses mõttes kaalu – võrdle siis uuesti ja veel uuesti neid uusi teeemapilvi. Mängi nendega! Lõhu ja jaota – kui kerge on mõni miinus plussiks muuta ja asenda need!
Igatahes – edasi, seltsimehed! 😀
Aitäh! ❤️
Minu jaoks isiklikult on teise maja asukoht kõige suurem argument. Põllupealne maja meeldib mulle välimuselt tohutult,aga samas on naabrid liiga lähedal ja noh niru on ainult autost koguaeg sõltuda. Ei saa lihtsalt poodi jalutada,kui piima on vaja, ei ole kuskile niisama jalutada ja vaadata (Viimsis on ju mets,meri, kergliiklusteed ja mida kõike veel). Minu jaoks on nii oluline,et kui on vajadus/tahtmine kuhugi minna,saab ka jalutada või vähemalt bussiga.Näiteks kasvõi kaasaga veinile jalutada või lastega kohvikusse,kinno jne. Ise olen elanud nii linnas kui ka linnalähedal asulas ja iga kell valiks “linnas” elamise,sest elu on lihtsalt mugavam ja huvitavam.
Nõus 🙂
Hei!
Mina valiksin Viimsi puhtalt transpordi mõttes. Lapsed kasvavad ja ükshetk hakkavad nad ise liikuma. Aga miks te kiirustate? Praegu valite kahe maja vahel..
Ei kiirusta 🙂 Kui pole õige-õige-õige tunne, ei osta!
ajajaa, veel üks mõttekoht, mida olen märganud, et 1. (uue) maja puhul tood väga tihti plussina-kindlusetunde tekitajana juttude sees välja, et värske kasutusluba, garantiid jms – aga tegelikkuses, kui peaks juhtuma, et kui mõne suure ehitaja/arendajapoolse äparduse ilmsikstuleku puhul tuleb sellega reaalselt garantiiajal tegelema hakata – siis garantii olemasolu puhul läheb oi kui põhjalikuks uurimiseks ja vingerdamiseks just selle nurga alt kuidas see ikka ei kuulu garantii alla – kas te tõepoolest viitsite sellise keberniidiga (pardon) tegeleda kui peaks vaja minema? ehk siis paberid-load on hea vaadata seni kui nad sahtlis püsivad ja neid vaja ei lähe. Paberitel garantii ja kasutusluba on suuresti näiline pluss ja kui jama tekib, siis lahendama ja lahendamise keskel peate elama ju teie perega… siis on juba midagi juhtunud. Ja mis on veel parem garantii kui 10-15 aastat seeselamine? Kumb garantii trumpab kumma üle? Ma loodan, et mul kommentaare lugedes rohkem mõtteid ei tule, muutun juba endale ka tüütuks… 🙂
Hehehe, minule ei ole tüütu!! Me tegelt siin isekeskis oleme 15 talve paigal seisnud maja puhul seda ikka suure plussina esile toonud – uus maja seisab esimest talve omal kohal – ma ei tea, miks seda tabelis pole 🙂
Mina kolisin just hiljuti linnast 20km eemale. Maju käisime palju vaatamas, isegi krunte, kui peaks siiski ise ehitama. Mul olid paika pandud, mida ootan mina uuelt kodult, mitte mida tema mulle pakub. Ausalt.. ülilihtne oli nii otsustada. isegi, kui ma ûtlesin imelisele majale ei. Mulle meeldib maja nr 1, aga ma ei ole üldse selle asukoha “fänn”. Ma kolisin maale, aga tunnen, et mu asukoht on rohkem mugavam. Kooli viib tänava otsast marsa(sellega saab ka ju tln ja käib tihti), mul on rong. Mul on kergliiklusteed igalpool. Laps ei pea kuskil autodega sama tee peal jalutama. Mu mees on inimene, kes vöib oma lapsed vist igale poole söidutada, aga nad tahavad ise vabalt liikumist, söprade kûlastamisi. Ma ei taha neid lukku panna enda soovide töttu. Aga jah, vöta nüûd näpust. Arenev piirkond see pöllapealne ja 5a vöib sealne melu teine olla ja liiklus ka. Vöta aeg maha korraks ja minge vaadake üldsegi täiesti uut “kodu”. Isegi, kui ta on vale, annab sûda märku, kuhu ta kuulub.
Minu mõtted. Esimene maja – jah, uus ja ilus maja, just teie kukupesa (see what I did there? :D) sarnane, aga parem. Aga-aga..asukoht. Otsisin ka mina selle maja internetiavarustest üles ja no..ei. Nende põlluarendustega on see jama, et nad saavad suureks küll, aga mis ajaga..ostsime ise vaheetapiks paarismaja Tallinna külje all, uusarendus ja kena puha. Suur jutt kuidas sügiseks valmib kergliiklustee (ostsime kevadel) ja paari aasta pärast kool-lasteaed. Long story short, jah, kergliiklustee tuli. Viis aastat lubatust hiljem..kooli-lasteaeda ei näe lähema 10aasta jooksul tekkimas. Oleme ka uue kodu otsinguil ja välistame kõik kohad kus infrastruktuur pole veel valmis, sest see võib võtta lihtsalt liiga kaua aega. Pigem juba leida kodu kohas, mis funktsioneerib ja on välja arendatud.
See on ka väga oluline faktor, et lapsed saavad kiiresti suureks ja nad tahavad hakata ise liikuma – ei taheta seda ema taksojuhiks enam. Olen ise kasvanud väikese küla keskusest kaugel metsa sees. Keegi külla ei tahtnud tulla, sest tee oli pime, ise pidid varem alati sõprade juurest minema hakkama et õigeks ajaks kodus olla. Ja see oli alles põhikool! Gümnaasiumisse läksin linna ja oli kurb küll alati esimesena lahkuda, et viimast bussi tabada. Palju lihtsam on lastel kasvada kohas kus lapsed on juba aastakümneid kasvanud 🙂
Kirjelduse järgi on Viimsis aed megamõnus – haljastus on samuti uusarenduste nõrk koht – jah väga toredad on need elupuud, aga kõik on ühe vitsaga löödud ja see ei jäta ikka mõnusat aia-tunnet. Liiga puhas ja..uus? Ja no miski ei saa vastu tundele korjata ise kenal sügishommikul puu pealt õun koolikotti kaasa..lapsepõlv 100!
