Kui emme end puhkusele ja ühtlasi ka meile külla sättimas oli, palusin tal endale IKEAst mõned vajalikud (ja vähemvajalikud…) asjad tuua. Näiteks komplekti OUMBÄRLIG pottide ja panniga, sest meid oli üllatuslikult tabanud suur potiikaldus. H viskas meid aastaid igal hommikul truult teeninud pudrupoti minema – vana kodu iidne pliidiplaat oli selle kõveraks muutnud ja peremees arvas, et säärane ebaühtlane pind teeb meie uuele pliidile liiga. Päris pikalt oli üsna keeruline üheainsa potiga läbi ajada, aga nüüd on mul kolm suurepärast uut paksu põhjaga kastrulit. Uskumatu on see õnn, mis peitub argielu hõlbustavates ja praktilistes asjades! Päev enne emme saabumist kurtsin H’le, et oleksin pidanud ka uue panni tellima – meie üksainus vana hakkab väsimuse märke ilmutama ja uus kuluks ära. Muidugi olin ma unustanud, et potikomplektis on pann ka. Rõõm-rõõm-rõõõõõm!
Lisaks sai meie köök endale uue mõnusa sõela (sest ka säärane puudus meil sootuks), veekannu ja kaks komplekti nuge-kahvleid. Viimaseid pidi tulema tegelikult üks karp, aga tegin nimekirja koostades kogemata ühe liigse kliki. Hullu pole sest muidugi midagi, sest jõulupidudel kipubki meil alati pisut “liiga” palju rahvast käima ja iga nuga-kahvel on alati arvel. Kas ma oma koorimisnoaneedusest olen teile juba rääkinud? Ei? No igatahes algas see kõik sellest, et meil oli täiesti *otsin pikalt sobivat ülivõrret* ebamaiselt hea Bodumi köögiviljakoorija, mille ma ühel õnnetul päeval tõenäoliselt ühes kartulikoortega välja viskasin. Haihtunud ta igatahes oli. Et me poest ühtegi samasugust leidnud pole ja ma suvalist ostmast keeldusin, ajasime me üle poole aasta läbi ilma koorimisnoata. Elu ilma koorimisnoata ei ole üldse kerge elu, muide. Kui me Leetu IKEAsse sõitsime, saime sealt kätte meie kadunud Bodumile pea identse noa ja rõõmustasime väga, et elu taas endistviisi edasi minna saab. Ainult et… koju jõudes oli nuga ainus asi, mida poekottides ei olnud. Saaga jätkus paar kuud hiljem kui ema meile esimest uude koju korda külla tuli ja ma palusin, et ta meile IKEAst paar asja – sh. selle koorimisnoa tooks. Otseloomulikult oli just nuga see üks asi, mis tal minu loetelu lugedes kahe silma vahele jäi. Ja seekord? Seda lihtsalt polnud IKEAs. Riiul oli tühi. Saime küll teistsuguse koorija, aga see pole ikka üldse see… õnneks käisin reedel Gemossis ja sain sealt lõpuks-lõpuks-lõpuks ideaalse Victorinoxi plastikust käepideme ja pöörleva sakilise teraga koorimisnoa, mis on isegi parem kui meie vana Bodum. Oleme needusest priid!
