Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

KES ME OLEME?

KES ME OLEME?

VIDEOBLOGID

VIDEOBLOGID

RETSEPTIVIHIK

RETSEPTIVIHIK

Minu tänane päev

~ me avame poe, minu väike ettevõte


(Foto: Kätlin Tursk)

Tere hommikust, maailm! 

Kolmapäev on mul iga nädal tööpäev, kuid kui harilikult möödub see arvuti taga nokitsedes või kohtumistel-asjaajamistel, veedan tänase hoopis Kukupesa poe leti taga! Kätlin on tõbiste lastega kodus ja mina saan tema asemel poodi pidada. Mu hammas teeb mulle küll veel pisut tuska ja veidi nõrk on olla, aga a girl’s gotta do what a girl’s gotta do. Pealegi ma hullult alati ootan neid päevi kui pood avatud on ja seal kliente tervitada ja muid asjatoimetusi teha saab. Vastab 100% algsetele ootustele – poemäng on mega!

Lisaks mõningate otsakorral olevate kaartide trükki saatmisele ja erikujundustele, mis meie tiimi ühisesse Trellosse üles märgitud on (Trello on parim!) pean täna lisaks pisut enne tootearendusega tegelema, et olulisemad asjad enne reisi tehtud saaks. Ja meie uutele makrameedele etiketid pean samuti tegema, sest nad tulid meile ilma igasuguste pakenditeta (mis on suur pluss!), aga panime nad paberisse, et nad ei määrduks. Nüüd on vaja neile mingid kleepsud peale teha, et erinevad disainid omavahel sassi ei läheks. Niisuguseid hinnasildistamise, kauba välja panemise ja info kujundamise pudi-padi-tööülesandeid on kaupluses ootamatult palju ja tööpäevad poes veerevad ülehelikiirusel õhtusse nii, et kõike ei jõuagi valmis. Aga selles mõttes on äge, et iga kord poodi minnes on jälle miski täiesti uus – asi areneb!

Täpselt kuu aja pärast on Kukupesal kolmas sünnipäev – täitsa lasteaialaps mul juba! Mõtlesin tüdrukutele selpuhul mingisuguse toreda üllatuse/väljasõidu korraldada, aga pean veel plaani pidama, et kus ja millal täpsemalt. Kuhu teie tahaksite, et teie tööandja teid viiks või millise üllatusega kostitaks selle eest, et te jube tublid olnud olete? Klientidele tahaks ka sünnipäeva puhul mingi eriti toreda kampaania korraldada, aga seda veel nuputame. Ideed on igatahes teretulnud!

 

Kukupesa puuvillased käsitöömakrameed. Nüüd e-poes ka olemas (LINK) !

Kampaaniatest rääkides kehtib meil kaupluses oktoobri lõpuni kõigile (mitte üksnes värsketele!) abielupaaridele -15% soodustus pildiraamidele. Et kõik ägedad pulmapildid ikka arvutikaustadest ja sahtlipõhjadest ilusatesse kvaliteetsete puitraamidesse saaks – meil on väga hea raamivalik kõiksugu erinevate suurustega. Meie kallid Maris ja Igor inspireerisid mind seda soodustust looma, sest käisid meil just hiljuti oma pulmapiltidele raame ostmas. Ma võtsin ka nende pulma oma kaamera kaasa – kui ma kõik pildid töödeldud ja neile ette näidatud saan, lubavad nad ehk mul teilegi mõnd pilti näidata?

Igatahes: vähem loba, pikem samm! Otsin endale nüüd riidekapist üleni musta outfiti (see on meie ametlik dresscode) ja püüan mitte lõunasööki karbiga kapiservale unustada. Viskasin eile õhtul enne tööle minekut (meil oli kaupluses kogunemine – õppisime oma laoprogrammi peensusi ja planeerisime rahaasju) ülehelikiirusel chili con carne valmis ja patsutan end täna selle otsuse eest õlale. Nii hea on kui söök on ette valmistatud ja selle pärast väljas söömisele raha kulutama ja pead vaevama ei pea.

Ilusat päeva teile kõigile! Kui teil mahti on, astuge kindlasti Kukupesast (Elektri 1, Tallinn) läbi! Pood on avatud kella 19ni, aga mina lahkun pisut enne viit, et lasteaeda lastevanemate koosolekule jõuda. Täiskasvanuks olemine raske põli, ma ütlen – mu seitsmeteistaastase minapilt ei käi kõige selle adultimisega üldse kokku. 😀

Küpros, siit me tuleme!

~ adventures



Nagu ma teile hiljutistes postitustes põgusalt maininud olen, oleme peagi lõpuks ometi soojamaareisile sõitmas. Küprosele!

See kõik sai alguse sellest, kui naabrid meil millalgi õhtusöögil käisid ja kogemata kõva häälega välja ütlesid, et nad plaanivad sügiselt soojamaareisil käia ja et meie võiks nendega kampa lüüa. Et me olime reisiks raha säästmisega juba algust teinud ja et meil juba üsna pikaajaline nende inimestega kooseksisteerimise kogemus olemas on (loe: nendega võiks vabalt luurelegi minna), ei olnud erilist põhjust seda ideed mitte kaaluda. Naabrinaine teatas, et nemad olevat mõelnud Küprosele ja all inclusive‘ile. Mina omakorda aga (ehkki mõistan, millised on selle eelised kui hästi joppab) olen all inclusive‘i suhtes megaskeptiline, sest… no peamiselt, sest mis siis saab kui hotellis on megaüksluine ja halb toit? Ma ei elaks seda üle! 😀

Nii dramaatiline see asi muidugi ei ole, aga mulle pigem sümpatiseerib idee oma korterist või villast, kus on köök ja kõik teised eluks vajalikud mugavused. Et saab soovi korral kusagil täiesti juhuslikes restoranides-kohvikutes söömas käia. Et hommikusöök algab siis kui kõik on ärkvel ja et seda saab vajadusel süüa erinevatel aegadel kui mõni unekott veel magada peaks tahtma. Just see viimane osa – et saab õue päikese kätte kohvi jooma minna ka juhul kui mõni pereliige veel õndsat und magab. Või bassu ääres ärkvel passida kui väikestel makaakidel uneaeg on. Ja kuna mul ei ole absoluutselt kõige vähimatki ise kokkamise vastu (vastupidi), tundubki selline variant mulle lihtsalt kõige paindlikuma ja mõnusamana.  Naabrinaine teatas seepeale, et kui mina olen nõus puhkuse ajal süüa tegema, on see tema meelest kõige parem variant üldse ja nii saigi otsustatud, et otsime endale kõik-hinnas-hotellipuhkuse asemel Airbnb’st mõnusa villa. Et naabrimees lubas tugiteenuseid osutada (hakkida-koorida ja nõusid pesta ning poekotte tassida), tundub diil eriti aus. 😀 Mulle teeb igatahes hullult rõõmu, et me naabritega koos reisime, sest nii on lastel pidevalt mängukaaslased omast käest võtta (Kroonprintsess ja Virsik on nende tütre ja pojaga pea täpselt ühevanused, pool aastat on kummagagi vahet) ja kui vaja, saame meie naabrid linna peale romantikat tegema lasta ja vice versa.

