Kuidas (ühe käega) katta kolmapäevaõhtust teelauda?

(Postitus valmis koostöös Prisma peremarketitega, et reklaamida nende sortimenti värskelt lisandunud Tesco Finest tootesarja)

Kui Prisma peremarketite esindaja mulle kirjutas küsimusega, kas tahaksin Tesco Finest tootesarjaga tutvuda, lõi mul peakohal kohe väike pirnike põlema. Briti päritolu teed, hoidised, juustud ja snäkid? Viivitamatult on vaja katta laud ja oma lemmikud gurmeetüdrukud selle äärde rivistada, et üks korralik kellaviietee maha pidada!

Küsite minult tihti, kuidas ma jaksan ja jõuan kolme lapse kõrvalt teha neid asju, mida ma teen. Süüa teha ja lauda katta ja võõrustada ja… aus vastus sellele küsimusele on, et tänu neile asjadele justnimelt jaksangi üleüldse olla. Kui mõni ema haarab päevase vahetuse lõpus (loe: kui mees töölt koju tuleb) trennikoti ja läheb jõusaali*, et pea mõtetest tühjaks saada, ronin mina oma ülimasse mugavustsooni e. kööki ja asun toimetama. Eriti hea hakkab mul siis, kui avaneb võimalus katta korralik pidulaud, teha menüüd, hankida lauale lilled, süüdata küünlad. Niisiis polnud sellest selgi korral eriti midagi, et Väikevend terve ettevalmistustele kulunud aja vältel mind muudkui kontrollis ja iga kord, kui ma ta sülest ära panna tahtsin, seal pröökama pistis. Nii valmisid näiteks skoonid algusest lõpuni ühe käega. Üks (samasuguse tillukese beebiga kodune) sõbratar leidis, et tema jaoks oleks see olukord tüütu ja raske ning sedasi saaks saiakeste sisse palju halba energiat. Minu jaoks ei olnud see olukord muud kui pisut jabur väljakutse, mistõttu minu skoonide sisse ilmselt korralik annus eneseirooniat läks. Aga see ongi tervislik, arvas ka sõbratar. Põhimõtteliselt nagu täistera, aga veel kasulikum. 😀

Ühesõnaga tahan ma öelda, et beebi või töö või misiganes muude segavate faktorite kõrvalt võib pidulaua katmine mullegi keeruline tunduda, kuid võtan selle siiski ette teadmises, et kallite inimestega laua ääres istudes ja head-paremat nautides saan oma hingeakud taas pilgeni täis laadida. Miski ei ületa tunnet kui selline tore õhtu on möödas, külalised lahkunud ja nõudepesumasin müriseb. Küünlad veel põlevad ja vaas lilledega on laual, maja on vaikne ja hinges on ülim rahulolu. Suurepärane vaheldus argielu rutiinile ja beebindusele.

Kuidas siis korraldada kolmapäevaõhtust teepidu – ühe käega?

* Ja mina küpsetan ja söön saia. Palju õnne mulle. 😀

Kõigepealt panin ma (pärast mulle saadetud kotikest Tesco Finest toodetega, põhimõtteliselt nagu Masterchefi Mystery Box challenge) oma nappide kellaviieteealaste teadmiste najal kokku menüü. Ega seal ju tegelikult midagi väga keerulist polegi. Skoonide küpsetamine on mul käpas, sest neid teeme niigi nädalavahetuseti tihti hommikusöögiks ja vähe sellest, et need kellaviietee lahutamatuks osaks on, saadeti mulle ka Tesco Finest laimi- ja sidrunivõiet ning pomerantsimarmelaadi, mida ometigi millelegi määrida tuli. Skooniretsept, mille järgi oma skoonid valmistan, pärineb SIIT. Ma ei ole kindel, kas asi on minus või retseptis, aga seda skooniretsepti järgides soovitan ma retseptis antud vedelikukogusesse ettevaatlikult suhtuda ja seda tõesti väga vähehaaval lisada. Minul jääb ka poole piimakogusega tainas liiga märg. Olge hoiatatud! Muidu on retsept aga imelihtne ja lollikindel ning taluvõist ja -munadest valmistatud võided sobisid skoonidele kui rusikas silmaauku. Minu suur lemmik oli just see Key Lime Curd – käin siiani sellega vahel külmkapiuksel maiustamas. Võrratult magushapu ja imelise tekstuuriga kraam!

