Our Kitchens Rule: Tänavatoit

Keegi millalgi tundis muret, kas ma meie imetabast Our Kitchen Rules üritustesarja enam blogis ei kajastagi ja tõsilugu – siin on tõesti sel rindel päris pikalt päris vaikne olnud. Asi ei ole aga kambas kokandusentusiastides, vaid laisas blogijas, sest üritus iseenesest on täies hoos ja õhtusöögid toimuvad mõnusa regulaarsusega, suvelgi suisa iga kuu! Esimene voor uues koosseisus oli sarnaselt meie päris esimestele õhtusöökidele (millest on tänaseks möödunud vist juba uskumatud kolm aastat?) täiesti vabas vormis – igaüks võis valmistada just täpselt seda, mis neile endale kõige loomuomasem ja parem tundus ja ma pean tunnistama, et see oli üks minu seni lemmikumaid voore. Kõik toidud olid lihtsalt täiesti vapustavad! Nüüd on aga käes selle seltskonna teine ring ja aeg oli käised üles käärida ning endale taas väljakutse esitada. Seekordse vooru teemaks on tänavatoit ja kuigi saatus meid ei soosinud ja me oma juunis toimuma pidanud õhtusöögi kõhuviiruse tõttu tühistama pidime, olid Barbara ja Triin lahkelt nõus oma juulikuise kuupäeva meile loovutama – meist ju enam hiljem, septembrikuus, erilisi korraldajaid ei ole. Siis on terve ülejäänud igapäevaelugi üks suur korraldamine!

Niisiis toimus mõni aeg tagasi päris esimene OKR meie päris uues kodus. Siin on korraldamine hoopis mugavam – vanas kodus tähendas õhtusöögiliste võõrustamine elutoamööbli teistesse tubadesse ümber paigutamist ja suure söögilaua kohale toomist teisest linna otsast. Meie uues tantsusaali meenutavas köök-elutoas on pikendatav söögilaud püsivalt platsis ja kui see risti keset tuba keerata, mahuvad kõik lahedalt laua ümber istuma ja soovi korral tantsugi lööma.

Ma täpselt ei mäleta, mismoodi “jõupaberiteemaline” lauakate mu peas kuju võttis ja kust see kõik alguse sai, aga igatahes teadsin ma, et minu “tänavakohvik” peab just seesugune, pisut hipsterlik välja nägema. Tegelikult olime me otseloomulikult lootnud laua õue katta ja oleksime vihmase ilma kartuses isegi 6×6 m telgi kohale vedanud… kui õues poleks valitsenud naeruväärsed KOLMTEISTKÜMMEND soojakraadi. Jah, juulikuus. Ebareaalne! Ükskõik kui suur ei olnud meie soov tänavakohvikut värskes õhus pidada (ja minu soov külalised õue kupatada – lahtises köök-elutoas ei ole ju pooltki nii mõnus külalisi kostitada kui varemalt eraldiseisvas köögis…) – oma külalisi me kringliks külmetada ka ei saanud. Lauakattega matchivad vimplid jäid terrassipostide vahele riputamata, aga lauakattega jäin siiski äärmiselt rahule. Eriti meeldis mulle ehituspoest leitud aurutõkkepaber (7€/rull), mis on supermõnus alternatiiv laudlinale – näeb hästi stiilne välja, aga ei lähe esimese pooltunniga inetult läbuseks nagu paberiga tahes-tahtmata juhtub. Kui teinekord kitsa eelarvega aiapidu või kodukohvikut korraldate – pange see trikk kõrva taha. 🙂