Me lendame Tallinnast Paphosesse, saabume öösel ning võtame endale kogu perioodiks rendiautod, et saartmööda veidi vabamalt ringi liikuda. Meie puhkusekodu asub lennujaamast ca kahekümne kuue kilomeetri kaugusel ja on armas nelja magamistoaga villa Coral Bay piirkonna keskmes – kolmeminutise jalutuskäigu kaugusel on peatänav, seitsme minuti kaugusel rand ja kümne kaugusel supermarket. Nii et mulle tundub et niisuguse “kõige keskel” asuva majutuse ja rendiauto kombinatsioon võiks olla mõnusa perepuhkuse valem? Soovi korral saab totaalsest turistimelust eemalduda, aga vajadusel ikkagi kõiksugu “lõbustustele” lähedal olla. Internet arvab, et sel ajal võiks Peyia kandis olla umbes 25-28 kraadi sooja, mis tundub juba praegusesse sügisilma nina pistes ülimõnusa suvise temperatuurina. Loodame, et meil ilmadega joppab ka!

(Pildid on Airbnb listingust snipping tooliga var… eee… laenatud, ei ole kõige suurepärasemad, aga reisi jooksul vast näitan pisut ilusamaid ka. :))

Mõnus täisvarustuses köök, ideaalsed magamistoad (kaks single bed‘idega ja kaks suure voodiga – meile täpselt paras!), millest iga juures on oma dušiga WC, WiFi (sest me naabrimehega saame siis vahepeal tööd teha kui me köögitoimkonnas pole :D), katusealusega parkimiskohad, väga hea asukoht, välikamin/grill jaaaaaaaaaaaaaaaa BASSU! 🙂

Natuke peab veel kannatust varuma, aga ootusärevus on igatahes VÄGA suur. Ja mis siin minust rääkida – ikka täitsa tubli tükk aega läks enne kui Virsik lõpuks aru sai, et me tõesti ei sõida veel päris kohe reisile. Ma kirjutan teile reisi planeerimise detailidest kindlasti veel (näiteks sellest, kui nõmedalt me oma esimesest valituks osutunud, praegusest peaaegu poole odavamast majutusest ilma jäime…), nii et kui teil mingeid küsimusi on – küsige!

Aga mina tahan teilt ka küsida! Kas te olete Coral Bays ja Paphoses käinud? Kuidas teile meeldis, kas vastas teie ootustele? Kas käisite lastega? Kus ööbisite, kus sõite, kas sõitsite ka rendiautoga mööda saart ringi ja avastasite toredaid kohti? Igasugused reisisoovitused teilt on VÄGA oodatud!

Naabrimees palus ekstra ära mainida #kalaturg #freshfish #ostankraamiväikefarmerilt #pärismaitsegahoolegakasvatatudvärsketooraine #Stenpesebnõud ja #Mirjamteebsüüa – meil on temaga reisi osas suht 1:1 samad ootused, nii et kui teil on siseinfi, siis tulistage!

EI NOH!

~ chit-chat

EI NOH!

Täiskasvanud naine, sageli päris arukas, aga tuleb ikka nentida, et kõik hobused mul ikkagi tallis ei ole. Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus. Ratas tiirleb, aga hamster on surnud…

No mul lõigati möödunud nädalal see jurakas puseriti kasvav tarkusehammas välja, onju. Sellele eelnevalt sõin kuuri antibiootikume, sest seal oli põletik. Midagi hullu nagu kaaries seal ei olnud, aga lihtsalt hammas surus igemesse ja tekitas seal paksu pahandust. Võtsin antibiootikume, põletik läks alla ja arst opereeris nädal hiljem pahalase mu põse seest välja. Hästi kena! Töö oli kiire ja korralik ja osavõtlik ja armas nagu sealsete arstidel puhul ikka olnud on.

Pärast hamba kirurgilist eemaldamist vaatab arst arvutist mu lugu, nendib, et ma just võtsin ühe kuuri põletikuvastaseid ravimeid, aga et haav on nii suur ja õmblused ja alumine hammas ja üleüldse, peaksin ma ikkagi ühe kuuri veel võtma. Ettevaatlikult küsisin, et kas ma ikka pean, arst ütles, et peaksin küll, aga minu nõutut nägu nähes siiski lisas, et ta jätab selle minu otsustada.

Väga. Suur. Viga. Väga suur tohtrihärrapoolne viga, sest päris igasuguste hoolde ei maksa OTSUSTAMIST küll jätta. Muidugi otsustasin ma ravimist loobuda.

Aga nagu Teleturus öeldakse: see ei ole veel kõik!

Lisaks sellele, kas ma ravimitest hoiduda tohin, uurisin ma kirurgilt, kas ma võiksin ravimite asemel suud hoopis loputada. Tema ütles, et tema seda ei soovita. Mida tegin mina? Loputasin suud, muidugi! Iga päev! Raevukalt! Ausõna – hea, et veel MMSiga ei loputanud – oleks sellesse sündmuste ahelasse arukuse poolest ideaalselt sobinud. Kuidas see oli, et… oleks küll ohjeldamatult oksendanud, aga see poleks kindlasti olnud mürgistus, vaid puhastumine, millele oleks järgnenud maagiline tervenemine? Eheh. 😛

No muidugi ei saanud see haav korralikult paraneda, sest üks hull otsustas, et loputades desinfitseerimine on suurepärane idee. Ei olnud. Sest muidu olekski paranemine võib-olla kiire ja peaaegu valutu olnud. Eriti kui ma oleksin võtnud neidsamu antibiootikume, mida ma nüüd oma põletikus haavaga (sest ehkki mul veel ei paisteta ega valuta, on… teisi põhjuseid, et mitte öelda eritisi, mille järgi on päääärrris hästi aru saada, et asi on nats halb) ikkagi võtma hakkan. 🙂

Iseenda seltsis mul igatahes igav ei hakka, see on selge. Joon nüüd tassikese kummeliteed, ootan H ravimikarbiga koju ja mõtlen oma tegude üle järele…

Taamal põleb Hoidjapreili valmistatud sojavaha-lõhnaküünal. Meil on plaan teha üks käsitööküünalde tootesari, millele teeme toredad loomasõpradele äratundmisrõõmu pakkuvad etiketid ja müüme Kukupesa e-poes ning kaupluses, et tulu erinevatele loomadega tegelevatele organisatsioonidele ja mittetulundusühingutele annetada. Tore mõte tal, onju? 

50€ toidukorv – tagasi säästurežiimile?

~ mis täna...?, nädalamenüü


Ehkki ma pärast jaanuarikuu möödumist 50€ toidunädalate väljakutsega nii rangelt ei jätkanud, jäid sellest eksperimendist külge nii mõnedki harjumused, tänu millele nädala toidukorvid veel tükk aega varasemast hoopis odavamad olid. Suvi tegi aga kõiksugu majandamisega seda, mida suvi rutiiniga kõige paremini teeb – ajas selle uppi. Et meil nüüd selles kuus kõiksugu suuri väljaminekuid olnud on ning järgmise kuu sisse mahub reis, mille jaoks ju samuti pisut enam raha kõrvale panna tahame, mõtlesin nüüd paariks nädalaks “rihma koomale tõmmata” (loe: targalt majandamisele rohkem tähelepanu pöörata) ning ostukorvide sisu mõnda aega taas 50€ piires hoida.

Kui ma jaanuaris tegin seda eksperimenti väga rangelt ning koostasin menüüsid nii, et need tõepoolest kogu ulatuses (kappides olemasolevat kasutamata) 50€ eest kätte saaks, siis seekord ma endale selliseid piiranguid ei sea – mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada, vaid raha kokku hoida. 😛 Püüan ära kasutada võimalikult palju kappidesse varutud asju ja soodukatele tavalisest veelgi rohkem tähelepanu pöörata. Et toidunädalate jagamine blogis mulle isiklikult väga meeldis ja teilegi inspireerivalt mõjus, mõtlesin ka nüüd toiduteemadel pisut pikemalt peatuda. Kas vaatame lähemalt, mis minu poekottides (paber-, muide!) sel nädalal oli?