Lisaks skoonidele käivad ühe õige teepeo juurde ka tillukesed kihilised võileivad – näiteks kurgiga. Kurgivõileibade tegemiseni ma ei jõudnud ja nemad jäid ajanappuse süül laualt ära, kuid see-eest jõudsin valmistada kihilised krevetisalatiga minivõikud (keedetud hakitud krevetid, värske till, sool-pipar, peenelt hakitud punane sibul õhukese võikihiga saiade vahele – ei midagi keerulist) ja hernepesto ning toorsingiga focacciaruudukesed.

Lihtne, väljast krõbe ja seest õhuline focaccia:

Pool pakki kuivpärmi või
25g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
7 dl nisujahu
0,5 tl soola
oliiviõli
hakitud värsket rosmariini
pool peotäit meresoolahelbeid

Tee nii: 

Sega kuivpärm jahu ning soolaga ja sega veega kokku. Kui kasutad presspärmi, siis lahusta see vees ja lisa hiljem ülejäänu. Sõtku tainas ühtlaseks ja siidiseks ning lase siis ahjus puhta köögirätiku all 50 kraadi juures 20-30 minutit kerkida. Seejärel määri ristkülikukujuline ahjuvorm kokku oliiviõliga, viska kerkinud tainas vormi ja jaota see õlise käega ühtlaselt (ca.1,5-2 cm paksuselt) vormi põhjale. Kata vorm rätikuga ja lase veel mõnda aega soojas ahjus kerkida. Siis võta vorm ahjust välja ja tõsta kuumus 225C juurde. Kuni ahi soojeneb, tee taigna sisse näpuga augud ning puista peale hakitud rosmariin. Siis piserda saiale lahkelt oliiviõli ja puista peale meresoolahelbed. Viska sai 25-30 minutiks ahju et voilà! Võrrrrratu õlisai!

Teekõrvasteks suupistevõileibadeks keetsin kiirelt läbi külmutatud herned, püreerisin need ning segasin kokku Tesco Finest basiilikupestoga. Mitte, et pestotegu mingi tohutu kunst oleks, aga ühel kolmapäeva õhtul ühe käega toimetades sobib purgikraam igatahes hästi. Eriti kui poepesto koostises ei ole ühtki asja, mida ma oma kodupesto sisse ei paneks – kõik üks värske basiilik, extra virgin oliiviõli, piiniaseemned, Parmigiano Reggiano, Pecorino… the good stuff, noh! Kusjuures – kui võrrelda minu tavapoe pestosid, millest kalleim küll pea euro jagu odavam on, Tesco omaga, on koostisosade loetelud hämmastavalt erinevad. Tesco pesto peamine koostisosa on värske basiilik ning teisena tulevad riburadapidi kvaliteetne oliiviõli, juust ja piiniaseemned. Harilikust poepestost enamuse moodustab aga päevalilleõli, seejärel järgneb basiilik ning kolmandana hämmastaval kombel glükoosisiirup! Nagu öö ja päev, tõesõna.

Ühesõnaga tegin mina siis sellise mõnusa hernepesto, asetasin lusikatäie igale tillukesele focacciaruudule ja rebisin peale prosciuttot. Väga hea oli sedasi, võin kinnitada! Raudselt hakkan igale pidulauale selliseid valmistama – nii lihtne ja kiire, aga siiski pisut pidulik ja imemaitsev. 🙂

Võrratult võised ja juustused Tesco Finest lehttainapulgad (üleval) ja makroonid (all). Tellisin viimaselt seekord mujalt kui Olgalt ja teinekord uuesti sama reha otsa ei astu. Olga makroonid on pa-ri-mad!

