Mida enam ma Kroonprintsessi kasvamist ja arengut jälgin, imestan ma tema karakteri üle ja taban end üha tihedamini mõttelt, et selle blogi osaks olemine ja sellega üles kasvamine on teda väga palju mõjutanud. Elupõlise pabistaja ja ülemõtlejana vasardab mul koguaeg kuklas mõte: kas see on ikka õige, et ma olen tema eest teinud otsuse (mitte isegi niivõrd tema nägu, vaid) tema isikut blogis tuhandete inimestega jagada? Ma taban ennast sellelt mõttelt näiteks iga kord, kui ma teda blogi jaoks pildistan. Iga kord istub mu õlal mingi vastik väike enesekriitika-tont ja röögib mulle kõrva: “kuradi edev mõrd, mis “Toddlers and Tiaras” see on siin sinu meelest?! Jäta kohe järele!”
Ja siis on mu ees see laps, kes on kaamera ees nagu või sees. Kes poseerib nagu professionaal kuigi tal poseerida ei paluta ja naudib iga hetke täiel rinnal. Mõnikord astun ma sammu tagasi, jälgin teda tema jaoks võõras sotsiaalses kontekstis ja mul jääb lihtsalt suu ammuli. Mind hämmastab, et ta suudab oma mõtteid ja kogetud olukordi täislausetega ümber jutustada. Enesekindlalt, ilmekalt ja huvitavalt. Ja ma mõtlen: kustkohast õppis minu laps kuulaja meelt lahutama? Teadagi, kustkohast – ta on oma päevi videokaamerale teisest eluaastast saati ümber jutustanud. Me ei ole kunagi rääkinud sellest, et on mingisugune blogi ja mingisugused inimesed, kes neid pilte või videosid vaatavad – see ei ole üldse mingi teema. Kogu see “auhitipildistamine”, videote tegemine ja nende hiljem vaatamine on nagu meie mäng, mis on temas sütitanud mingisuguse sõnulseletamatu enesekindluse leegi ja sära. Ta seab sõnu, väljendab mõtteid, jutustab sündmusi ümber ja ajastab püänte nagu vana kala. Ja kui see selle mängu käigus õpitud oskus iseendana esineda teda läbi elu saatma jääb, on see tohutu trump elus edasi jõudmiseks. Kuni ma näen, kui palju see kõik teda arendab ja kui palju rõõmu see talle pakub, ei näe ma mingisugust põhjust teda selle eest kaitsta. Ma mõistan, miks inimesed valiku lapsed blogist eemal hoida teevad, kuid ma julgen väita, et minu lapse näitel oleks see põhjendamatu.
Laste nimelised identiteedid on minu blogi puhul erandiks – tüdrukute kodanikunimed blogis kirjasõnas ei figureeri ja ka vastavasisulised kommentaarid tsenseerin ma teie lahkel loal Kroonprintsessiks ja Virsikuks. See on minu jaoks algusest peale hästi loogiline ja õige tundunud, sest kui tõsisemad ja eksistentsiaalsemad põhjused välja arvata, ei pruugi näiteks teismelised preilid soovida, et nende esimesed peigmehed oma prutade nimesid Googeldades nende (igati sündsaid, aga tundliku tiinekasüdame jaoks tõenäoliselt siiski) piinlikke titevideosid nägema juhtuks. 😀
LINDEX teksariidest hüppeülikond (blogikingitus)
CONVERSE tennised
POLARN O. PYRET sokid
RAY-BAN päikeseprillid
Teine pilt on eriti cool! Sobiks kuskile ajakirja 🙂
Nime osas on mul täpselt sama arvamus – kirjasõnas oma blogisse seda kuidagi ei tahaks lasta 🙂 Ja kommentaaride “silumise” peale ma polnudki veel tulnud, väga hea mõte!
mhm! alguses oli see veidi tüütu, aga blogilugejad on pseudonüümidega ilusti kaasa tulnud ja on väga mõistvad. nii et see ei ole üldse mingi probleem tegelikult. 🙂
Ma üks hetk otsustasin ka kogu blogis nimed ära muuta. Just sinu eeskujul, et kirjapildis ei oleks. Olin algusest peale nimesid kasutanud aga õnneks ei käinud kõikide postituste muutmine üle jõu. Mu itimees on ses suhtes üsna tundlik ja oli väga tänulik selle eest. Ta ei olnud mu blogimise vastu aga ilmselt ei tundnud end ikkagi kuigi mugavalt, seega nimede muutmine tegi ta rahulikumaks.
