Meie Käopesa

Ma ei arvanud, et see mu südame murrab…

February 18, 2019~ pesapunumine

Ma olen blogisse tulemist tükk aega vältinud, sest ma teadsin, et kui ma siia tulen, pean ma tõele näkku vaatama ja endale tunnistama: me ei osta seda maja. See majateema on ju siin blogis nagu üks hiigelsuur elevant keset tuba ja nii olen ma siia kirjutamist edasi lükanud, et see tõsiasi veel tegelikkuseks ei saaks.

Mul oli kogu selle teema kajastamisega kindel plaan lihtsalt kaalutletult argumenteerida ja mitte emotsionaalseks minna, aga tutkit, brat – täitsa ära kiindusin. Kui see teadaanne tuli, et kinnisvara kaasomanikud müügi osas kokkuleppele ei saa, et müük ära jääb, olin ikkagi nagu puuga pähe saanud. Tühi. Õnnetu. Vihane. Me olime nii palju rabelenud, mingeid kuradi motivatsioonikirju kirjutanud, panku mööda jooksnud, jaatavad vastused saanud ja siis nädalate viisi oodanud, et maja müüja “järgmisel nädalal oma otsusest teataks”. Muudkui lükkas ja lükkas seda edasi, lasi meie ootustel ja lootustel kasvada ja siis saatis teise osapoole kaudu sõna, et tehing jääb ära. Nukker, to say the least.

Või noh… on ja ei ole ka. Mul tegelikult ju ei olnudki eriti isu siit ära kolida. Sai ju räägitud, et tegemist on ideaalse koduga meie jaoks ja mõte siit ära kolimisest enne, kui tärkavad mu sada värvikirevat tulpi ja imeilusat kollast nartsissi… enne, kui meie metsatukas hakkab laulma meie päris oma kägu ja aias ringi paterdama jões elavad pardid… no ja oma peenrakasti, mille suve lõpus sain, tahaks ka nüüd kasutada ja… kurb oleks olnud lahkuda. #bipolaarne

Tegelt on kõik hästi. Mul on nüüd suurem pettumus hajunud ka ja küllap avaneb meil uus võimalus selle maja ostmiseks, kui nad selle kunagi lõpuks ikkagi müüki panevad. Me kõik, k.a. lapsed, tegelikult väga ootasime sinna elama asumist. Kodune ja hea oli meie jaoks. Aga siin ja praegu on meil ka kodune ja hea.

Praegu oleme oma pettumuse ja rahutuse praeguse kodu parendamisse suunanud. Kuna meie uusarenduse-pesal saab kohe kaheaastane garantiiperiood läbi, kutsusime home inspectioni garantiiülevaatust teostama (kirjutan teile sellest eraldi postituses, väga kihvt kogemus oli), et olla veendunud, et ehitaja perioodi lõppedes tõepoolest kõik korda teeb. Veel käisime H’ga kahekesi väikesel IKEA tripil ja ostsime koju üht-teist, et siinset elu mõnusamaks muuta. Sh. Väikevennale Suure Poisi Voodi, kus ta juba eile öösel ja täna lõunal NII tublisti magas ja meile hakkas kohe tunduma, et tegelikult mahuvad nad kahte tuppa väga kenasti ära. Samuti sai mängutuppa soetatud pikk kirjutuslaud, kus peagi kooliteed alustav (oleme kahes koolis katsetel käinud, ootame hinge kinni hoides vastust, mis homme jõudma peaks…) Kroonprintsess koolitükke teha ja väike õde joonistada-meisterdada saab. No ja köögi tööpinna, mida ma siiani välja valida suutnud polnud (veidi pikka vinnaga – ainult kaks aastat läks aega!), tõime ka ära, et selle köögi lõpuks valmis saaks. Tegime meie Riia-reisist vlogi, kus varsti kõiki soetatud mööblitükke lähemalt näitan, ja kui me tööpinna paika ja töötasapinna taguse seina plaaditud saame, filmin lõpuks majatuuri ka. 🙂

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Ükski kogemus pole ilmaasjata, ka mitte seekordne kodusaaga. Oleme kinnisvaraportaalid läbi vaadanud ja mitte miski muu ei kõneta ka, mistõttu oleme igasugused koduotsingud praegu pausile pannud. Omamoodi võlu on praegu ka teadmisel, et pangalaen on piisavalt madal, et korralikult sääste varuda. Stabiilsus. Ja no see mets, mis hommikul ärgates aknast paistab ja naabrid ja… kodu. Siin on tegelikult nii hea ja et lumi sulama hakkab ja kevade lõhna juba peaaegu tunda on, kui väga hoolega nuusutada, tundub kõik juba poole helgem ja rõõmsam.

Meie ja sõprade mööblilaadungid. Mad respect Kasparile, kes alati kõik meie pudi-padi ära on toonud väikese lisatasu eest ja seda ilma (pealtnäha) hulluks minemata 😀 Mul oli nii suur mure, et unustan kellegi asjad ära! Aga sain nii koju kui Kukupessa kõik vajaliku, nii et olen väga rõõmus, et käisime. Aga seda trippi näete järgmises vlogis! *Tellige mu Youtube’i kanalit, et mitte värskeid videosid maha magada.* Täna just panin uue. 🙂

Kukupesa otsib töötajat!

February 4, 2019~ sildita

Te võib-olla olete mu kanalitelt näinud, et meie mõnus seltskond kasvas hiljuti ühe liikme võrra. Hästi hea oli, et tööülesannete jaotus sai kindlamalt paika, produktiivsus kasvas tänu sellele, et mina ja Andra saime Kätlini poes abistamise asemel rohkem oma tööle ja ettevõtte arengule keskenduda ning muidugi oli ka vahva suurema seltskonnaga ettevõtte edusamme wine & dine‘ides tähistada, koos pildistamas käia ja pulli teha. Aga nagu ikka vahel olema kipub, juhtus seepeale elu ja meie värske neljanda liikme ootamatu muutuse tõttu elukorralduses oleme kohe-kohe kolme kätepaari juures tagasi. Ja kui tulekahju kustutamise režiimis mõtlesin, et okei, me Andraga saame ju katta need päevad ja üleüldse, tõi Kätlin mind kiirelt maa peale tagasi: meil on uueks aastaks suured arenguplaanid, kokkulepped, sihid. Me ei saa nende suunas töötada, kui me enamuse oma ajast graafikut klappima saada püüame.

Nagu ka siis, kui me alguses poodi teise ettevõtjaga kahasse looma hakkasime, ent lõpuks siiski omapead jäime, on seegi olukord meile ikkagi väga positiivse arengu kaasa toonud. Poodi avades arvasime, et kulutusi jagamata ei ole võimalik pinnale jääda, kuid täna oleme hoopis õnnelikud, et oma asja oma tingimustel üles ehitada saime, sest tulemused on üle ootuste head. Kui sellest mõttevälgatusest poleks tänu turvalisena näinud koostöövõimalusele saanud tegevuskava, poleks me täna siin. Iga asi on millekski hea. Samamoodi ei arvanud me enne neiu H tulekut, et me üldse kedagi juurde palgata saame. Täna teame, et tegelikult saame küll.

Sellepärast ma seda postitust kirjutangi.

Liigutame mägesid, kui tahame, ja viskame taustaks lakkamatult nalja nii, et vatsad vappuvad. Nutt tuleb peale kui ma mõtlen, et ma tegin endale ISE effing *töökoha* ja see on NII äge! Niimoodi kasvame ise ja koos ja ettevõttena ja kasvatame oma tegevuse läbi teisi enda ümber ja…

Ideid ja plaane rohkem kui kolme kätepaariga ära jõuame realiseerida. Seda sellepärast, et laua ääres on üks koht täitmata.

Et me uue kätepaari lisandudes võtsime vastu otsuse pood kõigil nädalapäevadel avada, on meil nüüd puudu 80h jagu töötajat kuus. Niisiis pakumegi esialgu poole kohaga tööd graafiku alusel. Peamine tööülesanne oleks poe töös hoidmine – klienditeenindaja töö. Enne kui ma tööülesannete kirjeldamisega edasi lähen, pean tegema selgeks kaks olulist mõistet, mis meil käibel on ja mida meile tööle tulev inimene süvitsi mõistma peab.

Kui inimene peab poodi või on poes tööl, veendub ta, et kõigil meie juurde sattuvatel inimestel oleks meie juures hea. Ta saab aru, et inimesed, kes on teinud otsuse meie juurde tulla, on meid valinud mingisugusel põhjusel ja ainuüksi see on meile suur privileeg ja kompliment. Me võõrustame neid inimesi nende vääriliselt, sest nad on meie inimesed. Me veendume, et nende jaoks oleks väljas kvaliteetne ja korrektne, kenasti välja pandud kaup. Me sätime, stiliseerime ja paiskame oma uusi lemmikuid klientidele vaatamiseks ka Insta story‘desse, sest me ei ole kadedad tüdrukud – las teised ka näevad kui ilus meil on! Me tutvustame neile võimalusi, mis neil meie juures on ja pakume neile oma igakülgset nõu ja abi, kuid ei ela neil kunagi seljas. Oma suhtumise ja olekuga suudame kliendi panna tundma, et tal on meie juures vaba, hubane ja hea. Sest tal ongi.