Komplekteerija helistas ja vabandas, et kaalikat ei ole. Küsisin selle asemele hoopis nuikapsa ja sain. Jess! Nuikapsas meeldibki mulle oluliselt rohkem!

Käesoleva nädala tellimuse tegin tegelikult juba neljapäeval kui mul see idee pähe turgatas ja sooduspakkumiste hulgas palju mulle vajalikke asju saadaval oli. Kohaletoomise aja määrasin pühapäevaks ja hea oli, et mul juba poes “käidud” oli. Mitte mingi nipiga ei oleks viitsinud pärast “pisut” pikale veninud OKR’i veel toidukaupade hankimisele keskenduda. Issand olgu kiidetud e-toidupoodide eest, ma ütlen!

Kindlat plaani mul paigas ei ole (nagu ikka), aga tooraine on selline, millest mitmeid meie perele meeldivaid roogasid valmistada saab. Et mulle on toodud mitu suurt suvikõrvitsat, on nädala jooksul kindlasti vaja valmistada suvikõrvitsaroog või paar. Mõtlesin, et näiteks mingisugune involtini – lõikaks suvikõrvitsast pikad laastud, grilliks ära, täidaks, keeraks rulli ja küpsetaks ahjuvormis tomatikastmes ja väikese juustuga kõige peal. Täidiseks võiks olla näiteks midagi ricotta ja värskete ürtidega köögiukse tagant peenrakastist (kas ma oma suure blogipõua sees oma armsat peenrakasti üldse näitasin teile või?) ja ricotta oligi parasjagu soodushinnaga ja… nii ta läks. Eks ma siis nädala lõpus näitan, kas sai nii nagu plaanitud või mitte. 🙂

Veel sai tellitud terve hunnik porgandeid ja kartuleid ja nuikapsas ning väga soodsa kilohinnaga sea kaelakarbonaad, nii et ilmselt tuleb sellest valmistada üks ühepajatoit? Kapsas ja sibul ja küüslauk on juba kodus olemas. Et meil ühepajatoit sageli üldse ilma lihata käib, ei pane ma sinna kindlasti tervet karbonaadi, mistõttu seda liha veel teinegi päev süüa saame. Võib-olla marineeritult ja grillitult? Et meil eelmise nädala piim kõik järgi jäänud oli, tegin sellest eile õhtul India juustu, mille paneksin ilmselt spinatikarrisse ja serveeriksin riisiga, aga riis on otsas, ununes osta ja ei oleks ilmselt eelarvesse mahtunud. Küll aga on mul pakk mingisuguseid huvitavaid vetikatest tehtud (?) klaasnuudleid ja ma arvan, et kui ma paneerile seekord hoopis maapähklikastme teen, on see ka päris mõnus variant. Veisehakklihast tahaks teha suure pajatäie chili con carnet, sest kapis on olemas nii oad kui kikerherned, paprikat on terve hunnik, porgandit ka… riisi muidugi mitte, aga võib-olla siis tuleks selle juurde hoopis polentat teha? Või bulgurit? Kana poolkoibi ostsin ja keedan need ilmselt supiks. Või midagi. Ja kuna seda suvikõrvitsat on ikkagi meeletus koguses, tuleb seda igatahes kõigi toitude sisse panna ja ilmselt koos paprikate ning porganditega mingiks toredaks köögiviljahautiseks keeta. Ja kartulid tulid nii ilusad ja pisikesed, et need tuleks peenrakasti-rosmariiniga koos ahju visata. Ja sügavkülmas on kõvasti herneid, mida porganditega koos koores lisandiks stoovida. Eks see kõik selgub käigupealt, siis kui inspiratsioon parasjagu peale tulema juhtub. 🙂

Puuviljadest lendasid ostukorvi suur arbuus, hulk nektariine ja rohelised ning punased viinamarjad. Veel on meil kastitäis õunu ja kastitäis pirne minu vanavanemate suvekodu aiast, nii et puuviljaikaldust meil igatahes ei tule. Salatiks terve hunnik mozzarellat, tomatit, paprikat, porru, peenrakastist tulevad roheline sibul, petersell, murulauk ja värske basiilik.

Suured Valio võipakid on tavaliselt palju kallima kilohinnaga kui teiste brändide või, aga nüüd olid nad väga hea hinnaga (7,98€/kg) ja mul oligi või täiesti otsas. Košmaar! Sellist asja meil küll sageli ei juhtu, et VÕI otsa saab…


Niisugused toidujutud seekordse toidunädala eel. Allahindluste summa minu ostukorvilt oli ca -17€ ja kogumaksumus 51€, nii et väga hästi saadud igatahes. Mida teie peres sel nädalal süüakse? Kas teie olete ka harjunud toidunädalat ette planeerima ja korra-paar nädalas ostlema või valmistate söögid vastavalt sellele, mille järgi õhtuti poes käies parajasti isutab?

Blogija traagika

~ chit-chat

Ma alati naeran (armastusega, muidugi), et hiidlaste kõige suurem traagika on vahemaad. “Kuidas te hakkate sealt nüüd sõitma, see on ju nii pikk maa,” oigab hiidlane kolmkümnekilomeetrise vahemaa peale nagu oleks jutt pikast ja vaevarikkast ümbermaailmareisist. Kui mul oleks euro iga korra kohta, kui ma olen sarnases olukorras pihku itsitanud, võiks mind juba raha pärast kosida. Aga mitte erakordselt pikast ja laiast Hiiumaast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et meil, blogijatel on ka oma väga stereotüüpiline traagika, mille küüsis mina nimelt parasjagu vaevlen.

Ja seda tegelikult juba pikemat aega. Hullult tunnen blogimisest puudust, aga kuna pikka aega jälle kirjutanud pole, siis võtab kohe kangesti oigama. Kui blogilugejatel oleks euro iga korra kohta, kui blogijad halisevad, et ei oska enam, kes see seda loeb, keegi niikuinii ei kommenteeri, nii palju on vahepeal blogimata jäänud ja ei oskagi kuskilt alustada… poleks Kogumispäevikut vaja teha – kõik oleks pururikkad. 😀

Novot, nii on.

Kuidas teil läheb? Mul läheb… hästi. Ma pidin korraks igaks juhuks järgi mõtlema, et kas ikka läheb, aga läheb küll. Olen praegu ka oma tööde ja asjadega mäel (tegelikult paar meili on vastamata, aga ma jõuan nendeni kohe), nii et saangi korraks maha istuda ja blogis niisama ilma süümepiinadeta lobiseda. Kõik erikujundused on tehtud, pärimist vajavad päringud saadetud, kodu läigib (vahelduseks) nagu prillikivi ja poisu magab. Tüdrukud on lasteaias.

Virsik tegi ju hiljuti oma lasteaiadebüüdi ja erinevalt Kroonprintsessist, kes samuti alles kolmepooleselt lasteaeda läks, on tema juba algusest peale lasteaiast tohutus vaimustuses. Seda muidugi peamiselt sellepärast, et nad ühes rühmas käivad. Suvi läbi oli jutt, et kui nad sügisel koos lasteaias käima hakkavad, saavad nad kõrvuti kapid, kõrvuti sahtlid, kõrvuti voodid… ja nii õnneks ka läks. Ma oleksin eeldanud, et Kroonprintsessile pigem tuska teeb, et ta tüütuvõitu pisiõega nüüd põhimõtteliselt ööpäevaringselt ninapidi koos olema peab, aga tegelikkuses igatses ka vanem õde väga aega, mil pisem lasteaias käima hakkab. Nimelt on neil nii tilluke rühm, et kui paar üksikut sõbrannat haiged on või niisama lasteaiast vaba päeva võtavad, on Kroonprintsess põhimõtteliselt üksi olnud. Ta igatses (ilmselt igatseb siiani) tegelikult oma vana lasteaeda ja sealseid sõbrannasid väga, aga nüüd käib ka tema tänu Virsikule palju parema meelega lasteaias. Mulle tundub, et see on neid päris palju lähendanud ka – nad küll kraaklevad pigem sageli (nagu õed-vennad ikka, ma loodan), aga hoiavad nüüd varasemast veel rohkem kokku, teevad paremini koostööd ja mängivad-joonistavad hea meelega vahetpidamata koos. Rõõm.

