
Meie õhtusöökide üritustesari #ourkitchensrule sai alguse juba aastal 2014 ja sestsaati on korraldatud kümneid ja kümneid õhtusööke. Kui alguses ikka juhtus niisuguseid asju nagu minu esimesel õhtusöögil, kui Bèarnaise lahku lõi, siis nüüdseks on tase nii kõrge, et restoranis paremat ei saa. Järgmine nädal on selle vooru viimane restoran ja ma ei saa sellele mõeldagi ilma, et mul süljeeritus üliaktiivseks ei muutuks…
Nagu te ilmselt juba teate, korraldame me oma õhtusööke nn voorudena. Igas voorus on neli õhtusööki (igal paaril üks) ja igal voorul on oma teema. Viie aasta jooksul oleme läbi käinud kõikvõimalikke erinevaid teemasid. Meie esimene voor oli harilik kolmekäiguline õhtusöök, millele järgnes brunchivoor, siis säästuvoor, siis suvevoor ja ümbermaailmavoor loositud riikide/piirkondadega. Siis muutus meie koosseis kolme liikme jagu, mistõttu tegime “uue alguse” puhul uue kolmekäiguliste dineede tutvumisvooru.
Kusagil siinkandis muutusin ka veidi laisemaks blogijaks, kuid menüüs olid meie kodurestoranis Maitsev AF (kus “AF” tähistas Asian fusionit) eelroana taipärane veiselihasalat, pearoaks spinatikarris India juust ja magustoiduks kookose- ja mangovahuga kihiline kook-tüüpi dessert.
Kui esimene voor oli tehtud ja selgemast selgemaks oli saanud, et uus koosseis teeb ole-vait-kui-hästi süüa, panime paika uue vooru teema ning otsustasime valmistada tänavatoitu.
Sellele järgnes loositud koostisosade voor, kus fortuuna tahtel said meie õhtusöögi olulisteks konstruktsioonielementideks ulukiliha, mango, baklažaan ja seakamar. Kuna Väikevend oli tollal veel täitsa beebi ja meil polnud ka ülejäänutele lapsehoidjat võtta, otsustasime laua katta ühe käiguna tapas-stiilis, et saaksime külaliste saabudes ka ise lauda istuda ja vajadusel lastekarja kantseldada. Hankisime suure vedamise läbi uhke põdra sisefilee, millest tegime imelise carpaccio. Samuti grillisime hiidkrevette, mille kõrvale sai mangosalsa. Baklažaan esines baba ganoush‘is ning seakamarast pidid tulema mõnusad krõbedad snäkid, mis ebaõnnestusid. Tegelikult oli laual kõiksugu kraami veel, lisaks küpsetasin taevalikud kodused saiad ning sellisest läbi häda ja viperuste (loe: vabade käteta) valminud õhtusöögist sai tegelikult üks mõnusamaid.
Ajalootund läbi, oleme jõudnud tänasesse päeva e. meie köögiseikluste kõige värskema vooru juurde. Ma olin ammu mänginud mõttega viiekäigulisest õhtusöögist ning nüüd õnnestus mul see idee ka teistele pähe määrida. Ma ei saa öelda, et mul endal enne esimest õhtusööki (mis iga uue vooru alguses on traditsiooniliselt meie oma) püksid püüli sõelunud poleks, aga jube põnev oli ka. Etteruttavalt võin öelda, et see viiekäiguline oli meie kõige paremini sujunud õhtusöök kogu üritustesarja ajaloos. Me ei jäänud kordagi ajahätta, olime kõik külaliste tulekuks valmis jõudnud panna ja ühtegi stressirohket olukorda ei tekkinud. Puhas kokkamis- ja võõrustamislust! Aga – tõsi ta on – eks ole selles mängus juba kätt harjutatud ka. 🙂

Tegelikult oleks võinud minna sootuks teisiti – et meie viiekäiguline õhtusöök toimus jaanuarikuus, kus sai peetud sünnipäevapidusid ja ka muid kohustusi ning ettevõtmisi oli ülearugi, polnud mul selle vooru ettevalmistusteks üldse aega. Kui mul tavaliselt on menüü koos, lauakaardid kujundatud ja asjad läbi mõeldud vähemalt nädal enne pidu, siis seekord polnud ma veel eelneval päevalgi päris kindel, mis täpselt lauale saab. Poes ja turul käisime sama päeva hommikul, Väikevend kaenlas. Üht-teist olin saanud Coopiga koju tellida, nii et magustoidud ja marineeritud köögiviljad said valmida juba eelmisel õhtul või sama päeva varahommikul, kuid paljud asjad olid tegelikult ka veel täiesti lahtised. Aga kulgesime mõnusa rahuga ja end neist pisiasjadest häirida ei lasknudki. Lauakate oli väga lihtne, menüükaartidena kasutasime mu meresiniste Iittala joogiklaasidega mätšivaid Kukupesa postkaarte ja panime lauale suure vaasitäie tulpe. Kui ei ole aega rabeleda, tuleb lihtsamalt läbi ajada!

