Uut IKEAst, täitunud unistus ja väikesed aiapidajad

Kui emme end puhkusele ja ühtlasi ka meile külla sättimas oli, palusin tal endale IKEAst mõned vajalikud (ja vähemvajalikud…) asjad tuua. Näiteks komplekti OUMBÄRLIG pottide ja panniga, sest meid oli üllatuslikult tabanud suur potiikaldus. H viskas meid aastaid igal hommikul truult teeninud pudrupoti minema – vana kodu iidne pliidiplaat oli selle kõveraks muutnud ja peremees arvas, et säärane ebaühtlane pind teeb meie uuele pliidile liiga. Päris pikalt oli üsna keeruline üheainsa potiga läbi ajada, aga nüüd on mul kolm suurepärast uut paksu põhjaga kastrulit. Uskumatu on see õnn, mis peitub argielu hõlbustavates ja praktilistes asjades! Päev enne emme saabumist kurtsin H’le, et oleksin pidanud ka uue panni tellima – meie üksainus vana hakkab väsimuse märke ilmutama ja uus kuluks ära. Muidugi olin ma unustanud, et potikomplektis on pann ka. Rõõm-rõõm-rõõõõõm!

Lisaks sai meie köök endale uue mõnusa sõela (sest ka säärane puudus meil sootuks), veekannu ja kaks komplekti nuge-kahvleid. Viimaseid pidi tulema tegelikult üks karp, aga tegin nimekirja koostades kogemata ühe liigse kliki. Hullu pole sest muidugi midagi, sest jõulupidudel kipubki meil alati pisut “liiga” palju rahvast käima ja iga nuga-kahvel on alati arvel. Kas ma oma koorimisnoaneedusest olen teile juba rääkinud? Ei? No igatahes algas see kõik sellest, et meil oli täiesti *otsin pikalt sobivat ülivõrret* ebamaiselt hea Bodumi köögiviljakoorija, mille ma ühel õnnetul päeval tõenäoliselt ühes kartulikoortega välja viskasin. Haihtunud ta igatahes oli. Et me poest ühtegi samasugust leidnud pole ja ma suvalist ostmast keeldusin, ajasime me üle poole aasta läbi ilma koorimisnoata. Elu ilma koorimisnoata ei ole üldse kerge elu, muide. Kui me Leetu IKEAsse sõitsime, saime sealt kätte meie kadunud Bodumile pea identse noa ja rõõmustasime väga, et elu taas endistviisi edasi minna saab. Ainult et… koju jõudes oli nuga ainus asi, mida poekottides ei olnud. Saaga jätkus paar kuud hiljem kui ema meile esimest uude koju korda külla tuli ja ma palusin, et ta meile IKEAst paar asja – sh. selle koorimisnoa tooks. Otseloomulikult oli just nuga see üks asi, mis tal minu loetelu lugedes kahe silma vahele jäi. Ja seekord? Seda lihtsalt polnud IKEAs. Riiul oli tühi. Saime küll teistsuguse koorija, aga see pole ikka üldse see… õnneks käisin reedel Gemossis ja sain sealt lõpuks-lõpuks-lõpuks ideaalse Victorinoxi plastikust käepideme ja pöörleva sakilise teraga koorimisnoa, mis on isegi parem kui meie vana Bodum. Oleme needusest priid!

Vannituppa saime seekord veel ühe puidust trepp-pingi (sest Virsik ei ulata selleta mitte mingi nipiga käsi pesema, pluss meil on saunalava eest ka pink puudu ja see passib sinna ideaalselt), GODMORGON sarja karbikesed ja veel ühe maailma pehmeima vannitoamati. Karbikesi on vaja sellepärast, et vannituppa on vaja paigaldada uus valamu. Ma ei tea, kas te mäletate, aga majaga kaasa tulnud valamu ei olnud mu kõige lemmikum. Samas tundsin ma, et nõme oleks tutikas asi lihtsalt niisama välja vahetada. Kahjuks (või õnneks, ma nüüd ei teagi) tuli Universum mulle ses osas vastu ja kui ma kuukene tagasi valamu kohal oleva kapi ukse lahti tegin, sadas sealt alla tilluke klaaspurgike sheavõiga ning lõi kraanikausist killu välja. Perkele! Õnneks sõitis üks maailmaarmas blogilugeja Leetu ostlema ja tõi mulle IKEAst uue valamu koos kapiga (mis, muide, maksid 80€ vähem kui Rootsis), mistõttu nüüd karbikesi vajasingi – et kõik võiks ohutult valamu alla mahtuda…

