Meie Käopesa

Pildipostitus: Spaapuhkus Saaremaal

April 25, 2019~ chit-chat

Olen jumala ammu tahtnud neid pilte siin jagada, sest need on mu meelest nii õudselt armsad ja ägedad ja kirkad ja värvilised ja täis igasugu häid tundeid, mida me tol nädalavahetusel tundsime. Aga ma ei ole jaganud, sest ma ei ole osanud või viitsinud pildirodule mingeid erilisi kirjeldusi külge kirjutada, kuidagi ei ole saanud selle soone peale, ja pealegi ma ju tegin sellest nädalavahetusest toreda videoblogi ka.

Nii et kuigi ma harilikult ikka olen üritanud teile natukene pildiloleva kohta kirjutada ka, siis nüüd ma lihtsalt näitan pilte, sest mulle meeldivad need pildid ja… mis siin ikka nii väga lamiseda, onju? Kes head pulli ja vahetuid emotsioone tahab, vaatab vlogi. 🙂

Spaahundid oma tillukeste hommikumantlite ja MUUMIRÄTIKUTEGA (!!!)

Megahea carpaccio ja üldse megahea söök spaahotelli restoranis. Tõesti täiega kiiduväärt!

Haavatavus

April 23, 2019~ chit-chat

Ma olen viimasel ajal emotsionaalselt haavatav. Mitte kurb, mitte stressis, mitte pahane, mitte hirmul… mitte midagi niisugust. Mitte midagi pole halvasti. Aga elus on nii palju kurbi ja raskeid lõppe olnud viimasel ajal. Paratamatusi, mis ei ole iseenesest halvad, vastupidi, aga lihtsalt rebivad südame rinnust. Ja kui asjad lõppevad, siis muutub minusugune inimene haavatavaks. Kõik asjad tunduvad ühtäkki haprad ja kui elu alustalad on raputatud, läheb aega, et oma kohta maailmas leida. Tunda, et seisad omaenda jalgadel kindlalt edasi ja kõik laabub ning saab korda ja loksub paika.

Eks ma olen piisavalt palju rutiiniinimene ka. Mulle meeldivad asjad, mis on tuttavad ja turvalised. Viimased kaks aastat olen sisuliselt elanud koos meie hoidjapreiliga ja ma ei saanud lõpuks enam arugi, kas ta käib hoidmas mu lapsi või mind. Mu kõige lähedasem inimene, mu hingesugulane, keegi, kes saab aru, mida tähendab suur ärevus ja mure, kes on alati toetav ja inimlik ja teeb nii lolli nalja ja… no elada kolm päeva nädalas kellegi sellisega koos, jagada ühist argipäeva, teada, et ta alati tuleb – nii tore ja soe ja turvaline ja hea. Ja keegi, kellega sa tead, et lastel on paremgi, kui sinuga… ja nüüd ta ei ole enam iga päev meiega, sest tema ise saab endale oma tita, kes on NII OODATUD, sama palju oodatud meie kui nende majas ja MUIDUGI on see suurepärane, aga näha tema võtit kapiserval… ma ei ole sellest praeguseni isegi mõelda suutnud, sest ma hakkan kontrollimatult nutma. Miski nii hea ja ilus ja armas, aga ikkagi the end of an era ja raputab elu korralikult läbi. Kuidas nüüd siis edasi minna? Ei tea veel…

Veel inimestest, kellega ma olen kaks aastat ninapidi koos olnud ja kes on olnud minu turvavõrk: ka A ei jätka enam minu igapäevaelu osana, sest kutsusin ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ja kuigi see sai juhtuma minu initsiatiivil, siis olen ma ikkagi sellepärast väga palju kurvastanud ja südant valutanud. Nii raske on südamega aru saada, kuidas heast koostööst võib niiviisi kasvada välja toksiline töökeskkond, kus kellelgi pole hea. Tagantjärele pikalt vesteldes ja analüüsides pean lisama, et peaasjalikult seetõttu, et mina olen oma suutmatuses suurtest muredest teistele arusaadavalt (või piisavalt konstruktiivselt, et see ei kõlaks niisama järjepideva hädaldamisena) rääkida tekitanud suuri arusaamatusi. Mille tagajärjel on ainult asjatud vaidlused, arusaamatused ja usaldamatus. Keegi pole meelega nii tahtnud, mõlemad on koosolemist ja koostegemist nii väga nautinud, aga ühel hetkel see lihtsalt lõppes ära. Toreda ja lõbusa ja innuka kõrvale on kerkinud mingi suur must vari, mida me ise pole sinna tekitada tahtnud, aga mis igapäevaelul endisena jätkuda ei lase. Ja jällegi: mõistus saab aru, et tööd ei saa teha kui mingisugused asjad hakkavad töötegemist segama ja kolmandaid osapooli mõjutama. Mõistus saab aru, et tegemist on tööga, tegemist on minu ettevõttega ja kui miski üldse ei tööta, ei saa kõrvaleastuja olla mina. Aga süda… süda täiega kurvastab. Muidugi ei tähenda tööalase koostöö lõpp, et peab lõppema nii kaua kestnud sõprussuhe, ja tõenäoliselt mõjub see otsus viimasele tervendavaltki, aga faking trööstitu tundub ikka. Täiskasvanuks olemine on raske ja tüütu ja ma ei soovi enam, aga ega mulle keegi valikut ei anna ka. The end of an era.

NB! Nagu siin postituses SELGESÕNALISELT kirjas on (jätku saate lugeda ka kommentaaridest), olid meievahelised probleemid mõlemapoolsete arusaamatuste tulemus. Te peate aru saama, et niisuguse intensiivsusega kahekesi külg külje kõrval töötades ja mingeid asju teineteise säästmiseks ütlemata jättes tekivadki pinged, mis on valusad, aga mille lahendamine ühel või teisel viisil on vajalik. Ei ole õiglane siia tulla jätma õelaid kommentaare teise osapoole aadressil, sest need on kirjeldamatult ebaõiglased ja põhjendamatud. A’l on suur ja hea süda, ta tahab head kõigile ja that’s all there is to it.

No ja lasteaed saab läbi ja E läheb kooli. End of an era. Ja kirikud põlevad. End of an era. Ja kõik asjad lähevad praegu nii räigelt hinge.

Ja ma tahan juba nädalaid blogida, aga ma ei julge. Mitte sellepärast ei karda, et miski sellest, mida ma olen jagada tahtnud, oleks häbenemist väärt. Sellepärast kardan, et ma ei taha, et keegi minu niigi hellal hingel avalikult (või selja taga karjakesi) tallaks, minu tundeid naeruvääristaks või kusagilt midagi välja imeks, et sellest mingisugune lõbus intriig teha.

Nii et kuigi selline parooli alla kirjutamine on nõme, sest ma ei taha teie eest oma sõnu peita (ja ma ei viitsi sadadele inimestele parooli copy’da :P), tunnen ma, et kui enese haavatavaks tegemine on pigem õli kellegi blogiintriigitulle, siis ma lihtsalt istun seni siin omaette, kuni need tuuled vaibuvad.

Ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista paroolid. Kui ikka sulle põhimotteliselt täiesti võõra inimese ellu vägisi surkimine ja usalduse kuritarvitamine juba iseloomu poolest nii kergelt tuleb ja kuvatõmmiseid tegemata jätta ei saa… las ta siis olla juba kõigile avalik. 🙂

Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad

April 6, 2019~ mis seal grillil küpseb?, mis täna...?

Mõni aeg tagasi kirjutas Agnes üliägedast ideest, mille ta oma abikaasa Raiko unenäos välja oli mõelnud. 😀 Asja mõte on selles, et igal nädalal on perel üks niisugune päev, kus süüakse midagi täiesti uut – midagi niisugust, mida kunagi varem valmistatud pole. Mind inspireeris see tohutult! Juba nädalaid käin ja nuputan, misasjad need on, millest ma kunagi kokanud pole, aga järgi proovima peaksin. Terve rodu mõtteid on pähe kerkinud ja nii olengi ka nädala toidukorvi koostades püüdnud midagi uut ja huvitavat korvi pista.