Vannituppa saime seekord veel ühe puidust trepp-pingi (sest Virsik ei ulata selleta mitte mingi nipiga käsi pesema, pluss meil on saunalava eest ka pink puudu ja see passib sinna ideaalselt), GODMORGON sarja karbikesed ja veel ühe maailma pehmeima vannitoamati. Karbikesi on vaja sellepärast, et vannituppa on vaja paigaldada uus valamu. Ma ei tea, kas te mäletate, aga majaga kaasa tulnud valamu ei olnud mu kõige lemmikum. Samas tundsin ma, et nõme oleks tutikas asi lihtsalt niisama välja vahetada. Kahjuks (või õnneks, ma nüüd ei teagi) tuli Universum mulle ses osas vastu ja kui ma kuukene tagasi valamu kohal oleva kapi ukse lahti tegin, sadas sealt alla tilluke klaaspurgike sheavõiga ning lõi kraanikausist killu välja. Perkele! Õnneks sõitis üks maailmaarmas blogilugeja Leetu ostlema ja tõi mulle IKEAst uue valamu koos kapiga (mis, muide, maksid 80€ vähem kui Rootsis), mistõttu nüüd karbikesi vajasingi – et kõik võiks ohutult valamu alla mahtuda…
Lapsed said hiljuti peretuttavate poolt edasi pärandatud raudteekomplektile täiendust – IKEA rongide tootmine lõpetatakse varsti ära ja igaks juhuks tuli võimalust kasutada. Rongimäng on suur hitt – seda enam, et juppe on nüüd piisavalt, et terve mängutuba rööpaid, sildu ja tunneleid täis ehitada. Samuti said preilid endale kaks piparmündirohelise mustriga voodipesukomplekti. Nad magavad nüüd ju täissuuruses voodis, aga sellesse sobivaid voodipesukomplekte on neil seni ainult üks olnud. Nüüd on üks veel. Ja õue skoorisime neile…
… RESÖ piknikulaua! See on nii-nii-nii armas ja ilus ja hädavajalik – varem polnud preilidel mitte kusagilt liivakooke serveerida või kohta, kus mugavalt suviseid hommikusööke nautida. Nüüd on neil päris oma lastelaud, mis sarnaselt kõigile teistele pindadele meie majapidamises kohe ka kimbukese kaunistuseks sai. See meeldib mulle lihtsalt nii-nii-nii-nii väga!
Uhke aiapidaja oma tuttuue laua taga
Läksin ükspäev lõpuks ometi ehituspoodi kindla plaaniga oma pikaaegne unistus täita ja ehkki ma tegelikult olen sada protsenti kindel otsuses aiapidamisega mitte arutult kiirustada (sest tahan rahus planeerida, mis kuhu sobib, mitte taimi ja põõsaid hiljem üles kaevata ja ümber istutada), ostsin ikkagi mõned maasikataimed selleks suveks ka. Veidi on hilja ja potis on neil ilmselt pisut kitsas ka, aga suva – suurtel oranžidel savipottidel on niikuinii koht minu unistuste aias ja proovimisest ju kahju tõusta ei saa. Oluline on, et preilid saaksid oma (vanaema ostetud uhketes aiatöökinnastes) näpud mulda pista ja proovida, mis tunne on midagi ise kasvatada. Tunne on muidugi hea – terve istutamise aja mõtiskles Kroonprintsess valjult kui suur õnn see ikka on, et me korteris ei ela. Saab igasuguseid asju istutada ja kasvatada ja… Talle see aiapidamise värk õudselt hästi sobib ja ta meeletult naudib sellist iseseisvalt nokitsemist.
Virsik muidugi ka. Need väikesed äkased küünealused mullas on vist mu maailma kõige lemmikum vaatepilt:
Mis see suur unistus on, millest ma siin muudkui vatran? Kompostikast, muidugi. Esimene asi, millest ma majaostu protsessi käigus muudkui vatrasin ja unistasin, oli võimalus biojäätmeid kompostiks muuta ja pärast pikka vaagimist käisin ja tõingi kasti ära. Kõige odavama ja harilikuma plastmasskasti. Ei ole tal vingeid kellasid ega vilesid ja ei ole ta ka uhkelt kiviks kamofleerunud – sellised on, muide, ka olemas ja maksavad pea viissada eurot. Samas ei paista ta kauges aianurgas ka vähimalgi määral silma ja teeb mulle rohkem rõõmu kui ükski harilik kast mulle elus rõõmu teinud on. Kööki kujundades tegin meile kraanikausi alla 80 cm laia prügisahtli, kus on viis erinevat ämbrit. Üks põhjast aukudega, kuhu koguda paberit ja pappi; kaks suuremat pakendite ja olmejäätmete jaoks; üks tillukene patareidele ja lambipirnidele ja üks väiksem kaanega – vana hea solgiämber. Kui me veel vanas kodus elasime, ei tegelenud me vähimalgi määral prügi sorteerimisega ja see tegelikult õudselt kurvastas mind. Tundsin end nagu ühiskonna arengule täielikult jalgu jäänud koopainimene, kes muudkui sitta toodab ja looduse hoidmisele vähimatki panust ei anna. Samas, olgem ausad, oleks prügi sorteerimine sellises köögis üks jõle prügihunnikute otsas elamine olnud – igasugused eeldused selleks lihtsalt puudusid täielikult – tikutoosidki on meie vanast köögist suuremad. Nüüd on mul ruumi, mul on päris oma kompostikast, koht, kus hoida kollast pakendikotti… ma olen kohe siiralt õnnelik, et ma saan ka normaalse inimese moodi mingisugusegi panuse anda ja, veel enam – oma bioprügi prügilasse saatmise asemel sellest hoopiski maailma parimat väetist teha. Et meil on lootus järgmisel aastal ka söödavaid vilju kasvatada, me troopiliste viljade koori pestitsiidide tõttu komposti ei pane.
