Kell on öö, aga kuna ma kogemata õhtul liiga vara magama jäin, olen nüüd 100% ärkvel ja igasugu mõtteid tiirleb peas. Mis muud nende üleliigsete mõtetega ikka peale hakata kui neid blogis tuulutada, onju? Nagu mu päris oma Mõttesõel, tõesõna – saab mingusugused asjad maha laadida, läbi kirjutada ja nende juurde hiljem tagasi tulla kui vaja. Ja teilt nõu küsida.
Me armastame oma kodu nii-nii väga. Tõesõna – see on täiuslik kodu. Täiuslik asukoht – ühest küljest kõiksugu lasteaiad ja kauplused ja linnaliini- ning rongipeatused lühikese jalutuskäigu kaugusel, teisalt krundi ääres metsamassiiv ja väike jõeke. Linnulaul ja partide prääksumine ja vaikus ja üldse. Kodu. Nii hea kodu. Mitte kunagi ei kavatse ma enam elada kodus, kus ei ole niisuguseid suuri aknaid ja kõrgeid lagesid – õhku, valgust, helgust, vabadust. Ma isegi ei teadnud enne siia kolimist, et üks kodu nii hea olla saab! Madalad küttekulud, sest võrratu maaküttekatel. Maailma kõige toredamad naabrid ja suurepärane koduvald. Ma lähen sellele kõigele mõeldes täitsa härdaks…
Meie täiuslik koduke, kus me kõik nii-nii õnnelikud oleme. Lapsed hakkasid nutma kui ma neile ettevaatlikult mainisin, et me issiga ühte maja vaadanud oleme…
Aga. Muidugi on siin – nagu peaaegu täiuslike asjade juures ikka kipub olema – üks neetud aga.
Meil ei ole siin tulevikule mõeldes tegelikult ikkagi piisavalt ruumi. See ei ole mingisugune aktiivne rahulolematus või pakiline vajadus kolida või mujale sügelemine – üldse mitte. Aga kui edasi mõelda ja planeerida, tundub ikkagi, et igal lapsel võiks olla oma tuba. Mitte täna ega homme, vaid koolieas. Kui vajadus isikliku ruumi ja privaatsuse järele juba põletavam on, ent kodus piisavalt ruumi pole, et oma vendadest-õdedest vahel pisut rahu saada.
Ja no siis ma mõtlengi, et… ühest küljest: ma ei kasvata siin mingeid väikesi individualiste, kes peavad-peavad-peavad saama oma toa, oma ruumi, viieaastaselt oma mobiiltelefoni ja seitsmeteistaastaselt oma auto ja kõik muu seal vahepeal. Ei ole vaja. Teisalt: ise ma olen need inimesed siia ilma sünnitanud, ise pean ma veenduma, et ma annan igale neist võimaluse ja ruumi olla indiviid. Võimaluse vastutada oma isikliku tsooni eest, tunda end seal turvaliselt, saada rahu ja vaikust ja privaatsust, kui niisugune peaks olema nende soov. Kõige hullem selle kõige juures on muidugi see, et mul pole halli aimugi, mismoodi teismeliste vanemdamine käib, esiteks, aga sellest veel vähem tean ma, missugused inimesed näiteks Virsikust ja Väikevennast tulevikus saavad. Ma tean, et Kroonprintsess vajab oma tuba ASAP – ta läheb sügisel kooli ja on juba praegu tüdinud oma väikse õe (kes on totaalselt allumatu) järelt koristamast. Aga need väiksemad – mis nende jaoks oluline olema saab?
Igasugu mõtted, mis mitte kuhugi välja ei vii.