Inimene, kes on omal käel üles ehitanud terve poe ja õpetab ka uuele töötajale selgeks, mismoodi selle poe haldamine ja pidamine praktikas käib. Kätlin, meie poe marutragi juhataja. Ma tean küll, kust on tulnud väljend “hea vaadata, kuidas inimene tööd teeb” – süvenenud Kätlinit on tõesti väga inspireeriv kõrvalt vaadata!

Kui inimene hoiab poodi lahti, eksisteerib ta niisama zombienäoga leti taga, annab endast parima (mida seljuhul on kindlasti pigem vähe kui palju), et klientidele olemas olla, kuid ei tee mitte ühtegi liigset liigutust. Ka Kätlin on meile korra (maksimaalselt kaks) hommikul teatanud, et kavatseb täna lihtsalt poodi lahti hoida – pärast seda, kui me tiimiga peaaegu hommikuni veinitasime. Elementaarne. Isegi olen kiirematel tööpäevadel poes asendajaks olnud, poeukse lihtsalt lahti teinud ja seal ise ka juhtumisi kohal viibinud – jällegi – poodi lahti hoidnud. 😀

Aga mingisugust põhimõttelist poe lahti hoidjat me enda tiimi ei taha. Tal oleks meiega väga keeruline.

Tahame inimest, kes saab päriselt aru, mida tähendab väikeettevõtja jaoks see, kui klient otsustab just meie juurde tulla ja kes oskab kliendiga suheldes olla avatud samamoodi nagu ta on avatud suhtluses inimestega, kes on ta lähikondlased.

Nõudmisi meil kandidaadile tegelikult ei ole, sest kui me su raamidesse surume, ei saa me kunagi teada, mil viisil just sina oleksid saanud meid edasi aidata. Küll aga on meie töös vaja osata suhelda, asju omavahel sobitada ja stiliseerida, pildistada, kirjakeeles (enam-vähemgi) korrektselt väljenduda ja palju uusi ideid genereerida, sest inimesel, kes niisuguseid asju heameelega teeb, on meie juures lihtsalt lihtne ja lõbus. Meil on suured töömahud ja -koormus, aga meil on raudpolt alati tore ja lõbus. See on väga oluline konstruktsioonielement meie igapäevatöös.

Misiganes miski, milles just sina hea oled, võib olla sinu võimalus eneseteostuseks. Kui leiad endale väljundi ja sul on idee, milles sa kindel oled, saad selle meie juures kindlasti realiseerida. Tööandjana olen alati uskunud, et arvamuste ja ideede paljusus ning tõenäosus, et teostuseni jõudev idee viib heade tulemusteni, kaalub igaljuhul üle mistahes pisivead või väiksemad läbikukkumised. Meil ei ole raudset õiget ja valet – kui sa ise usud, usume meie ka.

Meie inimesed kasvavad koos ettevõtte kasvuga. Kui kasvab käive, kasvavad sissetulekud. Heade tulemuste korral makstakse esmajoones välja boonused. Meie neljas tiimiliige hakkab lisaks põhipalgale lisatasu teenima päevakassade pealt – kui poel läheb hästi, läheb hästi ka sinul. Põhjus on lihtne – enne, kui ettevõte hakkab minu kui omaniku taskusse äritulu teenima, kerkivad töötajate palgad päriselt konkurentsivõimelisteks. See on minu jaoks oluline eesmärk.

Samas peab kandidaat mõistma, mida tähendab ettevõtlus ja missugused on miinused niisuguses kasvavas ettevõttes töötamise juures. Põhipalk on madal, sest kui me püsikulusid madalatena ei hoia, riskime põhjakäimisega. Inimene, kes meil töötab, mõistab, misasi on palgafond ja kustkohast see tuleb – ta saab aru, et selleks, et saaksid tõusta sissetulekud, on vaja teha aktiivselt tööd ja leida pidevalt uusi võimalusi, süsteeme ja nutikaid lahendusi, mille läbi kasv tagada. Pastakas ei kuku kell viis ja ehkki töökaaslased on a-la-ti valmis lahendama mistahes ootamatult tekkinud probleemi (haiged lapsed või muud argijamad), tähendab see ka, et vahel tuleb endast anda rohkem, kui töölepingus kirjas. Vahel harva isegi kella kolmeni öösel.

See on põhimõtteliselt ettevõtluskogemus. Lihtsalt ilma riskita. 🙂

Postituse pildid on kõik tehtud Evelin Virnase poolt – teadsin, et tahan tiimipildid temal teha lasta, sest ta oskab esiteks nii hästi juhendada-sättida ja teiseks inimesi pildistada nii, et nad ise ka pilte vaadates oma välimusega rahul on. Samas on välimusega muidugi lihtne rahul olla ka kui maailma parim sõbranna ja jumestuskunstnik Ethel (foto)meigi teeb. 🙂

Värskelt tegevjuhiks edutatud Andra, kes hoiab masina igapäevaselt töös. Veendub, et lepingud oleks sõlmitud, arved makstud (nii sissetulevad kui väljaminevad ja et viimaseid oleks kordades rohkem :D) ja töö käiks nagu laevaköögis!

Lisaks poes klientide tervitamisele ja abistamisele kuulub tööülesannete hulka ka e-poe tellimuste haldamine ning pakkimine. Kui oskad kauba kasutatud pakendi”sodisse” (me püüame võimalikult vähe prügi tekitada, see on ka sinu jaoks elementaarne, onju?) mähkida nii, et see visuaalselt ilus välja näeb, saad boonuspunkti!

Andra tahtis ka õla alla panna ja kirjutas oma tööst Kukupesas järgmiselt:

“Kukupesa ei ole kindlasti koht kuhu tööle tulles võib ootamatult avastada ennast järjest pankadesse erinevaid kontosid tegemas, sest kontod saavad muudkui raha täis. Küll aga võib ennast väga kiirelt avastada mõtlemast, et issand… kas ma üldse oma senise elu jooksul olen nii palju õppinud kui nende aastate jooksul, mis olen Kukupesas tööl olnud?

Ma ei saa salata, et suurel osal minu lähedastest ei olnud alguses suut usku sellesse ettevõttesse, aga vaata vaid! Tänaseks oleme me saavutanud nii palju ja nii palju on veel ees. Muudkui mõtlen, et tahaks juba kiirelt saada ühe projektiga ühele poole, sest uued ja vähemalt sama põnevad ootavad ees. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ütelusest, et issand, tööpäev lendas nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi ja alati mõelnud, et mismõttes inimesed on vabatahtlikult kauem tööl?

Tänasel päeval avastan ma ennast igakord kell seitse, kui pood suletakse, veel arvuti taga ja mõtlen, et jessas kui kiiresti see päev läks ning et ei suuda juba järgmist päeva ära oodata. See loominguline vabadus ja tunne, et ma olen päriselt oluline ja minuga arvestatakse, kaalub üle igasuguse rahasumma. Ja hei, olgem ausad, ega me ju tegelikult rahaga ei koonerda, kui keegi on oma tööd tublisti teinud. Ikka märkame ja kiidame ja maksame rahas välja ka. Ma tunnen, et ma olen vajalik (väärt umbes 1000€), ma tunnen, et minuga arvestatakse (väärt umbes 1000€), ma õpin IGAPÄEV midagi uut (palju see ülikooli õppemaks ongi?), ma kohtun niii kohutavalt lahedate inimestega ja saan suhelda nii inspireerivate inimestega, kellel igaühel on oma nii põnev lugu (väärt umbes 10 000€), nipet-näpet asjad juurde, ja ongi käes üks korralik keskmise eestlase aastapalk.”

Kätlin ei saanud ka kehvem olla ning lisas oma vaatevinklist:

“Kui ma lastega kodune olles mõtlesin oma tulevikule ja sellele, mis tööd ma võiksin ükskord teha, siis oli mul kaks mõtet. Üks, et ma oleksin ise endale tööandjaks ning teine, et ma töötaksin mõnes väikeses disaini/kunsti/loominguga tegelevas ettevõttes. Nüüdseks ongi need unistused täitunud, natukene isegi mõlemad! Mulle tundus juba tollal see elu, kus sa ehitad midagi, oled varvastest juusteotsteni seotud, tegutsed selle nimel, et kellegi annet/tooteid, millesse sa ise kogu täiega usud, inimesteni viia… see kõik tundus lihtsalt meeletult köitev ja nii MINA. Nüüdseks ma tean, et ma ei suutnud sel hetkel kujutada ette pooltki sellest, kui äge ja arendav ja põnev see kõik tegelikult olema saab. Seetõttu ma loodan, et meie superägeda tiimiga liitub keegi, kes on minuga samal arvamusel ning valmis seda teekonda tähtede poole meiega kaasa tegema. Kogu selle ilu ja valuga!”

Jube pikk postitus sai. Igatahes oleme me sinu jaoks valmis – kesiganes sa ka pole. Kirjuta mulle aadressil kandideeri[ät]kukupesa.ee ja saada mulle oma CV kui see on hea ja asjalik CV, mis näitab, missugune andekas ja kogenud inimene sa oled. Kui see on niisama umbropsu kirja pandud ning veidi üle paisutatud üllitis, mille pool-sunniviisiliselt ära tegid, siis ära saada. Hästi sõnastatud (kasvõi vabas vormis) motivatsioonikiri on niikuinii A ja O. Kui nähtu meile meeldib, kutsume sind oma kollektiivi ja töökohaga tutvuma, et sina saaksid tunnetada, kas see töö sulle sobib. Aga kui sa oled meie inimene, siis ilmselt taipame me seda juba varem… 🙂

Ülalpeetavale pangalaenu?