Esimeseks niisuguseks midagi-mida-me-varem-söönud-pole-asjaks sai tofu. Ma olen suur taimetoidusõber, st. taimeriigist pärinevad mu lemmiktoiduained, kuid tofuga ma oma koduköögis varem rinda pistnud polnud. Ilmselt on mul ka alateadlikud eelarvamused tofu suhtes – osad seavad küsimärgi alla selle tervislikkuse, teised ütlevad, et see lihtsalt maitseb pahasti. Kolmandad, näiteks mina, on skeptilised tofust valmistatud poolfabrikaatide suhtes ja maalivad need eelarvamused laia pintsliga ka maitsestamata tofu enda peale.

No olgu selle taga mistahes põhjused või nende puudumine – tofut meie majas varem valmistatud polnud. Aga juba tükk aega oli mul silme ees olnud ilus pilt kleepuvas teriyakilaadses marinaadis tofust ja seda pilti silme ette manades ja “Uue toidu neljapäevast” inspireerituna ma kaks klotsi tofut viimati netipoes ostukorvi klikkisin ka.

Kas ma võin sündmustest ette rutata ja öelda, et ma lihtsalt oigasin seda rooga süües mõnust? Tõsiselt ka. Üks paremaid retsepte, mille ma oma elus kunagi leiutanud olen. H oli sellest einest nii inspireeritud, et teatas, et soovib suvel oma veganskeptikutest sõpradele taimetoidu-grillpeo korraldada!

Vaja läheb:

500g tofut (tükki, mitte siidist)

Teriyakilaadse marinaadi tarvis:

ca 50 ml sojakastet
ca 1 dl taimeõli
0,5 tl kalakastet (jäta ära kui täistaimset eelistad)
2-3 sl fariinsuhkrut
1 laimi mahl
1 tšillikaun (seemnetega)
1 suur jupp ingverit
1 suur peotäis värsket koriandrit
2-3 küünt küüslauku

Lisaks:

punast sibulat
paprikat
suvikõrvitsat
kirsstomateid
vm köögivilju, mida hea vardasse lükkida
õli ja/või võid

ja vardaid, soovitatavalt korduvkasutatavaid.

*Mõnus kleepuv ja maitseküllane aasiapärane marinaad. Tofu imeb kogu selle ilu endasse nagu käsn!*

Esimese asjana sega kokku marinaad. Tofu marineerimist ei pea (aga muidugi võib) alustama päev varem – see imeb maitsed üsna kähku väga kenasti endasse ja ei vaja niisiis väga pikka etteplaneerimist. Haki koriander ja tšilli pisut peenemaks, riivi ingver ja pressi küüslauk – mida peenemaks sa need töötled, seda “tõhusama” marinaadi saad. Sega kõik marinaadiks vajalikud koostisosad kokku kuni suhkur on sulanud, lõika tofu parajateks kuubikuteks (mida saab edukalt vardasse panna ilma, et need pooleks mureneks) ning sega marinaadiga kokku. Aeg-ajalt võid kogu kremplit segamas käia, et ülemised tükid ka marinaadiga kokku saaksid. Võid proovida toidukarbis marineerimist ja raputamist, aga mure tofu võib sedasi katki minna. Muid asju marineerides töötab see igatahes hästi!

Lase toful marinaadis seista nii kaua kui võimalik, aga vähemalt pool tundi kuni tund.

Kui tofuga on lood ühelpool, jaga oma armastust ka vardasseminevate köögiviljadega. Mina teen kõik köögiviljad alati enne grillimist kokku soola ja pipraga maitsestatud sulavõiga – eriti grillitud suvikõrvitsa teeb selline erikohtlemine võrratult heaks. Nendesse varrastesse siin ajasin mina tofukuubikutega vaheldumisi punase sibula sektorid (lähevad grillides imeliselt magusaks ja karamelliseks), kirsstomatid, paprikatükid ja suvikõrvitsakuubikud.

Ole tofut vardasse ajades veidi ettevaatlik – ta kipub murenema!

Ülearu kuuma grilli need vardad ei taha ega vaja – oluline on, et tofu ja viljad saaksid pealt karamelliseks küpseda ning suvikõrvitsad-paprikad kaanealuse kuumuse käes ka pehmeks haududa ilma, et nad pealt ära kõrbeksid. Niisugune grill, mille kohal saab käelaba 6 sekundit hoida, on hea küll. Kui valmistad neid muude läbiküpsemist vajavate asjade (nt liha) kõrvale, küpseta muu varem valmis. Varrastel ei lähe eriti kaua.

Mis niisuguse marineeritud tofu juures veel hea on, on see, et marinaadi saab varrastele niristada küpsemise ajal, aga ka hiljem kastmeks. Toorest kana- või sealiha marineerides on hea värske marinaad hiljem raisus – kuumutamata seda süüa ei tohi. Tofumarinaadil nakkusohtu pole ja nii võid selle kasvõi otse marinaadikausist kõrrega ära juua ja kausigi hiljem puhtaks lakkuda – niivõrd hea on see kraam. Mina hoidsin end hädavaevu tagasi ja valasin “üleliigse” marinaadi valmis varrastele.

Väljast krõbe ja karamelline, seest halloumit meenutava tekstuuriga, magus-soolane, suviselt grillsuitsune ja võrratult toitev. Minu selle suve lemmikroog, kahtlemata! Mõtlesin alguses, et teen valmis ühe kahest tofukuubikust, aga tänasin hiljem jumalat, et mõlemad ära grillisin – raske oli pidama saada. Muidu täitsa meeldivad grillvorstikesed tol õhtul igaljuhul ei ahvatlenud ega ahvatle ka praegu neid ridu kirja pannes. Niisugust maitseküllast tofut pistaks aga küll…

Mida teie tofust valmistate?

Viiekäiguline õhtusöök chez nous #ourkitchensrule

April 5, 2019~ our kitchens rule

Meie õhtusöökide üritustesari #ourkitchensrule sai alguse juba aastal 2014 ja sestsaati on korraldatud kümneid ja kümneid õhtusööke. Kui alguses ikka juhtus niisuguseid asju nagu minu esimesel õhtusöögil, kui Bèarnaise lahku lõi, siis nüüdseks on tase nii kõrge, et restoranis paremat ei saa. Järgmine nädal on selle vooru viimane restoran ja ma ei saa sellele mõeldagi ilma, et mul süljeeritus üliaktiivseks ei muutuks…

Nagu te ilmselt juba teate, korraldame me oma õhtusööke nn voorudena. Igas voorus on neli õhtusööki (igal paaril üks) ja igal voorul on oma teema. Viie aasta jooksul oleme läbi käinud kõikvõimalikke erinevaid teemasid. Meie esimene voor oli harilik kolmekäiguline õhtusöök, millele järgnes brunchivoor, siis säästuvoor, siis suvevoor ja ümbermaailmavoor loositud riikide/piirkondadega. Siis muutus meie koosseis kolme liikme jagu, mistõttu tegime “uue alguse” puhul uue kolmekäiguliste dineede tutvumisvooru.

Kusagil siinkandis muutusin ka veidi laisemaks blogijaks, kuid menüüs olid meie kodurestoranis Maitsev AF (kus “AF” tähistas Asian fusionit) eelroana taipärane veiselihasalat, pearoaks spinatikarris India juust ja magustoiduks kookose- ja mangovahuga kihiline kook-tüüpi dessert.

Kui esimene voor oli tehtud ja selgemast selgemaks oli saanud, et uus koosseis teeb ole-vait-kui-hästi süüa, panime paika uue vooru teema ning otsustasime valmistada tänavatoitu.

Sellele järgnes loositud koostisosade voor, kus fortuuna tahtel said meie õhtusöögi olulisteks konstruktsioonielementideks ulukiliha, mango, baklažaan ja seakamar. Kuna Väikevend oli tollal veel täitsa beebi ja meil polnud ka ülejäänutele lapsehoidjat võtta, otsustasime laua katta ühe käiguna tapas-stiilis, et saaksime külaliste saabudes ka ise lauda istuda ja vajadusel lastekarja kantseldada. Hankisime suure vedamise läbi uhke põdra sisefilee, millest tegime imelise carpaccio. Samuti grillisime hiidkrevette, mille kõrvale sai mangosalsa. Baklažaan esines baba ganoush‘is ning seakamarast pidid tulema mõnusad krõbedad snäkid, mis ebaõnnestusid. Tegelikult oli laual kõiksugu kraami veel, lisaks küpsetasin taevalikud kodused saiad ning sellisest läbi häda ja viperuste (loe: vabade käteta) valminud õhtusöögist sai tegelikult üks mõnusamaid.