Kas ja kuhu edasi? Kui kauaks me siia jääme, kas kolimine suuremasse koju, eramusse, on üleüldse meie tulevik? Ja kui, siis millal see tulevik kätte jõuab? Ma tegelikult ei olnud neid mõtteid veel üldse mõlgutanud, kuni selgus, et H on. Ja vähe sellest, et ta neid mõtteid mõelnud on, on ta ka kinnisvaraportaale seiranud. Eile näitas ta mulle ühte kodu, mis on põhimõtteliselt meie praeguse kodu suur vend. Versioon 2.0. Suuuuured maast laeni aknad, avarad ruumid, palju valgust, maaküttekatel… kõik need asjad, mida me oma kodu juures nii väga armastame. Aga lisaks ka 80+ lisaruutmeetrit, piisavalt tube, et iga laps oma toa ja mina kabineti saada võiksin. Kabineti, millest saaks veel ühe toa juurde, kui me peaksime otsustama, et seda vaja on. Garderoobid, pööning (millest ka saaks veel ühe hiigelsuure toa, näiteks külalistetoa, juurde ehitada kui selleks peaks tekkima vajadust), katusealune autode jaoks ja kuurike. Poole suurem aed. Keskkonda ja loodusresursse säästev planeering.
Kurat küll, noh. See kõik on nii hea ja õige mu jaoks.
Aga ma ei taha kolida. Kindlasti ei taha ma kolida kohta, mis asukoha poolest praegusele räigelt alla jääb. Sealne krunt ei piirne kohe kindlasti mitte metsaga – elutoaaknasse ei vaata mitte nugised ja nirgid, vaid tänaval mööduvad inimesed. See asub linnaliinibussipeatustest kahe ja poole kilomeetri kaugusel ja on üleüldse rohkem pärap*rses kui mulle meeldiks oma elu ette kujutada.
Aga see on nii äge.
Aga see on karutagumikus.
Aga me mahuks sinna nii hästi ära.
Aga igakuised kulutused kasvaksid (ja me tahame säästa ja investeerida, mitte veel rohkem laenu maksta) ja pank ei pruugi meile üldse laenu juurde anda.
Aga seal on nii palju ruumi ja me võiksime, kui me tahaksime, tulevikus veel lapsi saada.
Aga… aga… aga…
Ühesõnaga: ei, me ei hakka kolima. Ei, me ei hakka maja ostma. Ei, siit kodust lahkumine ei ole tänasel päeval mõeldav.
Aga me lähme seda maja homme vaatama…
Kuusealune kingikuhi aastal 2016
Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?
Kuusealune kingikuhi 2017
Nädal aega haigetena kodus vedelenud lapsed, kes igavusest juba mööda seinu üles ronimas olid, said täiesti uue hingamise (ja nende täieliku meeleheite pervel kõikuv ema samuti) ja terve päev oli juhendi järgi nokitsemise ja peenmotoorika arendamisega sisustatud.
Veits rahul.
Kuna meie pere koosneb totaalsetest jõulufanaatikutest, on esimese detsembri ootus juba pikemat aega päevakorras. Mitu päeva nüüd veel on? Kas Mila (meie ihupäkapikk) hakkab käima 1. detsembril või 1. advendil? Millal see juba on? Kas ikka päkapikud juba ei võiks tulla? Lund sajab, kas nüüd on jõulud? Kas NÜÜD tuleb jõuluvana? Ei ole lihtne see jõuluootus, tean ju omastki käest… Ja ega ta nüüd ülearu lihtsamaks ka ei läinud kui lisandus veel üks asi, mida pikisilmi oodata. 