February 2, 2019~ minu väike ettevõte, pesapunumine

H helistas just ühe hästi ilusa maja hästi mõttetu (üksikud pildid ja null infot) müügikuulutuse peale selle üles pannud maaklerile, et lisaküsimusi esitada. Juri-nimeline maakler küsis esimese asjana H käest, ega viimane juhtumisi vene keelt ei räägi, aga kuna H arvas, et ta Juri emakeelt pigem sama halvasti räägib kui Juri tema oma, tõotas maaklerihärra, et helistab poole tunni pärast tagasi. Tagasi helistas Juri asemel keegi naisterahvas, kes küll eesti keelt rääkis, aga kõnealuse maja kohta mitte muhvigi ei teadnud. Selgus, et ka talle kõrvalt infot edastanud Juri pigem ei tea. Nii naljakas – tõesti paistab vahva majake, aga ilmselgelt ei jõua me sedasi mitte iialgi selle ostuni. Miks kinnisvara sellisele maaklerile usaldatakse? 😀

“Kuule, Juri ütles, et seal majas on vedelküte… aga… mis see eesti keeles on?”

Aga mitte Jurist ja tema ustavast sidekickist ei tahtnud ma täna rääkida. Et ma tegin just Instagrami story‘s küsimuste ja vastuste vooru (megatoredad küsimused, aitäh teile, panin oma profiilile highlightide alla kõik tallele ka, kui peaksite tahtma järgi lugeda), jäi mul sealt silma ka küsimus pangalaenu taotlemise protsessi kohta ja kuna ma olen pigem ülalpeetav (loe: väikeettevõtja) kui mitte, on võib-olla huvitav seda teekonda kaasteelistele-saatusekaaslastele pisut avada. 🙂

Kui meie praeguse kodu ostu finantseeris 44% ulatuses minu korteri müügist saadud raha, võttis H ülejäänu rahastamiseks kodulaenu oma nimele. Ja tol ajal poleks ma eriti millekski kõlvanud kah – Kukupesa oli veel liiga noor ja käive tunduvalt väiksem, rääkimata selest, et ma endale tasu välja maksmise asemel kõik tulu ettevõtte kasvu reinvesteerisin. Sealhulgas igakuise tasu, mida teenisin lätlastelt lapsevanematele suunatud internetiportaali haldamise, arendamise ja videotoimetajaks olemise eest.

Harilik ülalpeetav pereema. Vähemalt paberi peal.

Järgmise sammu (milleks on tulevikuks piisavalt suur eramaja) astumiseks peame täna, kaks aastat hiljem, igaljuhul jõud ühendama ja ega ma ausalt öeldes liiga enesekindel ei olnud. Minu vaatevinklist on Kukupesa ikka veel nagu mängult, mitte nagu päriskasumit teeniv pärisettevõte, ja nii olin ma üsna kindel, et see ka panga silmis sedasi paistab. Pealegi ei ole väikeettevõtjad pankade lemmik-laenutaotlejad – isegi kui endale regulaarselt töötasu maksta, on noor mikroettevõte teoorias ikkagi piisavalt ebastabiilne tuluallikas. Eriti 30 aasta perspektiivis. Samas jällegi olime me ka kaks aastat tagasi praguse kodu ostu eel täiesti kindlad, et me seda endale lubada ei saa – meil puudus reaalne ülevaade oma sissetulekutest-väljaminekutest ning tegelik arusaam oma finantsvõimekusest. Nii et kui me tookordsest kogemusest üldse midagi õppisime, siis seda, et endale kuskilt kohvipaksu pealt mingeid ettekujutusi luua pole mõtet – tuleb minna ja küsida! Seda enam, et nii H igakuine töötasu kui ka Kukupesa käive on kordades kasvanud.

H esitas siis laenutaotlused. Kõigepealt panka, kust meie praeguse kodu soetamiseks laen võetud sai: Luminori. Seejärel LHV’sse, siis Swedbanki, Coopi ja lõpetuseks SEB’sse.

Luminoriga ühendust võttes pakuti H’le alustuseks aega minna panka kohapeale laenunõustamisele. Kokkulepitud ajal öeldi, et haldur on haige, ja soovitati tulla nädal hiljem tagasi. Kui ta siis kohale läks, polnud haldurit jätkuvalt, aga teda asendanud töötaja ütles, et laenu võib saada küll, aga palus meil haldurile siiski kirjutada, et detaile täpsustada. Kolm nädalat hiljem saime oma haldurilt kõne, mille käigus selgus, et annavad laenu küll, aga intress on sama, mis meil praegu, ja tegelikult ei taha nad eraklientidega üldse väga tegemist teha – seda enam, kui konkureerivad pangad paremaid tingimusi pakuvad.

Kogemus LHV‘iga oli, nagu eelmiselgi korral, tõsiselt meeldiv, asjalik, kliendisõbralik ja positiivne. Kohe pärast seda kui Viimsi maja vaatamas käisime, helistas H ja uuris maad. Noormees teiselpool toru andis vajalikud juhtnöörid ja samal päeval esitas H taotluse. Järgmisel tuli juba vastus, milles paluti minu kui kaastaotleja konto väljavõtteid ning ettevõtte kasumiaruannet ning bilanssi, mis poleks vanemad kui kaks kuud. Ehkki nemad lisaküsimusi ei esitanud, saatsin siiski aruannete ja väljavõtetega (lisaks igapäevakontole ka säästukonto) ühes ka nö “motivatsioonikirja”, milles avasin pisut ettevõtte tausta, finantskohustusi (mida pole), igakuiseid püsikulusid, tulevikuplaane, viimaste aastate suurimaid muudatusi jms. Bilanss on meil ilus ja kasumiaruanne samuti, ent tahtsin lisaks neile ka rõhutada, kui madalad on meie igakuised püsikulud, millised suurimad kliendid ja millised potentsiaalsed arengusuunad. Paar päeva pärast info saatmist panka tuli vastus koos pakkumisega. LHV on nõus meile laenu andma.

Swedbank, kes H eelmisel korral laenu taotledes lugupidavalt, aga siiski sirgjoones kuu peale saatis, ei tundunud vana kogemuse taustal kuigi lootustandev võimalus pangalaenu saamiseks. Minu peas oli see pank kõige vähetõenäolisem tee koduostu finantseerimiseni. Suur oli minu üllatus, kui H taotluse peale tuli mulle laenuhaldurilt kiri, milles ta minult lisaks bilansile ja kasumiaruendele ka ettevõtte kohta terve rea täpsustavaid küsimusi küsis. Minu jaoks oli see, et ta süveneda viitsis, ülisümpaatne ja – olgem ausad – ka päris lootustandev.

Kukupesa 2017 – käive 30 938,80€ (LINK) Poster “Maakaart (tint)” siiani meie valikus!

Ettevõtte tegevust puudutad küsimused, millele haldur vastust tahtis, olid:

– Ettevõtte tegevusvaldkond
– Töötajate arv
– Ettevõtte suuremad kliendid ja partnerid
– Info klientide ja partnerite maksekäitumise kohta
– Kas ettevõttel on laenusid (kui on siis mis summas ja mis tähtajaga)
– Ülevaade viimaste aastate olulisemate muudatuste osas ning
arenguplaanid tulevikuks

Esimene kiri, mille ma vastuseks kirjutasin, oli totaalne eepos, megadetailne ülevaade, ja kohe pärast “send” vajutamist logis meilikast mind millegipärast välja ning kogu kupatus kadus. Ka draftina polnud ridagi salvestatud. Jõhker lootusetuse tunne tuli peale, aga teadsin, et kui ma oma suure tüdruku pükse kohe jalga ei pane ja otsast ei alusta, saab selle juurde naasmine veel vaevalisem olema. Ropendasin ja tundsin endale kaasa ja soigusin, aga ära tegin. Mulle tundub, et tänu sellele, et tegu oli uusversiooniga, sai see kompaktsem ja asjalikum. Muu asisema info hulgas kirjutasin tulevikuplaanide kohta nii:

“Viimaste aastate olulisim muudatus on füüsilise esinduskaupluse avamine möödunud suvel – sellesse tehtud investeeringud on end igati õigustanud ja meie ettevõttele hüppelise kasvu taganud. Äärmiselt madalate ülalpidamiskuludega kauplus (päevakassad ületavad sageli terve kuu üüri ning enamus kõrvalkulusid on rendihinna sees) on igapäevaselt avatud ja toodab üle igasuguste ootuste head kasumit. Tänu sellele oleme saanud palgata kaks uut töötajat, kelle abil saame ellu viia arenguplaane, mis varemalt töökäte puuduse taha jäänud on. Nende hulgas enamate edasimüüjate juurde laienemine, toodete ja teenuste haarde laiendamine (vajaduspõhisuse läbi jätkusuutlikkuse tagamine) ja välisturgudele sisenemine. Oleme soetanud tehnikat, mille abil saame osa teenuseid, mida varemalt partneritelt sisse ostsime, ise ootetööna ära teha – näiteks kruusipressid ja sublimatsiooniprinteri, et saaksime eritellimustööna valmivaid kruuse (mida novembris isadepäeva aegu mitusada müüsime) ootetööna valmis teha. Ka tahame tulevikus fototrükiteenust pakkuda, et lisaks sisustus- ja kingipoele ka fotopoena toimida.”