Ka teeb suvel lauda katvale peoperenaisele suurt rõõmu põllulillede olemasolu ümbritsevas looduses. Priske pundi imeilusaid karikakraid sain siitsamast kodutänava äärest eelmisel päeval Virsikut lõunaunne jalutades. Pistsin aga käärid tagataskusse, noppisin endale uhke luua ja sättisin lilled laupäeval harilikesse metallpurkidesse. Juba kevadel ostsin Kärdla realiseerimiskeskusest valmis ühekordsed bambuslaevukesed (no sellised ühekordsed kausid, lebasid seal üsna täpselt mulle vajalikus koguses riiulil ja hirrrmus odavad olid ka, vist à 0,05€/tk) ja vaagisin pikalt, kas osta neile lisaks ka ühekordsed bambuskahvlid ja -noad või mitte. Ostsin. Menüüd said seekord A3 suuruses “lauamatid” – mulle tundus, et ühes tänavakohvikus võiks täpselt sellised olla. Ainus, mis meil paberist ega bambusest polnud, olid joogiklaasid. Et mul oli plaanis külalistele vahuveini joota ja et mul tegelikult vahuveiniklaasid seni sisuliselt puudusid (meil oli küll kaks või kolm flute‘i, aga see oli ka kõik, täiskomplektist oli asi kaugel – ma ei tea, kuidas me seni niiviisi ära elasime), ostsin ma meile uued pokaalid. Ise ka ei uskunud, aga leidsin Gemossist peole eelneval päeval oma unistuste šampanjapokaalid (olen tõsimeeli just seesuguseid endale ihanud) täiesti naeruväärselt odava hinnaga. 🙂

Esimese käigu kõrvale palusime külalistel tuua head vahuveini. Pearoa kõrvale soovitasime neil valida endale meelepärast õlut – eriti American Pale Ale’i ja tema sugulasi. Magustoidu kõrvale palusime hankida viina ja Kahluat – ette olid nähtud jääkülmad valged venelased. 

Minu lemmikinimesed, keda võõrustada – oskavad nautida, panust hinnata (sest on ju ise kas äsja olnud või peagi uuesti võõrustaja rolli asumas), nalja teha ja tunnustusega pole nad kah kunagi vähimalgi määral kitsid. Tahaks neile juba jälle süüa teha, aga leian kosutust-lohutust tõsiasjast, et saan nende juures söömas käia. Järgmisena võõrustavad taas Vahur ja Johanna, kes eelmisel korral täiesti võrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrratute roogadega üllatasid. Mmm… OKR’ijate valmistatud road…

Blogikingitus Molami Stuudiolt

Minu seekordne lauakate oli hästi vaoshoitult lihtne ja askeetlik ühel hästi kindlal põhjusel – mu võlurikübaras oli peidus kaheksa imeilusat “jänest”. Need võrratud tammepuidust lõikelauad roogade serveerimiseks! Teadsin kohe, et nendega külalistele muljet avaldada saan ja minu meelest olidki Marise ja Igori esimesed sõnad tuppa astudes ja neid nähes: “mutt on hulluks läinud!” Oi, ma olin selle reaktsiooniga (ja nende laudadega üleüldse) rahul! Ma iseenesest ei armasta üldse lõikelauatrendi restoranides, sest lõikelaudadelt serveeritakse absoluutselt selleks ebasobivaid roogasid. Millal ometi õpivad söögikohad, et ma ei soovi süües hinge kinni hoida, et salativirn tasakaalu ei kaotaks ja seeläbi kõige täiega laudlinale pudeneks? Aga minul sellist alatut plaani polnud – minu tänavatoidud justnimelt igatsesid endale seesuguseid kauneid piedestaale, millelt kausikestes külaliste ette astuda. Oh, küll need on ilusad! Nad ei ole ilusad mitte ainult silmale vaadata, vaid ka käega katsudes – nad on parasjagu rasked, imeilusate ümaraks lihvitud servadega ja hästi mõnusa viimistlusega. Teen nende eest sügava kummarduse Molami Studio Viivikale, kes ei ole mitte ainult puiduvõlur, vaid ka väga minu masti inimene. Teen-öösel-kui-vaim-peale-tuleb-ja-enne-ei-lõpeta-väikeettevõtja, täis nii suurt põlemist, indu ja – mis seal salata – tohutut annet. Ma olen nii tänulik selle ilusa kingituse eest, aga veel enam inspiratsiooni eest, mida pikad jutuajamised Viivikaga mulle andnud on. Natuke olen kade ka, et tema selliseid asju teha oskab ja mina ei! Tema Molami Stuudio kodulehe leiate SIIT. Mulle näiteks ei või pudi-padi-üllatuskingitusi teha, aga korraliku lõikelaua või asjade hoiustamiseks mõeldud kastide-korvidega mulle küll pahameelt teha ei saa. Ja just selliseid asju valmistab Viivika. Vot.