Möödunud aastal oli meil esimest korda šokolaadikalender ja ehkki see oli ka väga armas ja tore Lindti karukestega asi, on see igahommikune kommisöömine ikkagi veits keeruline. Lapsed on veidi segaduses, sest nad justkui teavad, et magustoit käib pärast sööki ja siis need maiused pannakse kõrvale, unustatakse kapiservale, vahel süüakse hommikul kohe… ma ei tea. Ma ei ole päris kindel, et see peab justnimelt komm olema, mis iga päev luugi tagant välja tuleb. Võib-olla üle aasta? Samas ei ole ühtegi muud niisugust kalendriakna taha mahtuvat asja, mida ma oma majja lubada tahaksin. Aga klotse – ma kordan ennast – ei saa kunagi liiga palju olla! Igatahes on meil LEGO kalender vaid ühe korra varem olnud ja tookord saime me sealt lisaks uutele klotsidele ülipalju häid vidinaid, mida muidu komplektidega kaasa ei tule, aga mis rollimängudes igati ära kulunud on. Näiteks potte-panne-taldrikuid jms toredat. Ootan suure põnevusega selleaastaseid üllatusi! Ma ise eelistaksin tegelikult City kalendrit, sest seal on need klassikalised kollased mehikesed, mis minu meelest ägedamad ja rohkem “päris” on, aga tüdrukutele ma seda ideed maha müüa ei suudaks…
Virsik võttis esimesena ette LEGO Juniors hobusetallikomplekti ja minu suureks üllatuseks suutis ta selle algusest lõpuni juhendi järgi iseseisvalt kokku panna. Sellised murrangulised hetked arengus on minu meelest emaduse parim osa. Paneb ise komplekte kokku… minu suur inimene! Juniors on muidugi märkimisväärselt lihtsamini ja loogilisemalt kokkupandav ka kui “tavalised” LEGOd. Meie kolmesele igatahes ideaalne! Võite arvata kui rahul ta ise oma saavutuse üle oli…
Samal ajal kui suured õed oma komplektide kallal pusisid, sai pesamuna enda omadesse kaevuda. Stereotüüpilise poisslapsena on tema meelismäng muidugi bbbdddrrllllll autosõidu puristamine, ehitiste laiali lammutamine (“uaaaauuuu, kui ma siit sikutan, siis see annab järele ja ühest saab kaks!”) ja natukene ka klotside loopimine. Lisaks lammutamisele käivad muidugi vilkad motoorikaharjutused LEGOde omavahel kokku panemiseks, aga üsna ruttu päädivad need püüded klotside raevuka kolkimise ja lõpuks üle toa heitmisega. Mjah, noh!
Rapib taamal keskendunult klotsikakaduud juppideks…
Komplektide kokkupanemise tuhin kestis hiliste öötundideni välja. Ma ei ole küll suurem asi rollimänguema (printsessimängud on rohkem H värk), aga LEGOsid võiksin ma lapsega juhendi järgi kokku panna kasvõi lõpmatuseni. Nii tore koostööharjutus ja mõnus võimalus koos aega veeta nii, et kummalgi pole igav ja kumbki ei sügele minema muid asju tegema. Kvaliteetaeg!
Kui uhke ja ülidetailne ehitis lõpuks valmis saab, algab parim osa – mänguaeg! Fantaasia lastakse valla ja kui eemalt kõrvu teritada, võib kuulda muljetavaldavalt põnevaid stsenaariume ja sisukaid dialooge Friends tüdrukute vahel.
Kui ma õigesti mäletan, oli mul kunagi üks LEGO politseijaoskond, millel oli samasugune garaažiuks. Udupeen, ma ütlen! Tahaks LEGO-insenerile töövarjuks minna, et näha, milline see tööprotsess välja näeb. Muljetavaldav on, kuidas vahepeal tundub, et paned täiesti suvalisi klotse täiesti suvalisse kohta ja ühtäkki oled kokku pannud elutruu grilli, porgandipeenra, hamstripuuri ja vinge garaaži. Rääkimata uhketest autodest ja villadest, mis lehekülg lehekülje haaval juhendi järgi kerkivad. Sellise komplekti ja juhendi koostamine – dream job ju?
Igatahes näitangi teile seekordses vlogis, mismoodi me oma päeva mägedes veetsime. Muidugi hakkas kõrgemale mäkke jõudes hirmsasti vihma ja rahet sadama, müristama ning välku lööma, nii et mingit erilist matka me ette võtta ei saanud (ega soovinud :D), aga juba sõit ise oli tohutu elamus – eriti äikesepilve sees ja nende vaadete keskel.
Kui me mägedes trippimise lõpetanud olime ja nälg näpistama hakkas, otsustasime tagasiteele asuda ja mõnes ettejuhtuvas kohas söögipeatuse teha. Sattusime Troodose mäe jalamil, 660 m kõrgusel asuvasse Kakopetria külla, parkisime autod ära ning üritasime tunde järgi kohalike tavernade seast parima välja valida.