Ja kui haldur vastas, tänas ta mind põhjalikult esitatud info eest, küsis ühe mu ürgvana maksehäire kohta (your girl ei saanud oma iseseisva eluga teismeeas just liiga hästi hakkama) ja teatas lõpuks, et Swedbank on valmis meile laenu andma. Woop! Tagantjärgi tegelikult meenus, et olen varemgi kuulnud sellest, kuidas Swedbank jalapealt keeldumise asemel väikeettevõtjatelt lisainfot küsib ja teemasse süveneda viitsib. Hästi tore ja lugupidav suhtumine mu meelest, niisugune detailidesse süvenemine. Olen neile selle eest väga tänulik ja tunnen ennast kohe poole edukamana… 😛

Kukupesa 2018 – käive kolmekordne e. 94 237,27€. Hüppelise kasvu ja suurte investeeringute aasta, töötajate palkamise aasta, füüsilise poe avamise aasta, tootevaliku laiendamise aasta, riigikassasse uhke portsu maksude maksmise aasta. Neile, kes loevad “käive” ja mõtlevad “rikkus”, tõlkeks: absoluutselt mitte äritulu dividendides välja maksmise aasta. 😀
Aga nii äge ju! Meil on nii lahe pood, kus käib nii palju nii mõnusaid inimesi, kes kiidavad, et meil on ägedad asjad ja odavad hinnad. Muusika meie kõrvadele! Panime just käesoleva aasta eesmärgi paika – Andra arvas, et 200 000€ käive tuleb “lõdva randmega” ja arvas, et 250 000€ on parem väljakutse! Tore oleks, saaks palkasid tõsta. 🙂

Coop niisuguses summas laene väidetavalt üldse ei väljasta ja intresski oli röögatu – pea 4%.

SEB helistas mulle üsna pea pärast seda kui H laenutaotluse esitas. See oli mu elu kõige veidram (kümme sekundit kestnud) telefonikõne:

“Tere, helistan teile SEB pangast. Olete siia H.V. kodulaenu kaastaotlejana märgitud?”
“Tere!”
“Kas olete mujalt ka uurinud, kas teised pangad on nõus teile laenu andma?”
“Jah, LHV ja Swedbank on soostunud meile laenu andma.”
“Väga hea, siis teate arvestada, et meilt pakkumist ei tule!”

See reipal häälel lausutud teadaanne võttis mu täiesti sõnatuks, vastasel korral oleksin ma ikka täpsustust ka küsinud, mitte kokutanud, et aitäh ja head aega. Nii kummaline viis, kuidas pakkumise tegemisest keelduda!

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et läks päris hästi? Natukene ikka ei taha üldse end päriselt selle protsessi sisse mõelda, sest see tundub nii habras ja ebatõenäoline – isegi nüüd, pärast seda kui kaks positiivset vastust taotlusele käes on. Mine sa tea, mis juhtuda võib – kuni raha käes ja notaris käidud pole, on tunne, et kõik see on nagu… narrimine? Et nad ütlevad küll, et annavad, aga tegelikult mõtlevad pärast ümber?

No ja narrimisest ja ümbermõtlemisest kaugel ei ole ka see, et maja müüjad meile vastust anda ei taha, sest omavahel kokkuleppele ei saa. Mis puhtinimlikult on nii mõistetav ja sellepärast ei taha me neid ka üldse survestada – see on selletagi piisavalt keeruline olukord, milles olla – aga kärsituna oma mätta otsas istudes on ootaja aeg ikka kole pikk…

Nagu te postituse algusest välja lugeda võisite, kammime me pidevalt kinnisvaraturgu ja iga päevaga tundub see Viimsi maja, millest siin teile ka rääkinud oleme, üha rohkem meie kodu moodi. Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et juba sinna kolida saaksime. Niisugune igatsus on tekkinud selle järele. Aga ma ei julge seda igatsust enne oma südamesse lasta kui miskigi kindel on.

Rääkige mulle ka oma koduostu- ja pangalaenusaagasid. Kas olete kunagi pangast esialgu jaatava ja hiljem ikkagi ootamatult eitava vastuse saanud? Kas olete ise väikeettevõtjatena laenu taotlenud? Kus kõige positiivsemat ja tähelepanelikumat suhtumist kogenud olete?

Kroonprintsess 7: Õuduste pidu

January 20, 2019~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: sünd

Ebaselge, miks see tont *dab*ib, aga suht kindel, et ta ei tea täpselt, mida see tähendab. Kas keegi üldse teab, mida *dab*imine tähendab?

Juba eelmise aasta märtsist saati oli lapsele selge, et järgmine aasta tuleb kindla peale õuduste pidu. Tõime raamatukogust raamatuid ja nende seas ka õudusjuttude kogumiku, mis teda tohutult inspireeris. Me oleme nüüd sealmaal, et ponid ja printsessid ja haldjad ja ükssarvikud on vahvad küll, aga nõiad ja vampiirid ja kummituslikud olendid meeldivad eriti.

Ühesõnaga oli mul peaaegu aasta aega valmistuda… aga peo korraldamisega tegelema hakkasin ikkagi eelmisel õhtul. 😀 Sest millal siis veel haigeks jääda kui vahetult enne lapse sünnipäevapeo korraldamist, onju?

Aga ega selles midagi keerulist olnudki. Tuli Halloweeni ajal ostetud ämblikuvõrgud välja kraamida, mõned paberist ämblikud ja nahkhiired välja lõigata, plakatid-sildid kujundada ja välja trükkida ning see kõik mööda maja laiali loopida. Põhimõtteliselt. 😀 Ma võin küll suur perfektsionist olla, aga tegelikult olen ma ka üsna osav minnalaskja – mul võib olla mingi idee sellest, kuidas ma ideaalis tahaksin, et kõik oleks, aga kui mul ei ole aega ja jaksu, siis ma lihtsalt võtan põdemise ja stressamise asemel kätte ja teen ruttu puusalt midagi ära ja olen sellega rahul.

Esimest aastat ei olnud ma planeerinud ei mängujuhti, näomaalingutädi ega tegevusi – nägin eelmisel aastal, et lapsed on kõige õnnelikumad siis, kui nad vabalt mängida saavad ja liigne Ära Korraldamine on nende jaoks pigem tüütu. Siiski varusime ploki WC-paberit, et kui asi käest ära läheb, saame panna nad võistkondadena aja peale teineteist zombie’deks mähkima. No et midagigi oleks. Ja isegi selleks ei olnud lõpuks vajadust!

Söökidest said lauale kõige prostamad lastesünnipäeva-toidud harilik makaronisalat, varbakesteks lõigatud viinerid, porgand-kurk-paprika-nuikapsas dipikastme ja guacamolega, kondikujulised lehttaigna-juustuküpsised ja mozzarellakirsside-pesto-oliividega “silmamunad”. Tordi tellimise asemel tegime Virsikuga kahekesi hiigelsuure küpsisetordi, mille katsime šokolaadiganache’iga, mille peale tegime valge šokolaadi ganache’ist ämblikuvõrgu. Tort ei olnud mingisugune eriline kunstiteos ja sai minu maitsele kuivavõitu, aga lapsed sõid ja tordivulkaanid sai ka külge panna, nii et oma eesmärki ta igatahes täitis. Ei pidanud kuskilt tordimeistrit taga ajama ja end vaeseks maksma ja ülisuva ka ausalt öeldes. Pealegi olen ma elus ainult ühe korra sünnipäevatorti tõeliselt nautinud ja see oli Olga tehtud. Enamus teisi torti võivad sama hästi olemata olla. 😀

Kuna lastel on kombeks sauna mängima ronida (seal on pime koobas ja pime ja põnev), tegingi saunast õuduste peo jaoks õuduste koopa. Panin uksele kummituste eest hoiatavad sildid, riputasin igalepoole ämblikuvõrke, ukse ümber ja saunalava alla vahele sinise valgusvooliku ja bluetooth-kõlarist mängima õudse taustamuusikaga Youtube’i playlisti. Päris jube sai ausalt öeldes – endalgi hakkas nende õõvastavate helide peale kõhe…

Seal siis käidi õudusjutte rääkimas. Ma mõtlesin ise ka, et hüppan viivuks õuduste koopast läbi ja valin internetist välja mõne loo, mida neile jutustada. Kui te arvate, et ma neile ühe loo rääkimisega piirduda sain, siis te eksite – õhtu otsa käidi mul kannul ja muudkui nuiati, et ma veel ja veel loeks. Eriti ei kurda – mul oli endal ka lõbus ja põnev neid hirmutada. Aga ma võõraid lapsi päris ogaraks kollitada ei julgenud ka, nii et ma pidin paljusid rõvedamaid lugusid ikkagi lapsesõbralikuks tuunima. Mispeale need seitsmeaastased siis ohkisid ja virisesid, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav… mis siis, et laest verd tilkus ja riidekapist tuli välja valge külm käsi ja… brrrrr…

Lemmiklugu oli lõpuks ikkagi Suur Karvane Varvas (kõlab eesti keeles nii võrratult hästi ka kõigele krooniks) sest see on lihtsalt nii absurdne ja naljakas, aga samas alguses ikkagi rõve ja hirmus. Hästi lõbus on kollijuttudesse sisse elada, vahepeal kurjakuulutavalt vaikselt jutustada ja siis ootamatult karjatada, pikki pause teha ja siis natukene ehmatada… eriti hulluks tegid asja need taustal kõlavad heliefektid. Ma hakkasin omaenda räägitud lugusid ise vahepeal rohkem kartma kui mu koolieelikutest koosnev publik. 😀

Meie lapsel on igatahes imetoredad sõbrad ja meil oli imetore pidu. Vahepeal hullult vali – neljatunnist lakkamatut ja läbilõikavat kriiskamist oli ju tegelikult ka oodata – aga hästi lõbus. Kõiksugu kolle oli siin – nõiad, zombied, vampiirid, üks nahkhiir, kummitus… tõsiselt kirju seltskond! Ise ostsin endale möödunud aastal hoidjapreili sünnaks professor McGonagalli kostüümi, mille endale kaltsukast komplekteerisin ja mis oli mul nüüd kolmandat korda kasutusel. Esimest korda Harry Potteri teemapeol (kus ma, muide, parima kostüümi eest auhinna sain), teist korda Halloweenil perega trick-or-treatimas käies ja kolmandat korda nüüd – ma ei kanna oma peokleitegi nii sageli!