Teadsin kohe, et tahan eelroaks teha oma lemmikut rämpstoitu maailmas – friikartuleid. Mõte oli serveerida need parmesani ja trühvliga, aga kuna viimast ei ole mitte kusagilt saada, tekkis mul mõte see asendada mustade torbikseente – vaese mehe trühvlitega. Leidsin poest kuivatatud torbikseened üles küll, aga ega ma neist piisavalt maitset lõpuks kätte saanud. Valmistasin (meie armsa Hiiumaa muna-Reeda kuldkollastest munadest) koduse majoneesi ja segasin selle sekka jahvatatud musti torbikseeni, kuid ausalt öeldes oli see minu meelest paras läbikukkumine. Külalised seda muidugi ei tunnistanud. 😛 Õnneks olin magusatest ja maitseküllastest suvetomatitest, värsest tšillist, suurest pundist basiilikust ja muust valmis visanud “ketšupi”, mille samuti kausikestega lauale panin ja mis ühes koduste friikatega taevalikult hea maitses. Ja ma ei tea, mis vägi mind sundis seda kohutavat friteerimist OKR’i kontekstis uuesti ette võtma – ainus kord kui ma olen graafikust pea nutma hakkamise ääreni maha jäänud, oli siis, kui ma Hiiumaal (grilli peal, sest gaasipliit ei saavutanud õli kuumutamiseks piisavat temperatuuri!) värskelt püütud ja grillitud lesta kõrvale friikaid tegin. Ja mis juhtus seekord? Otselooomulikult võttis friikate valmistamine (sest neid tuleb ju krõbeduse saavutamiseks mitu korda frittida) aastaid umbes sada. Never again, ma ütlen!

Pearoaks tahtsime üle kõige kebabi teha. Ja mitte mingisuguseid igavaid varda otsa aetud hakklihavorste, vaid seda kõige õigemat, rotisserie‘s küpsenud ja õhukesteks viiludeks lõigatud döner kebabi. Ainult, et… kuidas? McGyverdades, muidugi! Alustuseks läksin Keskturule, kust teadsin, et saan tõenäoliselt linna parima ja värskeima lambahakkliha. Nii ka juhtus. Ja kuigi ma olin turuhoone keldrisse suundudes halvimaks (loe: iiveldamaajavaks magusaks verelõhnaks, mida ma raseduse ajal kindlasti välja kannatanud poleks) valmistunud, oli seal seekord hoopiski kõik äärmiselt värske, puhas ja… lõhnatu. Igatahes tõin ma vajamineva liha (80% lammas, 20% veis) sealt koju, segasin sekka püreeritud sibulat ja küüslauku, kaks supilusikatäit jahu ning lahke käega kuival pannil läbi praetud vürtse (sumahhi, paprikapulbrit, cayenne’i ja pisut-pisut jahvatet vürtsköömneid) ja püreerisin saumiksri abil ühtlaseks. Lasin segul mõnda aega maitsestuda ja kui õige aeg oli käes, vormisin sellest sobiva läbimõõduga pätsid, mille ladusin tihedalt suurde toidukilega vooderdatud konservipurki (jep, internet õpetas) ja asetasin pooleldi veega täidetud malmpotiga madalal temperatuuril ahju küpsema seniks, kuni lammas oli saavutanud küpsusele viitava sisetemperatuuri. Saadud käntsakat grillisime leeklambiga (no ei ole kodus õiget agregaati, pole see kebabiisu veel nii suureks läinud :P) ja lõikasime sellest noaga õhukesed viilud. Nagu päris!