Ajalootund läbi, oleme jõudnud tänasesse päeva e. meie köögiseikluste kõige värskema vooru juurde. Ma olin ammu mänginud mõttega viiekäigulisest õhtusöögist ning nüüd õnnestus mul see idee ka teistele pähe määrida. Ma ei saa öelda, et mul endal enne esimest õhtusööki (mis iga uue vooru alguses on traditsiooniliselt meie oma) püksid püüli sõelunud poleks, aga jube põnev oli ka. Etteruttavalt võin öelda, et see viiekäiguline oli meie kõige paremini sujunud õhtusöök kogu üritustesarja ajaloos. Me ei jäänud kordagi ajahätta, olime kõik külaliste tulekuks valmis jõudnud panna ja ühtegi stressirohket olukorda ei tekkinud. Puhas kokkamis- ja võõrustamislust! Aga – tõsi ta on – eks ole selles mängus juba kätt harjutatud ka. 🙂

Tegelikult oleks võinud minna sootuks teisiti – et meie viiekäiguline õhtusöök toimus jaanuarikuus, kus sai peetud sünnipäevapidusid ja ka muid kohustusi ning ettevõtmisi oli ülearugi, polnud mul selle vooru ettevalmistusteks üldse aega. Kui mul tavaliselt on menüü koos, lauakaardid kujundatud ja asjad läbi mõeldud vähemalt nädal enne pidu, siis seekord polnud ma veel eelneval päevalgi päris kindel, mis täpselt lauale saab. Poes ja turul käisime sama päeva hommikul, Väikevend kaenlas. Üht-teist olin saanud Coopiga koju tellida, nii et magustoidud ja marineeritud köögiviljad said valmida juba eelmisel õhtul või sama päeva varahommikul, kuid paljud asjad olid tegelikult ka veel täiesti lahtised. Aga kulgesime mõnusa rahuga ja end neist pisiasjadest häirida ei lasknudki. Lauakate oli väga lihtne, menüükaartidena kasutasime mu meresiniste Iittala joogiklaasidega mätšivaid Kukupesa postkaarte ja panime lauale suure vaasitäie tulpe. Kui ei ole aega rabeleda, tuleb lihtsamalt läbi ajada!

*Lõhe rillettes, kodusest saiast tehtud õhukesed saiakrõpsud ja äkilises marinaadis värske kurk.*

Kuna klassikaline fine dining ja selle tehnilised nõksud on mulle iseenesest väga põnev, huvitav ja ka mokkamööda, keskendusin oma menüüd kokku pannes klassikalistele prantsuse roogadele. Nii sai meie külmaks eelroaks rillette aux deux saumons e. pošeeritud lõhefileest ja suitsulõhest valmistatud määre. Valmistasin veinist, sellerist, porrust, piprast, tähtaniisist ja loorberilehtedest pošeerimisvedeliku, keetsin seda mõnda aega, eemaldasin tulelt ja asetasin sellesse terve lõhefilee, mida seal siis 10-15 minutit kaane all hoidsin. Nii sain mõnusalt mahlase ja laiali laguneva lõhefilee, mille tegin kahvliga mõnusateks tükkideks ja segasin turult ostetud suitsulõhe, sulavõis hautatud šalottsibulate, sidrunimahla, hapukoore ja hakitud kapparitega. Selle kõrvale tegin saiakrõpsud ning marineerisin kõrvale ohtra tšilli, sidrunimahla ja küüslauguga värsket kurki, et kogu kremplile värskust ja tekstuuri anda. Nagu te teate, pole ma ise suurem asi kalasõber, kuid see eelroog oli mulle igati mokkamööda!

Kui osad jupikesed #ourkitchensrule ajaloost on minu blogist puudu, siis Instagramis on kõik vastavate teematrellide all ohtra pildimaterjali abil ajalukku talletatud. Kõiki meie õhtusöökidest tehtud pilte näed SIIT.

Et mul oli päev varem sünnipäev olnud, tulid kallid sõbrad koos kingitustega. Kallistan siin, pisarad silmis, pappkarpi, millest vaatasid mulle vastu Liisu Arro papagoidega praetaldrikud. Jõuluvanalt sain teeserviisi ja magustoidutaldrikud, nüüd on mul ka neli praetaldrikut. <3 #deamcometrue

Soojaks eelroaks sai bisque ning selle kõrvale grillitud kodune prantsuse sai. Selle mõnus soojendav mereannisupikese põhi valmis koorimata krevettidest, sest ühegi homaariga mu teed kahjuks õhtusöögiks valmistudes ei ristunud. Siiski lisasin supile homaarifondi ja šmekk sai üsna autentne. Mõnusalt kreemjas, vürtsine, magus-soolane… see oli tõesti võrratu leemeke!

Chou-fleur Mornay on põhimõtteliselt Gruyère’iga bešamellkastmes küpsetatud lillkapsa-ahjuvorm. Mul ei olnud ahjuvormi plaanis valmistada, kuid lillkapsast tahtsin oma esimeses pearoas kasutada küll. Grillisin toored poolekslõigatud lillkapsaõisikud grillpannil mõnusalt suitsuseks, panin siis ahjuvormi ja maitsestasin soola ning sidrunimahlaga ja jätsin ahju ootama, et nad õigel hetkel valmis küpsetada saaksin. Juustukastmes küpsetamise asemel panin juustukastme taldrikule eraldi, asetasin sellele suitsused-hapukad-soolased lillkapsad ning lisaks veel magus-hapus marinaadis olnud rediseviilud. Roog kukkus välja täpselt niisuguses tasakaalus, nagu ma teda ette kujutasin, ja ma jäin sellega enam kui rahule.

Kohafilee juurselleri-pastinaagipüree, Hollandaise’i kastme ja krõbedate porgandikrõpsudega.

Kala ei söö, aga kolm käiku viiest on kala? Nojah. Kuidagi peab ju inimene oma halbu harjumusi murdma… Aga tõepoolest – koha mulle maitseb. Ta on mõnusalt kreemjas ja mahe ja võrratu tekstuuriga. Roog ise on väga lihtne ja klassikaline – rammus magusapoolne juurviljapüree, mahlane kala, võine (aga samas sidruniselt värske) Hollandi kaste ja magus-soolased porgandikrõpsud, mis tekstuuri annavad. Ei midagi ülearust – kõik lihtne, loogiline ja klassikaliselt oivaline.

Tonka oa brüleekreemid mustsõstrakastmega.

Lõpetuseks valmistasime (siin, muide, võib enamuse krediiti anda H’le, kes brüleekreemide eest vastutas) tonka oa brüleekreemid. Tonka uba on vihmametsades kasvava tonka puu seeme, millel on vanilli meenutav, aga pigem mandline mekk, mis annab igasugustele kreemidele võrratult hea ja omapärase maitse. Ma muidu ei ole brüleekreemide ümberleiutamisega jändamise fänn (pole vaja klassikusse rabarberit ja muid lollusi toppida), aga tonka oale teen erandi. Kõrvale tegin mustsõstra coulis, et vahepeal suu magusast kreemist vaheldust saada võiks. Kreemi tekstuur oli absoluutselt täiuslik – gaasipõletiga peab H veel veidi kätt harjutama. 😀

Kokkuvõtteks oli see vist esimene meie dineedest, millega ma tõesti algusest lõpuni rahul olin. Planeerimisele pean andma 10 punkti 10st, sest kõik oli õigeks ajaks valmis ja käigud tulid lauda ülikiirete intervallidega ja ilma igasuguste viperusteta. Vajalik oli ette valmistatud ja plats puhas selleks ajaks kui külalised tulid. Lauakate oleks saanud ilusam olla, aga olgem ausad – oluline on siiski toit. Ja see sai meil seekord tõesti imeline.

1500€ komposter – hea ajusid komposteerida!