Mulle tundub, et kuna see enda elu jagamise värk on ikkagi üsna uus teema, siis inimesed pole sellega harjunud ega tea, mis see endaga kaasa võib tuua. Jah, on ohud, aga on ka väga palju positiivset, mis tihtilugu jääb kõige selle negatiivse varju. Ma ise tunnen, et olen tänu sotsiaalmeediale saanud parema minapildi (mul oli kord mingi tohutu identiteedikriis, mis oli väga hirmutav) ja õppinud end armastama ja ilusaks ja heaks pidama. Algusest peale on mul internetis toimetades olnud teatud ohutunne, mis takistab mul alla tõmbamast mingit jama ja suhtlemast potentsiaalselt pahatahtlike inimestega ja ma loodan seda ka oma lastele edasi anda. Itimehe naisena näen ma igakuiselt, kuidas keegi oma arvuti teadmatusest ja oskamatusest lihtsalt umbe tõmbab ja käsi laiutades ütleb, et “arvuti ise tegi”. Ja siis mees hoiab kahe käega peast kinni ja peab siis selle puntra kuidagi lahti harutama. Suure tõenäosusega meie lapsed õpivad selles maailmas turvaliselt orienteeruma ja suudavad ise olukordi hinnata.
Väga huvitav teemapüstitus, tahaks kohe pikaltpikalt arutleda! 😀
Aitäh, et kaasa rääkisid ja mul on suur rõõm, et olen saanud kasulik olla. Vabalt võime pikalt arutleda! 🙂
Ma võib-olla olen liiga uljas, aga minu meelest ei ole need jutud blogilapseks olemisega kaasnevatest ohtudest enamasti kuigi tõsiseltvõetavad. Ma mõistan, mida silmas peetakse, aga näiteks klassikaline lapseröövi näide (“mis siis, kui keegi ta ära tunneb ja kaasa viib”) on minu meelest väga kahe otsaga selles mõttes, et ma ei pea selle juhtumist esiteks kuigi tõenäoliseks (või tõenäolisemaks, kui misiganes teise lapse puhul, kes järelvalveta jäetakse – mina isiklikke põnne avalikus kohas naljalt silme alt ära ja käest eemale ei lase) ja teiseks on blogilapsel teiste ees eelis, sest vaata kui paljud inimesed (kes teda tunnevad ja teavad) ma kohe tagajalgele saan ajada, kui midagi juhtuma peaks. Integrity küsimuses olen ma skeptikutega ühel nõul, aga seda ka laiemalt selles mõttes, et väikene inimene on inimene nagu iga teine ja tema isikusse tuleb suhtuda austusega. Samuti, nagu ma ei kirjutaks välja intiimsemaid seiku oma ema või parima sõbranna elust, ei saa ma ju lahata ka oma last puudutavaid tundlikke teemasid. Sest ta on ju samuti austust vääriv inimene – mis siis, et isiklik laps. 🙂
Just! Ma olen ka seda meelt, et lapsesse suhtuda kui võrdsesse, see tähendab siis austusega temasse kui isikusse. Olen kohanud inimesi, kes justkui varjavad lapsi teiste eest. Mitte üht vihjet ka selle kohta, et tal on laps(ed) ja see on ka jällegi äärmus ning minu arvates liiga paranoiline. Just selles mõttes, et kui peakski midagi juhtuma (laps kaob ära), siis paljud, kes võiksid saada aidata, ei teagi, et selline laps üldse olemas on.
Me ju peame oma lastele õpetama, kuidas maailmas toime tulla. Et uppumisohtu vähendada, tuleb õppida ujuma. Et internetis turvaliselt liigelda, tuleb samuti õppida tundma ohte, et nendest oskaks üldse hoiduda. Ja kui me nad sellest maailmast üldse isoleerime, siis juhtub täpselt vastupidine soovitule – laps satub suurema tõenäosusega ohtu, sest ta lihtsalt ei tea paremini.