Sellest aastast on Virsikul ja Kroonprintsessil mõlemal kaks korda nädalas Musamari ning lisaks on Kroonprintsessil ballett (Kaie Kõrbi balletistuudio) kaks korda nädalas. Kogu see kompott tähendab meeletut logistikat ja klapitamist ja planeerimist ja… suvi oli nii võrratult pingevaba ja rutiini sisse elamine ikka üsna valulik. Kuna enamus tunde on nädala sees õhtuti, venivad need päevad ikka marupikaks. Puhhhhh! Adulting… Aga samas ei tule kõne alla ka huviringidest (eeskätt Musamarist) loobumine – nad on tundides käinud sestsaati kui nad pooleteiseaastased olid ja see on üsna elementaarne osa meie maailmast. Hästi kurb oleks, kui neil enam seda võimalust ei oleks, sest vanemad ei viitsinud vaeva näha…

Lasteaia-aasta alguse märgiks on meie majas ära käinud nii kergemad viirushaigused kui ka *võdistab õlgu* täid! Viimaste tulek ei olnud meile eriline üllatus, sest oskasime neid oodata ja teadsime, et nad tulevad. Ma olen tohutu parasiidipelgur, aga et avastasin laste peast alles vastsed, kes suureks kasvada ega ise muneda jõudnud polnud, ei olnud lastel peas ainsamatki tingu ega täiskasvanud täid ning vaatepilt polnud üldse nii võigas kui ma kartnud olin. Määrisime end kokku kolme pudelitäie õliga sisse (gee, üledoseerimine much?), keetsime ära kõikvõimalikud tekstiilid ja mis masinasse ei mahtunud/läinud (madratsid, kattemadratsid, diivanipadjad, diivan, tekid, padjad, pehmed mänguasjad, nukud, ükshaaval kõik nukuriided, kaisukad…), töötlesime kuuma auruga. Olid vägagi tegusad paar päeva, aga nagu ootamatute külalistega ikka kipub olema, saime tänu täidele vähemalt kodu laitmatult puhtaks. 😀 Ja õnneks olid lapsed just nädal aega lasteaiast kodus olnud, mistõttu lapsed oma väikesi täitanud päid vähemalt sinna ei viinud. Lõpp hea, kõik hea – vähemalt kogemuse võrra rikkamad!

Saate edasi lugeda või ei, sest pea hullult sügeleb? Sorri, noh. Elu. 😀

Töösügis on ka toredasti alanud. Poes elu käib, minu esialgne lootus/prognoos vähemalt jõuludeni mitte pankrotti minna on igatahes realistlik ja tegelikult ei ole stsenaarium üldse nii must nagu ma alguses kartsin. No ma olen veits pessimist vist. Aga meil läheb täitsa toredasti. Oleme saanud nii palju ülisüdamlikku tagasisidet nii kauplusele kui teenindusele, tootevalik laieneb ja saab hästi positiivset vastukaja… ja kõigele krooniks on päris pagana tore ikka poodi mängida. Mul on Youtube’is üks uus video veel selle kohta, kuidas me veejahutite surnuaias Tetrist mängisime. Nägite? Mul veel mõned on sellest teekonnast ilmumas – ma loodan, et te viitsite neid vaadata, sest meil endil on küll täna väga sürr tagasi vaadata ja mõelda, et see päriselt nii kohutav oli. Praegu on juba täitsa ilus, aga neid videosid vaadates tekib täielik lootusetuse tunne. Kuidas meile ei tundunud, et see liiga suur töö on? Aga tagasi tänapäeva tulles ei ole muidugi töö otsa saanud, hästi palju on jebimist ja korraldamist, et kõik töörutiinid ja asjad paika saaksid. Tarnijatega on juba terve hulk probleeme – üllataval kombel ei ole kõige suurem takistus kauba välja ostmiseks raha teenimine, vaid hoopiski soovitud kauba kätte saamine! Millegipärast ei ole just seda kaupa, mida meil kõige rohkem vaja on, võimalik kätte saada. Ja seda mitte seetõttu, et see on tarnijate kõige minevam kaup, vaid sellepärast, et osa niisuguseid asju, mis meil kõige paremini müüvad, on tootmisest üldse maha võetud, sest keegi teine ei osta. Mida?! Aga kui mõned väiksemad komistuskivid välja arvata, siis asjad ikkagi sujuvad, ettevõte kasvab, kliendid on (nagu Kukupesal ikka) hästi ägedad inimesed ja… what a ride!

Nurgake Kukupesast. Tõsine džungel, makrameed, korvikesed….

Ja vaatamata mõne kuu tagusele halapostitusele pealkirjaga “Tahaks reisida, aga raha ei ole…” on siiski vahepeal juhtunud, et reisimine siiski toimub. Sõidame naabritega koos 11ks päevaks Küprosele. Väga raske on olnud lastele selgeks teha, et ei maksa hakata uusi kohvreid kohe ära pakkima, sest tegelikult on ikkagi päris pikalt veel oodata vaja. Ma mõtlen, et ma kirjutaks sellest teile veel eraldi, kui huvi on. Et kuidas ja kuhu ja millega me lendame, millise majutuse valisime jne. Huvitav?

Muide! Mu ilge kõverik tarkusehammas, mis mul jälle põske kasvama hakkas ja millest ka Instagrami story’s halisesin – ta on läinud! Kirurg hoiatas küll, et alumise hamba eemaldamisest taastumine on ilmselt kõvasti vaevalisem kui ülemisest. Et kuna tegemist oli jubeda pirakaga ja haav on üsna suur, siis võib juhtuda, et on päris ebamugav ja halb. Ma tegelikult täitsa kartsin, eriti sellepärast, et ta mulle veel ühed antibiootikumid (ma pidin oppi kaks nädalat ootama ja sel ajal AB krõbistama) kirjutas ja ma neid üldse võtta ei tahtnud. Ptui-ptui-ptui, möödunud on vaid kolm päeva ja pisut on ige veel ikkagi paistes ning õmblused kisuvad, kuid väga hulle piinasid ma siiski taluma ei pidanud ja esialgu tundub, et paranemine on ka antibiootikumideta üsna sujuv. Ei jõua ära oodata, et teise põse kaudu Elvasse kasvavast hambast ka lahti saaks, siis oleks nendega rahu majas. Kuidas teil tarkusehamba operatsioonist taastumine läinud on? Ülemine? Alumine? Pigem sujuvalt või piinarikkalt?

Oh, kui hea oli teiega vahelduseks lobiseda. Sotsiaalmeedia on küll otsapidi minu töö ja leib, aga kõige parem osa on ikkagi lihtsalt niisama kirjutamine. Vanakooli internetipäeviku pidamine. Youtube on lõbus ja vahetu, Instagram on hea kanal niisama-klõpsude jooksupealt üles viskamiseks, aga vana hea blogi on ikka parimatest parim. Mu enda jaoks ka täitsa teraapiline ja kodune ja hea. Ma loodan, et te ikka satute vahel siia. Ma proovin ise ka sagedamini. Muah!