Ja, uskuge või mitte – valmiski täitsa õige döner kebab! Serveerisime roa kodukootud (mitte maailma kõige õhulisemaks kerkinud, aga enam-vähem okei) pita vahelt koos krõbeda jääsalati, kurgi-tomati, feferonide, salatisibula ja kahe kastmega – nii nagu käib. Tomatikastme põhja (sibulad-küüslaugud-tomatid-tšillid) valmistasin eel- ja pearoale ühise, maitsestasin erinevalt. Kebabikastmesse sai erinevaid vürtse ja rohkem teravust. Valge kaste on muidugi jogurti-küüslaugukaste. Ja see kõik, eriti liha, maitses hämmastavalt… ootuspäraselt. Üle ootuste ootuspäraselt. Autentselt, ma ütleks. On asju, mida ma teist korda teisiti teeks (näiteks püreeriks lihasegu veel ühtlasemaks ja pakiks selle kokku veel tihedamalt, et laastud pikemad ja õhemad saaksid), aga kokkuvõtteks jäin meie panusega igati rahule. Mm… kebab… praegugi tulevad neelud peale. 🙂

Magustoit oli see üks roog, mille külalistele serveerimist ma kõige enam pelgasin, sest polnud neid mitte kunagi varem valmistanud – ainult Lõuna-Prantsusmaal oma teismeliseelu parimat suve veetes söönud. Beignet’d! Tegemist on (muuhulgas kondenspiima sisaldavast) pärmitainast sõõrikutega, mida müüakse kõikjal Prantsusmaa tänavakioskites ja mis tänavamagustoitudele mõeldes mulle muudkui pähe kargasid ja siis sealt lahkumast keeldusid. Mina mäletan oma beignet-kogemustest eriti eredalt Nutellaga täidetud isendeid ja nii võtsingi kätte ja valmistasin korraliku portsu gianduja‘t e. kodust Nutellat. Mis oli blenderi ja köögikombaini puudumisel paras nuhtlus, aga õnneks on mul nõukaaegne kohviveski ja saumikser. 😀 Samuti valmistasin ette korraliku (jällegi, aitäh, muna-Reet!) crème anglaise’i ja palvetasin jäätisejumalate poole, et nad mu peale halastaksid ja ühel võrratul jääkristallideta vanillijäätisel valmida lubaksid. Ma tõesti nii kartsin, et terve see ettevõtmine lendab vastu taevast – et pärmitainas jääb küpsedes raske ja rasvane, et ruudukesed löövad küpsedes lahti ja oksendavad täidise fritüüriõli sisse, et jäätis ikaldub… ja täitsa pekkis, noh, see oli napilt mu elu parim sooritus! Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kõik nii laitmatult ja sujuvalt välja kukkus. Jäätis oli siidine, võrratult vanilline ja rammus, sõõrikud kohevad ja täidis neis imeilusasti sulanud ja pähkline… Arvasime küll, et kolme beignet‘d endale sisse väänata ei jaksa, aga selle raske tööga said vist napilt kõik vägagi edukalt hakkama. 🙂

Minu tõlgendus ideaalsest tänavatoidust – klaasike vahuveini ja seest kohevad, väljast krõbedad friikartulid hea juustu ja võib-olla trühvlitegagi (kui veab) mõne Pariisi brasserie terrassil, korralik lõuatäis autentset kebabi (sest tõelise suurlinna tunneb ära selle järgi, et kebabiputkasid on iga nurga peal ja kebab neis on päris õige värk) pärastlõunal ja kui veab ja jalutuskäigul mõni beignet-putka ette satub… siis ongi juba päris-päris hea. Või midagi sellist. 🙂