Kogu maailm on kohati hirmutav aga see ei tähenda, et kogu aeg hirmus elama peaks. Ma ise olen vältinud internetti liigse informatsiooni üles laadimist ning liiga tihti olen kohanud suhtumist, et “mul ei ole ju midagi varjata”. Ma ei tea, mind see ei veena. Ikkagi on selline kahtlane tunne, et keegi, keda ma ei tea, omab minu kohta isiklikku informatsiooni. Seetõttu ma ka Facebooki beebigruppides olen näiteks keeldunud detailsete andmete (lapse sünnikuupäevad, kaalud jne) jagamist. Samal ajal pean suhteliselt isiklikku blogi, mis natuke nagu räägib mu seisukohtadele vastu aga mida kirjutades tunnen end siiski turvalisemalt, sest päris igaüks seda leida ei saa. See võib vabalt olla ka mingi illusioon, naiivitar nagu ma kipun olema aga ma olen end erinevate turvamise võimalustega kurssi viinud, et end turvaliselt tunda. Itimees kiidab ka heaks. 🙂
http://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=74865579 Lugesin just asjakohast artiklit ka, mis puudutab internetti, meediat, tarbimis ja toitumist. Kusjurres alles rääkisin mehega, kuidas ma tajun, et blogide lugemine mõjutab minu tarbijakäitumist.
Ma olen end tabanud imetlemas ja tahtmas asju, mida ma kasvõi sinu blogis või Instagramis näen. Imearmsad lasteriided ja mõned ilutooted näiteks. Ilmselgelt mul neid vaja ei lähe aga nende poole tõmbab ikka. Samal ajal proovin hoiduda kiirmoekettide tooteid ostmast ning hankida enamus riideid teiselt ringilt või võimalusel investeerida kodumaisesse või kõrgesse kvaliteeti. Pean oma väärtushinnanguid endale kogu aeg meelde tuletama, sest see tarbimisele õhutav reklaamiturg oskab väga õigetele nuppudele vajutada.
Ma ausalt ei heida sulle ega kellelegi midagi ette, vaid kukkusin jälle huvitaval teemal arutlema. 😉 Selline enda eemalt vaatlemine kasvatab palju häid omadusi ning tänapäeva maailmal on palju väljakutseid pakkuda, mis on minu jaoks väga tervitatav 🙂
Mul oli just koolis üks aine, mis käsitles muuhulgas ka laste isikuandmete töötlemist internetis. Et mis on õiguspärane, mis mitte jne. Sealt alates olen nii üht kui teistpidi mõtteid veeretanud, aga pole nagu mingile väga konkreetsele järeldusele jõudnud sel teemal. Vähemasti pole ma mingeid tegevusi teinud sellest uuest vaatenurgast lähtuvalt. Õppejõud iseenesest pidas blogimist selgeks debiilsuseks – MILLEKS üks terve mõistusega inimene peaks ennast kuskil niimoodi laiali laotama, ammugi oma lapsi, aga… Meie temaga oleme vist liiga erineva ajastu inimesed ja mina oluliselt vähem fanaatiline antud valdkonnas, sest ma kohe kuidagi ei suuda sellest kõigest sama negatiivselt mõelda. Kui on ikkagi mingi normaalse ajutegevuse filter vahel, et mida kõlbab ja mida ei kõlba avaldada, siis ma kahtlen, et blogis figureerimine mu lapsele mingit ohtu kujutab (ptui ptui ptui) või teda kuidagimoodi häirib. Loodan hoopis, et äkki on tal endal ka kunagi tulevikus lahe lugeda ajast, mida ta ise ei mäleta või mis oli sootuks enne teda. Mina oleksin küll väga õnnelik, kui mul oleks ligipääs mingile sellisele materjalile enda vanemate ja enda varase lapsepõlve kohta 🙂 Ühesõnaga. Kuni seadus väga konkreetselt seda asja ei reguleeri ja kuni see asi meil siin nii lapsekingades on, siis ma ei näe vähimatki põhjust üle mõelda. Maailmas on päris probleemid ka olemas.