April 1, 2019~ chit-chat

Ilusat esimest aprilli! Alustuseks kohe tõotan pühalikult, et ma teid täna ninapidi täna vedada ei ürita. 😀

Kui ma hommikul ärgates taipasin, mis kuupäev täna on, hakkasin kohe kerima erinevaid mõtteid, kuidas H ninapidi vedada. Ma ei ole vist küll supersuur aprillinaljasõber – see päev otsa kestev ärevus ja lähedaste kahtlustamine valskuses ja valedes on väga kurnav – aga natukene nagu ikkagi meeldib šokeerida kah. No niiviisi leebelt. Ma midagi liiga karmi ja ilmselget ei tahtnud ka kokku valetada, nii et proovisin teda veenda, et ilma temaga läbi rääkimata ühe arutult kalli ostu teinud olen. Et ta eile õhtul kogemata laste kõrvale magama jäi, väitsin talle, et õhtul sel ajal lõpuks trummelkompostri ära tellisin. Ta küll ei jaga minu kirglikku komposteerimisvaimustust, aga paistis siiski leidvat, et see tore on, et ma selle viimaks ära tegin. Täpsustasin siis, et ostsin siiski pisut suurema kui me plaaninud olime. Küsimuse peale, kui palju see kallim versioon siis ka maksta võis, vaikisin veidi aega demonstratiivselt, et ta ärevus veidi kasvada võiks.

“TUHAT VIIIIIISSADA EUROT?!”

“No niisuguse ostsin, mis kortermajadele mõeldud on – meil ju suur pere. Mis on siis? Ma olen sellest ju nii kaua unistanud…”

Ähvardas ainult naljatledes, et ostab siis endale veel ühe auto, turtsus muiates, et ei räägi minuga praegu, aga ei pannud mulle mu veidrust siiski tegelikult üldse pahaks. Et no kui see suur plekikärakas mind nii õnnelikuks teeb, siis jumal minuga. Mis siis, et nii kallist trummelkompostrit olemaski pole… Nii armas, kuidas esimesel aprillil pettuse läbi selgeks saab, kui siiralt su lähedased sind tegelikult aktsepteerivad ja armastavad. 😀

Vahemärkus: tellisin selle jutu peale praegu kohe kompostri ära. Nii hea tunne oli, et kohe kolm korda odavamalt selle sain, kui oma tänases rumalas naljas! Ma ei mäleta, millal ma millegi üle viimati niiiiiiiiiii elevil olin!!!!1111 Kahju, et blogiauhindadel kompostriblogi kategooriat pole, sest pange vaim valmis – te veel kuulete sellest. 😀

Kui ma siis nägin Kukupesa tööjuttude vestluses, kuidas Jana Sallylt küsib, mis kellase rongiga viimane saabub, nägin kohe uut võimalust pullitegemiseks avanemas. Tegin Sallyle ettepaneku kirjutada, et beebi hoidis teda öö läbi üleval (ja et ta tahaks tööle tulemise asemel hoopis magada) ning paluda Janal teda õhtuni asendada. Jälle sai selgeks, kui ilusad ja head on inimesed – muidugi oli Jana nõus kolleegile tema hädas vastu tulema. Aga samas palus ka Sallyl mind lüüa, kui loll nali päevavalgele tuli. 😀

Kolmanda nõmeda nalja tegin Anetele (meie laste hoidjapreili), kes on ka jällegi liiga hea inimene, et nali soovitud reaktsiooni vallandada võiks… 😀 Kuna meil oli jutt, et ta hakkab IKEAst midagi tellima ja minagi sealt ühte asja vajasin, küsisin temalt, kas ta tegi tellimuse juba ära? Kui selgus, et vist sai tehtud jah, ütlesin, et sellest pole midagi – mul ongi tervet hunnikut asju tegelikult vaja. Ütlesin, et mõtlesin selle kapi osas, mille pärast äsja teise riiki sõidetud sai, siiski ümber. Et ei taha seda enam, tahan hoopis teistsugust. Ja vähe sellest – tegelikult olen otsustanud välja vahetada kõik tammepuidust asjad meie kodus. Sh köögikapid, söögilaua, telekakapi, diivanilauakesed… olin kindel, et Anete, kes on täiega taaskasutaja ja isetegija ja Ostmise põlgaja, püüab mind veenda, et see on halb mõte, aga toetava sõbrana ei öelnud ta mulle ühtegi sõna. Usaldas, et mul on põhjust, mis siis, et ma korduvalt ütlesin, et mul on lihtsalt vanast sisustusest kopp ees. 😀 Püüdsin veel hagu anda, et huvitav, mida kõige selle vanaga peaks tegema ja kui ma küsisin, kas jäätmejaama viimine oleks liiga hull tegu, sain korraks ka soovitud reaktsiooni. 😀 Aga laias laastus läks nali ikkagi selle nahka, et inimene on toetav ja mõistev ja usaldab, et küllap mul on mu põhjused. Kuigi ma midagi nii rumalat iialgiii ei teeks!

Ma olen nüüd oma lähedaste trollimise lõpetanud. Ei olnud üldse nii lõbus kui oleks võinud arvata… Kas teie tegite täna nalja või langesite mõne niisuguse lolli nalja ohvriks? 😀 Mulle meeldib väga, et ettevõtted ja asutused ka naljameeleoluga kaasa lähevad ja vahvaid-totraid postitusi teevad. Näiteks jäid mulle silma Fruuti, Skizze ja Johannes Aaviku Seltsi postitused, mis mind täiega itsitama ajasid.

Milline on teie meelest hea aprillinali?

Kooresed cannelloned spinatiga

March 31, 2019~ mis täna lõunaks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, retseptid

Nagu paljud teisedki imelised road, leiutasin ma selle siin olukorras, kus mitte millestki polnud süüa teha. Olime äsja kuskilt koju jõudnud, pere oli juba väga näljane, külmkapp tühjavõitu ja isegi makarone polnud kapist võtta – nende asemel vaatasid mulle vastu suured pastatorud e cannelloned, millest ma mitte kunagi varem midagi valmistanud polnud. Kuna pool minu perekonnast muutub näljasena maruvihaseks, ei olnud poodiminek, toidu tellimine või muud võimalikud alternatiivid mõeldavad – tegutseda oli vaja!

Nii leiutasin ma meie pere kõige lemmikuma pastaroa, mida sellest “õnnetust” juhusest saati veel mitu korda valmistanud oleme. Ehkki me niisuguse spinatikastmega pastat sageli ka tavaliste pennede või fusillidega sööme, tasub cannellonedega mässamine end siin siiski täiega ära. Niiviisi koorekastmes haudununa saavutavad nad täiesti taevaliku tekstuuri, täiuslikult al dente, kohati krõbeda, samas nii kreemja, koorese, juustuse…

Ühe niisuguse korraliku vormitäie sööb meie pere ära viiekesi. Kõigil ammu kõhud täis, aga võiks ju veel veidi…

Vaja läheb:

3 sibulat
1-2 porgandit (riivitud)
1-2 küünt küüslauku
1 dl valget veini
2 tl suitsusoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
1 pk külmutatud spinatit
4-5 dl vahukoort
1/2 pk külmutatud herneid
peotäis värsket basiilikut
1 karp cannelloni pastatorusid
1 kera (basiilikuga) mozzarellat
ca 100g riivjuustu

Tee nii:

Haki sibul ja riivi porgandid. Prae sibul väheses õlis klaasjaks, lisa sellele porgandid, pressi sekka küüslauguküüned ja prae mõni minut aeg-ajalt segades. Vala pannile valge vein ning sega kuni alkohol on aurustunud. Maitsesta pannilolev suitsusoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga ning lisa siis külmutatud spinat. Aseta pannile kaas ja lase keskmisel tulel haududa kuni spinat on sulanud. Sega ühtlaseks ja lisa pannile vahukoor ning rebi sekka basiilik. Lase veidi aega madalal tulel podiseda, et kaste maitsestuda saaks ja lisa täitsa lõpus pannile külmutatud herned. Neid ei ole vaja keeta, vaid üksnes üles sulatada – nii jäävad nad magusad ja krõmpsud, justkui oleksid täiesti värsketena pannile läinud.

Kui kaste on valmis, võtan ma poti/kausi ja sõela ning valan kastme sõelale, et tahket osa kastmest eraldada. Tavaliselt tehakse cannellonedele ju eraldi täidis ja siis kas tomatikaste või bešamellkaste, aga minu leiutatud pastatoruretseptis käib kõik siuh-vilks! ühekorraga, sest… no kujutlege näljast Virsikut jalgu trampimas ja taldrikutega kolistamas, eksole.

