Veetsin tänase pärastlõuna kolleegide ja (loodetavasti) tulevaste koostööpartneritega kohvikus Sesoon lõunat süües ja ideid vahetades, mis andis mulle mõjuva põhjuse kodukleidist imelisse ja üdini naiselikku plisseeritud seelikusse ümber kolida. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mida klassikaliselt naiselikumalt ma riietun, seda mugavamalt ma ennast tunnen. Möödas (kaaaaugel möödas) on ajad, kui ma tahtsin kõik, mis mul oli, letti lüüa, kandes võimalikult sügavat dekolteed ja lühikesi seelikuid – nüüd tunnen ma ennast pisutki seksikates riietes lihtsalt… vulgaarse, ebakindla ja koledana. Plisseeritud seelikus ja pitspluusikeses, samas? Nagu miljon dollarit! Tahaks öelda, et outfit sobib nii ärilõunale kui ka hiljem lasteaia mänguväljakule minekuks, aga tõele au andes vajusid mul kontsad kiigeplatsil sügavale maasse ja kingad olid liiva täis. 😀 Kogu ülejäänud päeva tundsin ennast aga täiesti pööraselt enesekindla ja kaunina!
H&M pitspluus
LINDEX HOLLY & WHYTE plisseeritud mummuline šiffoonseelik (blogikingitus)
TIGER OF SWEDEN sülearvutikott
LE TANNEUR prillid
PANDA 4EVER pärlkõrvarõngad
Sa oled üks ütlemata ilus naine, Mirjam! Tõesti näed sellises naiselikus riietuses vägev välja, kuid ka muidu näed alati kena välja. Ning Sinu ja Sinu pere tegemistel on suisa lust silma peal hoida. 🙂 Päikest Sulle!
Hiigelsuur aitäh ja päikest Sulle ka, hea RS! 🙂
Tahtsin sulle just kirjutada, et ole inimene ja tee postitus, et mul siin haiglas midagi lugeda/vaadata oleks. Õnneks piisas telepaatiast:)
Nunnupirukas, mul on sinust nii kahju, et hakkaks või kohe uuesti postitusi treima. 😀
Woow, sa kannad selle seeliku pikkuse nii hästi välja! Well done! 🙂
Iga päevaga aina ilusamaks!
Issand kui kaunis inimene!
Himekhaunis!
Haitäh, harmas Hanette!
No tõesti, aiva vaata ja imetle. Ilus-ilus!! Ja mu teada on tissivälgutamine täiega out üldse… kas mitte praegu pole moes loomulikkus ja minimalism pigem? Aga ma olen võhik, nii et ega ma täpselt ei tea. Kuna ma ise tahan ka ennast rohkem kinni katta hetkel, siis ma mõtlen, et see ongi moes 😛
kuule just oli või on ju näiteks see nööritavate pluuside trend, kus terve partii peab pahaaimamatutele möödujatele näkku jõllitama! aga mul nüüd enam teise põnni imetamise järel pole ka enam, mida letti lüüa ja ma olen sellega päris rahul. olen varemalt südamest unistanud selliste sirge lõikega pluuside kandmisest ja see päev on käes! savi, et endal tissid lipa-lopa nagu spanjelikõrvad. :’)
Ah jah need pagana nööritavad asjad. Ma olen nii vana et ma olen neid juba elus korra kandnud nii et my job is done. Nüüd katan kinni ja olen minimalistlikult badass. 😛
lihtsalt nii HOT!
muah!
Ei ole vist raske end enesekindlalt ja suurepäraselt tunda, kui on selline peegelpilt!
täna oli tõesti kuidagi eriti hea päev 🙂
ma pean saama nüüd endale selle seeliku või muidu suren (või trambin jalgu vastu maad)
ära suremisest ära isegi mitte mõtle! seelik on aus – mu lemmik on selle kõrge vööosa, mis jätab mulje, nagu kõhupekki polekski ja istub supermugavalt. 🙂
Ooo, naine, te panete mind mu seksuaalses orientatsioonis kahtlema! Imekaunis! Üliseksikas!
Wow! See pluus sobib nii hästi selle seelikuga. Näed super välja!
kniks, aitäh, mulle tundus ka 🙂
Ma pole küll suurem asi kommenteerija, aga ma tahtsin sulle midagi öelda.
Sa oled vapustav, ma imetlen sind kõiges, mida sa teed. Sa oled nii imetlusväärne ning sina oled naine, keda idoliseerida. Sa teed nii ilusaid asju: kasvatad oma lapsi nii hästi, teed nii palju tööd, pead blogi, selle viimase üle olen ma tohutult õnnelik.