Lisaks maasikataimele tõime veel Hortesest koju rohe- ja piparmünti. Aiast nopitud piparmündist tehtud värske tee lõhn on üks minu kõige armsamaid lapsepõlvelõhnu ja selle maitse on taevalik. Rääkimata sellest, et rohemündi peenrast suhu noppimine on iiimeline! Panin needki potti, sest ma polnud kindel, et ma olen valmis selleks, et need mööda aeda laiali paljunevad ja kõik muu enda alla matavad. Ses osas mõtlesin järgmisel päeval ümber ja ostsin ühe rohemündi juurde ning istutasin aia tagumisse nurka kasepuu varju – las vohab seal, kui tahab! Kogus, mille me peaksime suvel talviseks teetarbimiseks ära kuivatama, on täiesti mee-le-tu – seni pole mul igatahes õnnestunud piisavat piparmünditeevaru talveks kõrvale panna. Isegi kui lahked sõbrad ja sugulased pakuvad, et korjaku ma nende aiast, palju tahan…
Koduaiast pikemalt juttu tehes (mida ma küll ei plaaninud, aga tuli meelde, et mul on tegelikult veel postitamata pilte ja uudiseid) võib nentida, et muruke vohab kenasti ja saab just parajasti korralikult kastetud – õues sõidab metsikut (äikese)padukat. Seeme läks üle ootuste kiiresti idanema ja juba viis päeva pärast külvi olid esimesed libled ninad mullast välja pistnud. See pilt on tehtud kaheksa päeva pärast külvi:
Ehkki meie muruvaip pole veel ühtlane ja kohati on ikkagi “augukesi”, kus seeme veel idanema läinud pole, on pilt tänaseks ikkagi ühtlaselt roheline. Ootame nüüd, et libled piisavalt pikaks kasvaksid, et esimese niitmise teha saaks. Sellel on põhjus ka, miks me niitmist nii kärsitult ootame – H isa käis meil esimest korda külas ja tõi kõigile värsketele aiapidajatele kingitusi. Üheks neist oli meie pere teine (juba praegu palavalt armastatud) robotliige – Worx Landroid niidukipoiss! Hirmus lahke ja hirmus vajalik kingitus! Meil H’ga olid robotniiduki teemal üsna erinevad arvamused – ehkki me mõlemad olime nõus, et see pole üldse mingi prioriteet (sest nimekiri asjadest, millesse kodus veel investeerida vaja on, on hirmuäratavalt pikk), vaid pigem lihtsalt helesinine unistus, arvas H, et seda pole meile kindlasti vaja – tema tahab kindlasti ikkagi ise niita. Sest talle meeldib. Mina jällegi leidsin, et see esialgne aiapidamisõhin on vahva küll, aga kui muru niitmisest saab lihtsalt üks lisakohustustest, mida kolme lapse vanemad teistele maja- ja aiapidamistöödele, laste huviringidesse tassimisele ja muule lisaks pidevalt tegema peavad, ei ole see enam lõbus ja lõõgastav, vaid järjekordne tüütu kohustus. Meie aed ei ole küll teab mis Saja Aakri Mets, aga igatahes on sellest minu meelest tohutult abi kui üks väike robotpojake selle ise regulaarselt niidetuna hoiab. See on ju muruvaibale ka hea!