Minu viimane suur plusspunkt Viimsile on panipaigad – tee või tina, aga asju koguneb. Hooajariided, spordivahendid, muruniidukid/lumelabidad, laste rattad jne. Kodu on niipalju rohkem korras ja terviklikum kui kõigel on oma koht ja see koht mahutab kõik vajaliku (mitte et igakord teed kapiukse kiirelt lahti, viskad asja sisse ja kiirelt uks kinni et uisuga piki pead ei saaks).
Minu enda ideaal oleks uus maja vanal krundil, et saaks seda uut ja enda kodu teha kuskile, kus juba elu on nähtud.
Kõigega, mis sa kirjutad, hästi nõus! A meenus lugu sellest, kuidas ma ükskord uisuväljakul uisku jalast kangutades reaalselt uisuteraga piki pead sain – lendas suure punnitamise peale uhke kaarega otse lagipähe 😂 Good times!
Nujaaaaa, võibolla kui te juba nii linna lähedal / linnas elate siis mõtlete teisiti aga minu jaoks on ainuke mõeldav maja selline, mis asub naabritest VÄHEMALT nii kaugel, et ma saan enda õue peal hommikumantlis ringi jalutada ilma, et naabrid ei näeks. Parem veel kui tuulevaikse ilma korral ei oleks ka naabreid kuulda (ega nemad ei kuuleks meid). Ehk siis ei tuleks minu puhul üldse kõne allagi kolida tihedalt asustatud külla, linnast rääkimata. Poodide või mingite muude lõbustuste lähedus on täielikult ebaoluline. Laste transport (me elame 7 km alevist väljas, kus on kool-lasteaed-töökohad-poed) on küll mõnes mõttes tülikas aga privaatne kodu kaalub kõik üle! Minu jutu mõte oli siis selles, et kodu asukoht on ikka väga oluline 🙂 Ülejäänut kõike saab muuta.
Edu teile!
KR.
Me praegu ju elame nii, et elutoas saab “palja tilliga” käia – maja taga on ainult nugised ja nirgid. Seda Põllumajas teha ei saaks. 🙁
Ennekõike olete te lapsevanemad ja seetõttu on teie moraalne kohustus lähtuda oma otsuste langetamisel lastest ja nende heaolust. 🙂 Et kui juba kolimisplaane haute, siis vaadake oma järeltulevat põlve ning leppige juba eos nende ebamugavustega, mida nende säravad silmad teie jaoks kaasa tuua võivad. 😛 Kokkuvõttes on nende rõõm ka teie rõõm.
Mõned põhiasjad, mida mina suurpere vanemana kindlasti silmas peaksin:
1) Pikk maa bussipeatusesse ja harv bussigraafik on ikkagi kuni 6.-7.-klassini üsna raske asi lapse jaoks taluda. Pissihäda ja väsimuse korral on iga 10 meetrit pingutus. Ka endalgi, rääkimata siis lapsest ( jah, võib rääkida, et käi kindlasti enne koolist välja astumist vetsus, aga reaalsus on miski muu… :D). Olete valmis lastel järel käima? Muidugi, mõtlete, kuid ühel hetkel olete ise ka nii väsinud ja märkate, et unistate sellest, et palju lihtsam oleks siis, kui laps saaks ise minna-tulla, nii nagu tal vaja. See on igapäev ja see saab kindlasti elu mõjutama.
Kas kodutee oleks turvaliselt kergliiklustee peal või sõidutee ääres? Sõidutee ääres kõmpimne ei tuleks minu puhul vist üldse arvesse.
Laste koolikotid on paraku ka rasked nagu sangpommid, mistõttu algklassides on pikk tee veel erakordselt raske.
Kui mul oleks valida pikk tee tööle või lapse jaoks lihtne koolitee, siis oleks valik viimase kasuks kindlasti.
2) Lastele endile on vast kõige raskem see, kui klassikaaslased, kellega ollakse head sõbrad, jäävad oma kodudega kaugele. Samas kandis elavad lapsed käivad üksteise juures sisse-välja, kuid kaugemal elavad lapsed jäävad ikkagi veidi outsideriks. Kogetud paratamatus. Omas kodukandis tekivad kindlasti ka sõbrad, kuid koolid on erinevad ja tunniplaanid ei kattu ja nii ka need sõprused lõpuks kaugenevad, tihedam suhtlus jääb siiski vaid suviseks ajaks, aga siiski on ju paljud lapsed maal vanavanemate juures.
3)Trennid ja muu logistika! Oh, see muutub kurnavaks, kui need kolm teil trennis hakkavad käima ja kui siis seda logistikat on vaja hakata paika ajama ning kõik sõidutamist vajavad. Iga sügis, iga muutunud tunniplaan–ma seesmiselt suren ja nutan 😀 Ja muide, me ei ela linnast isegi mitte väljas, vaid täitsa linnapiiride sees, kuid Tallinn suunab oma transpordiressursid ikka sinna, kus valijaid, nii et… 15 aasta jooksul on vaid korra valimiste-eelsel ajal pandud buss tihedamalt käima ja seda rõõmu jagus umbes kaheks kuuks. Seetõttu ma ei oleks üleliia optimistlik, et uusarenduste juures ühistransport suuri arenguid lähiajal ette näeks. Lähedal asuv bussipeatus on suur boonus! Ma ootaks ka huviringe kas koolist või kodu lähiümbrusest, kus siis vähemasti koolilaps ise saaks hakata käima.
4) H. ema! Kas ta lapsi hoiab? Kui jah, siis paraku on tema lähedus üks prioriteetidest ja suur rõõm.
Kõik muu:
Restoranid jms. ei oma minu jaoks elukoha juures suurt tähtsust. Toidu nimel olen mina näiteks valmis väääääga pika maa maha sõitma 😀 Kinos ka üleliia tihti keegi ei käi, mistõttu ma ise neid ehk listi ei panekski, sest igapäevaelu need asjad ei mõjuta.