Me ise pigem ei armasta lastele raha kinkida, aga kuna E tõesti unistab Disneylandi sõitmisest ja me just hiljuti ta kassast raha lugesime, et teada saada, kui palju tal oma lennupiletitest puudu on, kirjutasimegi kutsele sellestsamast unistusest. Ja sõbrad tõidki talle unistuse jupp maad lähemale, nii et hästi armas ja tore minu meelest. Ta oli sellest väga elevil. Ja oma lilledest. Ja hoidjapreili toodud temanimelisest pojengilõhnalisest küünlast, seda ta oli endale ise palunud.

Et siis seitse, jah? Hullumaja, kus aeg lendab!

Reedeõhtuseid mõtteid

January 18, 2019~ chit-chat

Lobiseks veits? Lobiseme.

… võtsin paar päeva tagasi Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud “Ma armastasin terroristi” ja lugesin paari hingetõmbega läbi. See nüüd painab mind, istub mu hinge peal ja paneb mind mõtlema asjade üle, millele mõtlemine tekitab eriti lootusetu ja abitu tunde. Tunde, et see kõik ei saa iialgi otsa, et kuni maailmas on väärkoheldud ja seeläbi mõjutatavaid inimesi, ongi see kõik nii reaalne. Lugesin seda Elisa raamatu rakendusest, kus vist ei ole just kõiki maailma raamatuid, mida ma lugeda tahaks, aga kuna see on nii lihtsasti kättesaadav ja ma muul kujul praeguse elutempo juures lugeda ei jõuaks ega viitsiks, siis see on mulle päris hea lahendus. Ma muidugi ei tea, palju ma selle eest maksan (superhüper #Kogumispäevik minust, I know…), aga kuna meil ei olnud Küprosel piisavalt unejuturaamatuid kaasas, sai see siis tellitud ja on nüüd päris kasulikuks kujunenud. Raamat pole superladusalt või mahlakalt kirjutatud, aga on – nagu kirjelduski ütleb – ainus omasugune. Aus ja toores ja julge ja ühteaegu nii hirmutav kui ka tülgastust- ja põnevusttekitav. Õõk.

Küprosest rääkides: mul on pooled pildid ja jutud veel postitamata – ei jõudnud enne jõule. Võiks ikkagi ära teha või see on pigem *old news*? 😀

… meil on jõulukuusk ikka veel toas. Istusime ükspäev nõutute nägudega, vaatasime teda ja H küsis: “agaaa… äkki me ostsime kogemata kunstkuuse?” Kui ta sedasi edasi laseb, saab temast juunis jaanituld teha. 😀 Tegelikult tuleb ta täna välja tõsta, sest E’l on homme sünnipäeva-teemapidu ja ma ei näe, et see jõuluehteis kuusk väga ämblikuvõrkude jm Väga Õudsete Asjadega harmoneeruks.

… tundsin täna esimest päeva sel nädalal, et mul hakkab eluvaim sisse tulema, aga see tähendas ka kogu nädala tööasjade poisuga kahekesi kodus olles ära tegemist. Pulss oli vahepeal päris kõrge, aga tehtud sain! Seda enam, et väike ärra on niisuguses vanuses, et temaga on lihtsalt lõbus koos olla – ei mingit jantimist või klammerdumist või läbi peanaha inisemist. Tuleb kaissu kui tahab, toimetab omaette kui tahab. Jällegi – ei ole nii naiivne, et loota, et see periood kuigi kaua kestab, aga naudin, kuni saan. 🙂

… “tänu” haigestumisele ei ole ma jõudnud ka E sünnipäevaga tegeleda rohkem kui et saatsin u. kaks nädalat tagasi välja kutsed. Ei mingeid kaunistusi, ei mingit menüüd, ei mingit plaani mängudeks. Kõik tuli täna poole päevaga valmis visata, et kauaoodatud Õuduste Pidu ikkagi võimalikult vinge saaks. Lõikan välja mõned nahkhiired ja ämblikud, leiutan vanadest kardinatest lae alla mõned kummitused ja püüan tordiglasuuri sisse ämblikuvõrgu tekitada… ma usun, et E on rahul igaljuhul. Pean kuidagi leidma mingi tasakaalustatud versiooni – et poleks liiga titekas, aga et nii üle võlli ei pane, et pooled külalised meie peost lapsepõlvetrauma saavad. 😀

… traumadest: miks on lapse südamevalu iga aastaga järjest väljakannatamatum? Kumbki E maailma parimatest sõpradest ei saa homme ta sünnipäevale tulla ja sissepoole-elaja nagu ta on, püüdis ta selle teadaande peale end vaos hoida ja mõistvalt noogutada, aga mina ju nägin, kuidas tal vajus igasugune elurõõm näost ära ja silmad valgusid vett täis. Ta lihtsalt nii hullult ootab ja armastab just neid Päris Oma Inimesi (harukordne, minu meelest, nii nooreas eas niisugused sõbrad leida) ja nutab alati, kui nad lahkuvad, kummatigi veel siis, kui nad üleüldse tulla ei saa. Ta saab ju tegelikult aru ja midagi polegi tegelikult katki, aga ma tean kui väga ta oma pidu ja oma sõpru ootab ja seee murrraaab muuu süüüüdaaaameeeee. :'(

… H pidi minema poodi sünnipäevakraami ostma, aga ta vist hoopis jäi poisu kõrvale magama. Hästi läheb!

… meil on kahest pangast käes vastus laenutaotlusele ja kolmest veel ootame vastust. Pangad pole muidugi ainsad, kellelt meil vastuseid vaja on – müüjad pole veel omavahel kokkuleppele jõudnud ja nii me oleme standby peal ja saame oma otsust veel ja veel ja veel vaagida. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen vaagimise faasist ammu möödas ja juba otsapidi kärsituseni jõudnud… Ükskord näen unes, kuidas seinu värvin, teinepäev seda, kuidas kogemata müüjad maja salaja teistele potentsiaalsetele ostjatele tutvustades teolt tabame ja solvume. 😀 Täiesti irratsionaalne ja totter, aga that’s where we’re at right now. Viimane info on see, et uuel nädalal selgub. Eks ma siis annan teada!

… kas te saate aru, et ma olen kohe kooliealise lapse ema? Mina ei saa. Täiesti absoluutselt hoomamatult sürr. Kahe kooli katsetel on ta juba kirjas ja meie H’ga natukene juba vaidleme ka. Mina ei taha last eriti Lütseumisse panna ja tema ei luba mul VHK’d kaaluda. 😀 Aga mis MÕTTES katsed, mis MÕTTES kooli, mis MÕTTES minu laps on nii suur? Ja eks ma natukene ikka pabistan ka, et mismoodi tal seal katsetel minna võiks. Loeb ja kirjutab ta juba ammu, arvutab ja tekstülesandeid lahendab justkui ka, aga näiteks etteütlust pole me temaga kunagi teinud. Kas esimese klassi katsete puhul loeb etteütluses ka õigekiri? Ma kirjutasin koolikatsetel etteütlust viimati… ee… ammu, nii et ma ei mäleta täpselt, kuidas see asi käis. 😀 Te teate või?