Minu kaunis Maris <3

Ühelt korralikult teelaualt ei saa igatahes puududa šokolaad! Kui ma teeõhtu menüüks internetist inspiratsiooni ammutada püüdsin, hakkasid mulle silma tillukesed pitsikesed-topsikesed magustoitudega ja olin täiesti kindel, et see just ongi kõige õigem hetk üle tüki aja jälle šokolaadivahtu valmistada. Olen seda retsepti aastaid kasutanud ja ei mäletagi täpselt, kust ma selle kunagi ammu välja korjasin, aga imelihtne, rammus ja võrratult maitsev on see igatahes, nii et panen ta siia kirja:

Šokolaadivaht

4 suurt munakollast
4,5 dl vahukoort
220 g tumedat šokolaadi
4 sl suhkrut

Tee nii:

Vispelda väikeses potis kokku munakollased, 1,5 dl vahukoort ning 2 tl suhkrut. Kuumuta tasasel tulel pidevalt segades kuni segu tekstuur piisavalt pakseneb, et segades lusikaseljale kiht jääks. “Coats back of spoon” on väga raske emakeeli lahti seletada, aga ometi on see suurepärane olukorrakirjeldus teadmaks, millal pott tulelt võtta tuleks. Kui see on juhtunud, sega sekka eelnevalt vesivannil sulatatud šokolaad ning jäta segu jahtuma. Kui see on täielikult jahtunud, vahusta suures kausis ülejäänud vahukoor ülejäänud suhkruga tugevaks vahuks, sega kolmandik vahukoorest šokolaadisegu hulka ning seejärel tõsta ülejäänu vähehaaval (ettevaatlikult ja liigselt segamata) spaatliga juurde. Tõsta kaussidesse ja aseta serveerimiseni külmkappi.

Kuna tegemist oli nimelt teepeoga, ei puudunud laualt ka kannuke musta teega. Tesco Finest sarja šokolaaditee pakendil (ülemisel pildil) ilutseb loosung “rich & smooth” ja just täpselt nende sõnadega kirjeldaksin seda ka mina. Võtsin just blogimise kõrvale sedasama teed ja kui ma muidu eelistan šokolaadiseid, vanilliseid ja karamelliseid teesid (mis on üldiselt mu suured lemmikud) juua mee ja piimaga, on selle tee maitse nii pehme ja aromaatne, et läksin küll H poolt diivanilauale asetatud tassida kööki piima ning mett lisama, ent tulin pärast esimese lonksu võtmist sama targalt tagasi. Valgendamine ja magustamine tundus nagu väga halb mõte, sest tee ise on niivõrd hea! Olin hästi kurb, et hiljuti suletud Marks & Spencerist enam huvitavaid teesegusid ostmas käia ei saa (seal oli üks imeline kakaoubadega Rooibos…), kuid tundub, et leian endale Tesco sarjast uued lemmikud!

Filmisin meie toredast õhtust video ka. Kõik viktoriiniküsimused ja -vastused on leitavad Youtube’i video lisainfo kastikesest, et saaksite ka iseenda ja oma lähedaste teadmised proovile panna. Head vaatamist!

 

Kokkuvõtteks üllatas testitud tootesari mind igati positiivselt. Suhtun valmistoodetesse tihti suure skepsisega, kuid proovitud toodete koostisosade nimekirju lugedes ei olnud mul millegi üle nuriseda. Ei mingeid üleliigseid emulgaatoreid, maitsetugevdajaid ega säilitusaineid – justnimelt ainult need asjad, mida isegi omaenda koduköögis omaenda toidu sisse paneks. Ja kui juhtubki olema nii, et nii sidrunivõide kui skoonide valmistamiseks on vaba ainult üks käsi, on ju hea, kui on alternatiive. Et teepeod ei jääks pidamata!