Aga ujula vast mõjutaks küll! Meri ka! Kliima on ehk jahedam, aga see “kakahaisune” meri võib kole kiiresti armsaks saada. Mina olen puhas mereinimene! Jalutada peab saama ja silmapiir peab olema kaugel! Siis saab mõtelda ja mõtelda on ju mõnus 🙂
Maja on eluviis, hobi, töö, teine armastus, rahaauk. Ühesõnaga, vahet ei ole, kas uus või veidi vanem, kuid teie aega, raha ja tähelepanu tahavad kokkuvõttes mõlemad. Uuem alguses ehk vähem (kui veab!), kuid paari aasta pärast ka siiski juba ja üsna pea sama palju kui teine! Vanemas elamises pakub see lõhkumine ja lammutamine isegi ehk rohkem rõõmu? (kui peaksite seda teha tahtma, otsest vajadustju pole). Tööd ka, aga siiski ka rõõmu. Aega kulub jaa, kuid head asjad siin elus võtavadki aega. Ja maja on projekt terveks eluks. Hoovi suurus nii oluline ehk ei olegi, sest kui tahate suurt hoovi ja et naaber närvidele ei käiks, siis kolite ju ikka metsa/maale, eks? 😀
Mõnes mõttes tundub mulle Viimsi anonüümsem kui põllupealne uusarendus. Suurem kogukond vs väiksem kinnine kogukond. Mind hakkaks veidi ahistama ehk see liigne seotud naabritega.
Kui meie ajutises kodus olime ja mina kurtsin, et mitte ei istu see koht, siis ütles üks sugulane nii armsasti, et tema jaoks on kodu seal, kus lapsed ja tema kott, muu teda ei huvitavat. See on minuga siiani ja ikka meenutan, et kui hirmus armas mõte 🙂
Kuhu iganes te ei koliks, lõpuks läheb see kodu ikka teie nägu, ei ta pääse. Nii lihtsalt juhtub. Ja nagu sa eelnevalt ütlesid, siis unistuste maja ei ole olemas. Ka iseehitajad ei suuda selliseid teha. On kompromissid ja valikud ja need asjad, millele te rõhku panete ning mis teie jaoks olulised on. Niisiis, retooriline küsimus- millise valiku te langetate?
Ma võiks pikemalt kirjutada, kuid pole vast mõtet. Minu jaoks tundub teie valik üsna selge. 🙂
Aint asjalikku juttu ajad mulle, midagi pole öelda! ❤️ Otsus on tegelikult südames kindel, jah – mida aeg edasi ja mida rohkem ma loen vastuargumenteerijaid, seda suuremaks läheb trots: ei ütle minu maja kohta nii! Kui enne olin negatiivne ja vahepeal neutraalne, siis tegelikult on süda vist õige asja ära tundnud. Aga ma ei kiirusta – äkki süda eksib. 😀 Rääkisin seda juttu eelmine kord ka notarini välja ja räägin ilmselt selgi korral!
Vot mina ei oska kumbagi valida, aga ütlen ainult, et Saku kool on jumalast normaalne ja koolibussipeatus ei tohiks vist väga kaugel kodust nr 1 olla!
Mjaaa, ma siiski ei paneks neid pigem sinna 🙂
Tervitused kõrvaltänavast.
Teadmata, milline emb-kumb maja välja näeb, aga ette kujutades asukobti, valiksin puhtakujuliselt Viimsi. Minu jaoks samamoodi minust sõltumatu (bussi) transport võrdub elu. Mis tähendab, et ma saan igale poole ka vajadusel ILMA autost sõltumata. Rong on ideaalne ja ma naudin seda sagedasti, aga sinna kaugele põllale ma ei koliks. Ma tahan endale ja oma perele jätta selle otsustusvabaduse hommikul, kas valida võimalus minna autoga või sõltuda ainult autost.
Sinu töö ehk peaaegu kindlasti annab sulle võimaluse liikumisaega valida, seega saad vajadusel ummikuid vältida.
Ma ei taha Laagrist kusagile kolida, aga kuk pean valima Viimsi vs põld , siis tuleks viimsi.
Ps! Kas kevadel kodukohvik ikka tuleb hea burksiga??
Edu!
Tuleb küll! Muidugi tuleb! Kui teise valda kolime, tuleb kaks korda aastas. 😀
Kolite Viimsi majja.
Seal sees elades mingeid nihkeid ja nipet- näpet üllatusi tuleb aga ei midagi hirmsat.
Lastele meeldib seal ja sina harjud vaikselt ära.
Elu korraldus muutub.. sellest ei saa üle ega ümber aga üldises plaanis harjute sellega ja tulevikus on H emal veelgi suurem vanaema roll veeta vaba aega lastelastega.
Viimsist sõidab kesklinna ca 30 minutit.
Teie praegusest elukohast sõidab kesklinna ca 30 minutit. Selles suhtes midagi ei muutu.
Hetkel on su pood Järvel, aga see ei pruugi tulevikus, st. mõne aasta pärast enam sama koha peal olla. Rendilepingud ja tingimused muutuvad.
Welcome to Viimsi.
minu jaoks oleks otsustavaks asukoht ja meri, nii et kindlalt Viimsi. pluss mu tytred ka balletif2nnid. maja nr 1 valistaksin sellesama asukoha (ja tootmishoonete) tottu, lisaks ei oleks ohtliku trepi tottu teda yldse mul valikuski…
Täpselt minu mõte – majas nr 1 on väga halb trepp, kuigi lapsed seal igapäevaselt käima ei hakkaks.
Kui Viimsi majas saaks köök-elutoa planeeringut põhimõtteliselt muuta (tulevikus), siis oleks minu otsus ka kindlalt Viimsi.
Lastega ühistranspordi peatusest kaugele ei koliks. Viimsi majal on ka see eelis, et saate turuhinnast väga palju odavamalt. Kui selgubki, et tegelikult ikkagi tahate midagi muud, saate kindlasti hea hinnaga maha müüa (kuigi loomulikult selle mõttega ju ei koli ja ilmselt oleks see natuke ebaõiglane ka müüjate suhtes, aga noh, kuklas selline teadmine siiski aitab minu arust).
Ma kindlasti ei koli kui ma ei tunne kindlalt, et see on kodu, kus ma tahan elada igavesest ajast igavesti, aga muidugi on see teadmine abiks. Kas nad selle meile üleüldse müüvad, muidugi alles selgub. 🙂
Mina olen Viimsi maja poolt!
Miks mulle Viimsis meeldib, sellest rääkisin ma juba ühe eelmise postituse all, aga täna tulid veel sellised mõtted.
1. Su lastel oleks Viimsis mõnus, kõik asjad on käe-jala juures, rattaga kooli, rattaga trenni, sinna ja tänna, saavad olla meeldivalt iseseisvad, kuna teil on nii tublid ja tragid lapsed, siis ma usun, et see meeldiks Sulle.