Mina kuulun skaala sellesse otsa, kes ei pea vajalikuks jagada oma beebist äratuntavaid pilte mitte üheski sotsiaalmeediakanalis. Just hiljutisel sugulastepeol üks kaugem tuttav märkis, et selle poole aasta jooksul polegi feissis mu beebist pilte ringlemas näinud, mille peale oskasin vaid vastata, et nojaa, ta pole veel oma kontot teha jõudnud. Mul on selles osas peas 2 mõtet: pole kellegi (või väga paljude) asi näha minu pereellu ja teiseks mind hirmutab teadmine, et ma ei suuda kontrollida, kui paljudeni jõuavad need fotod ja info. Siinkohal pean oluliseks just seda infot, mida on võimalik siduda minu või mu lähedaste isikuga. Anonüümselt võin jagada küll ja veel.
Mingis mõttes on see paradoksaalne, kuna teiste laste pilte ja jutukesi meeldib mulle väga lugeda ja vaadata 😀
Ma ei pea info/piltide/videote jagamist iseenesest halvaks, vaid ma ei taha seda lihtsalt ise teha. Näiteks sinu postitust lugedes tuli mulle üllatusena, et Kroonprintsess ei tea väga, et kui paljudele need pildid ja videod vaatamiseks lähevad (kas sain õigesti aru?) Mis ta teeks ja kas ta ei kohkuks, kui kuuleks?
Ja teiseks kommentaarid. Ütleme, et aastate pärast satub üks lastest lugema nt video all komme, kus öeldakse juhuslikult, et “oi kui armsake see teine õde sul ikka on”, aga ühe õe kohta ei öelda midagi, kuigi videos on mõlemad. Kas see läheks lapsele korda?
Just ohtude all mina ise ei mõtlegi a la potentsiaalset inimröövi, vaid seda, kuidas laps õpib internetti ja meediat tundma ning kuidas ennast sellega suhestada oskab ja tahab. Koduvideosid teha ja fotodele poseerida saab niisama ka.
Ta teab teoorias küll, et videoid nähakse ja vaadatakse. Samas ei usu ma, et ta on võimeline seda -päriselt- hoomama – ma ei suuda seda tihtipeale endagi pähe mahutada ja seda pean ma selle lausega silmas. Meie peres ei toimu laste eest varjamist ega valetamist – Kroonprintsess on maailma asjadega (natukene liigagi) hästi kursis ja kõigist maailma asjadest, mida kuuldes ta kohkuda võiks, on blogis esinemine viimane. Postituse point on tegelikult see, et mother knows best. Ma tunnen ja näen teda ning saan aru, et see sobib talle. Ma usun, et neile, kes oma elu jagamist sotsiaalmeedias tabuks peavad, ei ole selline asi lihtsalt loomuomane ja näib seega lubamatu. Ma olen paljudes asjades üsna jäik ja põhimõttekindel, aga see fooliummütsivärk on minu jaoks hästi kauge. Ja ma ei tahaks öelda, et ma mingisugune naiivitar olen, kes sotsialameedia ohtudega kursis ei ole või suuremat pilti näha ei oska. Nii et ma arvan, et ikkagi jääb kehtima printsiip “igale oma”. 🙂
Lõppeks – igasuguseid asju saab teoorias teha “niisama ka”, aga olgem ausad – ega väga ikka ei tehta küll. 🙂
Hea teema, olen sel teemal palju mõtisklenud. Sinu otsus kirjasõnas laste nimesid mitte mainida on hea kompromiss.
Ma ohtudena näen lapseröövi ka ebatõenäolisena, kuid on tõenäolisemaid stsenaariume. Olen ise ahistaja küüsi sattunud ja siis avastasin KUI palju infot on võimalik minu kohta netis leiduvatest kildudest kokku panna. See on päris hirmutav. Ja nüüd oleneb ahistajast, mida ta selle infoga peale hakkab – kas ainult ähvardab või teebki reaalselt kurja. Siis mul õnneks veel lapsi ei olnud, aga ta suutis mu ikka korralikult endast välja viia. Kusjuures ahistaja ei pruugi olla võhivõõras inimene, vaid oma tutvusringkonnast keegi, kelle sa suudad x põhjusel endast välja viia ja kelle obsessiivsed iseloomujooned siis välja löövad. Muidu igati ok inimene, aga teatud juhtumid elus viivad rööpast välja.