Aasta jagu Väikevenda ❤

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid, väikevend: sünd

See on umbes-täpselt maailma suurim klišee, aga tõesõna – aeg läheb nii ruttu. Sellest aga veel hämmastavam on see, kuidas elul on kombeks kardinaalselt muutuda, kuid tunne on ikkagi, nagu kõik oleks alati just niiviisi olnud nagu praegu. 

Kui ma nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi esimest korda aimasin, et minu kummalise enesetunde taga võib olla kolmas rasedus, ei tekitanud see minus elevust. Kui ma oma toonase Kadaka tee kontori koridoris asuvas WC’s pulgale pissisin ja rasedustestil triipe nägin, vasardas mul peas üksainumas sõna.

“EI!”

See ei olnud valikuvõimalus, mida ma olin valmis kaaluma. Ma olin just saanud hakata rutiinselt tööl käima, oma ettevõttele elu sisse puhuma, käive kasvas otseses seoses minu poolt panustatud töötundidega ja ma nautisin seda “täiskasvanuelu” tohutult. Ma ei olnud valmis sellest loobuma. Ometi olin ma tegelikult mõttega kolmandast lapsest mänginud – tulevikule mõeldes ja sellest unistades oli kolmanda lapse saamine alati elementaarsena näinud. Me olime sellest rääkinud, me olime seda plaaninud. Kuid sarnaselt oma teisele rasedusele tundsin ka sel korral, et ei ole selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea, kas raseduseks valmis saamine üldse on miski, milleks ma võimeline olen. Käisin Fertilitases rasedust tuvastamas ja ehkki veel oli vara ning loodet näha ei olnud, oli selge, et mu keha on lapseootel. Tore günekoloog (vanem naisterahvas, kelle kohta internetis tohutult palju negatiivseid hinnanguid oli – alatu!) oli soe ning innustas mind, kui ma nojah-keegi-peab-ju-iivet-tõstma-juttu pobisesin. Rääkisin pärast arstilkäiku ka H’le, mis seis on, ning olin üsna kindel, et temagi kahetisi tundeid tunneb. Enamat kui ebamäärast mõminat ma tema suust igatahes ei oodanud. Minu suureks üllatuseks oli ta hoopis iiveldamaajavalt positiivne ja õnnelik. Ja tema muretu rõõm ja veendumus, et see on meie jaoks hästi õige, tekitas selle tunde ka minus. Möödunud aasta aprillis, kolm kuud pärast rasedusest teada saamist, kirjutasin blogis juba nii:

“Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise. Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂”

Kõik loksus justkui iseenesest paika nagu üritaks keegi kusagil sellele sündmusele teed teha. Ja Väikevenna sünd (mille kohta kirjutatud postitused ja tehtud videod leiad selle kategooria alt siit) oli mu elu kõige ilusam kogemus. See hetk, mil minu kolm last esimest korda ühes toas viibisid, täitis kõik minu hinge sisse lapsepõlvest sööbinud tühimikud täiuslikkuse tundega. Seal ja siis oli mul kõik. Ja ma ei ole kunagi julgenud loota, et see nüüd ja praegu siinsamas – nii hakkabki olema. Ma olen alati valmis, et õnn võib iga hetk pöörduda. Aga ei pöördunud. Me jõudsime beebiga sünnitusmajast koju ja see oli täiuslik ning sellest päevast peale hakkaski nii olema. Muidugi ei pea ma täiuslikkuse all silmas, et keegi pole kordagi nutnud, mähkmest mööda kakanud, mänguasja pärast kisklema minnes õele vastu pead virutanud või kurnatusest oma kaaslase peale röökinud. Mu lugejad on täiskasvanud naised, kes saavad aru, et sedasorti täiuslikkust pole olemas – ma ei pea seda vist ekstra rõhutamagi. Kuid tunne ja teadmine, et kõik siin elus on õige, et sind on õnnistatud millegi niisugusega, millest sa kunagi katkise, põhjakäinu ja üksikuna mitte iialgi unistada osanud poleks…

Täiuslik.


Kui ma looteanatoomia ultraheliuuringu käigus teada sain, et ma tütart ei oota, vaid poega, valmistas see mulle tohutu pettumuse. Ma üritasin mitte nii mõelda, üritasin mitte nutta, üritasin oma rasedusest jätkuvalt rõõmu tunda, kuid see muutus korraks nii raskeks. Ma tundsin süüd ja häbi, et ma nii mõtlen, aga ma tõesti lootsin tütart. Siiski püüdsin end veenda, et poja kasvatamine ja armastamine käib täpselt samamoodi nagu tütregagi.

Mõned kuud hiljem sündis minu poeg. Esimesest elusekundist peale minu jaoks asendamatult ideaalne. Minu kallis pojake, kes on täpselt niisama võrratu nagu tema õed. Ja iga päev selle oma esimese eluaasta jooksul on ta mulle üha uuesti ja uuesti tõestanud, kui rängalt ma kõigi oma kahtluste ja hirmudega (loetlesin rasedusaegseid hirme SIIN) eksinud olin. Nokuga ja puha, aga ikka täiuslik. Who knew?

Aeg läheb nii ruttu ja elu enne praegust tundub kujuteldamatult tühi. Elu ilma Väikevennata – kuidas see toimuda sai? Möödunud aasta on tõestanud, et kolme lapse saamine oli kõige õigem otsus, mille me teha saanud oleksime. Tema sünd on toonud kaasa muutuse meie peredünaamikas ning see muutus on olnud imeline. See on toonud kaasa hulgaliselt ümberkorraldusi – peaasjalikult seoses selle klanni transportimisega punktist A punkti B – kuid üldiselt on kõik siiski pehmelt ja iseeneslikult paika loksunud.

Sellest, milline inimene minu poeg on, võiks juba terve raamatu kirjutada. Tal on niisugune soojuse, helluse ja rõkkava rõõmu aura, mis kogu maja täidab. Nagu pehme vatt, mis põrkumisi pehmendab või suisa ära hoiab. Tasakaalustaja. Lohutaja. Naerutaja. Hellust vajav ja lähedust otsiv, aga uudishimulik, enese- ja sihikindel. Juba täna täpselt niisugune mees, kellesugust ma temast juba enne ta sündi kasvatada lootsin. Heh. Loodetavasti niiviisi jääbki.

Poeg Hiiumaal hilisõhtul merevees ja praamijärjekorras armatuurlaual turnimas. #justpoisuthings

Palju õnne sünnipäevaks, pusletükike!

Meie laste lasteriided

~ kogumispäevik

#Kogumispäevikus on selles kuus vägagi populaarseks kujunenud riiete ja jalanõude teemakuu. On ju riided ning jalanõud kõigi (lastega) perede jaoks üks kopsakamaid kuluridasid ja seda eriti nüüd, kooli- ja lasteaiaasta alguses, nii et igasugused säästunipid on vägagi teretulnud ja neid grupis ka kamaluga jagatakse. See on lihtsalt ul-me-li-ne kui kiiresti väikesed kered ja eriti jalad kasvada võivad!

Igatahes mõtlesin ma, et kirjutan ka kõige selle Kogumispäevikus kihava arutelu juurde oma mõtteid lasteriietega seoses!