2. Meri on lihtsalt fantastiline stressimaandaja, eriti hästi on seda laste pealt näha, üks ühine jalutuskäik mere ääres ja asjad on jälle selgemad ja helgemad.
3. Ma usun ka, et see pole mingi “niisama värk” et lastele seal majas rohkem meeldib, lapsed tõesti tajuvad asju mingil teisel, ratsionaalsest mõtlemisest vabal tasandil ja selle osas tasub tähelepanelik olla.
4. Ruum, ruum asjade paigutamiseks on lihtsalt selline õndsus, et pisar tuleb silma, kõik su kraam on sinu ligi ja samas nutikalt ja lahedalt paigutatud, mitte topitud kuhugi, kuhu mahub, et siis pärast pead valutada, kus miski on. See võtab stressi kohe poole vähemaks 🙂
5. Tugivõrgustik lähedal on ka tõhus stressimaandaja.
6. Ma TÕESTI siiralt ja südamest kiidan Viimsi kooli, see kool on lastele mõeldud ja last väärtustav.
7. Jessus, Sa saad aidata kellegi unistuse täide viia, see on NII VÄGEV! 🙂
Ma ei tea, neid Sinu tabeleid lugedes tundus Viimsi mulle nii loogiline valik.
Ahsoo…ja leivaahi ka veel, ma ei osanud sellest midagi arvata, kuni mu ema omale leivaahjuga kamina lasi ehitada. Leivad leibadeks, ka väga head…aga need lihad ja hautised, mis sealt tulevad, nagu taevas oleks valmis küpsetatud 🙂
No sinu punktid on täpselt minu punktid – stressivaba ja lebo ja unistus ja… kaaluvad nii hästi miinused üle 🙂
Esimese maja plussina oled ilusti välja toonud, et tegemist on uue majaga. Viimsi maja osas aga miinusena pole, et tegemist ikkagi u 15 a vana majaga. Olen ka aru saanud, et nende hind samas kausis, Viimsi isegi kallim? Igatahes maksta vana eest rohkem (või sama palju) kui uue, oleks m e i e pere jaoks üks väga suur oluline asjaolu. Viimsi maja juures on tegemist ikkagi juba 15 aastat vana majaga, olenemata kui hästi see on ehitatud, on maja juba sellises eas, mis kahjuks paratamatult hakkab vajama siit-sealt tegemist/parandamist/uuendamist jms.
Sinu jutu kohaselt tundub tõesti Viimsi kodusem, kui esimene maja, aga mina VIST ei valikski hetkel kumbagi. Igatahes, kui otsuse võtate vastu, et ikkagi lahkute praegusest elukohast… siis teie asemel olla ei tahaks 😁 Aga, see ongi elu – täis valikuid 😊
Üks väga asjalik nõuanne oleks ka mõne sensitiivi poole, minna kes kristallikuuli silitades põhjapanevat nõu annaks 😁
komakratt on minu postituse kallal käinud, vabandan 😀
Kui maja on korralikult ehitatud, siis 15 aastaga ta küll mingeid tohutuid parandusi ei vaja veel. Me renoveerisime 1960. aastal valmis saanud maja ja PARANDADA ei olnud siin mitte midagi. Oli vaja kaasajastada ja uuesti soojustada, sest soojustus oli ära vajunud ja kaasaegsemad võimalused on tõhusamad. 15 aastaga ei ole ehitusvaldkonnas nii kardinaalseid uuendusi olnud, et mingi suure kohendamise ja parandamise pärast muret oleks vaja tunda.
Sensitiiv mulle ehituskvaliteedi kohta midagi ilmselt öelda ei oskaks, aga selle pärast ma ei muretse ka 🙂
Sensitiivi juurde minek on kõige halvem nõuanne üldse, mida anda saab.
Ma olen enam-vähem sama meelt. Või pigem: halvim nõuanne, mille vastu võtta saab. Anda võib ikka. 😀
Lugesin enda kommentaari uuesti üle ja tahaks ikkagi täpsustada, ei anna hingele rahu:
Punkt a: ma ei mõelnudki otseselt (kuigi nii võis välja lugeda), et maja vundament vms hakkaks kuskilt vajuma, paratamatult aga asjad vananevad, tahame seda või ei 🙂. Näiteks küttesüsteemid ja muud lahendused 🙂. Lihtsalt 15a maja vs uus maja sama hinnaga… see oli minu poolt mõttekoht. ☺️
Punkt b: tegin ma sensitiivi kohta ilmselge naljaga remargi, kui muidu lausest seda välja ei lugenud, siis emotikon “😁” võiks seda reeta, aga võib- olla siis mitte 🙂. Ja mõtlesingi seda naljaga otsuse tegemise osas, mitte ehituskvaliteedi.
Nii sain hingelt ära, ju oli vaja ennast “kaitsta”. Ju on huumorisoon selline asi, mida internetis ja kirjapildis harrastada ei tasu 🙂
Oi, ma isiklikult ei võtnudki seda sensitiiviasja üldse liiga tõsiselt ja kindlasti ei pea sa ennast kaitsma – nagu ma ütlesin, mulle kuluvad kõik vaatenurgad ära. Pealegi on ju inimesi, kes leiavadki sensitiivi juures käimisest hingerahu ja kui see on see, mida neil oma hingerahu leidmiseks vaja on, siis who am I to judge. 🙂 Point oli ka aus, ehkki minu jaoks on 15 talve seisnud maja ikkagi pluss ja seega ma ei paneks seda igaljuhul tabelisse miinuste alla. Uue maja tõsised ehitusvead ilmnevad pigem ikkagi pärast garantiiaja lõppu ja nii saab ainult loota, et neid ei ole. See Viimsi maja näeb 15 aastat vanana välja pmst nagu täiesti tutikas ja see on ikkagi jube suur pluss. Ja katel on seal samuti vahepeal vahetatud uuema vastu, nii et ka see ei ole päris algusest peale seal pererahvast teeninud. 🙂
Ma näen, et olete asju väga põhjalikult läbi mõelnud :).Mulle jäi silma, et näiteks plussina toodi Viimsi puhul välja, et kool ja lasteaed on lähedal. See on tõesti tore aga kolides võib selguda, et äkki lasteaeda kohta pole või pärast aastat-kaks sobiks teine kool paremini (eriti kehtib see gümnaasiumi puhul, mis valitakse tavaliselt huvidest-tugevusest lähtudes). Mis ma öelda tahan on, et alternatiivide puudumine on suur miinus minu jaoks. Viimsist Tallinna kesklinna bussidega sõita on tohutu ajakulu. Kui lisaks on mõni hobi, siis nädala sees jõuaks lapsed koju üsna hilja ja päevad oleksid pikad.
