OKR ümbermaailmareis: La Casbah lauakate (ideest teostuseni)

Nagu ma teile varasemates postitustes juba maininud olen, on meie Our Kitchens Rule üritustesari käesoleval hooajal ümbermaailmareisil. Seekordse väljakutse idee on oma koduköögi mugavustsoonist üheks õhtuks (olgu, mitmeks – meie üritused ei ole juba ammu enam ühe õhtu peod, sest ettevalmistused võtavad siiski pisut kauem aega) välja tulla. Loosi tahtel sai meie ülesandeks Põhja-Aafrika, mis mulle varemalt täääiesti võõras oli. Lähis-Idaga oleks lihtsam olnud, kuid Maroko, Alžeeria ja Tuneesia rahvustoidud olid minu jaoks täiesti tume maa. Etteruttavalt võin öelda, et kirglik hobikokk minus õppis sellest katsumusest tohutult palju ja ma võtan sellest endaga edaspidiseks kaasa nii mõndagi. Põhja-Aafrika köögist räägime aga lähemalt järgmises postituses – seekord keskendume põhjalikumalt lauakattele ja sellele, mismoodi meie kodurestoran La Casbah õigupoolest sündis.

Vanast uksest õhtusöögilaud

Kui Põhja-Aafrika kokakunsti ja kultuuri lähemalt süvenema hakata, kargab võhikule esimese asjana pähe Maroko. Kui siis Google’i otsingusse oma tühja pea inspiratsiooniga täitmiseks “Morocco” kirjutada, võib väga kiirelt juhtuda, et satud Marrakeshi tänavaid kaunistavaid detaile imetledes ahvivaimustusse. Võlvkaared, jalustrabavate mustritega keraamilised plaadid, imearmsad kitsad tänavad, sinised uksed, sinised uksed, sinised uksed… ja need pagana sinised uksed ei läinudki mul enam peast. Kuidas ometi saan ma korraldada Marokopärase õhtusöögi, kui mul ei ole sinist ust? MUL ON VAJA SINIST UST! Aga ma ei pane teda ju lihtsalt niisama heast peast seina äärde püsti? Ei läinud kaua, kui kinnisideest sai üks mu seni paremaid plaane (if I may say so myself) – vanast uksest valmistatud laud! Ust mul mõistagi ei olnud, mistõttu postitasin oma appikarje Käopesa-blogi Facebooki lehele, mille peale armas Agnes teatas, et võib mulle sellist laenata küll. Edasi tuli uks Keilast ära tuua, mööblivärviga potisiniseks võõbata ja talle jalad alla meisterdada – kuna olime otsustanud, et einestame seekord põrandal istudes, valmistas H töö juures lühikesed kandilisest metalltorust jalad, mille mina spreivärviga kuldseks värvisin ja millele hiljem spetsiaalsed korgid otsa panime, et need parketti ära ei kriibiks. Kui laud kokkupanduna tuppa jõudis, olin suurest õnnest nagu arust ära. Kargasin H’le kaela, kiljusin, ähkisin, puhkisin ja olin nii puhevil, kui puhevil üks inimene olla saab. See oli täpselt niisugune, nagu ma lootnud olin!

Istumise alla

Nn. “põrandalaua” idee oli kogu restorani kontseptsiooni välja töötamise käigus üks esimesi, mille osas kokku leppisime ja nii oli kohe alguses teada, et igaljuhul tuleb kokku kraapida kõikvõimalikke siniseid tekstiile, millest patju meisterdada. Korraks kaalusin mõtet H&M Home’i kiigata, sest praegu müügil olevas suvekollektsioonis on just täpipealt sellised marokopäraste mustritega istepadjad, mida mul vaja võinuks olla, kuid üheainsa õhtu jaoks kaheksa küllalt kalli padja ostmine ei oleks olnud taskukohane ega ausalt öeldes ka kuigi mõistlik tarbimiskäitumine. Niisiis jäime algse plaani juurde kasutada kaltsukaleide ja kangajääke ning padjad ise valmis teha. Mina leidsin Kangadžunglist 2,5€ eest nelja-viie padja jagu siniseid kangajääke ja H tõi töö juurest lisaks bussiistmete tootmisest järele jäänud riiet ja porolooni. Viimast sigaterava vaibanoaga kuubikuteks lõigates suutsin peoeelsel õhtul teha sügava sisselõike ka oma vasaku käe nimetissõrme. Ai! Aga vähemalt said padjad valmis ja ühes juba olemasolevate valgete ja kuldsete diivanipatjadega tuli patju laua ümber kokku täpselt parasjagu.