Väikesed aiatöölised said endale päris oma aiatööriistade komplektid – pildilt on puudu veel labidad, sest need lasti samal õhtul viivitamatult käiku:
H tõi Männiku karjäärist kärutäie liiva (millest kulus meie sügavasse kopaga kaevatud liivakasti ainult pool – ülejäänu andsime naabrilastele) ja tüdrukud kühveldasid selle ise aiakärru ja käru pealt kasti. Harva jätkub neil tööindu piisavalt kauaks, et töö lõpule viidud saaks, aga seekord mitte – iga viimne kui liivatera sai kasti tüdrukute endi käe läbi (no issi abiga, muidugi, vastasel korral oleksid nad öö otsa kühveldama pidanud…).
Vot sellised on lood siin maarajoonides! Nüüd kui me end Tallinnast välja kirjutanud oleme, meeldib meile mõelda, et elame maal. Natuke kahju on küll, et Väikevend endale õdede omadega sarnast nimetunnistust ei saa (mulle nii meeldivad need kaaned ja see luuletus nende siseküljel…) ja linna sünnitoetusest jäime kah seega ilma. Viimane ei ole muidugi mingisugune eriline kaotus, sest kohalik lasteaiakoht ja uuest aastast kehtima hakkav soodustus lasteaia kohatasule on meile ikka oluliselt väärtuslikumad. Ja muidugi oma koju kuulumine – hindamatu. 🙂
Hei,
komposti kogumise osas. Lugesin nullkulu blogist (http://www.nullkulu.ee/2017/06/kui-biokonteinerit-ei-ole.html) ja olen ka ise katsetamisel selleni jõudnud, et kaanega anumates kipub kompostitav kraam kiiresti haisema minema. Kaaneta anumas aga püsib kogu kompott kauem talutav (et ei pea kohe söögi valmistamist õue tühjendama tormama, vaid kannatab ka järgmise hommiku piparmünditee rootsud ära oodata)? Ise panen biolagunevad jäätmed köögi tasapinna peal olevasse plekist kaussi (saab edukalt pärast nõudekas puhtaks pesta), mida tühjendan siis kui kauss täis saab. Ei haise, ei ole rõve ja kui härima hakkab siis riivab enne ninna tungimist pigem silma 🙂
Kuna enamus kompostitavat kraami on ju pigem täiesti kuiv, ei ole meil igatahes haisema läinud. Ei pea kohe tühjendama. Aga eks me katsetame ja vaatame. 🙂
Ma lugesin nüüd postitust ka ja tegelikult probleemi, mille tema tõstatab, meil ei ole. Kui kompostiämbris on märjem riknev kraam, läheb see kiirelt õue kasti, kui rohkem majapidamispaberit ja kohvipaksu, siis las seisab kuni täis saab. Meil pole ju raske üle õue sibada – ei pea linna pealt sobivat konteinerit otsima või prügi põõsa alla loopima (linnaelu kontekstis: eww, mumst nii ikka ei sobi käituda). Mingi eraldiseisev kott kuskil pinnal on minu perfektsionistisüdamele liig – igal asjal peab ikka oma koht olema. 🙂