Lapsed said hiljuti peretuttavate poolt edasi pärandatud raudteekomplektile täiendust – IKEA rongide tootmine lõpetatakse varsti ära ja igaks juhuks tuli võimalust kasutada. Rongimäng on suur hitt – seda enam, et juppe on nüüd piisavalt, et terve mängutuba rööpaid, sildu ja tunneleid täis ehitada. Samuti said preilid endale kaks piparmündirohelise mustriga voodipesukomplekti. Nad magavad nüüd ju täissuuruses voodis, aga sellesse sobivaid voodipesukomplekte on neil seni ainult üks olnud. Nüüd on üks veel. Ja õue skoorisime neile…

… RESÖ piknikulaua! See on nii-nii-nii armas ja ilus ja hädavajalik – varem polnud preilidel mitte kusagilt liivakooke serveerida või kohta, kus mugavalt suviseid hommikusööke nautida. Nüüd on neil päris oma lastelaud, mis sarnaselt kõigile teistele pindadele meie majapidamises kohe ka kimbukese kaunistuseks sai. See meeldib mulle lihtsalt nii-nii-nii-nii väga!

Uhke aiapidaja oma tuttuue laua taga

Läksin ükspäev lõpuks ometi ehituspoodi kindla plaaniga oma pikaaegne unistus täita ja ehkki ma tegelikult olen sada protsenti kindel otsuses aiapidamisega mitte arutult kiirustada (sest tahan rahus planeerida, mis kuhu sobib, mitte taimi ja põõsaid hiljem üles kaevata ja ümber istutada), ostsin ikkagi mõned maasikataimed selleks suveks ka. Veidi on hilja ja potis on neil ilmselt pisut kitsas ka, aga suva – suurtel oranžidel savipottidel on niikuinii koht minu unistuste aias ja proovimisest ju kahju tõusta ei saa. Oluline on, et preilid saaksid oma (vanaema ostetud uhketes aiatöökinnastes) näpud mulda pista ja proovida, mis tunne on midagi ise kasvatada. Tunne on muidugi hea – terve istutamise aja mõtiskles Kroonprintsess valjult kui suur õnn see ikka on, et me korteris ei ela. Saab igasuguseid asju istutada ja kasvatada ja… Talle see aiapidamise värk õudselt hästi sobib ja ta meeletult naudib sellist iseseisvalt nokitsemist.

Virsik muidugi ka. Need väikesed äkased küünealused mullas on vist mu maailma kõige lemmikum vaatepilt:

Mis see suur unistus on, millest ma siin muudkui vatran? Kompostikast, muidugi. Esimene asi, millest ma majaostu protsessi käigus muudkui vatrasin ja unistasin, oli võimalus biojäätmeid kompostiks muuta ja pärast pikka vaagimist käisin ja tõingi kasti ära. Kõige odavama ja harilikuma plastmasskasti. Ei ole tal vingeid kellasid ega vilesid ja ei ole ta ka uhkelt kiviks kamofleerunud – sellised on, muide, ka olemas ja maksavad pea viissada eurot. Samas ei paista ta kauges aianurgas ka vähimalgi määral silma ja teeb mulle rohkem rõõmu kui ükski harilik kast mulle elus rõõmu teinud on. Kööki kujundades tegin meile kraanikausi alla 80 cm laia prügisahtli, kus on viis erinevat ämbrit. Üks põhjast aukudega, kuhu koguda paberit ja pappi; kaks suuremat pakendite ja olmejäätmete jaoks; üks tillukene patareidele ja lambipirnidele ja üks väiksem kaanega – vana hea solgiämber. Kui me veel vanas kodus elasime, ei tegelenud me vähimalgi määral prügi sorteerimisega ja see tegelikult õudselt kurvastas mind. Tundsin end nagu ühiskonna arengule täielikult jalgu jäänud koopainimene, kes muudkui sitta toodab ja looduse hoidmisele vähimatki panust ei anna. Samas, olgem ausad, oleks prügi sorteerimine sellises köögis üks jõle prügihunnikute otsas elamine olnud – igasugused eeldused selleks lihtsalt puudusid täielikult – tikutoosidki on meie vanast köögist suuremad. Nüüd on mul ruumi, mul on päris oma kompostikast, koht, kus hoida kollast pakendikotti… ma olen kohe siiralt õnnelik, et ma saan ka normaalse inimese moodi mingisugusegi panuse anda ja, veel enam – oma bioprügi prügilasse saatmise asemel sellest hoopiski maailma parimat väetist teha. Et meil on lootus järgmisel aastal ka söödavaid vilju kasvatada, me troopiliste viljade koori pestitsiidide tõttu komposti ei pane.