Kuna klassikaline fine dining ja selle tehnilised nõksud on mulle iseenesest väga põnev, huvitav ja ka mokkamööda, keskendusin oma menüüd kokku pannes klassikalistele prantsuse roogadele. Nii sai meie külmaks eelroaks rillette aux deux saumons e. pošeeritud lõhefileest ja suitsulõhest valmistatud määre. Valmistasin veinist, sellerist, porrust, piprast, tähtaniisist ja loorberilehtedest pošeerimisvedeliku, keetsin seda mõnda aega, eemaldasin tulelt ja asetasin sellesse terve lõhefilee, mida seal siis 10-15 minutit kaane all hoidsin. Nii sain mõnusalt mahlase ja laiali laguneva lõhefilee, mille tegin kahvliga mõnusateks tükkideks ja segasin turult ostetud suitsulõhe, sulavõis hautatud šalottsibulate, sidrunimahla, hapukoore ja hakitud kapparitega. Selle kõrvale tegin saiakrõpsud ning marineerisin kõrvale ohtra tšilli, sidrunimahla ja küüslauguga värsket kurki, et kogu kremplile värskust ja tekstuuri anda. Nagu te teate, pole ma ise suurem asi kalasõber, kuid see eelroog oli mulle igati mokkamööda!



Soojaks eelroaks sai bisque ning selle kõrvale grillitud kodune prantsuse sai. Selle mõnus soojendav mereannisupikese põhi valmis koorimata krevettidest, sest ühegi homaariga mu teed kahjuks õhtusöögiks valmistudes ei ristunud. Siiski lisasin supile homaarifondi ja šmekk sai üsna autentne. Mõnusalt kreemjas, vürtsine, magus-soolane… see oli tõesti võrratu leemeke!

Chou-fleur Mornay on põhimõtteliselt Gruyère’iga bešamellkastmes küpsetatud lillkapsa-ahjuvorm. Mul ei olnud ahjuvormi plaanis valmistada, kuid lillkapsast tahtsin oma esimeses pearoas kasutada küll. Grillisin toored poolekslõigatud lillkapsaõisikud grillpannil mõnusalt suitsuseks, panin siis ahjuvormi ja maitsestasin soola ning sidrunimahlaga ja jätsin ahju ootama, et nad õigel hetkel valmis küpsetada saaksin. Juustukastmes küpsetamise asemel panin juustukastme taldrikule eraldi, asetasin sellele suitsused-hapukad-soolased lillkapsad ning lisaks veel magus-hapus marinaadis olnud rediseviilud. Roog kukkus välja täpselt niisuguses tasakaalus, nagu ma teda ette kujutasin, ja ma jäin sellega enam kui rahule.

Kala ei söö, aga kolm käiku viiest on kala? Nojah. Kuidagi peab ju inimene oma halbu harjumusi murdma… Aga tõepoolest – koha mulle maitseb. Ta on mõnusalt kreemjas ja mahe ja võrratu tekstuuriga. Roog ise on väga lihtne ja klassikaline – rammus magusapoolne juurviljapüree, mahlane kala, võine (aga samas sidruniselt värske) Hollandi kaste ja magus-soolased porgandikrõpsud, mis tekstuuri annavad. Ei midagi ülearust – kõik lihtne, loogiline ja klassikaliselt oivaline.

