Our Kitchens Rule: La familia at an Italian restaurant

Until we start cooking again in 2016, we decided to do a round of wining and dining at various local restaurants and even review and vlog about them if they want us to. This Friday we decided to go see what an Italian restaurant called La Bottega has to offer and enjoy each other’s company. It had been way too long since we last met and we had all missed each other like crazy. We did a round of “what’s new?” and everyone in the group had great news to share – they’re all so incredibly inspiring (and insanely fun) to be around. There’s no better way of starting off a weekend than leaving the kids at home for a couple of hours, walking through old town at night, meeting up with the best group in the world, eating great food and drinking fabulous wine. Pretty hard to beat, I’d say!

// Kuni me 2016. aasta alguses uuesti süüa tegema hakkame, otsustasime endid hoopis erinevates kohalikes restoranides hea ja paremaga kostitada lasta ja restorane nende soovi korral ka arvustada. Möödunud reedel otsustasime minna teineteise seltskonda nautima ja vaatama, mida Vene tänaval asuval itaaliapärasel La Bottegal meile pakkuda on. Meie viimasest kohtumisest oli selgelt liiga palju aega möödas ja kõik tundsid teineteisest juba puudust. Tegime kohe uudisteringi, et kõik saaksid pajatada uudiseid oma elus toimuvast ja kõigil oli mõni tore lugu või inspireeriv saavutus varrukast võtta. Nad on kõik nii ägedad ja tublid (ja pööraselt vaimukad) ja panevad mindki tahtma parem, osavam ja andekam (loe: nende vääriline) olema. Pole paremat viisi nädalavahetuse alustamiseks kui elu õite punti sidumine ja paariks tunniks vanaema juurde viimine, läbi õhtuse vanalinna restorani jalutamine, maailma mõnusaima kambaga kohtumine ja hea toidu ning suurepärase veini nautimine. Raske on midagi mõnusamat ette kujutada!
This time around I decided to not focus any energy on photographing and filming – that’s why all these snapshots are pretty random and also why the photo quality is so iffy. Sorry!

// Seekord otsustasin filmimisele ja pildistamisele üldse mitte rõhku panna ja lihtsalt õhtut nautida – sellepärast on ka piltide kvaliteet tavalisest seitse korda nirum ja pilte ainult peotäis. Anteeksi!
<3
Maris’ beautiful squid entree. From what I understood, it wasn’t just visually stunning – Maris seemed to love it. 🙂

// Tekkis millegipärast kange tahtmine visata mõni nõme nali stiilis “kelle süü see on, et tema oma jäsemeid pillub – järgmine kord jätab äkki jala”, aga see imekaunis kaheksajalg on paremat väärt. Maris kiitis oma eelrooga väga. 🙂
Maris instagramming her squid. #ourkitchensrule

// “Ärge arvake, et selles voorus vähem pilti tegema peab!” – Instasõltlane Maasikas e. @kukulind
Rasmus pointing suspiciously at the artichoke hearts he has in front of him.

// Rasmus kahtlustavalt artišokisüdametele osutamas. 
My entree – the most beautiful, simple, delicious, tender beef carpaccio with beautiful Grana Padano and melon. Yum, yum, yum!

// Minu eelroog – maailma kõige imelisem, lihtsakoelisem, maitsvam ja õrnem veisecarpaccio suurepärase Grana Padano, meloni ja õunaga. Õuna menüüs ei olnud ja oleks võinud taldrikultki olemata olla, aga patt oleks nuriseda, sest kokkuvõttes oli roog oivaline. Näm, näm, näm!
With the main course I decided to take a step outside the box and try something I wouldn’t normally order. I have to be honest with you – as much as I love food, bold cooking and the idea of nose-to-tail-eating, offal dishes still intimidate me a bit. I’m not a huge fan of liver because I still have pretty vivid memories of what liver tasted like served at kindergarten. I’m guessing it’s because it wasn’t exactly a) top quality produce (even some poor quality cuts of meat can sometimes taste a little too… offaly if you know what I mean) b) cooked to perfection. This veal liver dish had me convinced at “caramelized onion and Marsala” and what I got was exactly what I had imagined. It was sensational! Tender, moist, fabulously caramelized, nice and subtle flavor… hands down, one of the best main courses I’ve had in a long time.  I also ordered a side of oven-roasted garlic (with cognac and honey) and that just ticked another box for me. I enjoyed my meal with a glass of beautifully vibrant Valpolicella (can’t remember which kind, but it was great). Spectacular!

// Pearooga tellides otsustasin ennast ületada ja proovida midagi, mida ma harilikult ei telliks. Ükskõik kui kõrgelt ma head toitu, julget katsetamist ja koonust-sabaotsani-toitumise põhimõtet ei hindaks, äratavad rupskiroad minus siiski teatavat… aukartust. Ma ei armasta maksa, sest minu maitsemeeli kummitavad veel eredad mälestused lasteaias serveeritud maksakastmest. Ilmselt oli toona asi selles, et tegemist ei olnud a) maailma kõige kvaliteetsema toorainega (isegi mõned kehvema kvaliteediga lihatükid maitsevad pisut liiga “maksaselt”) b) maailma kõige peenemate kokandusalaste võtetega. La Bottega menüüst leitud vasikamaks veenis mind sõnadega “pannikuum”, “sibul” ja “Marsala” ja kui ta sellise karamellise ja kuldsena minu ette asetati oli selge, et sain täpselt seda, mida ootasin. See oli lihtsalt sensatsiooniline! Õrn, mahlane, suurepäraselt karamelliseeritud, puhas ja nauditav maksamaitse… liialdamata üks parimaid pearoogasid, mida üle pika aja maitsta olen saanud. Lisaks tellisin veel lisandite nimekirjast leitud ahjus küpsetatud küüslaugu mee ja konjakiga, mis tõmbas tervikule ilusti joone alla. Kõrvale jõin klaasikese mõnusalt särtsakat Valpolicellat (ei mäleta, millist ja ei saa kontrollida ka, sest neil ei ole joogikaarti netis üleval). I-me-li-ne!