Ühesõnaga siis võtad torud karbist välja, haarad suure ahjuvormi ja hakkad täidist pastasse toppima. Mina kasutan selleks teelusikat – hoian toru püsti vormi peal (et täidis teisest otsas välja hüppama ei hakkaks) ja siis topin nii täis kui läheb. Siis laon täidetud torud vormi sisse ritta nii, et vorm oleks äärest ääreni täis, valan neile kastme peale ning katan juustuga. Kui on, siis on väga mõnus, kui osa juustust on basiilikuga mozzarella (Zottarella oma on värske basiilikuga, Otto omad kuivatatuga – esimene on mu täielik lemmik) – rebin selle tükkideks ja jaotan ühtlaselt pastatorude peale. Siis puistan kõik üle riivjuustuga ja asetan 175C ahju. Seal lasen vormiroal vaikselt küpseda kuni juust on pealt üleni kuldpruun. Ma arvan, et see võtab kokku umbes 25 minutit. Kahvliga torkides saab aru, kas pasta on valmis. 🙂

Kõlab võib-olla nagu tohutu mässamine, aga tegelikult käib see väga kähku ja tulemus on, nagu oleks õudset moodi vaeva näinud. Pasta tekstuur, kreemine kaste ja magusad krõmpsuvad herned… see on tõesti suurepärane kooslus. Soovitan soojalt!

Hingerahu-reede

March 30, 2019~ snapshots (pildipostitus)

Need päikesepaistelised ilmad mõjuvad meeleolule ikka erakordselt hästi. Miinus see, et tänavune on korralik tapjakevad minusugustele õietolmuallergikutele – soojad ilmad ja õitsemine pole veel õieti alatagi jõudnud, aga juba on mul sümptomid nii hullud, et hommikut tabletita alustada ei kannata. Nii et maksan oma suure kevaderõõmu eest aevastades, tatistades ja silmi sügades ka kopsakat lõivu. 😀

Eile oli igatahes täiuslik kevadhommik – olen viimasel ajal õhtul kell 22 magama läinud ja korralikult magada saanud, mistõttu on hommikud hoopis teistlaadi kui tavaliselt. Eile valmistasin hommikusöögiks pannitäie värske tomati, basiiliku ja kodujuustuga omletti ja selle kõrvale krõbedat peekonit. Et lapsed olid see nädal päris mitu päeva lasteaiast kodus (E ei tundnud end kuigi hästi – ei saanudki aru, kas on lihtsalt pikkadest päevadest nii väsinud või tõesti haige, ei hakanud tema motiivides kahtlema ka), saime rahulikult kõik koos laua ääres istuda ja hommikusööki süüa.

Värskete maitsetega omletid on mu lemmikud. Singi-juustu munaroog ei ole minu teema – minu lemmikomlettides esinevad erinevad köögiviljad, sibul, tšilli, värske tomat ja muidugi juust. Eilses omletis osalesid kodujuust, tomat, basiilik ja riivjuust. Maitsev!

Kuna meie poisul on viimasel ajal õueskäiguhullus peale tulnud – ta võiks lihtsalt sirgjoones ja väsimatult lõpmatusse ja tagasi jalutada – kupatasin lapsed esimese asjana pärast hommikusööki õue. Mina ise olin vaatamata kevadisele energialaengule aga emotsionaalselt rivist väljas. Kas teil on ka selliseid päevi, kui kõik pisiasjad ajavad vihale, tegemata asjad kriibivad valusalt silma ja närv on nii must, et annab suisa füüsiliselt tunda? Mul oli täpselt niisugune tunne. Mitte mingit põhjust (kui, siis võib-olla PMS) polnud, aga iga asja peale oleks tahtnud laste peale karjuda ja siis ise nutma hakata. Kuna mul põhjust ei olnud ja ma iseend oma hädas muudmoodi aidata ei saanud, asusin otsast korda ajama neid maiseid ja argiseid asju, mis pahameelt valmistasid – vahetasin ära voodipesu, mille juba mitu päeva tagasi pessu panna tahtsin, panin üles kardinad, puhastasin vaatamata mitmekordsele tolmuimemisele räpased põrandad (koeral on karv lahti…) ja viisin toalilled duši alla. Hakkasin vihaga koristama, põhimõtteliselt. 😀 Ja niisugune produktiivsus (ja eduelamused, millest ma sageli räägin) mõjub mulle täiega tervendavalt. Nii mõnus on, kui kodus on mõnus ja puhas ja värske ja ise end tublina tunned!

E hõikas lume alt välja sulanud koerajunni-miinivälja nähes sarkastiliselt “näe, emme – kaka ja kevad!” ja palus vahendeid junnide kokku korjamiseks. Tema alustas, tundis umbes poole peal, et see on ta jaoks ikka sips liiga rõve tegevus, ja mina viisin alustatu lõpule. 😀

Süüdlane isiklikult – meie pere kevadekuulutaja. Mis mõttes? No kuidas aru saada, et kevad on käes – koer ei hakka pärast üürikest õueskäiku paaniliselt ust kraapima, vaid jääb terrassile päikeselaigus peesitama. 🙂

Kogu pere tekid-padjad said läbi klopitud ja mõneks ajaks tuulduma jäetud ning hiljem puhastesse tekikottidesse-padjapüüridesse pandud. Mõnus nii. Kusagil umbes siin avastasin, et kaamera küljes olev objektiiv on vist poisu käe läbi hukkunud, aga vähe sellest – ka kaamera kere külge kinni jäänud. Võtsin netist õpetuse lahti, küsisin H’lt, kust ma väikest kruvikeerajat leida võiks ja rappisin objektiivi tükkideks ning sain ta lõpuks kaamera kere küljest lahti. Puhhhh, närvikõdi!

Katsetasin siin teise objektiiviga, kas kere jäi ikka terveks. Jäi!

Küps papaia – pole küll mu lemmikpuuvili (ma ei armasta hurmaad ka, sest ta on minu meelest lihtsalt läila, papaia on sellele üsna sarnane), aga maitsev siiski. Üks pool läks koos köögiviljadega aasiapärasesse salatisse, teine tänase hommikupudru peale.

Mis aitab nõmeda tuju vastu kõige paremini? Üldse-mitte-nõmedate inimeste seltskond! Kuna minu kallis sõbranna E oli Tartust tööasjus Tallinnas käimas, tuli ta pärast tööprojektiga ühele poole saamist koos lastega meile külla. Me oleme temaga sada aastat lähedased sõbrannad olnud, aga pärast lastesaamist on meil elud täiega eraldi läinud. No eraldi linnad, esiteks, aga ka kõik sellega kaasnev olmeona ja rööprähklemine, mis oma osa nõuab. Aga meie puhul on see kuidagi ekstra okei – ma ei tea, mismoodi me kaks saaksime kunagi teineteist ära kaotada. Iga kord kui koos aega veedame, on nii lihtne ja elementaarne koos eksisteerida. Ma vihkan telefoniga rääkimist (nii loll ja ebaproduktiivne ja ebamugav tegevus), aga temaga räägime enamasti vähemalt kaks tundi jutti. Vahetas seal minuga koos viimased voodipesud, rääkis minuga maailma asjadest ja et temaga on nii turvaline ja vaba ja hea, lahtus igasugune ärritus, mis päeva jooksul minu sisse kogunenud oli. Koos on ikka kergem, midagi pole teha.

Kui poisul tuduaeg oli, jalutasin rongijaama vastu S’le, kes ka koos oma pojakesega minu juurde tulema pidi. See lastega kodus passimine muutub ju pikapeale üksluiseks ja koos on nii palju toredam päevi õhtusse veeretada. Ega siis laste kasvatamise kohta ilmaasjata öelda, et it takes a village – minu meelest ei ole lastega pikaks üksi jäämine üldse meile, inimestele loomuomane ja sellepärast ongi kuidagi loogilisem, et isegi kui ühe katuse all on lõpuks kokku SEITSE last, on see vahelduseks ikkagi mugavam ja vabam ja toredam, kui ihuüksi ühega. Panime pesamunad maja taha terrassile vankriparklasse magama, hakkisime salatit, jõime (alkoholivaba mulli)veini ja meenutasime noorpõlve seiklusi ja tobedaid seiku ja rääkisime argiasjadest ja naersime ja… naised köögis, noh. Ma tahan, et mul jätkuks oidu veetagi oma väärtuslik aeg just nende inimestega, kellega on koos nii lihtne. Kellega ei pea kunagi mõistatama, mida nad mõtlevad või kes nad on, vaid kes on nii unapologetically nemad ise. Kui ei pea kaaluma, mida tohib ja ei tohi rääkida, et end mitte liiga haavatavaks teha. Hea nii. Nii-nii hea.