Lõpetuseks valmistasime (siin, muide, võib enamuse krediiti anda H’le, kes brüleekreemide eest vastutas) tonka oa brüleekreemid. Tonka uba on vihmametsades kasvava tonka puu seeme, millel on vanilli meenutav, aga pigem mandline mekk, mis annab igasugustele kreemidele võrratult hea ja omapärase maitse. Ma muidu ei ole brüleekreemide ümberleiutamisega jändamise fänn (pole vaja klassikusse rabarberit ja muid lollusi toppida), aga tonka oale teen erandi. Kõrvale tegin mustsõstra coulis, et vahepeal suu magusast kreemist vaheldust saada võiks. Kreemi tekstuur oli absoluutselt täiuslik – gaasipõletiga peab H veel veidi kätt harjutama. 😀
Kokkuvõtteks oli see vist esimene meie dineedest, millega ma tõesti algusest lõpuni rahul olin. Planeerimisele pean andma 10 punkti 10st, sest kõik oli õigeks ajaks valmis ja käigud tulid lauda ülikiirete intervallidega ja ilma igasuguste viperusteta. Vajalik oli ette valmistatud ja plats puhas selleks ajaks kui külalised tulid. Lauakate oleks saanud ilusam olla, aga olgem ausad – oluline on siiski toit. Ja see sai meil seekord tõesti imeline.
Liisu Arro siiski?
Loll ajupuuks, selleks ajaks kui sa kommisid oli juba parandatud 🙂
Imetlusväärne lihtsalt! Vahin siin, mokk töllakil… 😉
Ma pole päris kursis su blogi ammusemate aegadega, aga sellest praegu tekkis küsimus, et kas 6 aastat tagasi olite ka veidi keskmisest teadlikumad toidumaailmast ja kokanduses? Hetkel näiteks minu jaoks on pooled need su toidunimetused täiesti tundmatud. 😀 Mega äge idee, peaks ka tutvusringkonnast otsima inimesed kokku selliseks asjaks!
Olime ikka teadlikumad, aga KÕIKI asju ju ei saagi teada, ajapikku tuleb uusi teadmisi, teineteise juures ka alati õpime midagi uut. See, millel see üritus algusest peale püsib, on kõigi osaliste armastus ja huvi kokakunsti vastu. 🙂
Aa ja julgustan veel sellist asja järgi proovima: meie algsed osalised ei tundnud teineteist üldse, ainult minu kaudu. Ja näiteks mina vaevu tundsin Barbarat, kes on täna üks kõige elementaarsem osa mu elust!
No comments, lihtsalt WAU! 🙌
Ohh, milline nauding on isegi neid pilte vaadata!
Päris restoranikokkadel oleks Sinult õppida, et head kastet võiks ju pearoa taldrikul rohkem olla, mitte 1 lusikatäis ja seegi laiali määritud.
Kaste on mu lemmiksöök JA -jook. 😂
Ma armastan Liisu Arro keraamikat! Meie uue kodu tarbeks olen juba kraami varuma hakanud hehe 😀
See pole otseselt selle postitusega seotud, aga veidi ikka ka. Aastal 2014 hakkasin su blogi jälgima. Mu esimene laps sündis 2015.
Kui sa toidust oled kirjutanud, siis on see mind väga palju inspireerinud. Just ses mõttes, et ma tahan oma lastele ja perele pakkuda maitsvat, tervislikku ja armastusega tehtud toitu.
Täna võin öelda, et olen sel teel meeletult arenenud, muidugi õppida on palju.. Veel üks asi, mis mind osaliselt sinust alguse sai on epoest toidu tellimine. Me tellime reedeks ja kuidagi nii hea on näha reede hommikul pea täiesti tühja külmikut. Midagi ei lähe raisku.
Mu peres on 2 pisikest – 2 ja 4-aastane. Mul on nii hea meel, et nad toituvad tervislikult.
Sulle aga tänud, sest sinust see üsna paljus alguse sai. Nüüd on nii, et kusagil käies on söögile üsna kõrged nõudmised ja tihti võtan oma piknikukorvi kaasa, kuna ei taha kehva toitu.
Muide, kas oskad soovitada Nõmme kandis lastesõbralikku kohvikut või restorani? Väike mängunurk ja head toidud.