Kui me nüüdseks enam kui kuus aastat tagasi beebi sünniks valmistudes esimest korda elus beebiriideid ostsime, sattusid selleks juhtumisi Polarn o. Pyret toredate mustritega, erksavärvilised ja sooneutraalsed riided. Sooneutraalsuse eelistamine oli tol hetkel väga loogiline samm, sest olin otsustanud beebi soo sünnini üllatuseks jätta. Niisiis ei olnud mul võimalust ega ausalt öeldes ka kiusatust roosa ja satside poole vaadata ega neid lademetes koju tassida. Oli vaid tagasihoidlik hulk lihtsaid, lapselikke ja sooneutraalseid riideid, mis panidki aluse minu eelistustele-nõudmistele-põhimõtetele lasteriiete osas.

Kõige rohkem ongi meie lasteriiete hulgas Polarn o. Pyretit, Molo ja Mini Rodini riideid, sekka mõned peotäied teisi Skandinaavia lasteriietebrände ja korralik hulk Lindexit. Kodumaistest brändide hulgas mul väga palju kogemusi polegi – mul on vist üsna spetsiifiline maitse, millele suur osa neist ei vasta – kuid Dadamora ja Tjorven Kids on mulle hästi südamelähedased. Kõiki neid brände ühendavad ilusad sooneutraalsed disainid (aga ka nunnud kleidikesed!), kvaliteetsed kangad ja ilusad, hästi istuvad lõiked. Nende brändide riideid saavad lapsed kanda kolm ringi ja mulle tundub, et neljandagi. Hinnaklassilt Lindexiga ühte jalga astuvat H&M’i sellesse nimistusse minu hinnangul rivistada ei saa – ehkki ka neid on laste kappidesse sattunud ja pärle nendegi riiete hulgas leidub, ei ole H&M’i asju kolmandale ringile jõudnud. Lihtsalt ei pea sagedasele pesemisele niimoodi vastu. Tõele au andes on ka Polarn o. Pyreti asjade hulgas olnud pettumustvalmistavaid isendeid, kuid mitte piisavalt, et minu suhtumist neisse muuta.

Polarn o. Pyret body 2012. aastal Kroonprintsessi seljas. Sellel hiljutisel Instagramipildil kannab Väikevend täpselt sama body. Nii armas on sedasi võrrelda ja mul on nii hea meel, et ma nii palju Kroonprintsessi häid ja kvaliteetseid riideid alles hoidnud olen!

Minu kõige lemmikumad on just Polarn o. Pyreti “pikenevad” lõiked (tõepoolest – nende asju saab laps nii kaua kanda!), pidžaamad, sokid ja alt laienevad kleidid – viimastel on täiesti IMELINE lõige. Lindexi lasteriietest armastan enim beebidele mõeldud lukuga pidžaamasid, mida 2 = 3 pakkumisega soetada saab. Ma ei tea, miks ma alles kolmanda lapsega taipasin, et lukuga kombed on beebile kõige võrratum riideese – ei mingit üle pea sikutamist, siputavate jalgade pükstesse sihtimist, trukkidega pusimist, riiete omavahel sobitamist… lukk siuh! kinni ja valmis! Mini Rodinil on TÄPSELT 100% minu maitsele kangad (ja minu õnneks teeb Lindex neid üha enam “järgi”, hehe) ja minu kogemusel ka suurepärane vastupidavus. Meie peres on kaks Mini Rodini talvekombet – papagoidega tumesinine ja villane punaseruuduline, mis mõlemad on nüüdseks meiega juba kuuendat aastat ning kolmandal ringil. Ilmselt võis nende alghinnaks kunagi olla ligi sada eurot, kuid päris kindlasti said need ostetud allahindluselt ja veel kolmega jagades… see hind tuleb lõppkokkuvõttes hea asja eest põhimõtteliselt olematu!

Virsik aastal 2016 Mini Rodini talvekombes, 2013. aastal kandis Kroonprintsess seda NII. Varsti on Väikevenna kord – kombe ei ole veel valmis alla vanduma. 🙂

Miks ma neid riideid kuus aastat alles hoidnud olen?

Esiteks mõtlete te kindlasti, kus üks inimene sellist virna riideid hoiab, onju? Tegelikult ei ole virnad üüratud, sest igast suurusest on meil asju pigem vähem kui rohkem ja need, mis alles jäävad, kolivad H ema juurde pööningule uut aega ootama. Mõned asjad saavad vahepeal lähedaste lastele edasi pärandatud (tulevad sealt ka sageli ringiga tagasi), mõned kehvemad valikud väsivad ja lendavad prükki, kuid suurem osa siiski jääb ning rändab järgmisele lapsele edasi.

Alles hoian ma neid seal aga seetõttu, et ma ei raatsi uueväärseid, kalleid, kvaliteetseid, mulle ka teatava sentimentaalse väärtusega asju ära visata või kaltsukasse viia ja nende müümine lasteasjade järelturul ei ole minu teema. Mulle ei meeldi see fanaatiline tarbimine, millega erinevad müügigrupid silma paistavad ja mulle tundub neisse sukeldumine lihtsalt… kurnav. Ma ei taha ka ise olla see inimene, kes ostab ja ostab ja ostab ja siis odavalt maha müüb, et uuesti ostma ja ostma ja ostma hakata saaks. Olen paar korda Internetis müümist katsetanud, ent loobunud – väga tülikas on pildistada, üles laadida, mõõta ja siis veel hindade üle kemplemisega rinda pista (mitte ajada segamini kauplemisega – osad inimesed lähevad väga turri ja isiklikuks kui kallite brändide asju kolme euroga osta ei saa). Kirbukale kohale minnes saab kraamist kiiremini lahti ja inimestega näost-näkku suhelda. Hoopis toredam sedasi! Ja oma osa on kindlasti olnud ka teadmisel, et ma tahan veel lapsi ning tundel, et ma tahan just neidsamu kord välja valitud häid asju uuesti kasutada, mitte nullist alustada ja uusi osta. Ma tahan, et minu asjad oleks minuga võimalikult kaua.

Ühest küljest on see just tänu otsusele lastele võimalikult sooneutraalseid riideid soetada, et me Kroonprintsessi esimesi rõivaid täna, kuus aastat hiljem ka Väikevennale selga panna saame. Teisalt on minu definitsioon “sooneutraalsest” ka keskmise inimese omast veidi laiem – küll ja küll on olnud neid kordi, kui minu piltide alla on sotsiaalmeedias ilmunud kommentaare, et pojake tüdruku moodi välja näeb, sest kannab vahetevahel mustreid, milles esineb roosat ja punast. Kujutad sa pilti! Minu meelest sobib poisil kanda misiganes toone – kleiti ma talle võib-olla selga ei pane, aga kui tema body peal on roosad-sinised-punased lillepotid, on see minu jaoks täiesti okei. Nii on meil väga lihtne tüdrukute vanu riideid talle pärandada ja sääst on selle arvelt tohutu.

Kuigi ma võib-olla tahaksin oma lapsi stiliseerida nagu tõelised Instagrami-emad, ei ole see siiski midagi minu jaoks. Esiteks muudab selle ilmvõimatuks nende soov riideid iseseisvalt valida ja neisse iseseisvalt riietuda. Nende omal käel valitud rõivakomplektid ei pruugi alati kõige paremini sobitatud olla (to say the least) ja võivad ju minu silma riivata, aga… mis vahet seal lõppude lõpuks on? Need on ainult riided. Niisiis on igasugune lasteriiete ostmine meie peres rangelt vajaduspõhine. “Kas lastel on midagi vaja?” küsivad vanaemad reisilt naastes või külla tulles ning kui vaja ei ole… siis lihtsalt ei ole. Kui retuusid on kõik ootamatult auklikeks kulunud, ostame retuuse. Kui läheb jahedaks, aga pikkade varrukatega kleitide varrukad on lühikeseks jäänud, on vaja niisuguseid, et oleks a) kleit (Väga Tähtis tüdrukute jaoks, et oleks kleit) b) mugav lasteaias kanda c) soe. Ühesõnaga ei käi me kuigivõrd moega kaasas ega neile niisama kaubanduskeskuses uusi riideid šoppamas. See on minu meelest lihtsalt mõttetu liigtarbimine. Keskmine kasvab vanema riietesse sisse (suure elevusega, kusjuures, ja vahel isegi natukene enne seda kui vanem omaenda riietega lõpetanud on…) ja pesamuna omakorda keskmise omadesse. Mis komplektidest puudu jääb, tuleb jooksvalt juurde soetada, kuid alati meeles pidades, et ka järgmine seda võimalusel kanda saaks.