Peenikesteks ribadeks lõigatud porgand, paprika, värske kapsas, kurk (seemneteta). Lisaks värske koriander ja röstitud maapähklid. Salatikastme sisse sai maapähklivõi, laimimahl, värske riivitud ingver, küüslauk, tšilli, sool, kalakaste, soja ja fariinsuhkur. Nom.

Õhtuks liitusid meiega veel pereisa H ja S ülejäänud perekond, nii et mina ajasin grilli esimest korda sel aastal kuumaks ja küpsetasin seal imeliseks päeval marinaadi pandud kanatiivad (tomati-vürtsimarinaadis) ja broileri kintsuliha (teriyakimarinaadis). Muidugi ei puudunud ka grillitud suvikõrvitsa- ja paprikaviilud (eelnevalt soola ja sulavõiga kokku määritud) ning halloumi, mille segasin hiljem kokku tükeldatud värske tomati ja värske basiilikuga.

Kui laiendatud perekond oli kõhud täis söönud ja küsiti, kus magustoit on (milleni ma muidugi polnud jõudnud ja mune polnud, nii et kladdkakat ka kähku valmis visata ei saanud), võtsin külmkapist kiirete hüpetega välja kodujuustu ja vahukoore ning mikserdasin suhkru ja kamaga mõnusaks kamavahuks, millele lisasin hiljem külmutatud mustikad ja vaarikad. Viis minutit ja valmis!

Enne kui E oma lastega koju läinud oli, tegime koos lastega ühe korraliku disko (tsiteerides väikest K: “vot SEDA ma nimetan diskoks!”), sest see diskokera, mille ma neile äsja soetasin, saab meil nüüd korralikku vatti ja diskensid on igapäevane teema. Pärast “Rulli-rulli”, “Öölapse”, “Skibidi” ja “Despacito” saatel keerutamist (ja põrandal aelemist…) jätsime oma väikeste külalistega palavate kallistuste saatel jumalaga ja kuulutasime õhtu lõppenuks. Meie tüdrukud kustusid sekundiga ja mina, kes ma pidin koos H’ga uut sarja (“Pretty Little Liars: The Perfectionists” on palju tuusam spin-off kui arvata võinuks!) vaatama hakkama, kustusin ka juba episoodi avaminutite jooksul magama, süda soojust täis.

Coopis pettunud ja katsetan konkurente

March 28, 2019~ toidujutte

Kellelegi minu blogilugejatest pole ilmselt märkamatuks jäänud, et ma juba neli aastat kõik oma pere toidukaubad eCoopist tellin. Mulle on selle e-poe ülesehitus alati väga hästi sobinud, sealt tellima asumine tähendas minu jaoks meeletut rahalist kokkuhoidu ja kaupade kättesaadavus ning kvaliteet (etteruttavalt võin öelda, et mulle pole sealt mitte ühtegi pehmet või mädanevat köögi- või puuvilja saadetud, oma esimesel tellimusel Vitamiinikullerist sain aga mädaneva porgandi) on alati olnud tasemel. Kuni praeguseni. Ja kuna ma olen eCoopile roppu moodi (loe: kümnetele tuhandetele inimestele) tasuta reklaami teinud nii blogis kui #Kogumispäeviku grupis, võtan endale õiguse neid nüüd kirglikult antireklaamida, kuni nad oma suure poisi püksid jalga tagasi panevad ja oma teenuse kvaliteedi ennistavad.

Suur konkurent Rimi õpetab oma kliente targalt tarbima, vähem raiskama ja nüüd suisa plastivaba nädalat pidama. Tubli, Rimi! Ootan väga, et teie ka oma e-kaubanduse käima jookseksite, sest sellised vastutusrikkad initsiatiivid on mulle õudselt sümpaatsed. Mida teeb selle taustal Coop? Vähe sellest, et nad pole nelja aasta jooksul suutnud e-poe arenduses lisada ostukorvi kinnitamise juurde lisainfo lahtrit, kuhu saaks kirjutada, et pistke endale see kilekotimägi sinna, kuhu päike ei paista, on nüüd pakendamata tooted e-poest suisa MAHA võetud!

Saagige pekki, ausõna.

Samal ajal kui kogu ülejäänud e-kaubanduse maailm liigub pakendite taaskasutamise ja kilekoguste vähendamise suunas, tahab Coop mulle e-poes müüa kile sisse pandud porgandeid poole kilo kaupa. Kui tahan osta kilo, saan oma porgandid plastkarbi sisse kiletatuna. Juba kuu aega ei ole lahtisi porgandeid ja kartuleid e-poest saada olnud. Kas see on nagu… mingi nali või? Mul on vaja kolme kilo porgandit – ostan siis teie meelest kuus mõnusalt krabisevat kilekotikest, mille otse pakendikonteinerisse saadan? Selle asemel, et võtta kuulda minu ja sadade teiste klientide nurinat, telefonikõnesid, e-maile ülepakendamise kohta, otsustate te astuda sammu ristivastupidises suunas? Neli aastat ja null arengut keskkonnasõbralikkuse poole? Kes sedasi 21. sajandil äri teeb?

Lisaks kilekotimägede kriitikale pean nurisema ka kaubavaliku teemal. Kuidagi jube palju on hakanud e-poest ära kaduma neid asju, mis mul igapäevaselt kasutusel on. Kas kaubavalikut ei peaks kitsendamise asemel jooksvalt ikkagi parandama?

Kuna Maxima e-poe platvorm mulle ei istu, Prisma tarneajad on kehvakesed ja võrratult uuendusmeelse Freshgo proovimiseni ma ei jõudnudki (RIP), otsustasin nüüd ära proovida Vitamiinikulleri. Oleme nende kaudu varem ainult koostööpartneritele kiirematel tööperioodidel tänuks ja motivatsiooniks puuvilju saatnud, aga endale koju ma sealt varem midagi ostnud polnud.

Vitamiinikulleri veebipood on telefonis täielik košmaar (peaaegu sama õudne nagu Kukupesa :D), aga mitte nii hull, et kannatamatu mina poleks suutnud piisavalt kaua keskenduda, et kinnituseni jõuda. Kategooriad on suhteliselt loogilised ja ostlemine täitsa tehtav – pool veebilehte on vahepeal lihtsalt ekraanilt väljas. Erinevate köögi- ja puuviljade valik on ilmselgelt kõõõvasti parem kui tavapoes ja paljusid asju saab pakendivabalt osta. Tagantjärgi taipan, et pakendivabalt saab vist tooteid, mille juures on kilohind, ja pakendis neid, millel tükihind. Arusaamatu on minu jaoks ka see, kas kõiki asju saabki tõepoolest ainult kiloga osta. Seetõttu olin värskeid jalapenopipraid osta pisut hirmul, et end nüüd kilost läbi närima pean, aga küll me sellegagi hakkama saame. Cheddari ja peekoniga jalapeno poppereid kellelegi? Omnomnomnom…

llusad värsked piprakesed. Ja nad on küpsed! Kuidas aru saada, kas pipar on küps ja ikkagi korralikult terav? Talle tekivad venitusarme meenutavad valged pikitriibukesed. 🙂

Hinnatase on vist pigem tsipake kallim kui tavapoes, kuid kuna minu tavapood nüüd kõiki asju kilesse mähkunud kujul müüb (ja valmispakendis tooted on teadupoolest KORDADES kallima kilohinnaga), pole ka hind minu jaoks enam probleem. Näiteks hariliku peakapsa hind on Vitamiinikulleris küll kallim kui tavapoes, kuid erinevalt Coopist on nende kapsas Hollandi asemel Eestist pärit. Varajane kapsas on Vitamiinikulleril odavam. Banaanikilo on tavapoes paarkümmend senti soodsam, sama kehtib ka õunte puhul. Värsked ürdid on aga Vitamiinikulleril soodsamad, nii et lõppkokkuvõttes on tulemus ikkagi sama, lihtsalt valik on parem ja soovi korral saab tellimuse juurde märkida, et soovid oma kaupu võimalikult pakendivabalt. Mina sain tooted kahes kastis, millest üks on Vitamiinikulleri kirjadega pappkast, millel kirjas, et selle saab kullerile järgmine kord tagastada, sest on taaskasutatav. We like!