Või tunneb keegi end häirituna mõnest arvamusblogipostitusest – nt kohe meenub kirgi kütnud pagluaste teema – ja otsustab oma häiritust kellegi peale välja valada. Ja jälle – ei ole inimene tänavalt, vaid naabermajast või lapse trennist vms.
Kõiki neid asju võib muidugi ilma internetita ka juhtuda, kuid avalik elu internetis + laste olemasolu üldiselt, teevad inimesed haavatavamaks.
Ma ei jälginud selle pilguga teie Hiiumaa sõidu kajastusi – et kas nt olid IRL (eriti insta) ja teada, et teie kodu järelvalveta. Ilmselt ei saa blogist küll teie aadressi teada, kuid jälle – inimene, kes muul viisil teab teisi fakte, saab blogist lisainfot.
Neile asjadele tasub mõelda, kuid loomulikult mitte hulluks minna 🙂 Ma ise olen küll paranoiale kalduv, sest elukogemused on sellised, mis näitavad, et ka ebatõenäolised asjad juhtuvad (just minuga). Seepärast olen ma inimene, kes alati igal pool, ka üksildases kohas, uksi lukustab. Aga ma tunnistan, selline elu on väga närvesööv ja ma kadestan inimesi, kes suudavad asju lõdvemalt võtta 🙂
Igal juhul ma arvan, et internetiturvalisus on teema, mille puhul tasub tunda ohte ja neid endale teadvustada, vajadusel võtta kasutusele ettevaatusabinõud, aga ei saa lasta oma igapäevaelu neist ohtudest piirata.
Ma pean alati kodust lahkudes meeles seda, et kodu seisab tühjalt ja me oleme ennast selle eest kaitsnud ka (ettevaatusabinõud)). Olen kõigi sinu nimetatud nüanssidega 100% nõus, aga need ei kaalu mingi nipiga üles blogimise eeliseid – st. mõte neile põhjustele tuginedes blogimisest loobuda oleks täielik jaburus arvestades, kui palju blogi meile annab. 🙂
Jah, ma selle osa kommenteerimiseni ei jõudnud, et mida blogimine vastu annab 🙂 Ma ise olen ka hiljuti sel teemal mõtisklenud, kuidas nt videoblogimine aitab lapsel esinemisjulgust arendada ja ausalt, endalgi on kiusatus sel põhjusel ühtteist filmida. Samas mind hoiavad eelnevalt mainitud argumendid tagasi. Aga – kui ma juba nii teeks, siis ma muidugi ei jätaks. Seda ma ei tahtnud üldse oma eelneva kommentaariga öelda, et peaksid blogimist lõpetama. Üritasin kaasa arutleda ja mõelda, mitte hinnangut anda. Mustvalgel kukuvad asjad muidugi kehvasti välja. Igal juhul ma arvan, et teil on asjad ilusti parlanksis. Kusjuures mind isegi ei häiri mõned teised blogid, kus on mainitud nii lapse nimi kui võibolla ka rohkem isiklikke detaile. Ma ikka austan neid emasid ja ei leia, et nad midagi valesti teeks.
Mulle meeldib see arutlus, mis siin blogisabas tekkis, sest tõi erinevaid nüansse välja, millega tasub blogimisel arvestada.