Ma räägin seda juttu enda kogemusest. Ma palusin vanematel põhikoolis enda kooli vahetada, sest antud kooli põhimõtted ei kattunud minu omadega ning keskkonna tõttu muutus ka mõte koolist ebameeldivaks. Ja põhikooli lõpus selgus, et mulle sobib reaalkallakuga kool paremini ning gümnaasiumi läksin uude kooli. Viimased kahest koolist on mul vaid head mälestused ja uued sõbrad. Samuti tegelesin kooliajal ka ühe hobiga järjest 10 aastat, vahetades olude sunnil vahepeal klubi ja treenerit aga mitte hobi ennast.
Ma soovitan kaaluda ka asjade sellist külge 🙂
Öelda, et Viimsist (keskusest, kus ka maja asub, ma saan aru) kesklinna bussiga loksuda on “tohutu ajakulu”, on tohutu liialdus. See võtab 30 minutit.
Sama kaua loksub linna Mustamäe lõpust, Nõmmelt, Laagrist, Mähelt, Muugalt. Ja need kohad on lastega peresid täis, kellest paljud linna kooli käivad. #nosweat
Sul võib õigus olla :).
See “tohutu ajakulu” põhineb asjaolul, et isegi kui buss sõidab Viimsi keskusest Viru keskusesse 30 minutit, siis Viru keskus pole siiski sihtkoht. Oma aeg läheb sealt veel kooli/trenni minekuks ja alguses Viimsis bussipeatusesse minek võtab ka aega. Kui teekonna mõlemas otsas juurde lisada näiteks 10 minutit, siis teeb juba 50 min üks ots.
Minu jaoks on seda palju aga ehk on mul seni elukohtadega vedanud ning olen seetõttu ärahellitatud.
Nii kahju, et siin kommetaari edit’da ei saa 😀 😛 .
Ma tahtsin ainult lisada, et tegelikult on täitsa ükskõik, mis mina arvan. Teie pere, teie otsus 🙂 . Ainuke mida ma soovitan on proovida nt Google Mapsist, et kui tunnid lõppevad näiteks 13.45 mõnes kesklinna koolis (GAG, VHK, Reaalkool, TIK, 21) siis kaua võtab koju jõudmine aega (koos jalutamise, bussi ootamisega, sõiduajaga). Kui see on number on okei, siis ongi kõik hästi.
Me selles mõttes praegu ka ju elame linnast täpselt sama kaugel, ainus vahe on ummikud, aga 13:45 ummikuid ju pole 🙂
Tõsi! 😀
Ma ei tea, kus te täpselt elate ja võib-olla räägib minus Nõmme patrioot aga valikute rohkus! Ma ise valisin teise kooli aga õde õppis GAGis. Kooli ja tagasi sai ta a) emaga koos autoga b) troll c) buss d) rong. Tundide lõppedes ta valis kõige kiirema variandi, tavaliselt rongi.
Ühistranspordiga võib km olla pm samad aga ajaliselt hoopis teine tera 🙂 . Siit ka minu seisukoht 🙂 .
Rongipeatus on majas #1 kaugemal kui buss 😬 Lastel oleks sellest suva, mina saaks Stigoga käia!
Koolide koha pealt Viimsis peab ütlema, et suht lähestikku asuvad nii Püünsi kool (väike ja armas), Haabneeme kool (isiklikud 2 tk käivad seal-nii kirjeldamatult rahul, et lihtsalt püherdanruigan suurest rõõmust) ja Viimsi kool. Lisaks siis sel õppeaastal avatud riigigümnaasium. Valikut peaks olema igasugusele “maitsele”, sest kõik nad on küll natuke erinevad, aga sisuline õppetöö, tingimused ja õpetajad on väga kõvad.
Minu jaoks on ainumõeldav, et laps läheb kooli kodu lähedale, sest algklassides on ikka suur vahe, kas pead iga päev bussis/marsas varahommikul linna loksuma ja pärast kuidagi veel koju saama. Või jalutab laps ise kooli, tuleb koos klassikaaslastega ainult õige natuke lumes rüseledes koju tagasi ja vahel teeb liiga tihti kõnesid “Emme, kas ma võin /sisesta sõbra nimi/ juurde natukeseks mängima minna”.
Alati on võimalus vähe suuremaks saades lapsel mõnda kesklinnas asuvasse “kalduvustega” kooli minna, aga see peab olema TEMA enda soov/tahtmine.
Ühesõnaga, isiklikult minu jaoks on hea logistika üleütlemata suur pluss ja suur rõõm, et pea kõik olulised asutused on ikkagi jalutuskäigu kaugusel. Viimsi küll tundub suur ja anonüümne, aga tegelikult on ikkagi mõnusalt oma-küla tunne 🙂
Tead kui ma räägiks sulle minu ja kihlatu majaostu lugu, siis sa ilmselt kukuks pikali 😀 Olime koos olnud kõigest 9 kuud kui leidsime järsku õhtuse autosõidu käigus ühe ilusa, tutika maja kohas, mis oli tegelikult meie mõlema salaunistus. Majale oli tahtjaid väga palju ning me ilma pikemalt mõtlemata, kaalumata, plusse-miinuseid ritta sättimata otsustasime, et maksku mis maksab, me selle endale saama peame. Olles ise vaid 23(!!)-aastased, üsna värskelt kokku elanud ning pangast Jah vastuse saanud osutusime kõigist tahtjatest võitjateks. See lugu tundub siiani väga naljakas, sest tunne oli nii kodune ja hea, et ei tulnud selle pealegi, et pikemalt kaaluda seda ostu. Omalt poolt mõtlen alati, et oh, kui noored ja kogenematud sellises elumuutvas otsuses aga samas on see kodu täiesti meie ja maailma parim valik, seega selles osas on 0 kahetsust. Lihtsalt mõtlen, et kui tuleviku mina peaks sama asja tegema, siis kaaluks ja vaagiks ilmselt samamoodi nagu sina praegu. Ükskõik mis otsus ka ei tuleks, siis mina arvan, et peamine on see tunne. Meil see oli ja ei vedanud alt! 🙂
Lasteia vahetamisega minul vedanud. Kahjuks on laps lausa kolmes eribevas käinud aga see “kahjuks” pigem ongi minu tunne. Aa ei isegi 4 korda, sest linna lasteaias kolisid 5-7 aastased üle tee teise rühma. Ōnneks mōned sōbrad veel jäid rühma( laps on sügisel sündinud) panin ikkagi 7 a kooli ja sai kohe 8a. Mida ma tahtsin öelda oli see, et meil läks igakord kolimine vâga sujuvalt. Laps muidugi seltsiv, eks sellest ka olemeb. Ise olen kunagi kolinud lapsest saati umbes 25 korda ja 1 korra ka kooli vahetanud. Samuti nōmme kandist piritale. Pirital oli nii hubame ja kodune. See meri, mets… oehhh 🙂
Majana mulle meeldib kindlasti #1, aga kuigi ma ei ole Viimsi fänn, valiksin siiski Viimsi ja seda puhtpraktilistel põhjustel.