Lisaks maasikataimele tõime veel Hortesest koju rohe- ja piparmünti. Aiast nopitud piparmündist tehtud värske tee lõhn on üks minu kõige armsamaid lapsepõlvelõhnu ja selle maitse on taevalik. Rääkimata sellest, et rohemündi peenrast suhu noppimine on iiimeline! Panin needki potti, sest ma polnud kindel, et ma olen valmis selleks, et need mööda aeda laiali paljunevad ja kõik muu enda alla matavad. Ses osas mõtlesin järgmisel päeval ümber ja ostsin ühe rohemündi juurde ning istutasin aia tagumisse nurka kasepuu varju – las vohab seal, kui tahab! Kogus, mille me peaksime suvel talviseks teetarbimiseks ära kuivatama, on täiesti mee-le-tu – seni pole mul igatahes õnnestunud piisavat piparmünditeevaru talveks kõrvale panna. Isegi kui lahked sõbrad ja sugulased pakuvad, et korjaku ma nende aiast, palju tahan…

Koduaiast pikemalt juttu tehes (mida ma küll ei plaaninud, aga tuli meelde, et mul on tegelikult veel postitamata pilte ja uudiseid) võib nentida, et muruke vohab kenasti ja saab just parajasti korralikult kastetud – õues sõidab metsikut (äikese)padukat. Seeme läks üle ootuste kiiresti idanema ja juba viis päeva pärast külvi olid esimesed libled ninad mullast välja pistnud. See pilt on tehtud kaheksa päeva pärast külvi:

 Ehkki meie muruvaip pole veel ühtlane ja kohati on ikkagi “augukesi”, kus seeme veel idanema läinud pole, on pilt tänaseks ikkagi ühtlaselt roheline. Ootame nüüd, et libled piisavalt pikaks kasvaksid, et esimese niitmise teha saaks. Sellel on põhjus ka, miks me niitmist nii kärsitult ootame – H isa käis meil esimest korda külas ja tõi kõigile värsketele aiapidajatele kingitusi. Üheks neist oli meie pere teine (juba praegu palavalt armastatud) robotliige – Worx Landroid niidukipoiss! Hirmus lahke ja hirmus vajalik kingitus! Meil H’ga olid robotniiduki teemal üsna erinevad arvamused – ehkki me mõlemad olime nõus, et see pole üldse mingi prioriteet (sest nimekiri asjadest, millesse kodus veel investeerida vaja on, on hirmuäratavalt pikk), vaid pigem lihtsalt helesinine unistus, arvas H, et seda pole meile kindlasti vaja – tema tahab kindlasti ikkagi ise niita. Sest talle meeldib. Mina jällegi leidsin, et see esialgne aiapidamisõhin on vahva küll, aga kui muru niitmisest saab lihtsalt üks lisakohustustest, mida kolme lapse vanemad teistele maja- ja aiapidamistöödele, laste huviringidesse tassimisele ja muule lisaks pidevalt tegema peavad, ei ole see enam lõbus ja lõõgastav, vaid järjekordne tüütu kohustus. Meie aed ei ole küll teab mis Saja Aakri Mets, aga igatahes on sellest minu meelest tohutult abi kui üks väike robotpojake selle ise regulaarselt niidetuna hoiab. See on ju muruvaibale ka hea!

Väikesed aiatöölised said endale päris oma aiatööriistade komplektid – pildilt on puudu veel labidad, sest need lasti samal õhtul viivitamatult käiku:

H tõi Männiku karjäärist kärutäie liiva (millest kulus meie sügavasse kopaga kaevatud liivakasti ainult pool – ülejäänu andsime naabrilastele) ja tüdrukud kühveldasid selle ise aiakärru ja käru pealt kasti. Harva jätkub neil tööindu piisavalt kauaks, et töö lõpule viidud saaks, aga seekord mitte – iga viimne kui liivatera sai kasti tüdrukute endi käe läbi (no issi abiga, muidugi, vastasel korral oleksid nad öö otsa kühveldama pidanud…).

Vot sellised on lood siin maarajoonides! Nüüd kui me end Tallinnast välja kirjutanud oleme, meeldib meile mõelda, et elame maal. Natuke kahju on küll, et Väikevend endale õdede omadega sarnast nimetunnistust ei saa (mulle nii meeldivad need kaaned ja see luuletus nende siseküljel…) ja linna sünnitoetusest jäime kah seega ilma. Viimane ei ole muidugi mingisugune eriline kaotus, sest kohalik lasteaiakoht ja uuest aastast kehtima hakkav soodustus lasteaia kohatasule on meile ikka oluliselt väärtuslikumad. Ja muidugi oma koju kuulumine – hindamatu. 🙂