Our Kitchens Rule: La Fiesta Mexicana

Our Kitchens Rule uus hooaeg läheneb hoogsal sammul ja selge on see, et vanad “võlad” tuleb enne kustutada kui uued kodurestoranid uue koosseisuga alata võivad. Viimati lugesite meie Põhja-Aafrika köögist inspireeritud kodurestoranist. Nüüd on aeg kirjutada järjekorras järgmisest e. Marise ja Igori restoranis Number Kuus toimunud La Fiesta Mexicanast. Nagu terasem lugeja juba aru saab, oli Marise ja Igori ülesandeks meie kulinaarsel ümbermaailmareisil valmistada kolmekäiguline õhtusöök Mehhiko köögist.

La Fiesta Mexicana lauakate oli ahhetamapanevalt geniaalne – tillukesed kaktused ja vaasideks defineeritud konservipurgid andsid lauale mõnusalt autentse Mehhiko tänavatoiduvaibi, ent kokku moodustas valge linaga kaetud õhtusöögilaud ikkagi karge ja elegantse terviku. Kindla peale üks Our Kitchens Rule’i ajaloo stiilsemaid lauakatteid!

Menüükaardid trükkis pererahvas trükimasina abil kaunile käsitööpaberile. Nii lihtne teostus, aga täiesti ideaalne detail hoolikalt läbi mõeldud pidulaual:

Tervitusjoogiks olid külalistele ette nähtud aguas frescas – traditsioonilised Mehhiko alkoholivabad joogid, mis valmivad puuviljade (või näiteks seemnete) blenderdamisel vee ja suhkruga. Meile serveeriti kahte erinevat – arbuusi- ja laimivett, mis olid kahtlemata 2016. aasta suve (võib-olla ka: elu) parimad karastusjoogid.

Peoeelsel nädalal postitas peoperenaine ametliku event’i alla teadaande: “Selleks, et teravad elamused alla loputada, palun teil kaasa võtta (soovitatavalt juba jahedaid) Coronasid ning tequilat ja head apelsinimahla. Usun, et 16 coronat ja liiter tequilat meid rahuldab, sest tequilast tulevad kokteilid ja kes üldse õlut ja kokteili ei seedi, võtku meelepärast tulekustutit. Söömise ja joomiseni!”

Et käsk on vanem kui meie, jagasime ülesande omavahel vennalikult ära ja saabusimegi, kaktuseviinad ja maisiõlled ühes. Meie pere sohver jõi muidugi oma tavalist:

Enne veel kui söögist pajatama asun, näitan ka enda ja H pidurõivaid. Nimelt kujunes selle vooru käigus välja sedasi, et kõigile erinevatest rahvusköökidest inspireeritud õhtusöökidele paluti tulla temaatiliselt riietatuna. Mina olen selline üle-võlli-tüdruk ja midagi säärast endale juba kaks korda öelda ei lase! Et pererahvas meid üritusele kutsudes just Frida Kahlost inspiratsiooni ammutada soovitas (samas lisades, et ka klassikalised vuntsid, sombreerod ja pontšod teretulnud on), sättisingi endale pähe nii palju lilli kui mahtus, võõpasin põsad selgelt liiga roosaks, kulmud selgelt liiga tumedaks ja kandsin Mehhikost toodud siidisalli koos selle juurde sobiva käekotiga.

Et mina põhimõtteliselt Kahloks maskeerusin, sobis pisut tagasihoidlikumas pidurüüs H kaela ümber olev lips ürituse konteksti nagu valatult. Nimelt on tegu Frida abikaasa Diego Rivera maaliga Dia de la Flor. Cool, huh?

Nüüd aga kõige olulisema juurde, milleks on kahtlemata Marise ja Igori väikeste valgete käte all valminud oivalised Mehhiko road!

Eelroaks oli Marise ja Igori tõlgendus legendaarsest Mehhiko munaroast huevos rancheros. Kui harilikult on tegu tomati-tšillikastmega serveeritud praemuna, ubade ja tortillaga, küpsetavad Maris oma muna ahjus, kastmega täidetud vormikeses. Garneeringuks oli eelroal imeline juustuga täidetud jalopenopipar (mu lemmikasi maailmas) ja kogu kupatus oli suurepärane algus suurepärasele einele. Kastmes küpsenud muna kreemjas tekstuur, tomati-tšillikastme värske särtsakus, kastmesse lisatud chorizo soolasus… mmm. Mul läks kõht tühjaks…

Munasöömise lõpetanud emand Barbara. Ilmselgelt rahulolev.

Pearoogade valmimise ajal ei lastud külalistel mitte käed rüpes vahtida – perenaine kamandas meid kokteile valmistama. Otseloomulikult valmisid ühes võetud kaktuseviinast ning apelsinimahlast (ja muidugi grenadiinist) oivalised ja piltilusad tequila sunrise‘i nime kandvad kokteilid.

Mu lemmikpilt, hetk, mis annab minu meelest kogu Our Kitchen Rulesi emotsiooni nii hästi edasi.

Kui me kokteilidega poseerimise lõpetanud olime, asetati meie ette pildilolev kaunitar. Ise tehtud (no kuidas siis muidu?) nisutortilla kahe salsa (oa- ja mango-) ning grillitud hiidkrevettidega. Käsi püsti, kes on tige, et tühja kõhuga mu blogi lugema tuli?

Ilmselgelt sai pererahvas oma saavutuste eest kuulda ohtralt ülevoolavaid kiidusõnu ja paljuütlevat mõminat. Ja muidugi tegime me neile ka ohtralt pai ja mõned nukid. Sest nad on lihtsalt nii-iii vinged!

Just siis kui oli tunne, et nüüd küll enam paremaks minna ei saa, toodi lauda grand finale e. musta riisi puding piparmündigranitaga. Kusjuures üdini vegan, oli see magusroog fantastiliselt koorene ja maitses isegi pisut šokolaadiselt, ehkki sisuliselt ainult mustast riisist ja kookospiimast koosnes. Värske ja kerge piparmündijää tasakaalustas pudingu tummisust ideaalselt ja kokku pani dessert (mille juurde kuulus ka tassike Mehhiko kohvi kaneelipiimaga) täpselt õige punkti ühele oivalisele dineele. Kõht oli servani täis, aga kerge oli olla. Sest menüü panid kokku, valmistasid ja kandsid lauale ühed tõeliselt andekad kodukokad. Ma ei jõua ÄRA oodata, et jälle Number Kuues einestada saaks!

Postitust jääb lõpetama tähendusrikas pilt minu tillukesest videokaamerast. Sest juba homme (ise ka ei usu) näitan teile La Fiesta Mexicanast valminud videoepisoodi! Arrrrribaaaaaa!