Kui ma parasjagu kaltsukatiirul olin, et õhtusöögi jaoks vajaminevaid asju leida, avastasin Humana 0,50€ päevalt kaks kuldsest šiffoonist kuldsete narmastega ääristatud kardinat. Need nägid küll ideaalselt temaatilised välja, kuid funktsiooni mul neile polnud, mistõttu olin neid juba poodi jätmas, kui viimasel hetkel raske südamega siiski ümber mõtlesin (“küll ma neile kasutust leian!”). Ja hea on, et mõtlesin – kardinatest sai ukse ette suurepärane “värav” meie kujuteldavasse Marokosse:

Lauakate – nõud, menüüd, küünlajalad ja lilled

Kuna minu meelest on harilikud valged nõud alati kõige parem valik nii toidu presenteerimise kui ka multifunktsionaalsuse ja üleüldise sobivuse mõttes, on need ühe Marokost inspireeritud õhtusöögi kontekstis ikkagi surmavalt igavad. Niisiis tuli välja mõelda viis, kuidas lauakate lihtsalt, kuid efektselt särtsakamaks ja temaatilisemaks muuta. Siin tuli appi kõikvõimas internet, kes menüüde kujundamiseks ideid otsides mulle ümmarguste kaartide idee välja pakkus. Nii sain ma ühe hoobiga oma igavatele valgetele supitaldrikutele väikese värvisärtsu lisada ja lahendada menüüde paigutamise küsimuse – püstise menüükaardi paigutamine süvenditega uksele olekski parajaks katsumuseks osutunud. Menüü kujunduses kasutasin temaatilist, pisut Aladdinilikku fonti, Maroko fantastilistest keraamilistest plaatidest inspireeritud sini-valget mustrit ja kuldseid tutikesi, mille Kangadžunglist kohutava 2€ tükihinnaga ostsin. Ükskõik missuguse muu asja eest oleks 2€ igati aus hind, aga 16€ eest kaheksa tibatillukest tutti? Ennekuulmatu röövimine! Aga kinnisidee on kinnisidee…

Restorani nimi “La Casbah” on prantsuskeelne versioon araabiakeelsest sõnast kasbah, mis tähendab kindlust. Algse mõtte nimevalikuks andis The Clashi “Rock the Casbah” (millest sai minu peas kohe “our kitchen rules” asemel “our kitchen rocks the casbah”) ja mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda loogilisem see tundus – meie sõbrad hüüavad meie kodu hellitavalt paleeks ja miks mitte see üheks õhtuks Põhja-Aafrika kindluseks defineerida, eksole?

Kõige erilisemad detailid meie pidulaual sattusid meie juurde täiesti fantastilise kokkusattumuse läbi ainult nädal enne pidu. Mina seda ei teadnud (ja ma kahtlustan, et teie ka mitte), aga vanalinnas asuva Olde Hansa restorani juures on imetore väike pood nimega Krambude. Esimene mõte, mis mul seda kuuldes pähe kerkib, on Soome turistidele mõeldud keskajast inspireeritud vidinad, millest ühelegi normaalsele inimesele päriselus tolku olla ei saa. Jah? Wrooooooooooooooooooooooong! Selgub, et Krambudes müüakse kõiksugu muudele põnevatele asjadele lisaks ka hullult ägedaid keskaegse disainiga käsitsi valmistatud lauanõusid, sh. ilusaid klaase ja pudeleid, mis pole mitte mingisugused haprad nipsasjakesed, vaid hoopiski argiseks kasutamiseks mõeldud ja nõudepesumasinas pestavad tarbeesemed – neidsamu klaase kasutatakse ka Olde Hansa restoranis, kus neid kõrgetel temperatuuridel sadu ja sadu kordi pestakse! Ühesõnaga kirjutas Krambude juures töötav imearmas Sandra mulle ja kurtis, et inimesed (nagu mina…) ei taha kuidagi aru saada, kui kihvtid asjad neil müügil on ja palus, et ma neid oma lugejatele tutvustaks. Nädal enne pidu! Ja oi, kuidas ma seal siis lõpuks seisin, vaagisin ja valisin. Mulle kohutavalt meeldivad iseloomuga asjad ja eriti asjad, millel on oma lugu (iga Krambude toote lugu saab lugeda tema tootekirjeldusest). Minu poolt valituks osutunud suured sinised Grossdurst klaasid ja Antoniuse nimeline pudel on lihtsalt täielikud pärlid ja nendeta poleks mu imeline pidulaud sugugi nii kaunilt välja kukkunud. Samas oleksin ma endale niii väga tahtnud ka Nuppenbecheri nime kandvaid kirkaid mummudega joogiklaase, sest need on lihtsalt hullupööra kihvtid. Ma ei tea, kas teie oleksite selle peale ise tulnud, aga minu jaoks oli see igatahes väga huvitav teave: selliste mummudega ei varustatud klaase mitte (ainult) ilu pärast – kuna tol ajal söödi kätega, kippusid nõud rasvastest pihkudest põrandale libisema ja mummude abil püsis klaas paremini käes. Olgu. Kiidulaulu lõpp. Minge kiigake ise ka järgmine kord ilusa ilmaga vanalinnas jalutades Krambudesse – kasvõi niisama, ainuüksi elamuse pärast. Aa, üks asi veel – arvake, kas Krambude valmistatud klaase on kasutatud sarjas Game of Thrones või jah? Ok. Nüüd ausõna lõpetasin.