Tervitades
Mer
Mer, mul on nii hea meel! Tõeliselt ja siiralt ja südamest hea meel. Kui ma saan oma hariliku blogiga kasvõi kaudselt aidata nii mõnusatel asjadel sinu ja teiste inimeste ellu tulla… vau. :’)
Ma pole iialgi Mimosas käinud, ainult tellinud, aga nende toit on isegi pappkarbist süües täiesti OOTAMATULT hea. Ma ei tea, kas neil on lastenurk? Tasub uurida. Siis on hea söök veel Vabaduse pst Musus, aga see on niisugune tilluke, neil lastenurka pole. Okei. Jäin hätta ja vaatasin järgi – Mimosa galeriis on pilt mänguasjadest. Ehk siis ikka on mängunurk? 😀 Meil on siinpool linna restoranidega ootamatult kehvasti. Paju villa kohta ma pole midagi vaimustavat kuulnud, sinna sattunud pole. Jah kallis (ilma komata ka veel, pfft) on imelik koht, veider teenindus ja suht kallid hinnad, aga mitte kõige imelisem söök. Kius oli päris tore, ühe korra olen seal käinud, selline lihtsam lõunasöögikas, aga vastuvõtt oli tore. Aa, siis on ju see India pere söökla Rahumäel, seal oli päris mõnna söök, aga seal lastenurka pole ja see on niisugune… väga autentne. 😀 Aga hästi maitsev söök! Mis meil siin veel on… ega väga vist polegi? Ma vist lihtsalt ei tea… 🙂
Üliäge! Sellised asjad panevad mind igatsema nö oma inimesi, kellega saaks ka midagi sellist korraldada. Kahjuks selline sõpruskond puudub. Aga äkki-äkki kunagi.
Sina ja su pere olete lihtsalt täiega eeskujuks! Nii hakkajad ja tublid. Pange aga täiega edasi! 🙂
Need inimesed polnud algusest peale sõpruskond. Panin kamba kokku selle järgi, et oleks armastus söögitegemise vastu. Sellepärast me püsime. Sõprus tuli boonusena kaasa. 🥰
Vauuu, igati äge! Kas teete nii nagu saates, et võõrustajad on köögis terve aja või istute mingi hetk lauda ka?
Ikka lauda, ikka lauda. ☺️ Meil on mõnus koossöömise-koosjoomise vaib!
Naljakas lugeda eestlaseid, kes üritavad oma toidu nimedes kuidagi eriti püüdlikud olla.
Järsku ei ole enam olemas mustsõstra kastet, vaid hoopis mustsõstra coulis jms nimetused.
Saan aru, kui tahetakse moe pärast neid tähtsaid restorani nimetusi kasutad. Andke tuld, aga tavaline lihtinimesele arusaadav nimetus võiks olemas olla.
Vabandust! Ma lihtsalt selle täpsustuse all pidasin silmas, et see on läbi sõela aetud seemnete ja kestadeta kaste – valmistusviis on ühte kindlat moodi. Siin on oluline mõista, et kui ma kirjutan OKRist, siis ma selle raames teengi mulle toidutehniliselt põnevaid toite ja kajastan neid ka sellele vastavalt – MOEGA on siin vähe pistmist. See on mu hobi!
Kui sa aga vaatad mu retsepte, mis on suunatud lugeja inspireerimiseks, siis näed, et need on VÄGA vabas vormis ja sisaldavad hulgaliselt seletusi, nippe ja viise, kuidas keerulisi asju lihtsamalt teha. 🙂
Nii lahe on lugeda, mis te teete. Ma tahaks ka nii nii väga midagi sellist teha, paraku minu sõprade kokanduslikud oskused piirduvad nuudlite valmistamisega :S ma olen ainus kokandushuviline. Leidsin nüüd ühe huvilise, kes sooviks minuga uusi maitseid degusteerimas käia ning vägevaid restosid avastada. Äkki on järgmiseks sammuks ka kodused õhtusöögid… fingers crossed! Piltidel paistsid teie road uskumatult maitsvad. Kindlasti olid väga head 😀 Kuna siin on teisigi kokandushuvilisi, siis mul on üks küsimusi. Mind kutsuti kaaslaseks siia: https://www.kingitus.ee/kingitus/sita-teeninduse-ohtusook-kahele ning loodan, et saan lisaks heale söögile ka pisut nalja. Täitsa huvitav kohe, mis seal tehakse. Kas sa oled käinud seal, või keegi lugejatest? Saab nalja?
Tsau Kriss! Meie sõprusringkond, ma siin vist juba kirjutaisn ka, ei olnud enne (omavahel) sõprusringkond. Ajasin lihtsalt kamba kokku inimestest, kellele meeldib süüa teha, ja nii said meist sõbrad 🙂 Kui sul paariline nüüd olemas, siis on vaja leida veel paar toiduhuvilist paari, rääkida neile meie lugu ära ja panna ette, et võiks proovida!
Mina pole sita teeninduse õhtusöögil käinud, aga kõlab küll naljakalt 😀 Võib-olla keegi teine siin on ja saab kogemust jagada?