Oi, te olete nii tublid! Tahtsin lihtsalt lisada, et prügimäele ei ladestata Eestis peaaegu midagi enam. Sorteeritud mant läheb ümbertöötlemisse, millest tehakse prügikütust, kompostiväljakutele mullatootmiseks jne. Sorteerimata mant läheb otsejoones Iru elektrijaama põletamisele, sh ka kõik kilekotid jms jama, mille pärast inimesed südant valutavad. Ma soovitan südant valutada pigem selle pärast, et keegi sodi maha viskab ja midagi põõsa all vedeleb. Toimub hulgaliselt ka prügimaffiat, ehk need ajalehekuulutajad, kes lubavad prügi ära viia naeruväärse summa eest viivadki kõik metsaalla ja rumal klient võib pärast trahvi saada. Kodudes tekkiv jäätmekäitlus ja majandus on vägagi kontrolli all ja kenasti reguleeritud. Komposti osas soovitan keskenduda hoopis tulemusele – ehk, et saaks oma aia tarbeks rammusat mulda ja vastavalt selle jaoks ka toimida. Nt puulehtede kompostimine on omaette teadus, kust ei puudu kompostikasti kastmine ja kuhu peab korjama ka vihmausse. 😉
Jaa, ma seda ei arvagi, et kõik kuskile mäele ladestub, pigem seisnebki minu suur kompostiõnn selles kasuteguris – prügist saab asja. Ja maast-loodusest ikka ka korjame koos lastega alati prügi ära. Rehve muidugi metsa alt jäätmejaama ei veereta, nende tõbraste vastu mina võidelda ei oska ja aru ka ei saa, missugustes kodudes sellised kasvavad…
Muljeta kindlasti robotniidukist, kui ta on juba mõned nädalad oma tööd teinud. Meil oli ka plaan osta robot, naabrid jõudsid ette ja ostsid välimuselt samanagu teil. Hetkel naabrite muru vaadates ei tahama seda elukat oma aeda, ma tõesti loodan, et see on neil mingi seadistuse viga ja kunagi saab kõik korda, aga hetkel on aed nagu suvaliselt ära näritud, mõnes kohas on muru kuivanud, sest liiga tihti niidetud, teises kohas on pikad tutid püsti. Ühesõnaga kole 🙁
Ma nii loodan, et keegi kuskil kiidab ja veenab mind, et saab robotiga ka ilusa ühtlase muru. Tõesti tahaks sellest tüütust niitmisest lahti saada.
Mu isal on sama masin, mis meil, ja temal on küll üsna kena ja ühtlane. Näis, kas meil ka nõnda minna saab. Annan teada. 🙂
Meil on alates eelmisest suvest Gardena robotniiduk ja ta on nii tore! Niidab ilusti ühtlaselt, ühel pool maja käib hästi pisut vähem, aga plaanis on lasta üks lisakaabel paigutada, mis ta sinna tihedamini saadaks. Samas ei ole see üldse suur probleem, sest muru on ikkagi kaunis ja üldse mitte liiga pikk. Naerame, et ju ta tahab inimeste lähedust, sest ta tuleb hästi sageli sinna, kuhu mõni pereliige läheb. Umbes korra nädala-kahe jooksul niidame/trimmerdame muruääri, kust robot nii edukalt lõigatud ei saa. Supersuur abi on temast tegelikult küll, sest niitmise peale kulub nüüd palju vähem aega (meil on üks plats, kuhu robotit, ei lase, vaid niidame n-ö pärisniidukiga) ja vahva on vaadata, kuidas masin rõõmsalt ukerdab, muru krõbistab (sööb tõesti jube isukalt) ja vastu kaablit sõites tagurdab 😀
Muru muutus peale robotniiduki tulekut tihedamaks ja lopsakamaks kuskil paari nädalaga vist, kui õigesti mäletan. Kuivanud laike ei ole, pikki tutte ka mitte. Kindlalt soovitan, kui on võimalik lubada. Meie robot on praegu seadistatud nii, et ta niidaks iga päev kella üheksast hommikul õhtul üheksani (seal vahel on ikka laadimispausid ka), kui kõvasti vihma sajab, siis saadame ta pessa, aga see pole tingimata vajalik, vesi teda ei sega.