Ma ei pahanda üldse! Mul on ausõna ja siiralt hea meel, et kaasa mõtisklete – ükskõik, mis seisukohal. Eks ikka kriibib hinge – tahaks ju olla hea ema, aga mis ema see on, kes oma last avalikult sedasi ekspluateerib, onju? Isegi, kui ma tunnen, et see on meile õige, muretsen ma ka ja sellepärast ongi see pisut tundlik. Aga päris kindlasti ei pane ma kellelegi tema isiklikku arvamust pahaks! Minul on ka suur rõõm, et siin aruteluks läks. Ma ükskord, muide, taipasin, et ma avan pärast pikemat äraolekut (ööbimisega) alati koduust ärevusega, sest kartsin varaste poolt rüüstatud kodu eest leida. Ma ei tea, kas see oli blogimise pärast voi muul põhjusel. Rakendasin siis vajalikke meetmeid, et hingerahu leida ja see töötas! Ma ei pabista enam. Eks lõpuks loebki vist enim see, kuidas sa ise endale turvatunde tagada saad ja oskad. Nt ma olen aru saanud, et Mallukas eriti ei põe seda koduteemat üldse ja ilmselt ei põeks ta ka pärast sissemurdmist eriti. Minul, samas, variseks maailm kokku. Nii et me oleme kõik lihtsalt väga erinevad. 🙂
Koduust avan ka mina ärevusega, kes enamasti oma käikudest ei blogi. Nii et kahtlustan, et see ärevus oleks sul võinud olla ka ilma blogimata 🙂 Ja kui mõelda lapse turvalisusele, siis usun, et oled selle taganud keskmisest emast paremini. Nt auto turvavarustus – meenub Madikeni ütlus, et Miiul on see teema põhjalikult läbi uuritud 🙂 Ma usun, et kui hakata statistikat tegema, siis kehv (vale suurusega) turvatool on suurem turvarisk kui avalikult blogimine. Ja see on siiski väga levinud komme, et nt Kroonprintsessi vanused lapsed juba pepualuse peale istuma pannakse :s (Ei taha üldse turvavarustuse teemat lahkama hakata, tõin lihtsalt näiteks, et avaliku blogimise turvariski kaalu vähendada :))
Mul ei ole kordagi pähe torganud, et sa oma last avaliku blogimisega ekspluateeriks. Igal juhul on sellised blogid huvitavamad ja köitvamad, kus lastest nägudega pildid. Minu blogi nt on seetõttu palju igavam ja “näotum”. Fotod lisavad ikka personaalsust palju juurde.
Ahhh sinu blogil on ju nii paljudele huvitav ja kasulik nišš, oled täiesti ainulaadne ja asendamatu – pildid seda küll ei muuda. Aitäh peptalki eest! Sa oled armas.
Avastasin selle blogi alles hiljuti ja vloge meeldib väga vaadata, blogipostitusi järele lugeda ei jõua, aga ise ka mõtlesin, et mina Eestis elades oma lapsi niimoodi võõrastele ei eksponeeriks. Teine asi oleks, kui elaksin välismaal ja lugejad oleksid Eestis, siis oleks mingi distants ja suvaline võõras ei tunne mu lapsi õues vastu jalutades ära. Eestis paraku on see oht, kuna Eesti lihtsalt nii väike. Ja kui lapsi eksponeerid, siis ei räägiks ma kindlasti nii julgelt, kus ma elan jne. Aga need on lihtsalt minu mõtted, olen vist liiga palju mingeid politseisarju vaadanud kunagi ja nüüd selline paranoiline 😀
Ei saa öelda, et ma oleks rääkinud, kus ma elan – selle saab inimene soovi korral hõlpsasti kätte küll, aga mitte blogi kaudu. Ja nagu öeldud, olen ma loomult väga ettevaatlik inimene ja olen riske hinnanud. Minu jaoks kaaluvad eelised need teoreetilised “ohud” üles, sest inimesed, kes minu blogi loevad, on tegelikult ilusad ja head. Ilmselgelt mitte kõik, ma ei ole sinisilmne, aga kuni ma nelja aasta blogimise jooksul uhteainsatki negatiivset kommentaarigi saanud pole, ei hakka ma aktiivselt oma elu pärast kartma. See oleks jabur ja väsitav – ma kardan niigi iga päev igasuguseid hirmsaid asju. 😀
Lapserööv on küll väga äärmuslik näide. Aga mina olen näiteks inimene, kes on päriselus suutnud kaks (!!!!) korda endale ligi meelitada skisofreenikuid ja neist viimane kogemus oli üsnagi šokeeriv. Kusjuures tema provotseerimiseks ei teinud ma mitte midagi – lihtsalt ei suhelnud temaga. Kuigi ma ise olen täiskasvanud ja tugev isiksus, siis see viis mindki liimist välja päris mitmeks nädalaks. Seesama skisofreenik hakkas ka ühte mu lähedast inimest jälitama, sh koduni. Kui sellised asjad juhtuvad juba päriselus, siis avalikult postitades avame me lisaks uue, virtuaalse, kanali, kust need veidrikud meile ligi saavad.. ja kui mängu tulevad lapsed, siis selle kanali avamine tundub minu jaoks põhjendamatu. Nii et mina olen väga ettevaatlik ja vaat et isegi natuke paranoiline selliste asjadega. Aga kuna mul lapsi pole, siis mida ma ka tean, eksole 😀 Võibolla olen ise aasta-paari pärast esi-beebiblogija 😀
Austan sinu õigust sinu arvamusele 🙂
Tegelikult oleks elu palju igavam, kui kõik oleksid minutaolised paranoilised inimesed, ja mul on hea meel, et leidub neid, kes avalikus internetiruumis (nii palju) tonte ei näe!
