Viisakas loom kirjutab esimesele üle saja aasta kirjutatud postitusele ilmselt ka selgitava sissejuhatuse. Elu on mulle viimase viie aasta jooksul väga palju õpetanud. Ma olen õppinud palju iseenda kohta (mis on minu pärisosad ja millest pean end vabastama), palju inimsuhete kohta (missugustesse ma tahan ja millistesse ei taha end segada) ning täna, tundub mulle, olen õppimas, kuidas teha neid Päris Oma Asju ja rõõmustada oma rõõme, laskmata ebaolulisel oma meepotti tõrvaga määrida. Ma olen enam kui suuteline kuulama oma sisetunnet ning sellesama sisetunde põhjal kaugele minema, kuid sisetundest olulisem on minu jaoks õhin ja elutahe. Positiivsus. Elevus. Inspiratsioon ja motivatsioon edasi pürgida, ka kõrvuni s*tas olles ikkagi elu ilu ja võimalusi näha, oma inimestega kokku hoida ja läbi raskuste raiuda, et tagasi vaadates näha: ma sain ja saan alati hakkama.
Kui ma olen inimeste keskel, kes on päris – head inimesed, positiivsed, inspireerivad ja motiveeritud, olen ma õnnelik ja produktiivne. Ja ma ei mõtle muidugi mingeid Stepfordi roboteid – õnnetud oleme ju me aeg-ajalt kõik. Mind lihtsalt tõmbab inimeste poole, kes oma õnnetuses püherdamise asemel sellest väljapääsu otsivad. Kurvastavad ausalt ja teevad end haavatavaks, kuid ei pane vastutust oma õnne ja edu eest kellegi teise kui iseenda peale.
Elu vist püüab mulle õpetada, kuidas teha rahu teistlaadi inimestega, kes ju ka mu seikluste käigus Maarjamaal paratamatult minu teele satuvad. Kuidas mitte lasta nende võngetel minu sagedusi häirida. Kuidas olla ise, vankumatult oma sõidurajal, jättes kõrvale kõrvaliste isikute pettumuse, kibestumuse, negatiivsuse, milleks neil on kahtlemata igasugune õigus, kuid mida mina ei pea alati omaks võtma.
Kõlab ümmarguselt? Mnjah, nii selle tunnetest ja poolikutest mõtetest kirjutamisega on. Et kui tegelikult isegi ei tea, mida mõtled ja tunned, on ju lausa kummaline sellest avalikult kirjutada. Seda enam, kui konkreetseid olukordi kellegi privaatsust ja väärikust kompromiteerimata lahti kirjutada ei saaks.
Või kõlab see hoopis iseenesestmõistetavalt? Küllap on mõnigi meist teisele valusal hetkel “ah, ära pane tähele” ühmanud, kuid kas empaatiline ja tundeline inimene saab päriselt mitte tähele panna või omaks võtta? Seni on tundunud, et ei saa. Tundunud, et hingepõhjani haavav on selline kõrvaltvaatajate “las koerad hauguvad”, kui keegi sulle järjepidevalt negatiivsuse ja tigedusega sisse sõidab. Aga täna ma mõtlen, et äkki ikkagi saab sellistest üle olla. See lihtsalt võtab aega ja nõuab tööd. Minult, näiteks, nõuab see mõõtmatul määral tööd, aga esimest korda elus tunnen ma, et võib-olla leian ma selle enda seest ikkagi üles.
Ja lisaks on esimest korda elus (või lihtsalt üle nii pika aja, et ma ei mäleta seda tunnet enda sees?) tekkinud selline vägi minu sisse, et lihtsalt tahan elada ja teha neid asju, mis mind sütitavad. Kõik tahan ära teha! Ja sa kurat, kus mulle meeldis blogi kirjutada! Kui ilus on neid arhiive siin vaadata. Kirjutasin siin peidupostitusi poe laiendamisest ja ehkki üsna värsked, tunduvad ka need mälestused juba NII kauged. Mõte, et oleksin need unustuse hõlma jätnud, igaveseks kaotanud, on minusugusele melanhoorale ikkagi liig, mis liig.
Nii et ma kirjutan.
Ma kirjutan vahelduseks avalikult. Sest see oli ennevanasti ilgelt kihvt ja siiras ja päris blogi (ja mina vist olen ainus, kes sellele saab retrospektiivis niisuguse hinnangu anda – ma ju mäletan kõike olnut ja näen tagantjärele vaadates, kui paljut ma ikkagi olen siin teiega nii vahetult jaganud) ja ma tahan seda teiega jagada. Ma ei taha kuulsat blogi ja vilkuvaid bännereid ja palju tasuta nodi – mul ei ole seda vaja. Ma tahan tagasi oma armsat weblogi, millega ma 12-aastase tüdrukuna algust tegin ja mis mulle nii palju andnud ja (mälestustena) alles jätnud on. Oma veebikodu, kuhu te olete teretulnud, kui võtate jalanõud jalast, austate pererahva kodurahu ja vaidlete minuga (soovi korral) ilma onuheinolikult räuskamata. 🙂
Postitust illustreerivad armsad pildid meie Peipsiäärsest perepuhkusest Peipsi Puhkemajades. Nagu kõik teised eesti pered, puhkasime ka meie tänavu ainult kodumaal, ja see järveäärne minipuhkus oli üks mõnusamaid. Ida-Virumaa (tuntud ka kui Ida-Võlumaa) oli meile nii lummav, sarmikas ja põnev, et tahaksime sinna kindlasti pikemaks tagasi minna. Kui hetkeolukord veelgi eskaleerub, avaneb siseriiklikeks puhkusereisideks veel kindlasti küllaldaselt võimalusi… 🙂
Ma ei tea, millal jälle, aga tore on vahelduseks tagasi olla!