Lisaks ilusatele klaasanumatele kaunistasid La Casbah lauda ka kuldsetes küünlajalgades küünlad. Ideaalse marokopärase mustriga küünlajalad leidsin Mustamäel asuvast Uuskasutuskeskusest ning värvisin need hiljem kodus maja taga murul spreivärviga kuldseks. Kõrgete küünlajalgade hinnaks oli 2€/tk, väiksemad maksid 0,50€/tk. Enne värvimist ja pärast lihvimist nägid jalad välja sellised. Pärast kuldse spreivärviga töötlemist said neist aga minu kõige lemmikumad uued küünlajalad, nimelt sellised:

Kui värvigamma ja suuremad detailid juba paigas olid, tundusid valged krüsanteemid ainsa võimaliku valikuna ja nii lõpuks muidugi ka sai. No kas pole ideaalsed? Lisaks kõigele eelpool mainitule mängis õhtusöögile taustaks berberi rahvamuusika ja toas põlesid viirukid. Õhustik oli täpselt selline, nagu ette kujutada võiks ja paremgi veel.

I love it when a good plan comes together.

___________________________________________________________________

(Click “continue reading” to read in the post English)

As I’ve mentioned in previous posts, our Our Kitchens Rule series of events is on a world tour this season. The idea behind this challenge is to exit the comfort zone of our everyday cooking habits for one night (okay, truth be told, our dinners are hardly one night parties as the preparation usually take a little longer than that) and try out new things. We put together a list of countries and our team ended up getting Northern Africa, which was a whole new cuisine for me to explore. I’ll tell you more about the Moroccan dishes we decided to prepare in my next OKR post – this time I’ll focus on our table setting in detail and tell you more about how our instant restaurant “La Casbah” ended up coming together.

An old door for a dinner table

As one starts to take a closer look at Northern African cooking and culture, the first thing that comes in mind is Morocco. When you Google “Morocco” to find inspiration, chances are you’ll end up completely mesmerized by the magical streets of Marrakesh and all its beautiful details – arched doorways, outstanding ceramics and patterned tiles, adorable narrow streets, blue doors, blue doors, blue doors… and I couldn’t get those damn blue doors out of my head. How could I possibly arrange a Moroccan dinner party without even a single blue door? I NEED A BLUE DOOR! I’m very well not just going to have a door standing by the wall, am I? It didn’t take long before I came up with what could possibly be the best idea I’ve ever had – a dinner table made out of an old door! I was lucky enough to find one to borrow for free so all we had to do was paint it blue and make a set of legs to stand it on. As we had decided to dine sitting on the floor this time around, H made a set of rectangular metal legs that I spray painted golden and then glued to the door. When the table was finally done and in place, I was so happy I squealed, did a happy dance and jumped around for at least an hour. It looked exactly as I had imagined it!

To sit on

The idea behind the so called “floor table” was the first we agreed on when we started planning the evening. We knew right away we would have to try to find as many bits of blue fabric as we possibly could to turn into cushions. For a minute there I toyed with the idea of purchasing cushions at H&M Home (the pillows and cushions in their summer collections was just perfectly Moroccan-inspired), but buying eight brand new (pretty expensive) cushions just for one night didn’t seem too bright in terms of… well, our family economy and consumption in general. So we stuck to our initial idea to try and thrift as much as possible and just DIY the cushions we needed. I found a ton of blue scraps of fabric for 2,50€ and the rest of the materials came from production leftovers from H’s workplace. Together with the white and golden sofa cushions we already had, we ended up having just enough pretty cushions to sit on by the table.