… ma saan nädala pärast 28! Olen väga üllatunud, et 20ndate sisse nii palju aastaid ja elu mahub – tunne on selline, nagu oleks kuskilt lisa-aastaid juurde saanud. Sünnipäeva tähistada ma kuidagi eriti ei plaani, sest 26. jaanuaril on meie juures järgmine OKR (Our Kitchens Rule, meie kaheksapealise seltskonna viis aastat kestnud õhtusöökide traditsioon) ja seekord on väljakutseks serveerida viiekäiguline õhtusöök. Ma ei tea, kes see hull oli, kelle idee see viiekäiguline menüü oli (see hull olin mina), aga mul pole õrna aimugi, mis sellest saab. Ideid? 😀

Ma võiks nüüd lobisemise asemel koristama hakata ja kuidagi homseks valmistuda, aga ma lihtsalt ei jaksa. Tahaks puhata ja mängida. Toidupoed suletakse ka kohe, nii et… homme siis, jah? 😀 Hästi. Jõuab. #procrastinationnation

#10yearchallenge: Kolm postitust

January 18, 2019~ chit-chat

Viimasel ajal on Instagramis käimas kümne aasta taguste piltide jagamise väljakutse ja kui mul endast tollest ajast pilte üldse pole, on mul terve posu kümne (ja enama) aasta jooksul kirjutatud blogipostitusi. Ammu juba mõtlen, et peaks paremaid palu sellest blogist jagama ja kui Madli just niisuguse postituse tegi, mõtlesin ka, et paremat aega vanade postituste siia normaalse täisväärtusliku täiskasvanuelu vahele suskamiseks igatahes ei tule. 😀

Käisime Andraga hiljuti Viimsi spaas ja enne uinumist lugesin talle oma vanast blogist jupikesi ette. Ehkki rõlgemad postitused olid parooli all, olen ikkagi üsna üllatunud, missugust materjali inimene avalikkuse ette paiskama võimeline oli. Mõned mahlakamad neist niisugused, et mu huuled neid valju häälega välja ütlema ei väändunud – pidin nende jagamiseks lihtsalt telefoni Andra kätte andma. Ta tundis ka, et peaks peale niisuguste asjade nägemist silmi pesema minema…

Ja ehkki see blogi oli võib-olla piiiiiisut liiga avameelne (ma neid kõige hullemaid siia siiski panna ei saa, trust me on this one), olen ma siiski rahul, et ma ennast tol ajal vähemalt inimese moodi väljendasin. Postituste sisu pole võib-olla kiita, aga mis siin ikka tehtud kahetseda. Vähemalt ei kirjutanud nagu pooletoobine. 🙂

Mina ja üks imelisemaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen, 2009. aasta kevadel teel Prantsusmaale praktikale.

“And he’s quick with a joke or to light up your smoke, but there’s someplace that he’d rather be.” (diibid laulusõnapealkirjad olid tol ajal the shit – toim.)

8. jaanuar 2009

Möödunud aastast kokkuvõtet põhimõtteliselt ei tee, sest kõigest märkimisväärsest olen teile juba rääkinud. Niisiis jääksid alles kurvemad mälestused, mille üles tähendamine ilmselgelt liiga palju energiat nõuaks. Aasta jook oli alkohol, aasta patt ahelsuitsetamine ja aasta lemmiktegevus… rumalused.

Selle kurikuulsa Aasta viimane nädal möödus nii, nagu ta tavaliselt ikka mööda saadetakse. Jõulud veetsin vanaema juures lookas söögilaua taga väga värvika peredraama saatel, et hiljem võtta kaenla alla “vanema õe” jõulukink (viinapudel, “ikra”, LD slims ja peotäis kondoome) ja talle külla sõita. Kahjuks möödus sealveedetud aeg nii väiksemat kui ka suuremat sorti arusaamatuste ja konfliktide tähe all ja tagantjärele meenutades oleks ilmselgelt olnud targem see käik ära jätta. Muidugi oli südantsoojendav hirmunult vaadata tänaval vastu jooksvat M, kelle ilmselge plaan oli mind asfaldile pikali joosta ning hiljem näha nii mitut nii mõnusat tegelast ta elutoas viina võtmas. Otseloomulikult ei puudunud ka jõulukink stiilis viinapudeli külge seotud suitsupakk ja L joonistatud jõulukaart…

Päev hiljem sõitsin Otepääle. E helistas päeva jooksul korduvalt, et kas ikka tulen ja kuidas ma ikka selle bussi peale saan ja nii edasi ja nii tagasi. Piduliku saabumise krooniks oli muidugi see, et noormees ise oli läinud oma crew‘ga Tartusse tina panema. Niisiis tuleks siinkohal avalikult tänada M, kes võttis heast peast vaevaks mulle vastu tulla. Vastasel korral istuks ilmselgelt siiamaani seal ja nutaks verd. Ma ei olnud E peale sugugi vihane, pigem üdini kurb ja hingepõhjani nördinud. Samas oleme temaga ammu tuttavad ja kui ta reaalselt ise ka aru ei saa, miks ma ei mõista, kuidas Otepääle tagasi jõudmine polnud üleüldse tema teha, pole mul mitte mingisugust põhjust ennast selle peale üles kruttida. Nutsin oma pettumusepisarad ära ja järgmisel hommikul ärgates oligi juba kurikuulus 31. detsember. Neile, kes blogi kaua lugenud ja kes mind tunnevad, teavad, et aastavahetus on minu ja E hästi tähtis traditsioon. Traditsioon, mille käigus on tulnud ette nii mõnigi värvikirev intsident, sealhulgas lõbus lugu sellest, kuidas sõbrake mulle kannaga molli andis. Jah, kogemata.
Hommikul ärgates avastasin, et eelmise päeva hirmus külmetus oli öösel digimuutunud väga raskeks haiguseks. Tänu E ema väga intensiivsele poputamisele ja minu aukartusele alkoholi ees (kaine meel ei ole naljaasi), olin juba kella viieks pestud, mukitud ja igati ära sätitud. Käisime poes käraka järel ja lahkusime sealt *trummipõrin* suure hulga alkoholiga. Sõime veel enne A juurde minekut E vanemlike jõududega õhtust ja kui sõnad peale loetud (kui millegi kohta saab üldse öelda “nagu hane selga vesi”, siis ilmselgelt Eema manitsuste), jõudis kätte pidulik hetk ennast K Passatisse pakkida ja teele asuda.
Maja valgus õhtu jooksul ikka korralikult rahvast täis (siinkohal muidugi tervitaksin V, keda sinna sugugi oodata osanud ei oleks, aga hirmus tore oli näha küll) ja kuigi alkohol alguses ikka üldse ei mekkinud, siis pärast saunaskäiku oleks nagu hirmsas koguses tequilat joonud.
Sellest lõbusast lugulaulust ei saa muidugi välja jätta pajatust sellest, kuidas E mind oma heale sõbrale R juba nädalaid varem maha oli kupeldanud (kah mul kosjasobitaja). R kohtusin esimest korda saunast tulles, meik mööda külgi alla voolamas… hiljem sai muidugi piinlikkust kompenseeritud nii uue krohvikihi, kui lähemate tutvustega. Aga sellest seekord pikemalt ei hakka jutustama.

Mis puutub aastavahetusse kui sellisesse, tuleb nentida, et ega väga pole veel hoomanudki, et oleks aastanumber vahetunud. Viivuks kuuse all O kallistades lõi küll eelnevate aastate nostalgia kaikana pähe, aga tegelikult oli lihtsalt erakordselt vahva pidu ja… kõik.

Muidu ikka special thanks kõigile, kes selle meeldiva koosviibimise nii… kuramuse ägedaks tegid!

***

“Don’t wake me up, I plan on oversleeping.”
11. jaanuar 2009

Veetsin terve oma õhtupooliku küünlavalgel suure teetassi ja oma uue lemmiku chickflick‘i saatel. Kui selle näol pole tegu maaaaailma kõige geniaalsema spin-off’iga, siis ma ei tea, mis sellest veel parem võiks olla. Olen praeguseks ära vaadanud peaaegu terve esimese hooaja ja mulle tundub juba praegu (tegelikult tundus juba pärast esimesi vaadatud osi), et omaenda isiklikku elu ma veel nii pea elama ei saa hakata. Kuramuse seriaalisõltuvus, ma ütlen.

Nüüd on kell igatahes viis hommikul ja susi mind söögu, kui ma praegu 90210 viimaseid kahte osa kusagilt kohe välja ei võlu… coming up next: võlun endale elu.

Ajaleht kukkus just läbi postiluugi esikupõrandale, mis tähendab seda, et kui postiljonid juba tegudel on, peab see olema märk sellest, et on tagumine aeg (05:28) parrele suunduda. Homse… vabandust, selle hetkeni, kui ma endale kunagi täna pärastlõunal kargu alla olen ajanud.
Ilusat… päikesetõusu või midagi!

***

“Külmkapimehest”
19. jaanuar 2009

Hommikul ärkasin 50 minutit varem tänu köögist kostuvale valjule basshäälele, mis kuulus tundmatule ungari härrasmehele (edaspidi Külmkapimees), kes tuli ebareaalselt varajasel kellaajal parandama meie uhiuut külmkappi, mis ilmselgelt otsustas juba varajases eas pensionile minna. Ajasin vihahoos selga riided, pesin hambad ja suutsin selle lühikese aja jooksul genereerida lugematu arvu piinarikkaid viise, kuidas Külmkapimees mõrvata.
Minu kurvastuseks selgus, et Külmkapimees oli igati meeldiv ja erudeeritud inimene ja nii sai hommikukohvi kõrvale sirgeks räägitud nii mõnigi maailma asi.

Elu mul ilmselgelt ei ole, aga enne, kui ma teile sellest vähesestki pikemalt kirjutan, pean hästi oluliseks teiega jagada mu piiritu viha tegelikku põhjustajat. Ilmselgelt pean teile ära rääkima ka margise backgroud story. Kunagi vanadel headel rate.ee aegadel (kui rohi oli tuntavalt rohelisem, kui praegu, I must say) kirjutasin ma enda kohta oma lisainfo-lahtrisse pika (ja karmisõnalise) iseloomustuse. Mis ma siis olla võisin, neliteist? Jah, neliteist.

Eile selgus, et see kirjanduslik üllitis on leidnud endale suure austaja. See neiu siin on võtnud vaevaks see tekst enda “blogisse” kopeerida ja minu nime enda omaga asendada. Kui originaalversioonis algas tekst sõnadega “Nimi on Mirjam ja mul on kõrini igasugustest selleteemalistest lamedatest naljadest”, siis mugandatud versioonis on Kätlinil lihtsalt igasugustest lamedatest naljadest kõrini. Oh neid eluraskusi.