Sa oled nii siiras ja armas, ja ma tänan sind selle eest.
mul ei ole lihtsalt sõnu sellisele kommentaarile väärilise vastuse andmiseks – ma arvan, et maailmas ei olegi selliseid sõnu… aitäh. ma arvan, et idoliseerida ei ole mind mõtet, sest mul on ka ikka üks kuni triljon viga küljes (nagu meil kõigil, ma loodan), aga ma olen igatahes väga-väga tänulik, et mind sedasi näed. hoopis mina pean sind sinu siiruse eest tänama!
Nii iluuuuuus!
Väga meeldivan prillid ja punased huuled!
aitääääääh! tegelikult oranžid – YSL rouge volupté shine toonis 16 orange impertinent e. kõigest maailma parim huulepulk in the history of ever 🙂
No tõesti – wow wow wow!!! Ma pole kunagi üht pilti nõnda kauaks jõllitama jäänud, lihtsalt vapustav kooslus!
Oh, paluks sellist ilu tänavapilti ometi rohkem! (Eriti siia Saksamaale, kus paljud naised tunduvad lausa vaeva nägevat, et oma võlud dresside, tossude ja kummastavate juukselõikuste taha varjata :P)
Hästi kena 🙂
aitäh 🙂
H2sti armas ja naiselik 🙂
aitäh, Krisse 🙂
Peab nõustuma, tõesti imeliselt hea näed välja!
Ja see seelik, kas seda on veel saada poodides?
aitäh! on saada, vähemalt veebipood ütleb nii (linkisin selle ka riiete loetelus) 🙂
No nii kena oled!
aitäh! <3
Siin ei oska tõesti muud öelda kui lihtsalt VAU! Ei, tegelikult oskan öelda küll. Ma tahaks Sulle koguaeg öelda, et “ma tahaks suureks saades olla nagu sina” aga kuna (kui ma ei eksi), oled sa minust noorem, siis ei vea hästi välja. 😀
need on lihtsalt nii üdini armsad pildid, et ma tulin juba kolmandat korda vaatama ja imetlema! Imeilus!
Sa vastasid ühele kommentaarile, et sind ei ole mõtet idoliseerida, sest sul on üks kuni triljon viga küljes. Meil kõigil on. Aga mulle sa meeldid muuhulgas just seepärast, et sa julged neid tunnistada. Mulle on jäänud mulje, et sa tajud nii hästi, et iga vabadusega kaasneb ka vastutus ehk et see, et sa julged olla oma lugejate ees sina ise ja aeg-ajalt jagad ka raskemaid aegu ning tunnistad/kirjutad oma vigadest on Sinust väga… hmm.. inimlik ja aus ja tegelikult ka vastustundlik. See viimane on asi, mis, mulle tundub, enamikel blogijatel kas puudub või nad lihtsalt ei taju seda hästi. Et blogijana oled sa oma elu lugejate ette laotanud ja ei ole kuigi mõistlik võtta kriitikat (mis teinekord ei ole isegi tobe sopaloopimine, vaid kellegi võõra arvamus, mis blogija maailmavaadetega ei ühti) vastu arumentidega “minu isiklik blogi, kirjutan endale, ära loe, kui ei taha”. Nt mina küll tunnen, et kui keegi oma (era)elu mu ette laotab, siis ka minul on õigus selle kohta midagi arvata ja oma arvamust ka (mõistlikkuse ja inimliku viisakuse piires, muidugi) väljendada. Aga ma saan ka absoluutselt aru, et autoril poe mittemingit kohustust mu arvamust aktsepteerida ega sellega nõustuda. Samas jällegi you never now, kas kommentaar võib autorile mõtlema panna või kasulik olla.
Ma ei ole sellist tõrjuvat suhtumist sinu puhul täheldanud, vaid, tulles tagasi eelmise teema juurde – sa oled aus ja siiras ja mõistlik. Rääkimata siis veel kõigest selllest, mida ülalpoolkommenteerijad kirjutanud on.
Sa oled õigel teel, mida iganes sa ka ei teeks. Ja ära karda oma vigu – pööra nad enda kasuks. Nt ma asusin eelmisel aastal uuele töökohale ja sealsete arenguvestlusega katseajal lõi kogu mu jalgealune kõikuma – kõik asjad, mida siiani olin oma tugevusteks pidanud, pöörasid äkki mu kahjuks ja vanad vead tõusid veel topeltkoguses pinnale – sõnaga tundsin, et KÕIK on valesti.
Tänasel päeval olen kohutavalt tänulik inimestele, kes mulle ausat tagasisidet julgesid anda, mu sellega küll nutma ajasid ja kõiges kahtlema. Aga see pani mind endaga ränka tööd tegema ja tänaseks tunnen, et see ropp töö ja pidev eneseanalüüs aitasid mul seljatada ka need asjad, milles ma läbi elu olin enda meelest kohtavalt halb olnud.