While I was browsing the local thrifts shops to find stuff I could use for our dinner, I discovered a pair of golden chiffon curtains with tassels with a price tag of 0,50€. They looked perfect for our theme but I couldn’t come up with a way to use them so I was about to leave them behind. While I was already leaving the store, I convinced myself I would think of something and grabbed them anyway. I’m glad I did, because hung in the doorway to our dinner table, they created the perfect passage to our imaginary Morocco:

The table setting – the ceramics, glassware, menus, candle holders and flowers

Even though I always opt for plain white ceramics when setting tables (they’re the best in terms of plating the food and how well they go with whatever you put on the table), I was a little concerned with how excruciatingly boring they would look on my Moroccan dinner table. So I had to think of an idea to give my white plates a bit of oompf without having to buy a whole new set. With a little help from the almighty Internet I stumbled across the idea of round menu cards. That way I could add a little color to my boring old white plates and also solve the issue of placing the menu cards – because the door had decorative moulding, it wasn’t perfectly level so upright menu cards would just have tipped over. When creating the menus, I used a very Aladdin-like font, a beautiful blue pattern (inspired by Moroccan tiles) and golden tassels. This is what they turned out like:

The name of our instant restaurant, “La Casbah”, is the french version of the word “kasbah”, which means “fortress”. The initial idea for the choice of name came from The Clash and their “Rock the Casbah” (which, in my head, quickly turned into “Our kitchen rocks the casbah”) and the more I thought about it, the more sense it made. Our friends have a nickname for our home that involves the word “palace” so naming our restaurant a Northern African fortress for one night seemed like just the right thing to do. 

The most perfect details on our dinner table came to us through an amazing coincidence just a week before the party. I didn’t know this before (and I’m assuming neither did you guys), but the Olde Hansa restaurant in old town has an adorable little store named Krambude next to it. Now the first thing that pops in to my head is a souvenir shop with all sorts of ridiculously expensive medieval knick-knacks meant to rip Finnish tourists off. Right? Wroooooooooooooooooong! Apparently, Krambude sells the most amazing medieval inspired tableware, including beautiful glasses and bottles, that are no brittle and useless little trinkets, but sturdy dishes meant to be used and washed in the dishwasher daily. The very same glassware is used and washed hundreds and hundreds of times at really high temperatures at the restaurant next door! So, the lovely Sandra who works with Krambude wrote to me and contemplated how people (like myself…) won’t realize how great these things are and asked me to introduce them to my readers. A week before the party! And you have no idea how hard it was for me to make a final decision. I love things with a character and especially things with a story  (you can read the story behind each design in the product description). The large blue Grossdurst glasses and the gorgeous bottle named Antonius that I finally ended up choosing are absolute pearls and my fabulous dinner table would not have looked even remotely wonderful without the outstanding glassware from Krambude. If I hadn’t been putting together this dinner, I would reeeally wanted the Nuppenbecher drinking glasses with little glass knobs on them. I’m not sure whether you would’ve thought of this yourselves, but I really loved this bit of Medieval trivia. Craftsmen used to put knobs on glasses because back then, people ate with their hands and the knobs provided a sturdier grip so the glasses wouldn’t slip from between the diners’ greasy hands. Cool, huh? Okay, I’m done with the ode to Krambude now. I suggest you go and check them out the next time you’re taking a stroll around old town – even if you’re not going to buy anything, you’ll still appreciate the experience. Oh, one more thing – guess whether or not Krambude glassware has been used while filming Game of Thrones? Yup. Okay, moving on…


In addition to all the beautiful glassware, our table setting also included tall candles in fabulous golden candle sticks. I found the patterned (very Moroccan, aren’t they?) tall iron candlesticks at a thrift shop for 2€/piece (and the smaller tea candle ones for 0,50€/piece) and spray painted them golden:

When I had decided on the color scheme and the larger details, white chrysanthemums seemed like the most obvious choice for flowers. Aren’t the perfect? In addition to everything else I’ve mentioned in this post we also had berber folk music and incenses lit to set the mood. The ambience was everything I had imagined and more.

I love it when a good plan comes together.