Vahemärkus-uitmõte: kogusime hiljuti Kukupesas ühe Eesti väiketootja kirjadega ülikorralikke pappkaste, et need neile tagasi anda. Pakendid on ju kallid ja rikkumata kasti pole raske ringlusesse tagasi võtta. Mis me tootjalt vastuseks saime? Suurte tootmismahtude juures ei tasu pakendite taaskasutamine ennast ära. See nörritas mind nii kuradi väga! Hullult alati kujutan endale ette, et väiketootjatele lähevad niisugused asjad pigem rohkem kui vähem hinge, aga pärismaailmas…

Granaatõunad, mangod, kapsas, papaia, porgandid, banaanid, jalapenod ja peakapsas saabusid kastis lahtiselt teiste sõpradega külg külje kõrval. Ülejäänud kaup – ürdid, marjad, kurk ja kartulid – oli juba eelnevalt pakendatud.

Tõrvatilgakesena meepotis pean välja tooma ühe ca kümnest porgandist, mis oli otsast täitsa lödiks mädanenud. Muidugi ei pane ma seda neile kokkuvõttes pahaks, aga niisugust asja pole ma eCoopist kunagi saanud, nii et järelikult saavad tavapoe pakendajad tähelepanelikkuse ja hoolsuse eest siin plusspunkti. Ehkki ma tegelikult ju heameelega ka selle õnnetu porgandi realiseerin, toon selle tõsiasja siiski esile, sest olen palju kuulnud e-poodide aadressil kvaliteedinurinat. Minul pole selleks varem põhjust olnud, aga toon selle nüüd siiski läbipaistvuse huvides välja. Samuti nägin praegu tagantjärgi, et piparmünt, mida ma eile niiiiii väga osta tahtnud oleksin, on e-poes nimega “mint”. Ime siis, et ma “piparmünt” ja “münt” otsides seda üles ei leidnud. Krt, nii väga oleks vaja olnud. 😀 Kasutage oma toodete juures silte (tags), et otsing paremini töötaks!

Kuna ma eCoopiga nii pikka ühist teed käinud olen, ei plaani ma neid veel lõplikult välja vahetada. Viin lihtsalt edaspidi pool oma iganädalasest 100-125 eurost nüüd hoopis Vitamiinikullerile kuni Coopis mõistus pähe võetakse ja rutakate sammudega tänapäeva astutakse. 🙂

Tänu Vitamiinikullerile saan mina täna värskest noorest kapsast, porgandist, koriandrist, papaiast, kurgist jt sõpradest valmistada mõnusa aasiapärase maapähklikastmes salatikese. Niisugust lõbu tavapoed igatahes ei paku, et kõik need eksootilisemat laadi koostisosad igaljuhul lubatud ajaks platsis on. Maasikad polnud parimad, aga kes see märtsis ikka maasikatelt ootab, et nad parimad oleks. Kokkuvõttes olen igatahes väga rahul ja põnevil, et nendega edasi katsetada.

Kust teie oma toidud viimasel ajal tellite? Keda kiidate, kelle kallal nuriseda tahaksite?

“Söömiseks valmis” mangosid oli ka võimalik kilesse mähituna osta, mina valisin soodsamad ja pakendamata üksiküritajad. Natukene on veel toored, aga potentsiaali paari päevaga järelvalmimiseks on. Granaatõunad plõksuvad vajutades mõnusasti, nii et on ilmselt mahlased ja head. Ma loodan igatahes väga, sest need on mu lemmikviljad maailmas!

Mina ja Eesti Blogiauhinnad

March 26, 2019~ arvan

Lugesin just oma tunamullust blogipostitust Eesti Blogiauhindade teemal. Ma mäletan hästi, mida ma selle postituse kirjutamise hetkel tundsin. Kuidas ma juba mitmendat aastat nördinud olin, et see üritus, millel osalemine mulle esimesel aastal nii häid emotsioone kinkis, minust aasta-aastalt üha kaugemaks muutus. Käis vastu sellele, mis minu meelest on ürituse idee – ühendada blogijaid. Käis vastu oma sloganile “tunnustame parimaid” – klikimeediale pealkirjade tegemine ja jogurtitopside reklaamimine võib-olla, aga mitte tunnustus parimatele…

Sellel üritusel polnud minu jaoks midagi. Mul ei olnud huvi sellesse “võistlustulle” astuda – ükskõik kui edukana ma sellest väljunud poleks – see tunnustus ei oleks mulle eriti midagi tähendanud. Aga salamisi ikka unistasin, nagu paljud teisedki blogijad unistasid, et üks tõsiselt äge ja sisukas ühisüritus meie jaoks kunagi siiski olema saada võiks…

Ükskord kui õnnestus olla üks lemmikutest ja uhket siidkleiti kanda ja pidu pidada. Tänavu siis jälle?

Jälgisin 2016. aastal (kui olin oma osaluse pärast inetut blogipostitust korraldaja blogis tagasi võtnud) EBA üritust suure huviga – otseülekanne oli hästi põnev, võitjad tublid ja üritus ise äge. Nagu päris! Küll mul oli kahju, et ma sellest osa võtta ei saa. Aga ei saa ju, kui juba domeeninime, aga ka kõige muu küljes on suurelt ja punaselt persoonibränd, mis minuga vähimalgi määral ühiseid väärtuseid ei jaga. Samuti nägin sellel ning ka järgnevatel aastatel kõiki üritusega seonduvaid kommentaare ja sõnavõtte. Harva kui neis midagi konstruktiivset oli – ürituse halastamatu rappimine oli peaasjalikult isiklik. Võib-olla mitte põhjendamatult, aga siiski räigelt ülepingutatult. Ja mind hakkas see kriitikatulv, see ohjeldamatu ribadeks rebimine nii hullult provotseerima. Jälgisin ja vaatasin ja nägin, kuidas korraldaja muutub üha õnnetumaks ja kibestunumaks ja tundsin eelmise aasta ürituse toimumise järgselt nii tugevalt, et kui ma nüüd ei suuna oma energiat konstruktiivsesse kriitikasse, asjalikku tagasisidesse, ausasse suhtlusse korraldajaga, ei ole ma mitte inimene, vaid lihtsalt üks väike rämps.

Ma ei oodanud ausalt öeldes, et Mari-Leen minu pöördumisele positiivselt reageerib või et sellest kõigest üldse midagi tuleb. Ja ma ütlen ausalt – selle mõttevahetuse läbi (lugesin selle praegu jälle üle ja olen uuesti positiivselt šokeeritud) sain ma mingisuguse täiesti uue lugupidamise selle inimese vastu. Tõõõsiselt vähe on maailmas inimesi, kellega saab niiviisi otsekoheselt suhelda. Kes saavad aru, et sa tahad head, ja on valmis ära kuulama sinu ilustamata mõtted ja sirgjoonelise kriitika. Kui kergendav on kaardid lauale panna ja nende pinnalt edasi minna teades, et sinu vastas olev inimene sinu mõtteid aktsepteerib, nende läbi päriselt kasvada tahab ja nende eest tänulikki on. Kui kuskil on veel keegi, kes tahab väita, et Mari-Leen korraldajana kriitikat ei kannata – mul on tõendeid, et see väide on täielik bull!