Nimelt olin ka ise mõnda aega tagasi fakti ees, et üürikorter müüakse lähitulevikus maha, mistõttu tuli uut elamist otsima hakata. Mehele uudist teatavaks tehes sukeldusime mõlemad kinnisvaraportaalidesse, tema otsis maja Harjumaal ja mina korterit samasse linnaossa, kus juba elasime. Mina ei kujuta ennast ette elamas linnas väljas. Tema ei olnud vaimustuses korteris elamisest, aga 4a oli juba elanud ja suremisemärke ei näidanud. Pealegi veedab ta tihti nädalavahetused oma lapsepõlvekodus.
Uue kodu valimine oli raske, sest kriteeriumid olid nii ranged, et jätsid alles umbes-täpselt viis maja, mille korteri müügikuulutustel tasus üldse silma peal hoida. Sobivas hinnaklassis (ei tahtnud ennast lõhki laenata) oli saada ainult kortereid, mis sisuliselt vajasid täisrenoveeringut, kuid sellega olime juba eelnevalt arvestanud – soovisimegi kodu, mis vastaks meie nõudmistele ja maitsele. Esimesest korterist jäime ilma ning kuigi teise korteri poolt oli ainult asukoht ja parkimisvõimalused, rääkis kõik muu selle vastu. Tegin siiski tol hetkel ratsionaalse otsuse ning ostsin selle ära (korter tuli minu nimele, mees pidi hiljem enda nimele maja ehitama hakkama).
Renoveerimist alustades jäi algsest korterist alles vaid betoonist seinad, laed ja põrand. Kuna tegemist polnud kaaslase ideaaliga, oli ta sisimas sellest nii negatiivselt meelestatud, et suutis ka mind renoveerimise ajal ostmisotsust kahetsema panna. Mõtlesin pikalt, kas ma kolides hakkan seal ennast üldse kunagi koduselt tundma.
Nüüd oleme veidi üle poole aasta sees elanud, kõik pole veel 100% valmis ning tead, ma olen niiiiiii rahul! Lausa sedavõrd, et mind on nädalavahetustel raske kodust välja saada, sest ma tohutult naudin seal olemist. Muidugi on kodul ka väikeseid miinuseid, aga muus osas ei oleks saanud paremini minna! Kodu paikneb mere läheduses ning iga hommik ja õhtu töölt tulles silman merd ning olen õnnelik! Olen ka poole silmaga kinnisvaraturgu jälginud ning selle 1,5 aastaga on algsetele kriteeriumitele vastavaid kortereid, mida oleks võinud vaatama minna, turul olnud täpselt kaks. Asukohta poleks nad aga üle trumbanud, kõik vajalik on 200 m raadiuses olemas. Ka siis, kui lapsed peaksid sündima!
Ise kasvasin üles alevis, kus oli kõik eluks vajalik olemas, kuid nii mõnigi sõber elas 1-3 km eemal. Nägin aastaid, kui keeruline oli neil koolis ja trennis käia ning kui ebamugavaks läks asi teismeeas, kui veetsime õhtuti sõprade seltsis rohkem aega kui kodus. Tol ajal oli jalgsi koju minemine oli paras ettevõtmine ning tihtipeale ka ohtlik, sest kõndida tuli sõidutee ääres ja seda mitu km. See on ka põhjus, miks ma ise ei ole “majast metsa sees, kus bussipeatus on kaugel ja kogu (laste) eluks vajalik veel kaugemal” kuigi vaimustuses. Mul puudub igasugune soov olla 10+ aastat laste autojuht. Ning infra areneb pigem aeglaselt kui kiirelt.
Lisaks on tõenäoline, et kui lapsed lähevad Viimsi kooli, tekib neil lähedasem sõprusringkond kohalikest lastest. Praeguse või kodu#1 puhul, kui lapsed lähevad kas Tallinnasse või Laagri kooli, on tõenäoline, et iga laps elab koolist erinevas ilmakaares ning koju läheb igaühel buss erineval ajal. Rääkimata sellest, et lastel on sõprade iseseisev külastamine raske, sest tõenäosus, et nad saavad ühistransporti või jalataksot kasutades oma kodust sõbra kodusse mõistliku aja- ja energiakuluga, on üpris väike.
Mis puudutab majade vanust, siis idee poolest eelistaksin ise ka uuselamut (eriti arvestades, et selle interjöör ei vaja teie pere maitset arvestades suurt ümberkorraldamist), aga elu näitab, et kasutusluba on tõepoolest ainult paberilipakas. Tuleta kasvõi meelde neid Pärnu külje all olevaid kortermaju, kus ühes oli paar aastat tagasi hävitav tulekahju, mille järel toimus uurimine ning selgus, et maja ehitades on tehtud raskeid vigu ning nüüd tuleb need ümber ehitada.
Tean täpselt kui raske on sellistes olukordades otsust langetada, sest valite ju asja, mis hakkab teie kõigi elu nii olulisel määral mõjutama.
Ma ikkagi pean värsket kasutusluba (mõlemal majal on see olemas) ka hästi suureks plussiks 🙂 Ja Viimsi puhul seda, et maja on juba 15 talve omal kohal seisnud – kõikvõimalikud ehitusvead oleksid välja tulnud, mis garantii alla kuuluva 2 a jooksul ilmneda ei pruugi.