See natuke kõlab mulle patroniseerivalt aga sa vist ei mõelnud seda nii? Kirjasõnas kunagi ei tea. 🙂
Kindlasti mitte. See oli 100% siiralt öeldud.
Mul on hea meel, et sa kaasa rääkisid. 🙂
Ma olen samuti internetis ringi liigeldes ja postitades väga ettevaatlik, eriti oma lapse osas. Ma päris varjata teda ei saa ega tahagi, aga ma ei pane temast üles pilte, kus ta on üksi (et keegi neid kusagil kasutada ei saaks) või ei kirjuta tema tervisest, arengust, lasteaiast jne jne. Piisab, kui mainin, et me käisime (ja just minevikus, mitte, et me oleme praegu kusagil) ja olime ja tegime koos midagi – selline hästi neutraalne jutt. Eks ilmselt suuremad paanitsejad olegi need, kellel on juba halbu kogemusi ja mina olen paraku üks neist. Küll siis õnneks mitte lapsega seoses, vaid minu endaga, aga sellest piisas, et ma väga ettevaatlikuks muutusin.
Normaalsed inimesed ei kasutagi teiste jagatud informatsiooni kurjalt ära, aga need teised, kes pole nii ilusad ja head, suudavad paraku hea tahtmise korral väga palju kahju teha. Ma olen endale seadnud motoks, et ma ei taha kunagi kahetseda, et ma kellegi kohta liiga palju infot olen jaganud, olgu selleks infoks siis kasvõi mõni pilt või video.
Ma siis lõpetan sinu kogemusele tuginedes blogimise, kuigi see mulle õige ei tundu? See ei kõla mõistlikult. Aga ma saan aru, miks see sinu jaoks õige on. 🙂
Ei, ei, ma üldse ei pea silmas, et peaks blogimise lõpetama – mõtlesin lihtsalt oma kogemust jagada, sest ma arvan, et internetiohtudest tuleb teadlik olla (mitte, et ma arvaks, et sa ei tea). Ilmselt ma olengi see ülepaanitseja, aga kui juba üks kogemus mõne hulluga on – tahes tahtmata muudab see ettevaatlikuks. Õnneks ei sattunud ma päris ahistaja otsa, vaid lihtsalt sellise inimese, kes suutis mu täisnime põhjal liiiiga palju avaldamist mittevajavat infot üles leida ja seda näiteks nii kasutada, et ilmus suvalisel ajal mu kooli/töö/kodu juurde. Küll rahulikult, aga siiski häirivalt.
See väike silmarõõm kannab igati õigustatult oma blogi nime.. Eesti blogimaailma valitsev kroonprintsess 🙂 üks ja ainus! .. ja ei saa ka mainimata jätta pisikest südametemurdjat virsikut.
Pooldan sinu arvamust kaasata oma lapsi blogis.. nad on piisavalt tuntud, et mured minimaliseerida ja õnneks on Eesti (minu arvates) piisavalt turvaline koht, et midagi halba karta.