Our kitchens rule: Our brunch (the food)

Before leaving the kitchen

Our instant (brunch restaurant) was called Three and a half and the menu was Russian-inspired – a good old English breakfast would have been a bit of a bore (if not reinvented, but I’m not sure where I stand on deconstructing and reinventing such classical dishes), but I still wanted a theme and an idea throughout the menu.

There were two courses (savory and sweet) – first off were buckwheat blini with a poached quail egg, two kinds of roe (cod and trout), a chive sour cream, roast beef, garlic quark cheese (in the middle) and scrambled eggs. Since I presumed everyone else was going to do a buffet-style serving in stead of plating up individual dishes anyway, I thought I’d go the other way. What seemed to be the hardest part, making the blini was a lot easier than I anticipated – when we did a practice batch last week, we let the dough yeast a little too long so the flavor of the blini was not exactly what it should have been. Yesterday’s batch, however, turned out perfect – they rose properly, became light and fluffy on the inside and crispy on the outside.

// Meie koduse brunchirestorani nimeks sai Kolm ja pool (Три с половиной) ja menüü oli inspireeritud vene köögist – vana hea inglise hommikusöök oleks olnud igavavõitu (kui seda just üles ei vuntsiks ja ümber ei teeks, aga ma ei tea, mida ma arvan nii klassikaliste roogade laiali lammutamisest ja ümberehitamisest), aga ma tahtsin ikkagi teemat ja menüüd läbivat ühtset joont.

Käike oli meie hilisel hommikusöögil kaks (magus ja soolane) – pärastlõunat alustasid tatrajahupliinid pošeeritud vutimuna, kahte sorti kalamarja (tursa- ja forelli-), murulauguhapukoore, rostbiifi, küüslaugusõira (keskel) ja munapudruga. Kuna ma eeldasin, et kõik teised teevad buffet-tüüpi lauakatte, otsustasin mina minna teist teed ja serveerida kõik taldrikutel. Alguses kõige raskemana tundunud pliinitegu osutus üllatavalt lihtsaks – kui me eelmisel nädalal ühe testsatsi tegime, lasin taignal (laiskusest) liiga kaua kerkida ja pliinide maitse sai pisut pärmine ja rikutud. Eilne laar kukkus seevastu ideaalselt välja – poisid kerkisid korralikult, olid seest kerged ja õhulised ja väljast mõnusalt krõbedad.

The second course consisted of homemade waffle baskets and syrniki (russian quark pancakes) with a vanilla sourcream, honey, rum-raisin ice cream and a warm caramel-apple sauce.

One of the key elements on this dish – the rum raisin ice cream – went straight to hell. When we got up at 8 a.m. (four hours before the brunch) to check on it, we discovered our fridge had decided to switch off and what almost looked like ice cream the night before was back to its original (liquid) form. The remaining four hours of churning didn’t do the trick and I didn’t get the perfect ice cream I had worked so hard to achieve  – it was a bit more solid, but definitely not ideal. At least the flavor was great and Barbara said she liked melted ice cream better anyway. P.S. That refrigerator is flying straight out the window the minute I can afford replacing it.

The syrniki, however, turned out perfectly golden, tasty and had a really nice texture to them. The waffle baskets were pretty, crispy and flawless. So – if and when I do throw that fridge out, I may still have it in me to prepare decent desserts. 🙂

// Teine käik koosnes vahvlikorvist ja sõrnikutest, millele olid seltsiks vanillihapukoor (lõikasin vanillikauna pooleks ja pistsin koos hapukoorega ööseks purki), mesi, rummi-rosina jäätis ja soe, karamelline õunamoos.

Selle käigu juures läks nässu vaat, et kõige olulisem – jäätis. Pühapäeva hommikul kell kaheksa (neli tundi enne brunchi) ärgates avastasime, et külmkapp oli öösel välja lülitunud ja mis enne magamaminekut nägi välja nagu jäätis, oli hommikuks taastanud oma algse (vedela) kuju. Panime ta kolmeks tunniks uuesti käima ja tulemus sai pisut parem, kui hommikune, kuid siiski mitte see ideaalse konsistentsiga jäts, mille saavutamiseks ma nii palju vaeva nägin (ja retsepti timmisin). Maitse oli igatahes hea ja vähemalt Barbara ütles, et talle meeldibki sulanud jäätis. P.S. Külmkapi viskan esimesel võimalusel aknast välja.

Sõrnikud tulid ideaalselt kuldsed, maitsvad ja tõeliselt hea tekstuuriga. Vahvlikorvid tulid ilusad, krõbedad ja täpselt sellised, nagu ühed õiged vahvlid olema peavad. Niisiis – kui see külmkapp ikkagi aknast välja visata, võib minust ka magustoitude tegemisel asja saama hakata. 🙂