T*ra ma olen meganärvis praegu.

(Rightfully so – neiu kirjutas minu pealt maha terve oma isikliku veebipäeviku – sõnastuse võttis kõik minu pealt, mõned üksikud faktid pani enda kohta asemele. Maha võtmast neiu “oma” kirjatükke muidugi keeldus ja nii riputasin ma andmed koos moluga enda blogisse üles. Kuni ta mu selle eest aastaid hiljem menti andis. Good times. 😀 – toim.)

Olgu-olgu – võib-olla õõõige pisut ikkagi oli piinlik ka. Aga samas pigem lõbus meenutada. Kas teil on oma teismeeast niisugust kullavaramut? Kas tahate, ma jagan neid lugusid teiega teinekordki?

Väikevenna rinnast võõrutamine

January 17, 2019~ emadus, väikevend

Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!

Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.

Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.

Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.

Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.

Muhe kamapalliürask oma loomulikus elukeskkonnas – emme kaisus!

Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.

Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.

Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!

Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.

Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.

Minu taas rahulolev ja särasilmne poisu – rinnavaba, aga õnnelik. 🙂

Osta kodu? Minu plussid ja miinused

January 16, 2019~ pesapunumine

Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise ~~pessimisti~~ realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.

Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.

Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.

Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?

Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…

Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.

Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:

Praeguse kodukandi lähedal asuv uus, kaasaegne ja säästlikke lahendusi täis maja, millel on mitmeid puudusi – neist kõige kaalukam ja murettekitavam on äralõigatus ühistranspordist. Ka ei ole sellel kodul ikkagi piisavalt storage‘it. Samas saab seda lihtsasti juurde ehitada – ruumi selleks on krundil piisavalt.

Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.

Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. ~~Naiivitar…~~

Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…

Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.

Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.

Lastele see maja meeldis, ehkki enne sinnasõitu pandi kolimisele kindel veto. Kroonprintsessi suurim mure on meie imeilusast majatagusest metsast loobumine, mis on muidugi arusaadav – mitte keegi meist ei taha sellest maagilisest vaatest ja vaikusest ja privaatsusest loobuda… Virsik muretseb, et meie praegune kodu jääb kurvaks, sest see on hästi hea ja armas kodu – tema arvates tuleks juhul, kui me oma hullu kolimise plaaniga edasi läheme,
praegune kodu igatahes alles jätta. 😀 Kohapeal olles ja hiiglaslikus aias ringi joostes oli jutt juba teine – seal võiks elada küll. Koju tagasi jõudes vaimustus rauges – nii väga ikkagi kolida ei soovitud.

Viimsis asuv kodu, mis on suur ja kodune kodu, kuid asub mulle võõras kandis ja tähendab suuremaid igakuiseid väljaminekuid.

Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…

Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.

Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.

Viimsi maja perenaise juures imemaitsvat kooki söömas. Kaminas praksus tuli ja tore oli.

Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?

Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?

Oluline pluss: Kodu #2 meeldib lastele rohkem. Täna hommikul tuli Virsik H juurde ja küsis: “issi, millal me Viimsisse kolime?” See maja läks neile niivõrd hinge, et nad sealt lahkudagi ei tahtnud ja nüüd räägivad sellest soojuse ja soosinguga. See on nende puhul harukordne ja kuigi ma ei ole võib-olla suurem asi spiritualist, usun ma siiski, et nemad on võimelised *tunnetam*a, kas kodu on hea kodu või mitte.

Värvisin hennaga juukseid…

January 11, 2019~ arvustus, edevus, juuksed

Kuna ma juuksuris juba kaks aastat käinud ei ole (sest ma… noh… olgem ausad: ei raatsi), olen vahepeal mõelnud kodus juuste värvimisele. Pärast suviseid pleekimisi ja meresoola ja nädalaid (ehitus)tolmu sees, lohakas krunnis juustega poodi ehitades olid juuksed juba tükk aega päris nilbed, mistõttu ostsin poest kaks pakki mingusugust harilikku poejuuksevärvi ja värvisin laigulised ja pleekinud juuksed ühtlaselt tumepruuniks. Värv oli lõpuks ilus ja ühtlane, aga protsess ikka üsna ebameeldiv – natukene haisev värv, erinevate tuubide kokku mökerdamine, nahale sattudes ülikergelt määriv värv (mis tegelikult päris kohe ikkagi päris maha ei tule) ja loputades rõvedalt kuivad, krudisevad ja rikutud juuksed. Pärast kaasasoleva palsami kasutamist on juuksed muidugi imelised, aga miks nad ei peakski imelised olema, kui nad mõnusa libeda silikoonikihi all on… 🙂

Et tavalistes poejuuksevärvides ning nendega kaasasolevates palsamites sisalduvad koostisosad on täpselt niisugused asjad, mida ma oma igapäevaelus vannitoariiulile mitte mingi nipiga ei luba, olen ma juuste värvimisest pikalt hoidunud. Kuni leidsin enda jaoks väga huvitava alternatiivi!

Kuna ma olen täpselt nii glamuurne ja käin täpselt mitte kunagi poes, ostsin juuksevärvid eCoopi allahindluselt. Tegemist on Tints of Nature Henna Cream kodukasutuseks mõeldud (salongisari on ka olemas ja Eestis kättesaadav, vaatasin) poolpüsivärviga (toonis Chocolate Brown, tavahind Coopis 11,49€), mis koosneb väidetavalt looduslikest ja sertifitseeritud koostisosadest. Tootja lubab tulemuseks sügavat šokolaadipruuni juuksevärvi ning terveid ja läikivaid juukseid.

Mul ei olnud selle värvi suhtes üldse kõrged ootused, sest ma ei tea tootjast midagi ja hennaga värvimine, mida ma kunagi varem teinud ei olnud, kõlas nagu jube mökerdamine, mis soovitud tulemust niikuinii ei anna. Eelarvamused, noh. Aga kuna asi oli soodushinnaga ja ma püüan ju tegelikult hakata normaalseks inimeseks (loe: viia end kurssi kõikvõimalike alternatiivtoodetega, et kõigist mulle ja loodusele kahjulikest asjadest ükskord loobuda osata), otsustasin kaks karpi värvi (nii palju kulub mul tavaliselt ka tavavärvi) endale ostukorvi klikkida.

Enne: kammimata ja pesemata hommikukahused juuksed, mida pildil näete, olid ebaühtlast värvi – otstest pleekinud ja juurte juurest tumedamad ja minu enda loomulikku, pisut külmemat tooni – mis oli ka põhjus, miks ma üleüldse värvimist kaalusin. Tegelikult olen ma pikkadest juustest üldse täiesti tüdinenud ja tahaks need õlgadeni lõigata, aga inimesed mu ümber ei ela mu plaanile eriti palavalt kaasa. 😀

Ehkki karbis on pakike šampooniga ning pudel värviga, millele lisaks ka kindad ning kilemüts, on pakendikogus siiski poevärvikarbi omast tagasihoidlikum. Et pakendivabalt läbi ajada, tuleks päris hennavärv ilmselt ise kokku segada ja vajaminevaid koostisosi suuremas taaras tagavaraks osta. Kes õige hennaga värvivad või seda teinud on, võiksid kommenteerida, kas hennavärvi kokkusegamine endale meelepäraseks tooniks on niisugune asi, mida üks peaks mingil põhjusel (pakendisodi kokkuhoid, rahaline sääst, puhtamad koostisosad) harrastama peaks?

Kui tavaliselt tasub värvida pigem pesemata juukseid, siis selle juuksevärvi puhul kästakse pea kaasasoleva sügavpuhastava šampooniga esmalt rasust ja muude toodete jääkidest korralikult puhtaks pesta ning alles seejärel värv peale kanda. Šampoon tegi juuksed vastikult puhtaks, krudisevaks ja… heinaseks – täpselt niisuguseks, nagu poevärv juuksed pärast värvimist kuivatab ja mille tagajärjel sa kõiki maailma silikoone sisaldava palsamiga möksima pead, et oma vaeste juuste algne seisukord vähemalt näiliselt taastada. 😀

Seejärel tuli karbist välja võtta värv ning see puhastesse juustesse kanda. Mökerdamist oli PALJU vähem kui ma kartsin. Kusjuures vähemgi kui tavalistel poejuuksevärvidel – värv oli pudelisse juba valmis segatud. Hindan seda selle toote juures VÄGA kõrgelt ja valiksin juba ainuüksi sellepärast kõigi värvide seast niisuguse Tints of Nature’i looduslikuma variandi.

Juuksevärvi kogus pudelis oli väga lahke – mul on küll praegu väga pikad ja paksud juuksed, aga poolpikkadesse juustesse jaguks ühest pudelist vabalt, mulle tundub. Värvi lõhn on äärmiselt (!!!) meeldiv ja selle pealekandmine lihtne.

Pärast värvi kõigepealt hoolikalt juurtele ja kuklasse kandmist, plökerdasin ülejäänud pudelite sisu šampooni kombel juustesse nii, et kõik ühtlaselt märg oleks, mudisin mõned minutid, keerasin pealaele krunniks ja tõmbasin pakendiga kaasas olnud kilekoti mütsiks pähe. Üsna ebaoluline lisa sellele pakendi sisule – sama töö teeks kuus korda paremini ära selleks otstarbeks varutud korduvkasutatav müts või harilik poekilekott, mida ma niigi korduvkasutan ja alles hoian.