Küprose mägikülakesed on väga idüllilised. Osad on segasummasuvilased ka (ja oma kaootilisuses ka hästi erilised ja ägedad – küproslaste carebox on täiesti tühi, mis hoovis lebavat träni puudutab, neid mingisugune “naabrist parem” mentaliteet juba ei kõiguta). Tilluke 1500 püsielanikuga Kakopetria oli aga tõesti imeilus ja tundus täpselt niisugune koht olevat, kust autentset ja ülimaitsvat Küprose toitu maitsta saada võiks. Päris nii aga ei läinud – toiduga ei jäänud meist keegi rahule. Peale minu!
Sest minul oli oidu oma lemmiktoitu tellida – halloumit värske tomati ja pitaga! Oi arrrrrrrrrrmas jumal kui imeline on magus tomat täiuslikult karamelliseks praetud soolase halloumiga. Saia vahel! Ma valetaksin endale ja teile kui ei tunnistaks ausalt, et Küprosele reisimine minu jaoks just halloumi tõttu ekstra eriline oli. Minu ja halloumi kirglik suhe on kestnud aastaid ja sügantliigutav oli tema juurte juures ära käia. Ja s*taks juustu süüa…
Ma ei telli oma lastele restoranis pea kunagi joogiks midagi muud kui vett. Välja arvatud juhul kui menüüs on värskelt pressitud mahl, aga Eestis seda luksust igalpool ei pakuta. Küprosel saab värskelt pressitud mahla aga igas restoranis, kohvikus, jäätiseputkas… ja see on IMELINE!
Kõiksugu imelisi tervisejooke pakutakse seal Küprosemaal. Pmst smuuti!
Kakopetria küla on ehitatud kahe jõe, Gargotise ja Garilise kallastele, mis küla keskel kokku saavad ja Klariose jõe moodustavad. Klarios ei ole just eriti… klaarios, vaid pigem supermudane, aga vaade sellele restorani rõdult oli päris äge. Virsik kinnitas, et seal elavad krokodillid.
Kui me tagasiteele asusime, oli õues juba pimedaks minemaks ja mägede taha loojuv päike suisa sundis pildistamispeatust tegema.
Sõitsime koju tagasi (suuuuuuuure) Limassoli ringiga, et saaksime selle kauni linnakese jahisadamas ühed jäätised pintslisse panna ja autosõidust kangeid koibi sirutada. Jäätisevalik gelatoputkas oli taaskord tohutu ja pirakas pallijäätis maksis umbes euro. Paradiis, ma ütlen!
No ja siis avastati sadama purskkaevud ja ülejäänu on ajalugu. Autosse tagasi jõudes polnud laste ihul kuiva ruutmillimeetritki, nii et paradoksaalsel kombel tuli autos riietest väljuda ja hoopis trikood selga tõmmata. Mis seal ikka – vähemalt oli inimestel lõbus. 😀
Kes jaanuaris #Kogumispäevikuga ei liitu ja 
Et mõte tööpäeva lõpus tähtsate teemadega kaasas käia jaksaks, kostitas Kati kõiki rahakoolijütse kohvi, tee, smuutide ja maiustustega. Ja märkmikud saime ka! Nagu päris. 😀
Kati, nagu ikka, panemas kõigile kuulajatele südamele, et eestlased ei säästa piisavalt. Working on it, Kati! 
Pinginaabrid Sally ja Kirke. Megalõbus oli!
Olin kolmapäeval poes tööl, sõitsin õhtul panka teadmisi omandama ning sealt 
Veetsime eilse õhtu piffidega koos Kukupesas tööd tehes ja teineteise lollide naljade üle naerda karjudes. Tegin meile õhtusöögiks kaasa (teadsin, et keegi pole niikuinii süüa jõudnud ja muidu läheb jälle kollektiivseks kebabiõgimiseks) suure pajatäie kanapastat ja küpsetasin šokoladikoogi, korkisime lahti ühe Ecussoni ja panime hullu. Ainuüksi eile sai välja trükitud 95 Itella pakikaarti ja lõppu ei paista. Kui te tahate näha, mida need inimesed OMETI nii väga sealt e-poest siis tellivad, vaadake Kukupesa isadepäeva tootevalikut 