Teeb oma tööd piinlikult korralikult ja on hästi armas ka. Ainuke asi, mis mulle natuke pettumust valmistab, on see, et robotniidukitele ei tehta erinevaid kostüüme, mida neile selga saaks panna! Noh, et oleks ikka kõrvad ja saba ja väike robot näeks välja nagu koer või ahvipärdik 😀
Ise kasutan ka – paigaldades rikkusin kõiki reegleid ja lasin ta joonelt tublisti ülekasvamud muru kallale. Esimese paari päeva tulemus oli sarnane eelkirjeldatule – nagu sigalakkutäis (aia)päkapikk oleks oma autoga ringi kihutanud. Aga igapäevase 09-21 rahmeldamisega sai muru täitsa kaunis. Kes ei viitsi servi trimmerdada, võib äärtesse paigutada kunstmuru ribad, et “Pontu” saaks ühe rattaga seal peal sõita. Kunstmuru ei kasva ja eemalt ei saa arugi 🙂
Meil STIGA Autoclip 225S ja see on kolm aastat väga head tööd teinud 🙂 meil ta niidab 10-18 vahemikus nädala sees ainult. Päris mõnus tegelane ikka:)
Sul oli vist gaasigrill? Tahtsin küsida, et kuidas sellega toidud on? Mõte on osta, aga mõni jälle ütleb, et pole päris seesama ja “õige” maitse, kui sütel grillida.
Ei ole gaasigrill, ei ostaks eluski – olen samal seisukohal. 🙂
Gaasigrill on üks parimad asju meie elus, haha 😀
Hehe, eks ta ju on puhas maitse ja harjumuse asi, igale oma! Mina lihtsalt naudin süte peal grillimise omadusi ja protsessi. Kui sütega mässata juhuslikult ei viitsiks, on mul selleks elektripliit + grillpann 🙂
Sama:)
Lihtsalt need , kes ei raatsi 1000EUR osta, siis teevad maha:D
Oi, ma ei usu, et asi ainult selles on 🙂 Ikka on ju inimestel oma maitse-eelistused, see ei tähenda, et asi on rahapuuduses või kadeduses!
Muidugi-muidugi:D
Mul pole muidugi kunagi gaasi olnud, ma ei tea, kas selle kasutusmugavus kaalub söegrilli eelised (need, mida mina eelisteks pean) üles – võib-olla. 🙂
Me oma majas 8a olnud ja sarnane kompostikast. Peab ütlema et mul pole ta veel kordagi täis saanud. Mulda ma ka sealt võtnud pole, aga kuhugi see vaikselt ikkagi haihtub.
Talvel ta muidugi ei tööta.
kas sealt Männikult saab niisama liiva võtta või peab maksma ka?
Maksma pead, aga liivakastitäis liiva maksab 3€ 🙂
Ikea potipanni komplekt, kas enne ka kasutand? Kuidas vastu peavad?
Olen kasutanud, väga hästi peavad. Nt IKEA 365+ sari ja kõik selle tooted on superhead ja vastupidavad. Oumbärlig ja kallimad samuti. Kavalkad jt kõige odavamad sarjad on enamasti esimesse tudengikoju mõeldud saast, mis on habras ja laguneb (maksab ka nii vähe, et halb hakkab), aga see 50€ kmpl, mille meie ostsime praegu, on paksu põhjaga ja igati super. Meil kaks sama sarja potti olnud varem ka – väiksem suri vist eelmise kodu 20 a vana pliidi ebaühtlasel kuumusel st põhi läks natuke kõveraks ja H’le see ei sobinud. Ta oli viis aastat vana ja mina oleks temaga edasi küpsetanud rahumeeli. 😀
Minul ka sama komplekti suur pott ja kastrul. On küll vastupidavad ja mõnusalt paksu põhjaga, vastupidav ka gaasipliidil. Ma üldse fännan seda roostevaba terast köögis- mugav puhastada. Nädalavahetusel plaan IKEAsse minna ja kogu komplekt osta, kuna tunnen vaikselt, et mu ülisuper hea Jamie Oliveri pann vajab kõrvale veel kedagi, et liiga kiirelt läbi ei läheks 😀 Ja ikka mitut toitu korraga tehes kulub ära 🙂