Millised on teie põhimõtted lasteriiete soetamisel? Kas teil on ka mingid oma kindlad brändid, mille kvaliteeti usaldate või ostate pigem seda, mida vaja on, sealt, kust selle leiate? Kas olete lasteriideid järgmistele alles hoidnud või pigem kohe platsi puhtaks teinud kui laps riietest välja kasvanud on?

#Kogumispäeviku lisarahateenimise kuu e. 32 kg koduaiatomateid purki!

~ kogumispäevik

Alustuseks: PUHHHHHHHHHHHHHHHHHHH, MILLINE KUUMUS! Kuidas te vastu peate?

See troopiline juulikuu on seoses poe avamise ja muude tegemistega kahtlemata olnud mu elu üks hullumeelsemaid kuid, aga kõige selle kõrval ei saanud ma ometigi unustada ka #Kogumispäeviku käimasoleva teemakuu väljakutset, milleks oli lisaraha teenimine ja siis selle raha annetamine heategevuseks.

Aga nagu ma ka teemakuu avavideos ütlesin, ongi ju kogu mu elu üks suur “lisaraha” teenimine ja minu meelistegevustest-hobidest nagu kujundamine ja blogimine on saanud minu ametlikud sissetulekud. Need seega väljakutse raames ei lugenud. Veel meeldib mulle ju süüa teha ja kodukohvik oli meil väga-väga edukas, kuid seegi jäi väljakutsest välja – juunikuusse. Turul müümine on minu suur unistus, aga… mida? Suure põua tõttu pole ju metsastki suurt midagi võtta, aias kasvavad mul endal ainult maitse- ja teetaimed…

Kuu aega järjest olin tohutus kimbatuses, muudkui kerisin ja kerisin ja kerisin ja muretsesin, mis see ometi olla võiks, millega ma sellekuisele väljakutsele joone alla saaksin, kui möödunud nädalal lõpuks ometi idee mulle iseenesest “koju kätte” tuli. Jess!

Nimelt kirjutas üks mu armas blogilugeja mulle, et küsida hoidisena purki tehtava pastakastme retsepti. Temal ja kõigil teistel aednikel tema ümber pidi tohutu tomatiuputus olema ja nii genereerivat ta viise, kuidas neid kõiki parimal võimalikul moel ära kasutada. Sattusime pikemalt vestlema ja kui ma oma lisarahateenimiskimbatusest rääkisin, sündis plaan justkui iseenesest. Muidugi ajame me kokku kõikvõimalikud aiasaadused ja paneme need koos pastakastmeteks purki, et müügist saadud tulu heategevuseks annetada!

Plaan paigas, ajasin mina küla pealt kokku suure hunniku purke ja kompanjon kõikvõimalikud köögiviljad: 32 kilo tomateid, huuunniku suvikõrvitsat, sibulaid, küüslauke, porgandeid…

Minu peenrakastid on suutnud basiilikut, peterselli ja rukolat kuhjaga täis kasvada – sain neist terve blenderikannutäie võrratut ürdipastat tomatikastme sisse:

Tšilli, paprika ja küüslauk teel säriseva oliiviõli sisse

Pühapäeval veetsimegi põrgukuuma päeva minu köögis koorides, purustades, hakkides, praadides, kuumutades ja hoidistades. Meie lapsed (keda on meil kahepeale kokku kuus) mängisid õues veega ja meie muudkui vaaritasime, jahutasime end külma proseccoga ja rääkisime maailma asju sirgeks. Kella kaheteistkümnest õhtul kümneni välja! Vahepeal lõunatasime ja jooksime lastel sabas, siis jälle purustasime, koorisime, hakkisime, praadisime…

Minu võrratult ilus ja armas, lõbus, tomateid (jpm) ja kolme last kasvatav ja vutte ja jäneseid pidav kaasteeline! Universum ikka hoiab ja saadab õigeid inimesi mu teele. 🙂

Ja tulemus sai suurepärane! Viiskümmend üheksa purgitäit täiesti imelist pastakastet! See on tõesõna uskumatu, kui palju maitseid on peidus sooja kodumaise päikese käes küpsenud viljades… maitsesin veel täna hommikul valminud kastme üle – kas on ikka piisavalt hea, et müüa? Ma olen omaenda toidu ja selles sisalduvate maitsete tasakaalu suhtes väga kriitiline ja muretsen (võõrastele) toitu pakkudes tohutult, et äkki ikkagi ei ole kuigi hea…. aga see kaste sai NII mõnus! Samas – mis muu saakski nii suurepärasest toorainest valmida? Kastme sees on kõikvõimalikud erinevad köögiviljad, mis on purustatud või peenelt riivitud ja petavad seega kõige pirtsakamagi sööja ära, kes suvikõrvitsat-porgandit-küüslauku-sibulat-rukolat-basiilikut-peterselli-paprikat-tšillit muidu võib-olla eriti ei armasta. Pasta al denteks keeta, kastmega segada, miks mitte soovi korral ka veidi seeni või hakkliha sisse praadida? Lihtne ja kiire ja kodune toit nagu 1-2-3! Ma ütlen ausalt: mul on hästi kahju neid ära müüa, sest mulle endale kuluvad “kiirtoidud” viimasel ajal vägagi marjaks ära. 😀

Printisin neile kõige harilikuma värviprinteriga kleepsud ka peale, et asi vähe esinduslikum oleks ja müün nad nüüd maha. Esialgu oli meil plaanis seda täna turul teha, kuid mõtlesime ringi – esiteks sellepärast, et minu koduköök ei ole veterinaarametis registreeritud ja ehkki minu teada eraisikuna ühekordselt (heategevuse eesmärgil) kaubeldes ja tarbijat teavitades seda tegelikult vaja ei ole, ei tahtnud ma ka turu suhtes kuidagi eksida (ehkki see tegelikult võib-olla takistuseks saanud polekski) ja otsustasin, et pakun hääd kraami hoopis kohaliku kogukonna FB-grupis või midagi.

Nüüd on jäänud ainult lõppskoor ära oodata – kraam maha müüa, kulud kokku lüüa ja tulud heategevuseks annetada. Millisele organisatsioonile teie meie asemel teenitud lisaraha annetaksite?

Pildipostitus: Taadi sünnipäevapidu – imetore päev perega

~ adventures, pere

Niii palju on, mida tahaksin teiega jagada, teemasid, millel pikemalt peatuda ja pilte, mida näidata, aga praegu lihtsalt ei saa – olen jälle kuidagi töö alla mattuda suutnud ja pean nüüd prioriteetide nimekirja otsast läbi närima, et kuidagigi järjele saada. Aga teen nüüd töötegemise vahele väikese pausi ja näitan teile neid imearmsaid pilte ühest selle suve toredaimast päevast – H taadi sünnipäevapeost. See oli niisugune hästi kosutav koos olemise päev – paljajalu taadi aia murul, lastel põsed vaarikatest punnis, laud heast toidust lookas… Ilmataat õnnistas ka ilusa ilmaga ja nii sündiski üks igati kordaläinud päev, mil kogu suur pere tuli taadi rõõmuks ühe laua taha kokku. Suure töötegemise stressi ja appi-ma-ei-jõua-ju-mitte-midagi-valmis-paanika keskel on need perepäevad, kui end “pärismaailmast” (nagu miski üleüldse oleks rohkem päris kui pere…) välja lülitada ja lihtsalt olla saab, lihtsalt nii-hii-hii vajalikud.