Mina ütlesin, mis ma sellest kõigest mõtlen, ja korraldaja kuulas. Põhjendasin ära ning esitasin konkreetsed nõudmised*, mille täitmisel olin nõus EBAle oma toetava õla ja moraalse toe alla panema. Uskusin siis ja usun täna veel enam, et meil blogikommuunina on vedanud, et keegi meile ühist pidu korraldada viitsib. Mina ei viitsiks, mul ei oleks motivatsiooni, mul ei oleks järjepidavust, et sellist asja aasta-aastalt oma vabast ajast vedada. Siiski soovisin, et EBA kui üritus seisaks eraldi korraldaja (üsna halva mainega) persoonibrändist ning palusin, et kogu hääletus ja kõik muu koliks korraldaja blogist eraldi domeenile. Kuna ka Ida Isabel tahtis korralduses käe külge panna, et vigade tühipalja laitmise asemel hoopiski tulla ja aidata, võttis tema oma südameasjaks žüriisüsteemi ülesehituse ja žüriliikmete kaasamise. Nii oldi põhiprobleemide lahendamisel juba poolel teel. Ürituse kommunikatsioon kolis ära korraldaja blogist, et tema “beebi” saaks oma jalgele tõusta ja iseseisvalt kõndima õppida. On küll konarlikud esimesed sammud, sest osalejate arv, ma saan aru, on hetkeseisuga pigem kasinavõitu, kuid ma usun, et siit edasi minnes jõuame üheskoos lõpuks ikkagi kaugemale.

* Vahemärkus: mina ei osale ürituse korralduses – ainult mölisen taustal. Näiteks oli meil jutt, et mina võiksin aidata diplomite tegemisega, aga ma ei saaks, sest ma ei soovi teada, kes võidavad, varem kui ürituse toimumise õhtul. Ei taha ürituse telgitagustest liiga palju teada – tahan, et põnevus säiliks ja kõik oleks fair and square!

Kui varasematel aastatel on osalejate ridades minu jaoks kummalisi ebaselgusi olnud, siis tänavu on asi kindel: sõna “blogi” taga on (nagu see aegade algusest olnud on, aga nüüd ka Blogiauhindadel) kirjutatud ajaveeb. See tähendab, et üritusel osalevad kirjutavad blogijad, mitte telekanalite videoproduktsioonid või lihtsalt jube ilusate pildivoogudega Instagrammerid. Sotsiaalmeedia maailmas, kus pilt ütleb kõik ja video veel rohkem, on minu meelest siiski oluline, et kirjutamise (ja lugemise) kaunis kunst unarusse ei vajuks. Meil on ju nii häid kirjutajaid! Nii et mul on hea meel, et EBA nüüdsest ka seda eesmärki täidab.

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse. Sedasama tunnet õnnestus mul kogeda esimesel EBA aastal ja ma usun ja loodan nii väga, et ka tänavu on meil see võimalus. Õhtujuhi asemel, kes blogimaailmast midagi ei tea, ja teemaga mittehaakuvaid kõmulisi küsimusi küsib, on sel aastal kavas Meet & Greet. Niisugune üritus, kus blogija saab publiku ette tulla, kus ta saab vastata küsimustele ja suhelda oma lugejatega. Seda paneeli, muide, nõustusin Mari-Leenu palve peale läbi viima mina. Ja ma saan lubada, et kestahes selles paneelis osaleb, ma süvenen tema blogi sisusse ja annan talle võimaluse selles olukorras iseendaks jääda ja iseenda jaoks olulistel teemadel rääkida. 🙂

Eelmisel aastal osalesin Playnupul – mõtlesin, et äkki siis see. Äkki siis see võiks tulevikus olla see meid kõiki ühendav ühisüritus. Ja say what you will about EBA – kasvõi Playnupuga võrreldes on see siiski üks väga suure potentsiaaliga asi. Ma usun, et seda potentsiaali ei saa päriselt realiseerida keegi peale meie endi, blogijate.

Mina olen oma osa teinud. Mina olen oma ausa kriitika otse korraldajale edastanud ja selle läbi saavutanud need muudatused, mida mina ürituse juures näha tahtsin. Seetõttu osalen sel aastal Blogiauhindadel ja teen seda suure uhkusega. Milline võiks olla sinu panus?

https://blogiauhinnad.ee/registreerimine/

Ideed ja ikoonid

March 25, 2019~ videoblogi

Ilusat alanud nädalat teile!

Mul kipuvad esmaspäevad tavaliselt alati käest libisema, aga tänane on kuidagi jube produktiivne – juba kella 11ks hommikul olid suuremad tööasjad tehtud, misjärel jõudsime siin terve satsi heategevusküünlaid (virsikukarva mango-vaarika lõhnalised, TAEVALIKUD, ma ütlen teile) valada ja nüüd täidan ühe koolitusprogrammi tarvis ankeete.

Detsembris müüdud küünalde eest annetasime ca. 1000€ MTÜle Paita Mind. Praegu kogume küünalde abiga annetusi Eesti Metsloomaühingule. Ka nendesinaste eest, kui nad valmis saavad ja Kukupesa poodi müüki saavad. 🙂

Olen siin oma madal- ja paigalseisu sees nii tugevalt tundnud, kuidas oskamatuse klaaslagi nii hullult rõhub ja tunnen rohkem kui kunagi varem, et tahan õppida ja kasvada ja areneda. Ei ole minus ikka seda keskpärasega leppijat ja isegi-hästi-ju-käegarehmajat… Liitsin ettevõtte Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojaga ja võtsin järjest ette erinevad programmid ja üritused, millest osa tahan saada. Põnev! Mul on ammu olnud mingeid ideid ja juttu nendest ideedest, aga mul on ideedest ja jutust niiiii neetult siiber. Tegusid on vaja! A tee siis tegusid, kui ei oska. Ei ole mul neid mune, et lihtsalt huupi laksima hakata. Nii et ma nüüd siis hakkan vähemalt õppimagi, et julgust ja enesekindlust juurde tuleks. 🙂 Kui ma nüüd sügavamale kaevun ja enda ning teiega 100% kristalselt aus olen, ei ole mul enam erilist tahet. Erilist saavutamise ja edasi minemise tahet. Aga ma tunnen ka, et pean nüüd iseennast kuidagi oskama veenda, et see on minu. Et ma ei saa lihtsalt käsi üles tõsta ja minema kõndida, kuigi tahaks, sest jaks on otsas. Et mina olen selle loonud, mina pean temale jääma truuks ja minema temaga nii kaugele kui ta vähegi minna saab. Ja kui muud ei saa, siis vähemalt saan kogemuse võrra rikkamaks ja nii palju targemaks!

Nohune-tõbine mina teel eilsetele sünnipäevapidustustele.

Eile käisime vanalinnas asuvas Ikoonimuuseumis H ema sünnipäeva tähistamas. Niii põnev koht, kahtlemata üks ägedamaid muuseume, mida külastanud olen! Siit saab näha, millal avalikud ekskursioonid toimuvad – Orest Kormašov, kes meilegi eile sissejuhatuse ikoonimaailma tegi, kõneleb teemast nii kaasahaaravalt ja põnevalt, et isegi niisugusel usukaugel ikoonivõhikul nagu mina on lõpmatult põnev ja hariv ja silmiavav kuulata. Alates materjalidest, millele ja millega ikoonid maaliti kuni ideaalideni ja sümboliteni välja – õudselt võimas ja väge täis maailm. Täiuslik pühapäevane ajaviide. Seda enam, et sünnipäevalaps pakkus all “peosaalis” cavat ja kapsapirukaid ja borši ja Napoleoni kooki ja… 🙂 Mulle nii väga meeldivad outside the box sünnipäevapeod – nii tore on sellistel! Ma arvan, et mu TOP3 lemmiksünnad ongi see eilne, siis sõbranna Kaia varahommikune ja -kevadine rabamatk ja siis see üks kord, kui RMRO loomaaias oma sünnipäeva pidas. Ma pean juba mõtlema hakkama, mida omaenda ületuleva-aastaseks kolmekümnendaks korda saata. Millised on kõige kihvtimad sünnipäevapeod, millel teie käinud olete?

… ja nii ilusad ja elulised ja tähendusrikkad kujutised.

Panen teile siia ka eile ilmunud videoblogi sellest, kuidas me H’ga tema sünnipäeva puhul lõunanaabrite juures mööblit ostmas käisime. 😀 Valisin välja mingisuguse viisakama Hotelliveebi paketi, mille kingituseks saadud kinkeka eest soetada võisin, ja ehkki see oli kahtlustäratavalt soodne, jäime kogemusega siiski päris rahule. Kes veel näinud pole: vaadaku! 🙂