Aitäh sisuka kommentaari eest! ❤️
Üldse ei tahaks Sinu nahas praegu olla, mõistan kui suure ja tähtsa otsusega on tegemist, seda enam, et varsti tuleb ära otsustada kooli valik.
Endal ootab ka kodu vahetus hiljemalt 3 aasta pärast ees ja mõtlen hirmuga, kuhu ja kuidas me kolime.
Ostsime abikaasaga 8 aastat tagasi pisikese kesklinna peldiku korteri, mille ehitasime vastavalt oma maitsele üles. Kodulaen on kõigest alla 20 000€ ja ma ei pea muretsema, mis saab siis, kui keegi meist töö kaotab või midagi muud hullemat juhtub. Armastame väga oma pisikest kortermaja ja vaikset kesklinna piirkonda. AGA, meid on varsti peres 5 + koer, 44 ruutmeetrit ei tundu reaalne pind, millel lapsi suureks kasvtada. Kuigi väikestest kodudest kasvavad lähedased perekonnad 🙂
Loodan, et teete õige valiku! 🙂
Äkki saate kuidagi selle alles jätta ja suurema kodu soetamiseks (selle tagatisel?) uue laenu võtta? Kesklinna korterit peaks ju olema võimalik suhteliselt hõlpsasti välja üürida, jube hea oleks niisugune passiivne sissetulek elamiskulude katteks. Seda enam, et laenujääk olematu on. 🙂
Ideaalis plaanimegi korteri alles jätta ja üürile anda 🙂
Hoian teile megalt pöialt, see oleks nii hea lahendus! 🙌💕
Hei.
Mõtlesin pikalt, kas jagan oma mõtet või pigem mitte. Ma lihtsalt pole väga aktiivne kommenteerija. Aga otsustasin siiski.
Lugesin postituse läbi ja esimene mõte, mis minul tekkis oli see, et äkki pole kumbki see päris õige?
Mõtlen ja võrdlen sinu olukorda enda kodu otsimise/ostmise ajaga ja meenuvad emotsioonid ja mõtted, mis pigem eelnesid minul enne selle õige kodu leidmist. Plussid ja miinused, kõhklused ja kaalumised.. Kuni astusin sisse oma praegusesse koju. See oli maja, millel oleks korralikult analüüsima hakates olnud miinuseid o l u l i s e l t rohkem kui ühelgi teisel objektil aga vaatamata sellele tundus just see õige ja me nägime ennast siin elamas.
Kokkuvõtteks koduost ongi suur ja keeruline asi. Emotsioone on siin ikka ülikeeruline vaka all hoida. Aga see ära tundmise ja sisetunde tunne on kindlasti oluline ja seda võiks usaldada vast kõige rohkem, kuigi on ju tegelikult puhas emotsioon.
Igatahes edu 🙂
Aitäh, et otsustasid oma mõtet jagada. Tean, et oma postituses olen rõhu asetanud ainult ratsionaalsele ja eks see ongi selleks, et teie võiksite mulle objektiivselt nõu anda – minu süda tegelikult juba tunneb, kuhu ta kolida tahab, aga ratsionaalne aju võiks samasse punkti jõuda. 🙂
Tere, Mirjam!
Pole kunagi ühtegi kommentaari kirjutanud, kuid praeguse teemaga seoses lihtsalt tekkis tunne, et peaks sõna sekka ütlema.
Kõigepealt tahan öelda, et oled tohutult inspireeriv inimene ja see, kui ladusalt ning ilusa sõnakasutusega sa oma postitusi kirjutad, on nii nauditav. Minumeelest oled üks kõige intelligentsemaid blogijaid Eesti blogimaastikul.
Seoses eelkirjeldatud teemaga, julgeks küll Viimsit soovitada, eelkõige sellepärast, et siin on tegelikult olemas kõik võimalused nii hakkama saada, et kesklinna või mujale ei peaks liikuma, välja arvatud töökoht või siis laste kesklinna kool, aga bussiga liiklejad jõuavad õigeaegselt igale poole kohale ja kui otseselt kellaajalist kohustust pole, pole mingit probleemi. Ja muide, Viimsi kesklinn trajektooril on välja ehitatud kõrvalteed, tänu millele üks Stigosõitja ei sõltu küll ühestki ummikust.
Lasteaedade tase on Viimsis väga hea, samuti ühe väga hea koolina Viimsi kooli kõrval tooks välja Haabneeme kooli, mis on pisike, hubane, turvaline, modernne, ja väga hea tasemega, kus õpib mitmeid prominentsete perede lapsi, kes G5 kooli vajadust pole näinud. Lastele on see piirkond iseseisvaks hakkamasaamiseks ideaalne. Samuti sõprade ja koolkaaslastega lävimine on lihtsam, kui ei pea sõltuma transpordist või vanematest. Samuti on Viimsi koolides tohutu valik huviringe. Laste suhtes oleks õige aeg koduvalik ära teha enne kooli.
Tugivõrgustiku lähedus tundub ka väga kaalukas argument olevat.
Põllupealne maja vs Viimsi maja: põllupealsete kruntidega võib ette tulla ootamatusi, tihti on suurte vihmade aegu üleujutused, kas olete kindlad, et talviti on suurte lumede aegu tagatud lumekoristus ja hea pääs teedele. Asukoht ja ümbrus kodu suhtes on väga oluline, kui maja jääb ikkagi tööstushoonete lähedusse, siis tuleb arvestada kindlasti suurema müratasemega. Ühtlasi ei tea uusarenduste puhul kunagi ehituskvaliteeti. Teie mainitud Viimsi maja puhul olete te teadlikud maja ehitajast ja näete, et on tehtud kvaliteetselt.
Üks asi veel, juhul, kui tuleb kunagi selline olukord, et oleks tarvis kodu müüa, siis Viimsi on ja jääb alati selliseks piirkonnaks, kus tahetakse elada ja kinnisvara soetada.
Kõiki plusse ja miinuseid arvestada niikuinii ei saa, mina soovitaks panna kirja 4-5 tähtsamat argumenti laste jaoks ja teie endi jaoks ja kummal majal rohkem plusse tuleb.
Unistuste täitumist soovides, K.