Niiet mu meelest kahjulikum asi iseenda suhtes on pea liiva alla peitmine ja vigade mahasalgamine ja nagu sa ise ka kirjutasid (kas selles või mingis muus postituses), et probleemidele otsavaatamine aitab neid lahendada (nagu sinu suur probleem äsja lahenes). Onju.
tr
See oli sinust nii kena, mulle selline kommentaar kirjutada… ma tõesti elan väga raskelt läbi teadmist, et mind suureks eeskujuks peetakse kuigi ma tegelikult ju ainult üks hästi harilik inimene olen ühes oma heade ja, nagu öeldud, arvukate vigadega. Ma eile just mõtlesin, et mind eristab “ehedatest” blogijatest see, et minu jaoks ei ole kirjutamine teraapia, nagu paljud seda väljendavad. Ma ei saa ega oska kirjutada kui ma olen vihane või kurb, sest minu teraapia on kas a) voodis teki all nutmine b) probleemide aktiivne lahendamine. Alles siis, kui ma olen omadega uuesti joonel, saan hakata blogi pidama. Ja kuna mulle on ette heidetud, et ma “fassaadiblogin”, tunnen ma selle pärast suurt süüd – et ma justkui jätaksin lugejatele mulje, et ma olen laitmatu üliinimene, kui ma tegelikult sugugi ei ole. Samas kui mind innustavad ja kannustavad kõik need positiivsed kommentaarid nii väga, tekitavad “tahaksin olla rohkem nagu sina”-mõtted minus vastakaid tundeid, sest ma olen 101% kindel, et kommentaari kirjutaja on vaimustav kõigil neil teistel viisidel, mil mina kohutav olen. Sellepärast püüan ma alati mitu korda üle kinnitada ja kirja panna oma probleemid, vead ja muremõtted. Ja mul äraütlemata hea meel, ülim rõõm, suuur kergendus kuulda, et sa seda märkad. Aitäh.
Jaa, nõustun sellega, et see, et keegi sinu moodi olla tahab, paneb kindlasti suure koorma turjale. Aga samas oled sa oma teekonnal selleni, mille pärast su lugejad sind imetlevad ja see, kes sa oled, alati aus olnud. Me kõik näeme, kui palju sa kõige nimel tööd teed.
Ja kui kellelegi tundubki, et sa “fassaadiblogid” ja kõik tegelikult lihtsalt käib, siis, olgem ausad, mingi hetk hakkab raske töö end ära tasuma ja head asjad juhtuma ka natuke lihtsamalt. Aga eks see ole asi, mida peab ise kogema, onju. Teinekord inimesed lihtsalt kommenteerivad ja on kurjad/kriitilised seepärast, et nad ei mõista ja on asju, mida kõrvaltvaatajad ei saagi mõista ilma ise seda kogenud olemata. Kõlab nagu klišee, aga mu meelest nii mingite asjadega lihtsalt on. Kõigil on õigus oma arvamust avaldada, aga meie enda valik, kui tõsiselt ja kui südamesse seda võtta.
Eks see, et sind suureks eeeskujuks peetakse, paneb kindlasti suure pinge peale & koorma õlule, aga kuniks sa kõigest, mida teed ja saavutad, ausalt ja tõetruult kirjutad, võid kindel olla, et ka seda teekonda märgatakse, mitte ei arvata, et sa üleöö kõik saavutanud ja üliinimene oled. Ja ka vigadest ja ebaõnnestumistest kirjutamine kuulub selle juurde. Tegelikult on mul tunne, et inimesed isegi ootavad, et keegi ka oma ebaõnnestumistest ausalt räägiks ja seda mitte parastamise pärast, vaid samastumise. Ma koolitan siin Tartus tudengiorganisatsioone ja nad on öelnud, et nad tahaks, et keegi edukas & suur eekuju räägiks oma teekonnast, aga just ka sellest, kuidas ta ebaõnnestunud on ja siis jälle püsti tõusnud. Sest, me kõik tahame olla milleski head ja õnnestuda ja kardame kukkuda-feilida. Niiet juba sel eesmärgil on minu meelest hea, kui blogijad oma elust mitte ainult roosamannatoonides kirjutavad (aga ma siinkohal ei heida neile seda ette, kes seda ei tee ja oma elu traagika pigem endale hoida tahavad. Aga minu meelest kui oled otsustanud oma eraelust kirjutada on õiglane seda kajastada nii nagu see on, mitte ainult lilli ja liblikaid).
jne jne 🙂 aga minu meelest kõigis neis punktides oled sa väga hea eeskuju!