Värv kästi pähe jätta 30-40 minutiks, seejärel välja pesta kuni loputusvesi on värvitu ning siis omaenda hariliku palsamit juustesse kanda. Loputades olid juuksed nagu intensiivse ravikuuri läbinud – kui harilikult on poevärviga värvitud juuksed pärast värvimist tuntavalt kuivad ja vastikud, siis selle Henna Cream värvi peashoidmise järel olid nad pehmed, terved ja siidised. Ma olin niiii positiivselt üllatunud! Väga positiivne oli ka see, kui kergelt nahale läinud värv maha tuli. Ei olnud vaja mingit suuremat nühkimist ja kraapimist ning mu kõrvad ei näinud veel kaks päeva pärast värvimist välja, nagu mul oleks mingisugune kole nahahaigus. Boonus!

Müügiargumendid karbil ja lisatud ning lisamata jäänud koostisosade nimekiri.

Minu meelest on seda nii hästi tunda, kas juuksed on päriselt terved või lihtsalt “silikooniga plaasterdatud”. Selle värviga värvimise tagajärjel on mu juuksed nii siidised ja läikivad ja niisutatud ning värv ühtlane ja imeilus. Ma läksin õhtul pärast värvimist niiskete juustega magama, ei näinud lõpptulemust, ärkasin hommikul üles ja ehmusin unise peaga peegli ette kakerdades täiega ära – mu padjakuivad juuksed olid lisaks käega katsumisele ka peeglist vaadates NII siidised ja ilusad ja head!

Kas teie käite regulaarselt juuksuris nagu tõelised naised või olete ka koonrid nagu mina? Millega teie ise juukseid värvite?

Olen oma leiuga väga-väga rahul ja värvin selle värviga kindlasti teinekordki. See ei ole keskkonnasäästu seisukohalt täiuslik lahendus, aga edasiminek igatahes – eriti, et see ju nahale (hingamisteedele, silmadele…) nii palju leebem ja tervislikum variant on. Ja tulemus on tõesti KORDADES parem kui ma oleksin võinud arvata. Soovitan kahe käe ja jalaga!

Viimsisse ikka ei koli ju… või?

January 10, 2019~ sildita

Ma isegi ei tea enam, kust alustada.

Nagu ma SIIN kirjutasin, sattusime me täiest lambist kaaluma uue kodu ostu. Siiralt ja ausalt: me oleme siin koguaeg nii õnnelikud ja rahul olnud (see on tõesõna täiuslik kodu), et edasi kolimise mõte, millest näiteks naabrinaine enda pere kontekstis sageli rääkinud on, on tundunud nii mõttetu ja vale ja kauge ja… mitte meie jaoks. Üldse mitte meie jaoks.

Siis sattus H selle ideaalse kodu kuulutuse peale, mis meile nii täiuslik on. “Teie kodu, aga steroididel,” kirjeldas seda meie sõbranna B. No on tõesti – sinna astudes oli täpselt sama tunne, nagu siis, kui kunagi oma tänasesse koju tulime. Aga aed on veel suurem, tube rohkem, planeering täiuslik – kõik selle juures on lihtsalt nii ilus ja hea ja keskkonnasõbralik ja mõnus ja meile õige – välja arvatud asukoht, mis on küll praeguse kodu lähedal, ent siiski ühistranspordi peatustest piisavalt kaugel, et igapäevalogistika mõttes suureks peavaluks olla. Aga maja on laitmatu.

Kui ma selle postituse tookord kirjutasin, saime blogipostituse peale infot ühe maja kohta, mis peagi müüki minema peaks, aga veel ei ole. Lapsed on suured, vanemad lahutatud ja kunagi spetsiaalselt oma perele ehitatud maja seisab põhimõtteliselt tühjana, st. on üksi elamiseks liiga suur ja otsib endale uut peret.

See maja asub Viimsis.

Teen korraks kõrvalepõike ja räägin teile taustaks ühe loo. Kui mina H’ga käima hakkasin ja temaga tulevikust rääkisin, oli tema alati sealkandis elanud ja tundis Pirita ja Viimsiga suurt sidet. Tema suur unistus ja elueesmärk oli, rääkis ta alati, et enne 30. eluaastat peab tal olema maja Viimsis (ja Jaguar, aga see ei puutu teemasse :D). See ei olnud miski, mida ta mainis vaid korra suusoojaks – unistus majast Viimsis oli suur ja tähtis asi, mis pidevalt uuesti jutuks tuli ja igapäevaselt vähemalt korra mõnest vestlusest läbi käis. Aga siis juhtus elu ja sündisid lapsed ja me kolisime Nõmmele. Meie elu jäi siiakanti ja Viimsisse kolimise unistus jäi tahaplaanile. Mitte ainult sellepärast, et elu teisiti läks – ka sellepärast, et see tegelikult oli algusest peale pisut rohkem kui pisut lennukas unistus.

Mina ei ole kunagi tahtnud Viimsisse kolida ja ei tahtnud ka nüüd. Otsisin selle maja pildid Google’ist üles ja avastasin (enda suureks kergenduseks), et maja on müügis olnud esiteks 60 000€ üle meie budgeti absoluutse ülempiiri ning lisaks sellele ka nagu miski, mille 2000’ndad on alla neelanud ja välja oksendanud. Köök väike, elutuba “vagunikujuline” e. pikk ja kitsas, kahekorruseline, toad valedel korrustel, vannitoas koledad kollased plaadid ja üleülde – kusagil Viimsi pärape*ses, kus ma mitte mingil juhul elada ei taha!

Ai, ma olin nördinud, et H midagi muud peale meie unistuste maja (põllul :P) kaalub, mind minu enda elukeskkonnast minema viia tahab ja sellest veel nii vaimustuses on. Aga kaine mõistus sai aru, et kui meid on meie ühises elus kaks, siis see, et MINA midagi ei taha, ei tähenda, et ma ei peaks teise inimese eluunistusele võimalust andma. Muidugi annan ma H eluunistusele võimaluse!

Lihtsalt hästi… pika… hambaga…

Sõitsime Viimsi poole ja jonn minu sees üha kasvas. Ma ei tea, miks, aga mul on alati niisugune tunne, et Viimsi ei oota mind enda juurde. Et see ei ole minu koht, kus olla. Et ma pole teretulnud. Igatahes tundsin ma end selle maja poole sõites hästi ebamugavalt ja silmad tahtsid märjaks minna – siia pean ma elama tulema, oma päriskodust ära? Aga H kinnitas mulle ka, et tema ka ei oota sellelt majalt eriti midagi – et me võiksime lihtsalt minna ja selle välistada. Nii paljuga võisin ma nõus olla küll.

Läksime sinna ja soe perenaine (koos tütrega) võttis meid uksel vastu. Ja juba välisuksest paremat kätt asuvat sisseehitatud, nutikate lahendustega garderoobi sisse piiludes hakkas minu selle maja suhtes igijääs olnud süda sulama. Kõik nägi välja hoopis teistsugune kui kehvavõitu piltidel ja iga nurga tagant kargas välja järjekordne eelis, pluss, positiivne üllatus, nutikas lahendus, mille peale ise poleks tulnud…

Iga sammuga sain nentida, et ükskõik kui ärritav see ka poleks – tõepoolest on tegemist väärt koduga. Kui Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff oleksid Harjumaale maju ehitanud, kuuluks see konkreetne tare just kolmandale põrsakesele. Maja on ehitatud kivist, katus on kivist, põrandad on kvaliteetsest puidust ja kusagil pole miski tehtud üle jala – see maja on ehitatud päris oma koduks.

Ruutmeetreid on kaks ja pool korda rohkem kui meil praegu. Seal on suur garaaž, kolm erinevat küttelahendust (kui sõda tuleb, saab ahju kütta – kas ma olen ainus, kes selliste asjade peale mõtleb?), sahver, sahver, sahver (can you tell, et ma olen sahvrist elevil?), suured walk-in garderoobid magamistubade juures, pööning (STORAGE, STORAGE EVERYWHERE!), puuküttega saun, õhtupäikesega terrass õhtusöögipidudeks ja üleüldse igasuguseid eeliseid.

See, mida mina põlgusega kaardile vaadates pidasin “Viimsi karutagumikuks”, ei ole mitte Viimsi karutagumik, vaid pigem ikkagi Viimsi keskusest lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv vaikne kõrvaltänavake.

No ja siis see hind, eks, mis meie eelarvest kuuskümment tuhat eurot väljas on… võib-olla ei ole üldsegi niiviisi kivisse raiutud. Sest kui me ütlesime, mis on meie piir, ütlesid nemad, et see on okei…

Veel niisuguseid kohti kust on vihjatud, et see on okei: pank, teine pank, kolmas pank.

H saab järgmisel aastal kolmkümmend.

Nüüd on mul igasuguseid erinevaid küsimusi.

Esiteks: mida pekki?
Teiseks: mis ma NÜÜD teen?
Kolmandaks: kas Viimsis kannatab elada?
Neljandaks: kas Viimsi koolis kannatab käia?
Viiendaks: kas Viimsisse lasteaiakoha saamine on mingisugune asi, mis võib inimesega juhtuda?
Kuuendaks: M i d a p e k k i ?