Taat otsis majapidamise pealt kokku kõik toolid ja lauad, et catering viimased uhkeks pidulauaks katta saaks.

Minu esimene, minu ilus ja võrratult sarkastiline ja hea Kroonprintsess. <3

Kõigi minu laste suuuur lemmik tädi A. <3


Hästi hea, et nemad on minul ja et mina saan olla nendel. Minu elus ei ole kunagi niisuguseid pika laua taha kokku tulemisi olnud, sest… pole niisugust peret, noh. Ja seda enam olen ma tänulik, et mulle selle laua ääres koht on. 🙂

Staatuseuuendus-nimekiri

~ chit-chat

Joon: kuuma küüslaugu-ingveri-sidrunijooki meega (mu lemmik!), sest mu kurgumandlid löövad juba mitmendat õhtut tuld. Varitsevad päev otsa vaikselt ja BOOM! on enne uneaega neelamine nii valus, et piss tahab püksi tulla. Kannutäis kuuma vett, üks sektoriteks lõigatud sidrun, korralik jupp riivitud ingverit ja vähemalt viis suuremat küüslauguküünt. Ja mesi. Mmmm!

Söön: naabrinaise tehtud kaeraküpsiseid ja ei saa pidama. Pagana head on. Kõht on ka tühi, sest õhtusöögi ajal olin mina ainus, kes kodus oli ja ainult iseendale söögi valmistamine tundus ületamatu katsumusena. Päeval käisid naabrilapsed meil söömas, meie omad õhtul neil. H oli meie poe tagatoa-köögis tööpinda ehitamas. Kell 00:26 õhtusöögiks küpsist süüa on ka ok ju, ei vä?

Kannan: pesuskäigu järgselt H froteehommikumantlit ja ei naudi seda tegelikult vähimalgi määral, sest ma VIHKAN lohvakate riideesemete kandmist kodus. Lähengi panen enne edasi kirjutamist retuusid jalga ja t-särgi selga. There, much better. 😀

Tunnen võidurõõmu: täna Facebooki Marketplace’ist tasuta (meepurgi eest) skooritud diivani üle, mille H Tambeti abiga ära tõi ja poodi kohale viis. Ma olen omal ajal ikka hulgi igasugu vingeid asju Osta.ee’st kommirahaga kokku ajanud, aga meie uus uhke musta värvi nurgadiivan on küll skooride skoor! Ta on küll pisut suurem kui arvata võis, aga küll me talle juba koha leiame! Ja inimene, kes ta meile andis, oli HÄSTI meeldiv ja armas. Maailm on ikka ilusaid inimesi täis, ma ütlen!

Tunnen puudust: oma kõige kallimast Tartus elavast sõbrannast, kelle sünnipäeval käimine möödunud laupäeval mulle meelde tuletas, kui väga ma temast puudust tunnen ja kui õnnelik tema seltsis olen. Elud lähevad ju täiskasvanueas sageli eraldi ja pereelu kõrvalt on raske sõprust prioriteediks seada, aga meie oleme selles kohe eriti kehvad olnud. Õnneks ei defineeri see meie sõprust ja mul on hea meel, et kui me vahel mitu tundi telefoni otsas ripume ja lõpuks ikkagi kohtume (mis siis, et harva), on hingeakud kohe paugust täis ja koos nii hea olla. Ja ta saab varsti oma teise beeeeeeebi ja see on niii äge!

Olen õnnelik: et täna pärastlõunal meie aeda eksinud pardipere meiepoolse sekkumiseta kodutee leidis. Mul oli juba pill peaaegu lahti, sest pardiemme käis pardititadega muudkui edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda, kustkaudu vette tagasi saada. Ma ei tea, kust nad tulid, sest aed on meil nüüd ju ees ja ma olin kohe päris nõutu, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas neid aidata. Siis utsitas pardiemme tibukesi läbi aia vee poole minema, kuid jäi ise teiselepoole aeda kinni, sest ei mahtunud aiast läbi. Ma olin juba valmis minema teda sülle võtma ja üle aia tõstma, aga õnneks meenus talle, et ta on lennuvõimeline lind ja nii ta üle aia oma tibukeste juurde lendaski. Ujusid valju prääksumise saatel minema. Oh, see oli väga intensiivselt emotsionaalne (ja kestis tegelikult ainult paar minutit, aga mul hakkas emasüda momentaalselt pahinal verd jooksma) seik, aga nii vahva, et nad meie juurde sattusid ja veel toredam, et kodutee leidsid. Mõnus siin metsa ääres niiviisi. 🙂

Olen nukker: et meie pereseiklus Peipsi äärde Kroonprintsessi haiguse tõttu ära jäi. Ta jäi juba pühapäeval Andra poja sünnipäevapeol veidi viletsaks ja kurtis hirmsat peavalu, millega ärkas ka täna hommikul. Õnneks hakkas tal päeva peale parem ja pärastlõunal soovis ta juba mängidagi, kuid reis jäi ära ikka ja sellest on marukahju. Tal endal eriti – nuttis südantlõhestavalt, et ei taha haige olla ja tahaks nii väga ikkagi minna. Sama juhtus ju ka meie jaanipäevase Hiiumaale sõiduga, kui meid silmapõletik tabas. Suveneedus või?

Muretsen: poe avamise eel kõigist asjust kõige rohkem just leti puudumise pärast. Meil oli üks kasutatud lett välja vaadatud, aga selle müüja mängib surnut ja teine alternatiiv (mis oleks palju ägedamgi), ei mahu meie eelarvesse kuidagimoodi ära. A mis on pood ilma müügiletita?

Unistan: koduabilisest. Eelkõige pesupesijast ja -voltijast, aga ka muude asjade korras hoidjast. Rohkem kui kunagi varem on praegu tunne, et me oleme üle oma võimete elanud (see minu töötegemise hobi segab täiega praegu :D) ja isegi unetundidest näpistades ei jaguks kõige jaoks piisavalt aega. Kui ma teaks, kes see inimene on ja kust teda leida, kutsuksin ma ta hommepäev appi. Soovitusi? Tahab keegi kandideerida? Anyone?

Töötan: vitriinakendele mõeldud kleepsude kujunduse kallal ega suuda otsustada, millist infot neile panna ja kui palju. Tahaks, et juba väljastpoolt sisse kiigates oleks aru saada, et meil ei ole mingisugune udupeen disainbutiik, vaid pisut kaootiline, lihtne, armas ja oma.

Ostan: viimasel ajal harjumatult palju, aga õnneks oma maailma kõige lemmikumast kauplusest – ehituspoest! Vähe sellest, et meil kõiksugu ehitusmaterjale vaja läheb, on meil see poeke ju vaja ka sisustada ja nii oleme me tüdrukutega viimasel ajal röögatult palju aega ehituspoodides veetnud. Ostnud laminaati ja kaableid ja torusid, aga ka vaipu, valgusteid, õueprügikasti…. good times! Vaja teile üks ehituspoe haul teha, onju?


Lähen: nüüd magama. Sai juba lobisetud küll. Teinekordki!