Our kitchens rule: #whenthemoonhitstheskylikeabigpizzapiethatsamore

On our way to #whenthemoonhitstheskylikeabigpizzapiethatsamore. Barbara and Henri always come up with the most ingenious hashtags so the name of the restaurant was more than appropriate. 😀
// Teel restorani  #whenthemoonhitstheskylikeabigpizzapiethatsamore. Barbaral ja Henril on alati kõige geniaalsemad hashtagid, nii et restorani nimi oli enam kui sobilik. 😀
As I suspected, Barbara and Henri had worked their pretty little butts off to provide us with the most amazing Italian restaurant experience. When we arrived, there was a variety of amazing antipasti waiting for us at the table with crispy ciabatta and three different kinds of toppings (including DIVINE marinated roasted bell peppers – made by Barbara herself, of course). I ate so many bruschetti I was full by the time the entrée arrived. No worries though, there will always be more room in my belly for Barbara’s specialty, her infamous Caesar alla Barbara, which is unlike any other you and I have ever had. The way she makes it is absolutely genius and the result is just amazing – I should ask her if I can share her recipe with you guys!
// Nagu arvata võiski, olid Barbara ja Henri kurja vaeva näinud, et meile pakkuda suurepärast itaaliapärast restoranielamust. Kui me kohale jõudsime, ootasid meid laual imelised antipasto’d koos krõbedate ciabattaviilude ja kolme erinevat sorti lisanditega (mille hulka kuulusid ka TAEVALIKUD marineeritud röstpaprikad – Barbara käsitöö, otseloomulikult). Ma sõin nii palju bruschetta’sid, et mul oli eelroa saabumise hetkeks juba kõht täis. Muretsemiseks polnud muidugi otsest põhjust, sest minu kõhus on alati piisavalt ruumi Barbara firmaroa, tema kurikuulsa Caesar alla Barbara jaoks, millesarnast teist pole keegi meist varem söönud. Tema viis seda valmistada on geniaalne ja tulemus on meeliülendav – ma peaks temalt küsima, kas ma võin ta retsepti teiega jagada! Once it was time for the main course, their lasagna, I was already completely bloated. Ladybug sat in my lap and ate most of it at the speed of light, because it was obviously delicious. The bolognese had been simmering for four hours, it was layered with fresh home made pasta (obviously – how could they have settled for anything less?) and the dish was beautifully creamy and cheesy. You would think it couldn’t get any better from there and in comes a slice of Tuscan apple cake served on the most beautiful pink plate. I have to admit Tuscan cake hasn’t always been my favorite – it’s usually pretty dry and just plain boring so at first I was a little disappointed by their choice to serve it. Boy was I in for a surprise! I’ve never made it myself and I’m not even sure how it’s made, but whatever they did to that cake was magic! The caramelization with the almonds on top together with delicious, moist apples and the light and fluffy texture of the sponge was just heavenly. I’ve never made a cake that’s turned out so perfect and I don’t even think I have it in me…
// Selleks ajaks kui järg oli jõudnud pearoa, nende lasanje kätte, olin ma ennast juba kurgumulguni täis söönud. Printsess istus mul süles ja hingas suurema osa minu portsjonist ülehelikiirusel sisse, sest ilmselgelt oli see imemaitsev. Bolognese oli neli tundi podisenud, pastakihid olid otseloomulikult käsitsi valmistatud (kuidas nad saanukski vähemaga leppida?) ja roog oli imeliselt juustune. Sealt edasi võinuks arvata, et paremaks minna ei saa, aga siis saabus lauda viil Tosca õunakooki imekaunil roosal taldrikul. Ma pean tunnistama, et Tosca kook ei ole mu kõige lemmikum kook olnud – see on tavaliselt üsna kuiv ja lihtsalt… igav, nii et alguses olin ma nende otsuses seda pakkuda pisut pettunud. Oh sa poiss, mis üllatus mind ees ootas! Ma pole seda ise ealeski teinud ja ma ei tea isegi, kuidas seda valmistatakse, aga midaiganes nad selle koogiga ka ei teinud, oli see igatahes maagiline! Mandlitega karamellikiht koogi peal koos imeliste mahlaste õunte ja koogi enda õhulise ja kerge tekstuuriga oli lihtsalt uskumatult hea. Ma pole oma elus kordagi teinud ühtegi kooki, mis nii ideaalne oleks ja ma ei usu, et ma üleüldse oskangi…
I haven’t looked at the footage I have of our evening, but I’m sure there’s enough to put together a little vlog so you can get a better look – these are pretty much all the photos I’ve got.
I’m glad we didn’t decide to score points because Barbara and Henri would probably have beat our instant restaurant. 😀 THANK YOU, amazing friends, for working so hard to make us this happy!

// Ma ei ole eilse õhtu videomaterjali veel läbi vaadanud, aga kindlasti on seal piisavalt ühe väikese vlogi jaoks, et te saaksite meie õhtust parema ülevaate – need pildid siin on enam-vähem ainsad, mis mul on.
Mul on hea meel, et me otsustasime punkte mitte jagada, sest Barbara ja Henri oleks meie restoranile ilmselt pika puuga ära teinud. 😀 AITÄH, imelised sõbrad, et te meie rõõmustamiseks nii palju vaeva nägite!