Kodu lähedal asuvad transpordivõimalused ja koolid-lasteaiad ning likviidsus (Viimsi on piirkond, kus tahetakse elada, hea maja müük on lihtsam), mida sa mainid, on ka minu jaoks kõige kaalukamad argumendid. Ja ma väga tänan sind nii ilusate ja tõesti tunnustavate sõnade eest kommentaari alguses. Kuluvad hingele ja sageli liiga negatiivsele minapildile täiega ära. <3
Igal juhul tuleb valida hea infrastruktuuriga objekt. Pigem nr 2. Sa ei tea, mida tulevik toob, aga mida suurem iseseisvuse võimalus on, sest parem on kõik kõigile. 5 inimest peres võib tähendada lõputut logistikat ja nii pole kunagi võimalik seal põllu peal terrassil puhata peale tööd. Vaid viid oma lapsi, sinna, kuhu vaja. Ka müügi suhtes on transpordiargument ehk asukoht, asukoht, asukoht.
Viimsis on kõik olemas, lasteaed, kool, huviringid. Siis miks on hommikuti Pirita tee täis autosid, mis viivad lapsi linna? Koolivaheaegadel ummikuid peaaegu pole.
Sest need vanemad on pannud, nagu meiegi plaaninud oleme, oma lapsed kesklinna kooli? Sest need vanemad nagu väga paljud teised puhkavad koos oma lastega koolivaheaegadel ega sõida sel ajal tööle? Sest Pirital ja Viimsis elab selle üheainsa Pirita tee kohta selgelt liiga palju inimesi ja juba vähene muutus autode arvus mõjutab ummikuid tegelikult väga palju? Aga ma aiman, et sa ei küsinud vastuseid neile küsimustele, vaid üritasid midagi tõestada. Ma ei saa lihtsalt aru, mida. 🙂
Siin lõimes mainitakse juba mitmendat korda ummikuid – ärge unustage, et Reidi tee on tulekul. Mis vähemalt teoreetiliselt peaks asja leevendama 😀
Skeptikud räägivad, et muhvigi ei leevenda – et lihtsalt Aasa kinnisidee, millest kellelgi mingit kasu pole. Et ma isiklikult pole suurem asi linnaplaneerija, ma sellele panustada ei julge. 😀
Viimsi koole siis ei usaldata?
Ei ole ju küsimus ainult mingisuguses pimedas usalduses – põhjuseid, miks inimene oma lapse mingisse konkreetsesse kooli panna tahab, on sama palju nagu on erinevaid peresid. Sa ju ei oota, et mina kogu Viimsi eest kõneleksin?
Iga kell valiksin Viimsi. Talvisel lumisel ajal väga maaliline kõik see vabaõhumuuseumi ja mere äärne kant, samuti suvisel ajal,kui seal mere ääres üritusi toimub või niisama jalutajaid kohtab. Lapsed saavad kooli ja tagasi ise ja kui midagi peaks kooli minnes maha ununema, saab ka kodust läbi lipata, mida seal põllumajas ette ei kujutaks. Samuti see tehaste jms lähedus tundub niivõrd eemale tõukav seal põllumajas. Viimsis on kindlasti vahvaid huviringe ja tegemisi pere kõige pisematele,põllumaja ligiduses mitte just eriti. Hiiumaa ja Lottemaa on nagunii pikad väljasõidud,et see lisa 40min teatud aegadel aastas tundub köömes. Samuti kujutan ette,kui toredad on õhtud praksuva kaminaga ja saunaga ning suved oma aias puude all piknikku pidades. Laste sõbrad saaksid alati nautida külla tulemist ja aias tegutsemist ja ruumi oleks ka lahedalt,et võõrustada kaugemaid külalisi.
Nõus! Ehkki see tootmishoonete asi pole päris niisugune, nagu mulle tundub, et sa ette kujutad 🙂 Lihtsalt mõned uuemad laohooned – nagu Peetriski maantee ääres. Siiski ei midagi idüllilist ja kahtlemata miinus.
Seda tootmishoonete välimust/paiknemist tean hästi, sest asukoht tuttav. Peetriga võib selles osas paralleele tõmmata küll. Aga kuidagi on jäänud teist tunne,kui väga loodust armastavast perest ja no kuidagi ei näeks teie peret seal põllupeal ette. Praeguses asukohas või Viimsis, aga küll. 😉
Just-just, see on minu ja H jaoks ikkagi pigem eemaletõukav lisa selle kodutee juures. Nagu sõidaks koju minnes jumal-teab-kuhu.
Viimsi puhul on minu arust plussiks veel vabaõhumuuseum, spa,ujula, loodusmaja, ilus ja värske hubane kirik oma pühade aegsete kontsertidega, mere ligidus, armsad suvised kohvikud- see pootsmanni suvekohvik,ilus Tallinna siluett linna sõidul, see n-ö avar kodutee,mööda mere äärt jne
Tegelikult on maja ostmisel 3 olulist kriteeriumi: 1. asukoht, 2. asukoht ja 3. asukoht. Meie koduost käis omal ajal nii, et ostsime vana majakese, mida kavatsesime renoveerida. Valikul oli ainsaks kaalukeeleks asukoht (kohapeal selle õige äratundmine, kuulutusele lisatud pildid olid väga armetud ega andnud absoluutselt edasi selle koha võlu). Lõpuks läks siiski nii, et vana maja oli kõigele vaatamata nii õnnetuke, et algul tuli rajada uus vundament ja siis tellisime juba uue tehasemaja ka, vana lammutasime ära. Kõigile niisugust rabelemist muidugi ei soovita. Aga see oma koha äratundmine oli nii õige ja see tunne pole siiani muutunud. Teisedki kommenteerijad on siin öelnud, et majaga saab nii mõndagi ette võtta, aga asukohta juba ei muuda.
Mina ka usun, et lapsed tunnetavad selle õige ära.
Kui meie käisime oma uue kodu näidismaja vaatamas… ütles mu tütar täiesti uues keskkonnas, täiesti nö suvalise tee otsas, millest me sisse keerasime väga rõõmsal häälel: ME OLEME KODUS!
Ta on 2,5 aastane ja me ei olnud talle isegi maininud kuhu me läheme või mida me teeme. Samuti pole ta kunagi varem koju tulles hõisanud, et me oleksime kodus!
Loomulikult vaatasime mehega hämmingus üksteisele otsa ja kui maja oli vaadatud- saime ka aru, et ME OLEME KODUS! 🙂
Nii tore lugu ❤️